Muudes KOV-des peale Tallinna ka. Kuusallu ja Tartu valda otsitakse vallavanemaid konkursi korras, mis olekski igal pool õige. Poliitiline KOV tegevjuhi koht on mõttetus, selliseks positsiooniks olgu volikogu esimees.
No edumeelsemates valdades tekkis selline praktika 2000ndate alguses.
Tavaliselt oli selle põhjuseks äratundmine, et kohapealse (poliitilise) vallavanemaga kippus valla areng seisma jääma.
Mõnes kohas oli seltskond nii killustunud, et sisse toodud vallavanem oli kui kirik keset küla (oh seda tööd, mis tal teha tuli).
Oli seal põhjuseks siis mugavus või lihtsalt keskpärasus (I. Tarand: broilerite süsteem toodab vaid keskpärasust).
Tallinna kandis oli üks esimesi Saku vald 2003. aastal, kes korraldas avaliku konkursi.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Sellised konkursid on minuarust taolised, et kandidaadid esitavad oma visiooni, et kuidas vald 5 parima hulka jõuaks. Üks asi on valla enda rahakott kuid ka riigi poolt tuleb sinna üht-teist. Ägedam visioon ongi sellel, kes Toompea pumbale ligemal on ja lubab uue riigigümnaasiumi ehitada või midagi taolist.
Ma julgeks kahelda, et kas see just niiväga edumeelne on. Rohkem selline "jaga ja valitse" stiil või oma emissaride kaudu võimu põlistamine. Sellesama Kuusalu vallaga on mul kuigivõrd kokkupuuted. Mälu järgi on seal Reformierakonnal oma valimisnimekiri, Võimalik, et ka Keskerakonnal kuid selles väga kindel ei ole. Ülejäänud on segase taustaga valimisliidud. Traditsiooniliselt pole reformarid seal mingid erilised tegijad ja oligi Ansipi masuajal kui läks mingise riigiraha pärast ütlemiseks. Et enne ei saa mingit raha kui omad mehed pukis on.
(kui hädasti vaja on, siis võin täpsustada, et milles küsimus täpselt seisneski. Aga mitte täna, inimesed puhkavad)
Tõnis Mägi arvamus meie tänasest poliitmaastikust. http://www.err.ee/648602/tonis-magi-ain ... nd-on-ekre
Nõustun selles, et EKRE on hetkel kõige parempoolsem, aga mitte parempoolne erakond. Ülejäänud erakonnad meie poliitikamaastikul on erinevate nimedega vasakpoolsed.
EKRE kõige lähedamal täitmaks rahvuslik konservatiivset parempoolset nishi. Ettevaatlikuks teeb mind ainult endiste Rahvaliidu kolhoosiesimeeste vasakpoolne minevik. Pealegi peale neegrite ja homode vihkamise ja kultuuritegelaste vaenamise pole sealt minu arust mingeid mõtteid tulnud kuidas eesti riik ja rahvas peaks edasi minema.
Loosungid ei loe
Viimati muutis teeline35, 14 Dets, 2017 9:41, muudetud 1 kord kokku.
Reformierakonna tõmblustest ka. http://www.err.ee/648418/kallas-pevkuri ... nda-teadma http://www.err.ee/648346/rahumagi-refor ... aja-kallas http://www.err.ee/648590/ansip-hanno-pe ... ga-hakkama
Kaja Kallas Reformierakonna esimehena muudaks seda erakonda minulegi sümpaatsemaks. Nende taak on "kilekoti raha " skandaali ebaõnnestunud lahendamine. Tänaseks on selline olukord, et tänu oma pikale skandaali aegsele vastupunnimisele poliitiliselt laibastunud Kristen Michal peab poliitikast lahkuma. Mida vähem selle skandaaliga seotud inimesi esiplaanil seda parem. Pealegi uuelt Reformierakonna juhtkonnalt ootaks tagasipöördumist parempoolse maailmavaate poole. Selgeid sõnumeid maksutõusude lõpetamisest ja erinevate toetuste vähendamisest. Eesti riigi ja rahva eksistensiaalsete probleemidega tegelemisest ja asendustegevuste vähendamisest.
