Folkloor e. rahvasuu ei valeta

[sturmkommando]

avan siinkohal folkloorinurga,
ehk siis kuuldud jutte läbi kolmandate isikute
kel miskit huvipakkuvat on, äkki paneb kirja, kellelgi äkki sähvatab ja asi võib midagi konkreetset välja tuua.

alustan Pirita kandiga:
nimelt oli sakslastel praeguse Pirita vabaajakeskuse (end. kino)
juures autotöökoda kus remonditi veokeid jms tehnikat. elasid nad ümbruskondsetes majades. kui venelased tulid kose-lükati poolt
jätsid nad oma kola ja hakkasid tegema ettevalmistusi silla õhku laskmiseks, selle hoidis ära aga kohalik konstaabel, omakaitsemees kes hiljem sai 25+5. (räägi veel sakslaste abistamisest..). järgmisel päeval kui sakslased olid konts ja varvas nach heimat teinud, korjasid kohalikud ärksamad elanikud saksa relvad kokku ning matsid pirita jõekaardu telkmantli sees kus nad senini ka ilmselt on.

ja veel '41 oli pirita silda valvamas paar venelast kes viina jõid ning kohaliku elaniku sauna magama läksid. tsiklitega sakslased jõudsid kohale ning hakkasid ringi vaatama, leidsid saunast kaks vasjat, täis nagu tinaviled. üks oli koomas aga teine hakkas oma nagaaniga paugutama läbi akna, kui ta välja jooksis võttis üks sakslane ta mg'ga maha kusjuures lasti kahe mehega, üks oli kummargil ja hoidis harkjalast relva kinni oma õla peal ja teine lasi. vasja maeti kloostri kõrvale mingisse kõrgemasse mullahunnikusse.

[-=Grenadier=-]

mul ka mõned huvitavad lood ... üks on 1941. aasta märjamaa lahingust ja rääkis seda mingi mees, kes oli 1941. aastal samas kandis metsavaht ja nägi osalt seda lahingut pealt ... niisiis olevat märjamaale sisenenud 40 meheline sakslaste eelsalk mootorratastel ja mingi kohaliku puidu töökoja (või millegi taolise) hoovist venelaste pihta tuld antud - sakslased olid olnud laua virnade taga ja venelasi täristanud, kes olid metsa jooksnud ... olen kuulnud ka, et seal olevat kasutatud leegiheitjaid aga ei tea ... tulemuseks oli see, et ca. 800 langenud venelast ja üks sakslane oli saanud käest haavata ... peale tulistamist ronisid fritsud mootorrataste selga ja kihutasid tagasi pärnu(?) poole ... siis olid hakanud ellujäänud venelased metsast välja komberdama ja ei saanud midagi aru, mis toimub - see sama mees, kelle juttu ma siin kirjutan "võttis" 3 venelast vangi - ehk siis oli see metsavaht seal läheduses ringi uidanud (metsavahtidel olid ju ka vormid) ja kolm venelast ronisid metsast välja, märkasid vormis meest ja andsid ennast sellele "vangi" ... selline lugu siis!

ei tea palju sealt tõtt on - ehk oskab keegi midagi juurde rääkida

[istorik]

Tundub, et seda Märjamaa episoodi on kasutanud ka A.Ventsel ühes oma jutustuses paljudest, mis ilmusid raamatuna "Ka sõdurid nutavad" Tartu 1998.a.

[sturmkommando]

üks lugu meenub veel:
nimelt '44 aastal oli majutunud sinimägede lähedusse
vaivarasse mingi saksa üksus. loomulikult käidi kohalikega läbi
ning kaardilaua taga tüli käigus lõi üks kohalik saksa ohvitserile
noa sisse. et sellest jamast pääseda, maeti ohvitser sellesama pussitaja
pähe maha ning mees ise põgenes vist rootsi.

selline lugu.

