Viimsepäevavarud ja muud toitumisteemad

[Kapten Trumm]

Nagu sellest tabelist on näha, on rohkete tervist kahjustavate kemikaalide kasutamine tingitud sellest, et taolise "kvaliteetse" toorainega nagu on tänapäeva "Turisti eines" poleks see solk kuigi kaubandusliku välimusega/omadustega. Loetelust puuduks veel konservides kasutatav veel naatriumglutamaat (maitsetugevdaja, E621), mida lisatakse selleks, et see hall löga tunduks maitsva toiduna (naatriumglutamaat stimuleerib maitse- ja lõhnaretseptoreid, et need solgi sisse uputatud natukese liha maitset tunneks). Kvaliteetsest toorainest tehtud toit ei vaja eriti keemia lisamist. Kui räägime eriti kvaliteetsetest konservidest nagu lätlaste E-vaba searulaad (500g 3+ eurot), siis sinna pole vaja muud lisada kui soola ja pipart.

Põhiline probleem, miks on vaja keemiat, on vähe liha ja liigselt paska, mida pole inimestel vaja süüa. Ja mida maksad, seda saad (konservide kohta kehtib vägagi, 1 euro eest sisaldab see mingit halli pläga (ilmselt kõvasti sojavalku ja tapajäätmeid natukesele lihale lisaks), 2 euro eest meenutab juba täita liha (Rannarootsi), kuid pole puhas ja 3,5 euro eest saab juba suhteliselt puhta asja (paraku peale Läti selle Kurzeme lihatööstuse neid vist keegi ei tooda, ka meil mitte). Jutt siis sealihakonservidest.

[Fucs]

Venelased teevad vanade GOST-ide järgi ka midagi
https://mkzargo.ru/tushenka-optom-czena ... -kachestva

[ruger]

Mina võtan nädalavahetusel testimiseks "Meie" kaubandusketis müüki tulnud Läti toodetud sealiha ja loomaliha konservi MINU tootesarjast De lux, milles liha peaks 85% olema. Kumb peale jääb-kas loomaliha või sealiha, selgub loosiga. Koostis siis: 85% hakitud liha, joogivesi, sool ja looduslikud maitseained. 525 gr purk maksis 3-3,5 euro ringis. Kas ka on söödav või läheb naabri kassile, selgub peale nädalavahetust.

[vanahalb]

Ainukesena hoiab "Tušonka" ja "Turisti eine" ortodokset liini vist ainult Batka Luka Valgevenest ja temalgi kipub vahel käsi vääratama. Selle tõdemuseni jõudsin ükskord kui mõtliku näoga põrnitsesin Batka konservi põhjast leitud seakõrva.

Äkki oli mitte seakõrv vaid mõne bulbashi kõrv[/quote]

Kui bulbashimaal on tekkinud komme isikukood lilla tindiga kõrvalesta tätoveerida, siis võib küll olla , et keegi komistas unise peaga masinasse Sest mingeid ebamääraseid numbreid oleks sel selgelt Tušonka klassi kuuluvasse konservi sattunud vintskel tükil nagu aimanud.

Jah. Neid konserve praadima hakata küll ei tohi - pärast ongi pannil vaid paar oksaraagu suures pruunis pasameres. Ja ka Svejki komme sellise hinnaklassi produkte otse purgist suhu kühveldada teeb mind samuti murelikuks. Kes tuult külvab, see tormi lõikab ja tuleb päev kui kodune tualett ei suuda enam kogu soolestiku toodangut vastu võtta. Saate veel mu sõnu näha!

Mul juhtus ükskord samasugune lugu, mis Svejki köögis on ilmselt rutiinne "vaikne teisipäev". Ostsin ühel kevadel mingis nostalgiahoos Lidli ärist Saksamaal tehtud šnitsli. Nostalgiast sellepärast, et ükskord serveeriti sealmaal nii suur šnitsel, et ma ei jaksanudki seda lõpuni ära süüa. Ometi - kui kõht ikka tühi on , olen suuteline väiksemat sorti lastepizza neljaks voltima ja ühe lõnksuga alla neelama. Tookord kõht nii tühi ei olnud, vaatasin karbi pealt, et säilivusaeg on peaaegu aasta ja las seisab. Seisiski külmkapis, millaski augustikuus sattus pihku, aga panin tagasi, sest ega ta seal leiba küsi. Aga siis justament samasugusel jõulueelsel ajal nagu praegu oli korraga nii suur nälg kuudis, et terves majas polnud leivatükkigi. (koorevõid tuli otse singile määrida)
Mõtlesin, et teen šnitsli soojaks ja söön lõpuks ära.

