Kriku kirjutas:mäger kirjutas:Arstide kaitseväelist teadlikkust saab kõige paremini parandada ikkagi see, et kõik mehed käivad läbi ajateenistuse. Kui on teada, et on tegemist arstitudengiga, siis aspirandikursustele, kus ta saab ka ihaldatava nooremohvitseri väljaõppe ja pärast seda omas rühmas veel praktika. Miks selline süsteem pole kunagi käivitunud

. Kunagi tuli sama jutuga, et teeme avalduse, miks tudengeid KV-e võetakse, üks noorem tegelane Arstiteadusüliõpilaste Seltsi. Sattus valede inimeste otsa, sest nii mina kui tollane Seltsi siseasepresident olime mõlemad ajateenistuse käinud. Läks mõni aasta ja plaan läks ikkagi läbi ja halvasti on.
Jah, minu arust ka algab kõik ikkagi ajateenistusest. Igasugu hilisemate keeruliste skeemide planeerimise asemel võiks alustada selle erandi kaotamisest ja siis läheb edaspidi ka juba libedamalt.
Vaidleks vastu.
Mulle isiklikult n-ö ideoloogiliselt ei pruugi meeldida see, et on üks(ainus) eriala, mille õppimine vabastab kodanikud ajateenistusest, kuid otstarbekuse (ja tegelikult ka tulemuslikkuse) mõttes on see tänane lahendus siiski suht mõistlik. Vähemalt eelneva süsteemi (või õigemini selle puudumisega) võrreldes.
Esiteks, ajateenistuse peamine eesmärk (vähemalt Eestis) on sõjaajaks reservüksuste ettevalmistamine. St. nende reservüksuste, mida hakkab juhtima ja kasutama Kaitsevägi. Kaitseväe tänase struktuuri sõjaaegne vajadus reservarstide ja -õdede järele (seni, kui me ei hakka mingeid Role 3 haiglaid KV koosseisu formeerima) piirdub tõenäoliselt paarisaja inimesega maksimaalselt. Eesti arstide ja õdede koguarvust moodustab see tühise vähemuse. Enamgi veel – kõik ülejäänud 90 või 95% arstidest on sõja korral hädavajalikud oma tsiviilhaiglates. Siit ka esimene küsimus – mida annab meesoost arstitudengite (ja väheste meessoost õeks õppijate) ajateenistusse võtmine ja väljaõpetamine, kui valdava enamuse neist SA-paigutus hakkab niikuinii olema tsiviilhaiglas?
Kuni u aastani 2010 ei olnud meditsiinitudengitel ajateenistusest vabastust. Ei olnud ka mingit süsteemi, kus KV oleks teenistusse tulnud arstitudengile garanteerinud erialase väljaõppe ja ametikoha (mitte, et täna ei suudaks me ehk midagi ka teha). Aga sellest polnud niikuini ka hullu, sest lõviosa meditsiinitudengitest ajateenistusse ei jõudnudki – enamik sai miskipärast arstlikus komisjonis vabastuse. St. küll meedik teab kõige paremini, kuidas ennast haigeks valetada. Ma absoluutselt ei õigusta sellist suhtumist, aga nii see kahjuks oli. Ja ei saa seda samas väga ka nendele tudengitele ette heita, kui nad said aru, et nende koht on sõja korral haiglas, aga KV suutis neile samal ajal pakkuda heal juhul parameediku, halvemal juhul kuulipilduri abi kohta. Kusjuures mingeid muid kohustusi riik tollal meditsiinitudengitele peale ajateenistuse (kuhu nad enamuses ei jõudnud)
Ja kui ka KV suudaks või sooviks täna organiseerida süsteemi, kus arstiteaduskonna tudengile pakutakse ajateenistuses n-ö erialast sõjaväearsti väljaõpet ja ametikohta, siis soovitaks mõelda veel järgmise „pisiasja“ peale. On loogiline, et kui meditsiinitudengitele taastada ajateenistuskohustus, siis sooviks tõenäoliselt enamus neist tulla aega teenima õpingute esimeste paari aasta jooksul või äkki isegi enne õpingute algust. Oma meditsiiniõpingud lõpetab arstiteaduskonna tudeng minu teada u 25-26aastaselt kõige varem, teatud erialade puhul veelgi hiljem. Kes see loll tahab selles vanuses (on juba töökoht, pere, lapsed, laenud jne) tulla 8 või 11 kuuks ajateenistusse? Nii et selgitage mulle lollile, mida praktilist suudab nt kirurgia vallas teha 1. või 2. kursuse tudeng? Kui selle peale ütleme, et päris sõjaväearst saabki temast 5 või 6 aasta pärast peale ülikooli lõpetamist, siis mis mõte on teda 11 kuuks ajateenistusse võtma? Saama väljaõpet kellena täpselt? Võime ju teha arstitudengitele ka hoopis teistpidi erandi – ajateenistusse tuled 30-aastaselt pärast ülikooli lõpetamist ja paari aastast arstina praktkiseerimist – siis on kindel, et sa inimeste arstimisest ka päriselt midagi teed? Aga siis tekib vähemalt mul küsimus, et miks me kiusame neid arste lisaks ülipikale õpinguteperioodile veel 30-aastaselt ajateenistusse vedamisega? Pakun välja, et sellise skeemi puhul tabab neid kutsealuseid taaskord massiline hulk ajateenistust välistavaid diagnoose.