Sellised konkursid on minuarust taolised, et kandidaadid esitavad oma visiooni, et kuidas vald 5 parima hulka jõuaks. Üks asi on valla enda rahakott kuid ka riigi poolt tuleb sinna üht-teist. Ägedam visioon ongi sellel, kes Toompea pumbale ligemal on ja lubab uue riigigümnaasiumi ehitada või midagi taolist.
Ma julgeks kahelda, et kas see just niiväga edumeelne on. Rohkem selline "jaga ja valitse" stiil või oma emissaride kaudu võimu põlistamine.
Siinkohal sa eksid.
Kohalikel parteifunktsionäridel põhinev valitsemine toodab parimal juhul keskpärasust (arvestades inimeste omavahelist seotust kohapeal) ja hullemal juhul lihtsalt onupojapoliitikat ja korruptsiooni.
Konkursi korras võib-olla pole ideaalne (mis ideaalset juhti sa loodad 2000 eurose brutopalgaga), aga annab siiski parema tulemuse.
Eriti drastiline on vahe, kui on vajalik ellu viia suuremaid (ja enamasti ebameeldivaid) muudatusi. Kummalisel kombel tundub, et just edukuvandit eviv RE näib olevat selline, kes armastab kohapealseid poliitilisi vallavanemaid (mis pole just parim arengu mootor).
Tõsi, täna seda teemat ei saaks käsitleda, kui rääkida KOV vildakast tulubaasist. Nimelt annab KOV eelarvest lõviosa KOV-i regatud üksikisiku tulumaks. See omakorda soosib sellist edumudelit, et asutame võimalikult palju põllukülasid ja üritame regatud elanike arvu üles pumbata. Selline areng aga võib jalga lõigata ühel hetkel - tulemuseks on magalarajoon, mitte terviklikult arenenud piirkond (kus on ka majandus ja töökohad). Viimsi vald on vast väga kujukas näide (koos hommikuti ummistunud Pirita teega).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Tõnis Mägi: mis maa me jätame oma järeltulijatele?
Muusiku jutu võiks kokku võtta ka küsimusega, kui vabad me tegelikult praegu oleme.
Tõnis Mägi klaveritoas kapil on noore Aarne Üksküla pisike joonistus noorest Mikk Mikiverist – Aarne kingitus. Ta ei sõnasta seda kordagi ja mina ka ei torgi, aga mul on tunne, et need mehed kuulavad ja kuulevad seal me räägitut kõrvalt.
nnn
Sa esined üsna palju ja räägid oma laulude vahele lugusid. Nüüd on need lood muutunud valusaks ühiskonnakriitikaks. Räägid laval oma tunnetest, oled aus. Kuulajad ütlevad koguni, et oled fanaatilisem ja oled astunud EKREsse.
EKREs ma ei ole, ma ei kuulu sinna. Fanaatilisem...? Kui armastad oma isamaad kogu hingest, siis ju ei kannata seda välja, mis praegu on juhtunud.
Mis on juhtunud?
Filosoof Herbert Marcuse (1898–1979), neomarksist, uue vasakpoolsuse ideoloog, kirjutas oma 1965. aastal ilmunud essees “Repressiivtolerants”, kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalseks ja kuidas tuleb ühiskonda lagundada. (Mägi tsiteerib oma nutitelefonis olevat teksti.) “Kõikide piinatud vähemuste, anarhistide, immigrantide, seksuaalvähemuste taotlusi tuleb teatud piirideni soodustada. Kuni varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli...”
Mu meelest on siin väljaöeldu täpselt see, mis praegu mujal maailmas ja Eestis toimub. Mulle näib, et see on võetud tegutsemise aluseks Euroopa Liidus. Vähendada rahvuslikku rolli ... ja luua uus maailm.