Panni ei raatsinud määrima hakata, panin mikrolaineahju. Enne veel võtsin värvilisest pappkarbist välja, seal oli kaks šnitslit eraldi kilede sees. Vaatasin, et ohoh, lausa marmorsteik.
Marmorsteik on niisugune küpsetatud lihatükk, mille lõikepinnal on marmorit meenutav muster. Seda saab mingitest lihaliikidest ja ma ise valmistada ei oska. Ükskord vaatasin kuidas tehti - see oli tervet laupäeva täitev teema. Kella ühe paiku päeval hakati barbeque-ahju kurjaks ajama ja punkt kell 8 sai koos saunaga valmis. Pärast lutsiti üksikud allesjäänud kondidki nii puhtaks, et need nägid välja aastatuhendeid kõrbeliivas pleekinutena.
Nüüd siis järeldasin, et saksa toiduainetehnoloogid on otsustava läbimurde saavutanud kui sellist asja juba nurga peal toidupoes poolfabrikaadina müüakse.

Sõin ara, aga tollest isetehtud marmorsteigist jäi asi ikka valgusaastate kaugusele. Isegi Saksamaal söödud šnitsli mõõtu ei andnud välja. Kõigepealt süüdistasin pikka säilivusaega ja seda et liha kuulub saksa viimsepäevakeekside valdakonda. Need säilivad piiramatult ja tulega ligi minnes põlevad rahuliku sinise leegiga. Siis vaatasin pakendit ja allesjäänud šnitslit tähelepanelikumalt ja krt küll - säilib küll aasta kuid sügavkülmas. Mul oli tavalises külmikus +4 kraadi juures nagu uppunud laeval. Ja muster pinnal pole mitte marmor vaid sinihallitusjuustu sarnane ollus. Sellest ei saanudki aru, et mismoodi tekib niisugune hallitus vaakumpakendis lihale. Kas siis olid Günterid tapamajas rokfoorise noaga liha nüsinud või hõljub sealkandis õhus niipalju õilsaid baktereid? Eestis läheb liha lihtviisil mädanema või mumifitseerub ära.

See vist päästiski, et teda kõigepealt mikrolaineahjus kärsatasin. Oleks Svejki kombel toorelt suhu ahminud, poleks meist kummastki enam elulooma. Pannil praadimine pole ka päris see, sest niisuguseid baktereid on samuti, mis 200 kraadistes kuumeveeallikates elavad. Seevastu mikrolaineahi on kindla peale minek.
Egas ilmaasjate veganid ja muud esteedid ei irise, et mikrolaineahjus tehtud toit on suure lahutusvõimega mikroskoobi all vaadatuna nagu tuumaplahvatuse epitsentrist kokku korjatud - kõik rakutuumad on lõhutud ja üldmulje jääks justkui oleks keegi hakanud sealihast paekivi tegema kuid protsess on millegipärast peatunud. Mõned tõsiusklikumad ei lubagi sellist masinat oma elamisse ja kui head inimesed tahavad jõulukingiks tuua, peksab pereema nad jalahoopidega uksest välja.

Seevastu Svejkil, kui ta oma kahtlaseid eksperimente jätkab, peaks mingi 2 KW aparaat alati soojas olema nagu astronoomil teleskoop. Ja lasku need looduse armuannid ikka puhtprofülaktika mõttes nii 30 sekundiks sellest desinfitseerimiskambrist läbi. Või lepime kohe kokku, et mina kirstu kandma ei hakka Peielauda hea-paremat sööma võin tulla.

[Kriku]

Ülima tõenäosusega märatsesid akf vanahalval seal mitte bakterid, vaid seened ning ta võib lugeda ennast söönuks vintaažšnitslit* seenegarneeringuga.

---
* öelge see sõna täis suuga välja ja Te ei kahetse.