Aga see selleks. Süsteem, mis millalgi 2010. aasta paiku rakendati, sisaldas enamat, kui meditsiinitudengite vabastust ajateenistusest. Sisuline kokkulepe ja süsteem, mis ülikoolide ja mingite erialaliitudega tehti, oli utreeritud kujul selline, et traditsioonilisse ajateenistusse me arstiks ja õeks õppijaid enam sunniviisiliselt tõesti ei värba (kes tahab või õigel ajal avaldust ei kirjuta, peab ikka tulema). Vastutasuks peavad aga kõik arstiks ja õeks õppijad (sh naised) läbima kohustuslikus korras teatud sõja- ja katastroofimeditsiini kursused (KVÜÕA koordineerib ja viib paljuski ka läbi vist) ja meesoost tudengid (ja naised vabatahtlikult) läbima sõjalise baasõppe suvisel ajal. Kursuste möödudes lisandub veel täiendkursusi ja koolitusi (kaasfoorumlased kuido20 või Doc_EST teavad paremini kirjeldada), ja tulemuseks on see, et arsti või õe õpingute lõppedes saab KV määrata endale vajalikud arstid ja õed ettenähtud sõjaaja ametikohtadele. Tegema arsti ja õe tööd, KV struktuurides ja tingimustes, aga mitte tingimata rühma juhtima või kaitselahingut organiseerima – viimase jaoks suudame vast ise piisavalt rühma- ja kompaniiülemaid Lahingukoolis ja Kõrgemas Sõjakoolis toota.
Pole ilmselt ideaalne süsteem – selliseid universaalseid ohvitsere nagu Hillart ette kujutab (arstiõpe + NAK + PK või kuidas see utoopia oligi) sealt kindlasti ei tule, ega pole ka plaanitud tulema. Ja minu poolest võib püstitada isegi küsimuse, kas neile kõigile on vaja ohvitseri auaste või üldse mingi auaste peale reamehe anda. AGA – tulemused on tänaseks sellised, et:
- Kõik meditsiinitudengid soost sõltumata saavad vähemalt baasteadmised sõja- ja katastroofimeditsiinist, mis kulub ära sõja korral ka tsiviilhaiglas töötades. Seda pole palju, ja see otseselt ei tekita mingit imet tsiviiltervishoiusüsteemi valmidusele. Kuid see on parem kui mitte midagi, ja rohkem kui see 0-seis mis oli enne 2010. aastat.
- Kõik need kursused, nii üldised kui sõjalised on tudengite seas minu teada ülipopulaarsed, kuigi Trumm arvas (mille pealt?) vastupidiselt. Sõjalistele kursustele pidi tudengeid pürgima rohkem, kui on ruumi ja KV-l tegelikku vajadust, ja huvitaval kombel vastavad kõik äkki tervisenõuetele, kui on siuke poolvabatahtlik privileeg, mitte kohustuslik sund.
- Mis põhiline – KV SA-üksuste meditsiiniksused on suures osas konkreetsete erialade arstide ja õdedega mehitatud, st eksisteerivad päriselt ja need saab paari ööpäevaga püssi alla kutsuda. Taaskord – pole seal mingid imerambod ja taktikageeniused, aga on olemas. Kümmekond aastat tagasi ei olnud.
- Ja isegi mõned uued arstid tegevteenistusse on selle süsteemi kaudu viimase paari aasta jooksul värvatud. Sõjaliselt kindlasti mitte nii pädevad kui Hillart või tema Bundeswehri kolleegid. Aga võrreldes eelmise 10 aastaga, mil tegevteenistusse tuli 0 uut arsti, on see ikka parem.
Ja kogu see pull võttis kokkuvõttes aega alates ideest kuni inimestega komplekteeritud üksusteni alla 10 aasta. Maksab paarsada tuhat eurot aastas. Võrreldes Hillarti kontseptsiooniga, mis kindlasti oleks võimsam ja võimekam olnud, kuid kus ei suudeta isegi prognoosida maksumust või ajaperioodi. Parem varblane peos.