[hugo1]

Meenub mullegi üks lugu mille rääkis mulle kunagi mu vanaema. See juhtus 41 keskeestis emumäe kandis. Sel ajal kui venelased põgenesid ja sakslased sisse tungisid. Mu vanaemal oli seal kandis talu. Talu asus metsa sees lähim naabertalu oli kilomeetri raadiuses. Tema isa ja ema olid jõukuselt üle keskmise eestlased ja nad olid selle eest siberisse viidud. Vanaema oli tol ööl, kui lugu juhtus mu isaga koos, kes oli tol ajal aastane. Kell 02:00 paiku öösel ärkas ta selle peale, et keegi peksis kõvasti ukse peale. Väljast oli kuulda kõvat venekeelset sõimu ja ropendamist. Vanaema läks ukse peale. Aias seisis umbes 30 vene sõdurit ja ohvitser. Üks sõdur peksis püssi päraga ukse peale. Venelased olevat päris jubedad väljanäinud. Habetunud haisevad ja sitased. Kui vanaema ukse avas keerati püssitoru kohe tema poole. Küsiti ega ta ei ole sakslasi siinkandis näinud. Vanaema vastas, et ei ole. Siis nõuti veel viina liha ja mune. Uuriti, mis toimub laudas ja kuuris. Sitaste kirsadega otsiti maja läbi. Kaasa võeti kõik mis meeldis. Maha jäi neist paras seapesa. Vägistama ja tapma õnneks ei hakatud. Küll aga ähvartati. Tundus, et meestel oli kiire. Varsti nad lahkusid.
Kella 04:00 paiku öösel kuulis vanaema õues mingit krabistamist. Peale seda vaikset koputust uksele. Õue piiludes nägi ta, et hoovis on see kord sakslased. Koputajaks olevat olnud noor saksa ohvitser. Sakslasi olevat olnud umbes sama palju, kui venelasi. Umbes 20-30 meest. Pilt mis talle aga nüüd avanes olevat olnud sootuks teine. Mehed olevat olnud puhtalt riides habemed aetud, ei mingit lärmi ega karjumist. Püssid olevat kõik ühte hunnikuse pandud, maja seina ääres. Mehed olevat ise ümber kaevu istunud ja joonud - söönud. Ohvitser vabandas viisakalt, et nii hilja tülitab ja küsis ega vanaema pole venelasi näinud. Saanud kätte vastuse lubas ta kohe varsti lahkuda. Mehed tahtvat ainult pisut puhata ja vee pudelid täis panna. Vabandas veel paar korda tülitamise pärast. Ning varsti läimud nad olidki. Need olid esimesed saksa sõdurid, ked vanaema siin mail nägi. Vahe venesõduritega oli nagu öö ja päev. Hommiku poole kuulis ta kaugelt metsa tagant kõva tulistamist. Hiljem räägiti külas, et päris mitme venelase laibad olevat paar päeva seal metsa all vedelenud. Vanaema sõnul ei tea ta mitte ühtegi halba asja rääkida sakslastest. Küll aga palju halba venelastest. Fritsud olnud väga karmid juutide ja kommude vastu, palju neid ikka oli. Eestlastesse olevat suhtutud seal kandis väga hästi. Ei mingit tapmist rüüstamist ja vägistamist nagu hiljem vene ajal väideti. Mõrtsukad olid sõjaajal seal kandis ainult punaväelased.

[hugo1]

Üks lugu meenus mulle veel. Selle rääkis mulle ühe sõbra vanaisa. Mees on juba ammu surnud. Vabatussõja päevil olevat nad venemaale satunud ja ühte mõisa rüüstanud. Sealt olevat nad igasugust kallist nänni saanud. Hõbedast peekrid mingid suured taldrikud ja küünlajalad. Mingit kuld ehteid jne... Esimese vabariigi ajal oli neil pirita kandis talumaja.
1940a, kui venelased olid Eestis korralikult oma sigatsemistega pihta hakanud peitsid nad kõik selle mandi mis tema sealt kaasa tõi lisaks veel kõik muu väärtuslik mis vabariigiajal kogunenud oli piritale. Nad olevat selle kaevanud päris sügavale maa sisse, mingi lauda kõrvale. Sinna see ka jäi. Sõja ajal istus mees nagu õige eestlane ikka metsas, metsavend. Peale sõda, kui venelane jälle siinmail koperdas, anti talle ja paljudele ta sõpradele prii tuusik siberisse. Seal olevat ta riigi kulul mõnulenud 18 aastat. Kui vabaks sai siis kohe tagasi kodukanti. Muidugi tahtis ta oma varanduse ülesse kaevata, kuid ohh ebaõnne selle kohapeale, kus tema aarded peidetud oli kerkinud ühe seltsimehe garaaž. Korraliku vundamendi peal. Aed ümber lõukoer aias sees lõrisemas. Ei mingit lootust enam. Mees lõi käega. Küsisin, et kas ei garaaži tegia ei võinud siis asju ülesse leida. Mees ei uskunud hästi Olevat kaevanud ikka mitu tundi ja hästi sügavale. Võta nüüd kinni kas rääkis tõtt või lollitas meid poisikesi niisama. Küsida pole enam kelletki.