[kalleb]

Ainukesena hoiab "Tušonka" ja "Turisti eine" ortodokset liini vist ainult Batka Luka Valgevenest ja temalgi kipub vahel käsi vääratama. Selle tõdemuseni jõudsin ükskord kui mõtliku näoga põrnitsesin Batka konservi põhjast leitud seakõrva.

Äkki oli mitte seakõrv vaid mõne bulbashi kõrv

Kui bulbashimaal on tekkinud komme isikukood lilla tindiga kõrvalesta tätoveerida, siis võib küll olla , et keegi komistas unise peaga masinasse Sest mingeid ebamääraseid numbreid oleks sel selgelt Tušonka klassi kuuluvasse konservi sattunud vintskel tükil nagu aimanud.

Kõrva peal võis olla mõni lõbus tätoveering a la - ne budi või lenini nägu või veel midagi

Jah. Neid konserve praadima hakata küll ei tohi - pärast ongi pannil vaid paar oksaraagu suures pruunis pasameres. Ja ka Svejki komme sellise hinnaklassi produkte otse purgist suhu kühveldada teeb mind samuti murelikuks. Kes tuult külvab, see tormi lõikab ja tuleb päev kui kodune tualett ei suuda enam kogu soolestiku toodangut vastu võtta. Saate veel mu sõnu näha!

Mul juhtus ükskord samasugune lugu, mis Svejki köögis on ilmselt rutiinne "vaikne teisipäev". Ostsin ühel kevadel mingis nostalgiahoos Lidli ärist Saksamaal tehtud šnitsli. Nostalgiast sellepärast, et ükskord serveeriti sealmaal nii suur šnitsel, et ma ei jaksanudki seda lõpuni ära süüa. Ometi - kui kõht ikka tühi on , olen suuteline väiksemat sorti lastepizza neljaks voltima ja ühe lõnksuga alla neelama. Tookord kõht nii tühi ei olnud, vaatasin karbi pealt, et säilivusaeg on peaaegu aasta ja las seisab. Seisiski külmkapis, millaski augustikuus sattus pihku, aga panin tagasi, sest ega ta seal leiba küsi. Aga siis justament samasugusel jõulueelsel ajal nagu praegu oli korraga nii suur nälg kuudis, et terves majas polnud leivatükkigi. (koorevõid tuli otse singile määrida)
Mõtlesin, et teen šnitsli soojaks ja söön lõpuks ära.

Panni ei raatsinud määrima hakata, panin mikrolaineahju. Enne veel võtsin värvilisest pappkarbist välja, seal oli kaks šnitslit eraldi kilede sees. Vaatasin, et ohoh, lausa marmorsteik.
Marmorsteik on niisugune küpsetatud lihatükk, mille lõikepinnal on marmorit meenutav muster. Seda saab mingitest lihaliikidest ja ma ise valmistada ei oska. Ükskord vaatasin kuidas tehti - see oli tervet laupäeva täitev teema. Kella ühe paiku päeval hakati barbeque-ahju kurjaks ajama ja punkt kell 8 sai koos saunaga valmis. Pärast lutsiti üksikud allesjäänud kondidki nii puhtaks, et need nägid välja aastatuhendeid kõrbeliivas pleekinutena.
Nüüd siis järeldasin, et saksa toiduainetehnoloogid on otsustava läbimurde saavutanud kui sellist asja juba nurga peal toidupoes poolfabrikaadina müüakse.

Sõin ara, aga tollest isetehtud marmorsteigist jäi asi ikka valgusaastate kaugusele. Isegi Saksamaal söödud šnitsli mõõtu ei andnud välja. Kõigepealt süüdistasin pikka säilivusaega ja seda et liha kuulub saksa viimsepäevakeekside valdakonda. Need säilivad piiramatult ja tulega ligi minnes põlevad rahuliku sinise leegiga. Siis vaatasin pakendit ja allesjäänud šnitslit tähelepanelikumalt ja krt küll - säilib küll aasta kuid sügavkülmas. Mul oli tavalises külmikus +4 kraadi juures nagu uppunud laeval. Ja muster pinnal pole mitte marmor vaid sinihallitusjuustu sarnane ollus. Sellest ei saanudki aru, et mismoodi tekib niisugune hallitus vaakumpakendis lihale. Kas siis olid Günterid tapamajas rokfoorise noaga liha nüsinud või hõljub sealkandis õhus niipalju õilsaid baktereid? Eestis läheb liha lihtviisil mädanema või mumifitseerub ära.

See vist päästiski, et teda kõigepealt mikrolaineahjus kärsatasin. Oleks Svejki kombel toorelt suhu ahminud, poleks meist kummastki enam elulooma. Pannil praadimine pole ka päris see, sest niisuguseid baktereid on samuti, mis 200 kraadistes kuumeveeallikates elavad. Seevastu mikrolaineahi on kindla peale minek.
Egas ilmaasjate veganid ja muud esteedid ei irise, et mikrolaineahjus tehtud toit on suure lahutusvõimega mikroskoobi all vaadatuna nagu tuumaplahvatuse epitsentrist kokku korjatud - kõik rakutuumad on lõhutud ja üldmulje jääks justkui oleks keegi hakanud sealihast paekivi tegema kuid protsess on millegipärast peatunud. Mõned tõsiusklikumad ei lubagi sellist masinat oma elamisse ja kui head inimesed tahavad jõulukingiks tuua, peksab pereema nad jalahoopidega uksest välja.

Seevastu Svejkil, kui ta oma kahtlaseid eksperimente jätkab, peaks mingi 2 KW aparaat alati soojas olema nagu astronoomil teleskoop. Ja lasku need looduse armuannid ikka puhtprofülaktika mõttes nii 30 sekundiks sellest desinfitseerimiskambrist läbi. Või lepime kohe kokku, et mina kirstu kandma ei hakka Peielauda hea-paremat sööma võin tulla.[/quote]

Kui ksf vanahalb poleks seda sügavkülma asja vaadanud siis oleks ta senini kiitnud saksamannide keemiatööstust mis paekivist oskab sealiha teha , ehamatus oli psühholoogiline- aju ütles et näe sõid jama ära ja nüüd minek

Aga prussakad pidid nii tuumaplahvatuse kui ka mikrolained üle elama

[kalleb]

Mulle toodi ükspäev mingite tegelaste poolt selline 10 kg vosrstipakike , sees saksamannide keemiatööstuse toode - koodinimega Currywurst- välimuselt nagu viiner aga ca 50 cm pikk ja 3 cm jäme

Ise ei riskinud tarbida aga leidus vabatahtlikke kes selle nahka panid , neljajalgsed degustaatorid millegipärast antud toodet ei puutunud - ju oli tootesse lisatud teatud raskemetalle või inhibiitoreid et rotid seda nahka ei paneks

[Kapten Trumm]

Kui Norrasse satud, proovi ära sealne "grillvorst" ja sa ei kahetse
Toorena meenutab see meie odavaid sardelle ning peale grillimist läheb selle maitse päris hulluks.
Grillpolse on selle nimi kohalikus keeles.

Ostsin kunagi ise - ja grillima taolist sojajahu käkki ei hakanud. Keetsime hoopis teisi nagu õigeid sardelle Rootsi katelokis ja käitus nagu üks sojajahust koosnev vorst ikka - paisus kolm korda suuremaks. Analoogselt käituvad ka Talleggi vorstid.

[vanahalb]

Keetsime hoopis teisi nagu õigeid sardelle Rootsi katelokis ja käitus nagu üks sojajahust koosnev vorst ikka - paisus kolm korda suuremaks.

Oot-oot, kas selline paisumine on sojajahu tunnus? Siis võib olla jälle üks müsteerium lahendatud. Kunagi ammu käisid ühed tuttavad taas Saksamaal ja õhtul hakkas perenaine liha praadima. Lõikas hakatuseks imeväikesed killud pannile. Üks eestlastest, kõva jahimees, küsis et kas mõnitad või? Lõika ikka korralikud suured tükid (liha tõmbub praadides kokku), ma toon poest juurde kui ei jätku. Perenaine käratas, et ära sega söögitegemist, kukkus praadima ja väiksed lihakillud hakkasid kobrutama ning paisuma ja lõpuks oli terve pann täis ning ripnes üle servagi.
Ma kuulasin toona näpp suus ja mõtlesin, et sakslased on igiliikuri leiutamisest vaid kukesammu kaugusel.