[istorik]

Eelmist juttu lugedes, meenub vanaemalt kuuldud lugu, mis üldjoontes sarnaneb sellega, erinevused oleksid:
- tegevus 1941.a. suvel Ropka metsavahi talus, Tartumaal
- venelased röövisid kõike, isegi vanavanemate abielusõrmused kisti sõrmest (tapmisest- vägistamisest päästis vanaisa vene keele oskus, pärand tsaariarmeest ja esimesest maailmasõjast!)
- venelased otsisid metsavendi, sest läheduses redutas major Kurg oma meestega, kes hiljem tõid oma keskuse metsavahi tallu
- lapsed (minu ema ja onud) mäletasid jubedat haisu, mida levitasid punasõdurid
- sakslased saabudes tallu, olid nõus kogu toidukraami eest viisakalt maksma
- kostitasid pererahvast omaltpoolt
- nii sõdurid kui ohvitserid olid väga galantsed
1942- 1943.a. saatsid okupatsioonivõimud metsatöödele samasse piirkonda vene sõjavangid. Töö oli ränk, eriti talvel, vangid väga nõrgad ja näljas. Toita neid ei tohtinud, pererahvas tegi seda salaja, eriti tundsid vangid puudust suitsukraamist, vanaisa jagas omakasvatatud tubakat.
1944.a. sügisel aga oli ta üks esimesi kohalikke, kes arreteeriti ja Venemaale saadeti. Suri kopsupõletikku kuskil nõukogude vanglas.

[oliver]

Enne 1941 aastal Muhusse tungimist heitsid sakslased lennukitelt alla lendlehti milles kästud kohalikel inimestel end venelastest teistmoodi riidese panna ja mitte nende lähedal olla. Külarahvas kogunenud esimesi kõmakaid kuuldes küla kõrvale suurele heinamaale ja olnud terve lahingu aja seal. Mitmel korral lennanud saksa lennukid inimesi uudistades nii madalalt üle et vanaisa sõnade järgi olnud lenduri nägu selgelt näha.
Pärast sakslaste sissetungi jätsid venelased metsa maha kahuripatarei koos kõige juurdekuuluvaga. Kohalikud muidugi tõttasid kohe soomust tegema, minu vanaisa ja vanavanaisa sikutasid ära suure kotitäie hirssi ja ühe piraka pikksilma. Hirss pandi aita, pikksilm kui selgelt vene kroonust pärit asi peideti lauda taha põhukuhja. Õhtul aga saabus tallu rühm saksa sõdureid ja palus öömaja mida neile muidugi ka anti. Magasid öö rahulikult ära ja läksid jälle minema. Koos pikksilmaga Keegi sakslatest oli selle välja nuhkinud.
1944 aasta sügisel jätsid taganevad sakslased taluväravasse juba mädaneva jalahaavaga ukrainlase. Kas ta oli hiwi või mitte ei tea. Igatahes viidi ukrainlase aita, puhastati ja seoti haavad, anti süüa jne. Kui korpuslased päev hiljem kohale jõudsid siis pakuti ukrainlast neile, et ikkagi vene keelt räägib ja äkki saadavad ta hospidali. Selle peale oli vaeseke aidast välja lohistatud, autokasti visatud ja öeldud et küll me talle kuradile metsavahel teeme hospidali.
Samal õhtul hilja hakkas keegi ukse pihta prõmmima. Vanaisa käratas südametäiega, et kes kurat seal jälle lõhub. Oli kaks purjus venekeelset ohvitseri, ei saanud eesti keelest muud aru kui sõna "kurat". Nõudsid samagonni. Kuuldes et majas sellist kraami ei ole siis sülitasid ja läksid minema. Paari tunni pärast löödi uks maha ja samad ohvitserid olid tagasi näitamaks et nad ikkagi said külapealt samakat. Vanaisa tõmmati voodist välja ja pandi soojamüüri äärde seisma. Venelased hakkasid ise laua ääres samakat jooma ja nagaanidega ähvardama. Et vanaisa ei arvaks et nad papist poisid on siis üks venelastest laadis oma nagaani tühjaks, puhastas padrunid laualinaga ilusti ära ja toppis trumlisse tagasi. Õnneks tuldi ohvitsere hommikul vara otsima, kes teab mis muidu oleks võinud juhtuda.
Veel olevat tahetud ühte venelasest marodööri röövimise eest maha lasta. Pandud sepikoja seina äärde ja kästud pluus eest lahti teha. Tegigi ja rinnale oli tätoveeritud Lenini pilt. Kästi selg keerata aga seljal olnud Stalini pilt. Jäigi mees maha laskmata.
Ise olen mõelmud et see viimane võis olla kuskilt laagrist täienduseks kohale toodud krimka. Sest ega tol ajal keegi ennast ei tätoveerinud, ainult krimkad.

[ludvig]

1945.a.aprillis sveitsis(kui õigesti mäletan) liikus ringi kompanii jagu eestlasi,täis relvastusest.sakslasi enam polnud,ühel pool olid venelased,teisel pool liitlased.venelastega kontakti ei soovitud,seega otsustati end vangi anda liitlasvägedele.Rivistatigi mehed teepeale üles ja hakati liikuma suunas,kus pidid olema usa sõdurid.Umbes 20-ne km.pärast põrgatigi ootamatult kokku ameeriklastega-keda oli umbes pool kompaniid.No jäidki mölemad vaenupooled seisma ja ohvitserid liikusid edasi, et arutada,mis nüüd saab.Selgus aga,et keegi eestlastest ei osanud inglise keelt,teati aint sõna surrende,mis tähendab allaandmist.Liikusid siis eesti ohvitserid ameeriklaste poole,ja korrati kõva häälega sõna surrende,lootuses et ameeriklased aru saavad ja nad vangi võtavad.Aga võta näpust-kõikide üllatuseks võtsid usa ohvitserid oma püstolid kabuurist ja panid maha,sama tegid ka nende mehed ning seepeale tõsteti ka käed üles-selle asemel et ise vange võtta,andsid ameeriklased ennast vangi.Kulus tükk aega,ennem kui jänkid asjast aru said ja lõpuks punetavate nägudega oma relvad maast üles korjasid ja eestlased ,vangistasid,. Selle loo rääkis mulle inglismaal üks seal elav suht vana eestlane,kellega selline lugu juhtus. kohtusin seal ka ühe sellise mehega,kes oli osa võtt vintri dessandist,ja ka maale jõudnud,kuigi seal langes kohe vangi.Ka vangla elas üle ja asus peale sõda elama inglismaale.Aga ta ei võtnud kellegagi sugulastest ühendust enne 1990.aastat.siis otsis üles oma eestis elava õe ja õde näitas talle ta enda surmateadet mis oli ta vanematele mõni aeg peale dessanti saaadetus.seda õnnestus ka mul näha. kuuldavasti olid surmateated automaatselt saadetud kõigi dessandist osavõtnute peredele,sest ei usutud et keegi ellu jäi.Vana ise ütles et kui kaldal oleks old eestlased,siis oleks ta maha lastud,aga sakslased säästsid neid.