[Svejk]

Armeekonservides kasutati ainult loomaliha, mis oli saadud 48 tundi peale tapmist.

Muidu GOST-id olid üldiselt samad mis juba siia panin. Tsiviilkäibesse tehti konserve lihast, mida poldud külmetatud mitte üle ühe korra, samas ei pidanud see olema tehtud 48 tundi tagasi tapetud loomade lihast

Aru maisaa, miks peab armeede tarvis laagerdama kaks ööpäeva, kas kohe ei saa siis purki löödud v?

Mina võtan nädalavahetusel testimiseks "Meie" kaubandusketis müüki tulnud Läti toodetud sealiha ja loomaliha konservi MINU tootesarjast De lux, milles liha peaks 85% olema..

Hea mees kes lubabki...
Ma loodan, et VAKFTP peedistab sind samuti nagu nende ridade kirjutajatki, kui sa oma testitulemuste avaldamisega viivitama kipud või - hoidku jumal -.lubadusest taganema peaks...

Mul juhtus ükskord samasugune lugu, mis Svejki köögis on ilmselt rutiinne "vaikne teisipäev"

Mu on kaks kööki - esimesel ja kolmandal ja lisaks tagavarapositsioonid suvisel ajal laagerdamiseks valitseva emanda laskeulatusest väljas, varustatud grillimiseks nii gaasi- kui puudega...

Seevastu Svejkil, kui ta oma kahtlaseid eksperimente jätkab, peaks mingi 2 KW aparaat alati soojas olema nagu astronoomil teleskoop. Ja lasku need looduse armuannid ikka puhtprofülaktika mõttes nii 30 sekundiks sellest desinfitseerimiskambrist läbi. Või lepime kohe kokku, et mina kirstu kandma ei hakka Peielauda hea-paremat sööma võin tulla.

Eksperimentides ei ole midagi kahtlast, kahtlast on nende tulemustes ehk ekskrementides...
Ja mikroaaltouuni mul on, aastat 30 vana (vist 800 w?) soetasin ta kunagi kasutatuna - selline "sangaga" mudel, kahe pöörleva nipliga.
Üks nipeldis andis hiljaaegu otsad ja nüüd timmin kellasid näpitsatega. Kuna köögis on suhteliselt hämar, siis hoian ka ust lahti, nii see aparaat valgustab...

Keetsime hoopis teisi nagu õigeid sardelle Rootsi katelokis ja käitus nagu üks sojajahust koosnev vorst ikka - paisus kolm korda suuremaks. Analoogselt käituvad ka Talleggi vorstid.

Eile tegin ahjukartuleid plaadi peal ja surasin ka RLK nahatuid viinereid sinna otsa - paisusid teised 2 korda suuremaks, kuigi oletasin vastupidist... AHJUS!

Mina mäletan veel lapsepõlvest neid sealiha konserve, mida aeg-ajalt müüdi poes - ilma etiketiga ja tavotist libedad.
Pool karpi valget searasva ja seal sees kiuline sealiha kärakas.

Ma mäletan neid!
Oi, need oid lemmikud! Just see, et olid sellised tõsised, tööstusliku välimusega.. Rasva oli muidugi kõvasti.

Aga teeme juttu ka kalakonservisest- enamus on need ka ju mittesöödavad

Täna aga testisin soodushinnaga Lätist kodumaale sisseveetud kalakonservi Rizkije v tomate - hind 0.69 lõunas ja maitse täpselt mis oli vanasti, kalad olid ka sellised head väiksed mitte aga mingid jubedad niiska täis jurakad mida teinekord esineda võib

Ma tean, millest te räägite.... (niisk muide, räime oma, on super võiga praadimiseks), aga kahtlustan, et need on marjased kalad...
Mari kipub andma selise puise maitse...

[Svejk]

VAKFTP Fucs saatis mulle privas apetiitse artikli:

ИСТОРИЯ ТУШЕНКИ
https://mkzargo.ru/myasopererabatyivayu ... a-tushenki

В России первый консервный завод был построен в 1870 году. Основным заказчиком консервных заводов была армия. Проводились долгие опыты по определению самого вкусного для солдат и оптимального для казны вида консервов. Наиболее приемлемой для питания армии сочли тушеную говядину. Она при пастеризации почти не теряла вкуса и для солдат стала наиболее лакомой едой из жестянки. Затем подбиралась наиболее рациональная ёмкость упаковки, и после проб и ошибок, когда четырьмя банками пробовали накормить пять солдат, решили, что в банке должна быть дневная мясная порция нижнего чина - один фунт.

С началом Первой мировой войны тушёнка прочно входит в наш обиход. Ведь основным заказчиком консервных заводов была армия. Например, в Петербурге выпускали пять видов тушенки: жареную говядину (или баранину), рагу, кашу, мясо с горохом и гороховую похлёбку. Миллионы солдат во время Первой мировой войны питались консервами, в том числе и тушёнкой. Не только офицеры, но и генералы русской армии потом вспоминали, что подмерзшая тушенка была едва ли не лучшим из того, что можно было съесть в ледяном блиндаже страшной холодной зимой 1916-1917 годов.
Сделанных до первой мировой и в ее ходе запасов тушенки хватило даже красноармейцам и белогвардейцам. Будущие большевистские военачальники так к ней пристрастились, что после гражданской войны производство тушенки возобновили по старым дореволюционным рецептурам. Для армии изготавливали только стандартную тушенку - по старой рецептуре. В армейской тушенке использовалась только говядина, выдержанная 48 часов после убоя. И именно поэтому военная тушенка всегда высоко ценилась советскими людьми.
Перед Великой Отечественной войной в стране были созданы огромные запасы тушенки. Армейские склады и базы Госрезерва находились главным образом в западной части СССР и по большей части были захвачены немцами. По некоторым данным, оставшиеся запасы были исчерпаны к 1943 году. Как утверждали многие ветераны, начиная с этого времени и до конца войны они уже не получали на фронте отечественной тушенки. А из американских мясных консервов им больше всего нравилась свинина тушеная, отдаленно напоминавшая отечественную.

После войны производство тушенки для армии продолжалось все по той же дореволюционной рецептуре. 1966 году произошел очень интересный случай. Во Всесоюзный научно-исследовательский институт консервной промышленности зашёл пожилой гражданин и поставил на стол банку консервов с надписью «Петропавловский консервный завод. Мясо тушёное. 1916 год». Андрей Васильевич Муратов, владелец этой банки, получил ее на фронте во время… Первой мировой войны. Проведённый анализ и последующая дегустация показали, что Говядина тушёная превосходно сохранилось, несмотря на то, что пролежало в банке целых 50 лет!!!

Jutus esinev paanotshka on meil siin varem läbi käinud- aga paneme uuesti - «Петропавловский консервный завод. Мясо тушёное. 1916 год»:

[Kapten Trumm]

Oot-oot, kas selline paisumine on sojajahu tunnus? Siis võib olla jälle üks müsteerium lahendatud. Kunagi ammu käisid ühed tuttavad taas Saksamaal ja õhtul hakkas perenaine liha praadima. Lõikas hakatuseks imeväikesed killud pannile. Üks eestlastest, kõva jahimees, küsis et kas mõnitad või? Lõika ikka korralikud suured tükid (liha tõmbub praadides kokku), ma toon poest juurde kui ei jätku. Perenaine käratas, et ära sega söögitegemist, kukkus praadima ja väiksed lihakillud hakkasid kobrutama ning paisuma ja lõpuks oli terve pann täis ning ripnes üle servagi.
Ma kuulasin toona näpp suus ja mõtlesin, et sakslased on igiliikuri leiutamisest vaid kukesammu kaugusel.

Arvan küll - sakslased käisid ka meil ju Rakvere lihakombinaati efektiivsemaks muutmas oma rämpsvorstidega. Fucs on jutustanud.
No vähemalt teab iga kokanud inimene, et naturaalne liha sõltumata oma vormist, kuumutades eriti ei paisu, pigem tõmbab kokku (rasv ja vesi lahkub sealt seest).
Lihatööstuse, eelkõige vorstiasjanduse peamine pingutus on siduda tootesse võimalikult palju vett ja selleks sobib hästi sojajahu oma suurepärase vee imamise võimega.
Sest raha küsitakse ju kilode eest, vesi aga ei maksa suurt midagi.
Eesti toodangust on sellise paisumisega läbi aegade hiilanud linnulihast asjad (võib-olla siin on abiks ka see kondlihamass, kus linnuke aetakse tükkis täiega hakklihaks).
Kvaliteetsed, korraliku lihasisaldusega vorstid eriti ei paisu kuumutades. Paisub igasugu ersats, mis tõmbab enda sisse keetmise vett (ja millesse tootmisel seotud vesi hakkab toote sees keema ja toodet paisutama).