[Martti]

Selle loo rääkis juba paar aastat tagasi vanaisa:
Tegevus toimub Ida-Virumaal Maidla vallas(aasta hetkel tedamata). Venelaselt olla olnud staap vanas tuuleveskis, katusele oli ehitatud vaatlustorn. Sakslased asusid sel hetkel Sondas, u 13 km kaugusel. Sakslased olid roninud Kiviõli tuhamäe otsa ja vaadanud venelaste asukoha, edastanud asukoha Sondasse kus oli kahur. Saksalsed andsid kohe tuld ja tabasid ainult vaatlustorni(mis tõttu ilmselt on tuuleveski siiamaani katuseta ja alles ainult mõned sarikad/prussid), venelasi oli vedelenud nagu puuhalgu kui vanaisa oli läinud koos küla poistega asja kaema.

Järgmine lugu homme, praegu pole rohkem aega.

[Martti]

Teine huvitavam lugu samast vallast, Uniküla külas elas minu vanavanaisa ja vanavanaema. Sild läheb kohe aia tagant üle jõe, saksalsed oli jõe läänekaldal ja kuna väidetavalt venelased olid tulemas(ida poolt) siis peeti paremaks sild õhku lasta. Aasta jällegi teadamata, kuid toimus nii: Saksales oli valmis pannud juba lõhkelaengud ja sõitsid küla läbi( ei meenu kas mootorrattaga või veoautoga) ja andsid teada et inimesed lahkuksid kuna kohe toimub lõhkamine ja et keegi viga ei saaks. Suurem osa inimesi läkski minema, umbes 10 minutit hiljem käis kõva plahvatus. Kui vanavanavanemad ja vanaisa tagasi koju jõudsid siis leidsid eest järgmise pildi mida püüan sõnadega kirjeldada: Üks maakivi(graniit) oli lennanud läbi maja seina ja teine läbi katuse. Sara oli lööklaine löönud ühele küljele viltu ja tappidest välja, jõgi oli kive täis ja löögi jõud oli suunatud alla voolu( vanavanavanemate maja oli samas suunas). Hiljem kivid veet jõest minema kuid siiski on veel nii mõnigi kivi jäänud jõkke. Kuna sara oli küljele kõver tahtis vanavanaisa lasta tõmmata selle tagasi õigesse asendisse, kuid ei leidnud ühtegi julget traktoristi kes oleks nõus seda tegema. Kuna tõenäoliselt kõik traktoristid kartsid et kui hakkab valele poole liikuma siis tõmbab traktori ka kaasa sest mass on lihtsalt nii suur. Trossid on tänapäevani sara palkide küljes alles ja sara on ka veel siiani püsti.

[Martti]

Koht sama, Ida-Virumaa, Uniküla. Kuna sõduritel polnud kuskil elada sõjaajal siis saaditi paljud sõdurid lihtsalt maale taludesse elama, saadeti puhkusele rindelt ära. Tulid ka minu vanavanemate juurde sakslased, püssid olid seina ääres ühte kokku panudud ja mehed jõud kaevasut vett. Keegi neist koputas uksele ja küsis kas perenaine võiks neile süüa pakkuda. Vanavanaema tegi söögi valmis aga ükski sakslane ei hakanud sööma vaid kutsuti peremees ja öeldi: "Peremees las maitseb esimesena", mõeldi kindlasti et tahetakse mürgitada. Kui vanavanaisa oli maitsnud sööki siis võisid sakslased sööma hakata.
Hukkunud sõdurite varustus oli ka ära korjatud ja toodi samasse kohta, ja pandi limonaadi vabrikusse( vanavanaisa oli limonaadi meister ja pilti temast võib näha Maidla mõisas Ida-Virumaal), kuid sel hetkel oli vist ruum tühi ja kogu sõjakraam viidi sinna. Seda keegi eriti ei valvanud ja vanaisa käis seal tuhnimas ja lootis leida endale püstoli, mida tal sealt siiski leida ei õnnestunud.