Taolised tooted jahtumisel tõmbuvad enamasti ka kokku.

Siin Fucsi poste lugedes on hea näha, kuidas puruneb kildudeks müüt nõukaaegsete lihatoodete eiteamillest tegemine ja tänapäeva toodete kvaliteet. Tänapäeva tooted pole kvaliteetsemad, lihtsalt keemia võimaldab täna sööta rupskeid liha pähe. See Turisti Einega toimunud silmamoondus on väga näitlik, kuidas äri käib.

[Kriku]

Siin Fucsi poste lugedes on hea näha, kuidas puruneb kildudeks müüt nõukaaegsete lihatoodete eiteamillest tegemine ja tänapäeva toodete kvaliteet. Tänapäeva tooted pole kvaliteetsemad, lihtsalt keemia võimaldab täna sööta rupskeid liha pähe. See Turisti Einega toimunud silmamoondus on väga näitlik, kuidas äri käib.

Poolteist aastat tagasi läbi vaieldud teema, milles sinu väited valdavalt ümber lükati. Kraapisin prügikastist välja, kloppisin puhtaks ja kleepisin käesoleva teema algusse.

[Kapten Trumm]

Mõtlesin seda näidet (kasutan eelmisel lehel avaldatud tabelit)?

[vanahalb]

Lihatööstuse, eelkõige vorstiasjanduse peamine pingutus on siduda tootesse võimalikult palju vett ja selleks sobib hästi sojajahu oma suurepärase vee imamise võimega.
Sest raha küsitakse ju kilode eest, vesi aga ei maksa suurt midagi.

Seda olen ma oma silma ja rahakotiga kogenud, et suhteliselt tahe tükk võib sisaldada hämmastavalt palju vett. Ükskord nii neli aastat tagasi pidin mingile objektile minema ja ostsin hommikul kiiruga poest pätsi saia ja singitüki. Tehase vaakumpakendis. Sorkisin erinevaid mudeleid näpuga ja kaalutlesin kilohinda. Lõpuks võtsin A-Vorst (need pajad keevad vist Harjumaal Anijal) singi, sest tundus üsna tummine ning polnud väga kallis kah.
Töökohal läks kohe üsna kiireks, otsisin mingeid pabereid, viskasin singitüki auto armatuurlauale ja unustasingi sinna. Lõuna söömiseks tol korral aega ei leidnudki ja kella kuue paiku tagasi tulles oli see sink juulipäikeses ca 10 tundi järelküpsenud. Armatuurlaual on suvel oma 80 kraadi kindlasti.

Kile sees oli vähemat pool kunagisest singitükist hallika vedeliku kujul. Sink ise oli ühes tükis ( peab tunnustavalt märkima, et ilma eriliste lagunemistunnusteta) kuid poole väiksemana. Tookord istusin samuti Rodini "Mõtleja" poosis ja arutlesin, et kas see asi kõlbab süüa või mitte. Kuskilt kooliajast tuli meelde, et inimkeha sisaldab 70 % vett ja kui lihasuretamisega tegeleda või end vinnutada, jääb 100-kilosest inimesest ainult 30 alles. Singiga võib ju samamoodi olla ja see ongi loomulik kadu.
Lõpuks otsustasin liigseid riske mitte võtta, minna tanklasse ja vaadata, mis jumal andnud. (ma olen neis asjus Svejkist ikka kõvasti ettevaatlikum)

Pärast olen mõelnud, et kui aega ja raha oleks, võiks osta erinevaid sinke testimiseks ning neid metamorfoose põhjalikumalt uurida. Kuid mõnikord on rahadega vahe sees ja siis pole jälle päikesepaistelist päeva ning nii see asi on jäänud.