[Martti]

Lugu läheb kokku minu eelmise postituse jutuga ja jällegu kuulnud vanaisa käest. Kui saksaled oli rindelt puhkusele saadetud ja mölutasid niisama siis venelased pommitasid Kiviõli, vähemalt üritasid seda, kuid teadaolevalt ei suutnud nad sinna välja jõudagi.
Üks juhus selline: Tulid pommitajad(vene omad), hirmsa mürinaga olid üle vanaisa kodu lennanud ja suunaga Kiviõli poole. Mõni hetke hiljem olid välja ilmunud saksa hävitajad(Rakverest?) ja kui venelased neid märkasid siis muutus kohe ka lennukite mootori hääl. Seejärel olid sakslased hakanud vene pommitajaid tulistama, üks oli hakanud tegema imelikku häält ja kõrgust kaotama, natuke hiljem oli kuulda tugevat mütsu või plahvatust, vanaisa ütles nii: Kukkus tahametsa( see seal üks selline koht mis on ka juba läbi tuhnitud ja leitud ka midagi, kui maale lähen siis uurin ja äkki saab pilte ka). Igatahes praegu on seal suur auk mis on vett täis, soojal suvel kuivab täitsa ära. Sealt on saadud aluminiumpleki tükke ja seega võib väita et tegemist oli alumiinium kerega pommitajaga. Sakslased kes parasjagu puhkusel olid aga hakkasid juba siis rõõmust hõiskama kui saksa hävitajad vene pommitajatel sabas olid, ja siis kui lennuk juba kukkuma hakkas olid hõisked veel tugevamad olnud, kahjuks ei tea millised olid sakslaste emotsioonid sel hetkel kui lennuk maapinda puudutas. Aasta oli siis 1943, mis on nähtud ühe detaili pealt, seega eelmine lugu mis oli sakslaste puhkusest minu vanavanavanemate juures on tõenäoliselt samal aastal.

[Martti]

Üks veidi segasem lugu ka: Sõda oli juba möödas ja vanaisa noor veel( sündinud 1931), vedes igasugust kraami igalpool, väga lihtne oli hankida püstol ja laskemoona. Vanaisa tahtis endale ka kangesti saada püstolit ja oli vahetanud teise külapoisiga millegi vastu, kuule võis vabalt maast korjata kui pilku maapinnal hoida. Lõpuks ta hakkas kartma et venelased tulevad maja läbi otsima ja leiavad üles( Siberisse sõit?). Igatahes algul oli püstoli peidus peldikus, kuivkäila oli ja sinna oli hea peita, hiljem kui hirm tekkis siis võttis kätte ja pani selle kaltsu sisse ja viskas jõkke. Sellest püstolist pole rohkem midagi teada( kui maale lähen siis küsin mis relva nimi oli). Teine püstol oli tal veel ja selle viskas ka jõkke, seekord aga väga madalasse kohta ja külapoisid olid selle välja koukinud, see on teda selle pärast et vanaisa käis ise ka hiljem seda otsimas aga ei leidnud enam. Peale sõda oli veel jões vedelnud üks kuulipilduja(raske), ja oli seal olnud juba tükk aega, praeguseks on aga jõgi juba puhastatud ja see sealt juba ammu kadunud.

[2H]

Lugu korpusemeeste poole pealt.
Kuidas Nikolai Trankman tribunali alla anti.
Korpus oli Kuramaal ja Pärn tegi üksustes kontrolli.Aga tal oli kombeks etteteatamatta väeossa ilmuda.Ja juhtus lugu kus keedeti parasjagu sõduritele suppi,kui järsku Pärn kohal.Trankman oli siis lipitsevalt kohe ligi olnud ja igal pool kaasas jõlkunud.Pärn sattus siis suppi ka nuustuama ja maitsma.Vanaisa ütles ,et kui mees esimese suutäie võttis nii see katel sinna ümber lendas."Sellise solgiga toidad sa sõdureid"olevat Pärn Trankmanile öelnud.Ja lubanud tolle ka samasuguse lobi peale panna.Peale seda olevat Nikolai koha pealt maha võetud ja rohkem polnud vanaisa teda enam näinud.
Trankman polevat vanemad mehed sallinud nende Narva kindlustuste plaanide mahamüümise pärast,eks jutud ju levisid.Ja ega Avinurme kiriku
lugu ka kellegile meeldinud.