Erinevalt kommunismi isast Marxist ei pidanud Marcuse revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid igasuguseid vähemusi. Me ju teame, mida revolutsioonid endaga kaasa on toonud – verd ja hävingut. Ning kui ma sellele vastu seistes olen fanaatik, siis olen seda rõõmuga.
Kui palju sa oled kontsertide publikust saanud inspiratsiooni oma elu elamiseks?
(Pikk paus.) Energia!? See kõlab pateetiliselt. Ma räägin sellest, mis on nähtamatu. Muusika ise on ju ka nähtamatu. Muidugi on olemas noodikiri, aga muusika, mida me kuuleme, on õhus olev virvendus, mida tajume. Tajume muusikat mitte ainult kõrvadega, vaid ka mingi sisemise kõrvaga. Nagu on kolmas silm...
Ma ei tea, kus see niinimetatud sisemine kõrv asub, kas meie sees või meie lähedal, aga ta aitab märgata ja aimata midagi suuremat. Seda, mis ei ole siin dimensioonis justkui.
Muusika on ühesõnaga abstraktne kunst. Publik istub saalis ja sina oled muusika vahendaja, olgu see su enda kirjutatud muusika või kellegi teise oma. Minuga on nii, et ma vahel tunnen, kuidas justkui ei oleks sobiv sellele, mida vahendan, oma nime alla kirjutada – selle algläte on kusagil mujal.
On see seotud publikuga?
Mina laval ja publik saalis, piltlikult öeldes mängime tennist. Mina saadan palli välja ja kui see saalist tagasi tuleb, siis algab mäng. Siis algab õige ja aus elu.
Kõik see on energeetiline. Kui sa seisad oma laulu taga, sa tead, miks sa seda laulad, tead, miks laval oled, hakkab sündima midagi sellist, mida võib õnneks nimetada. Toimubki energia vahetus. Seda väge on sõnadesse panna üpris raske. See võime on antud luuletajatele, poeetidele – taeva poolt antud anne kirjeldada tegelikku tegelikkust.
Publik sinu pikal loomingulisel teel on erinev olnud. Ka sootuks teistes keeltes kõnelev ja ikkagi vastuvõtlik?
Jah, publik Venemaal, Indias ja Kärus. Keeleline ja hariduslik erinevus, kaugused ... ja mulle tundub, et tegelikult vahet ei ole. Lõpuks jääb üks – energia, mis liigub ja loob.
Ühes väikeses Londoni basiilikas oli kontsert. Jõudsin sinna imelikult hilja, rahvas istus saalis. Ja oli klaver. Ma kujutasin ette, et see publik on Inglismaa eestlased. Pärast selgus, et see koosnes hoopis noortest Oxfordi Ülikooli professoritest ja üliõpilastest. Aga alustasin, öeldes, et olen eestlane ja laulan teile eesti keeles. Ning laulsingi, lisades, et ei suuda tõlkida inglise keelde laulu “Liivakell”.
Pärast siis istusime selle publikuga koos ja nad jutustasid, milliseid pilte eesti keel ja muusika neis tekitasid. Need ei olnud need pildid, mida jutustasin mina, aga olid paralleelsed nagu kaks kõrvuti kulgevat raudteerööbast. Kõik on võimalik. Midagi juhtub siis, kui esitlus pole formaalne ning ka kuulajad ei ole kohal vaid formaalselt. Ja see juhtub kohast, keelest või publiku hulgast sõltumata. Ime!
Tajud sa lavalt ka oma publiku argiseid meeleolusid...?
Kõik oleneb ruumist. Kui esined väljas, vabas õhus, siis on keerulisem. Seal kõiki lugusid teha ei saa. Kui saalis on enam neid inimesi, kes teavad, mida ja keda nad kuulama tulevad, tekib kontakt kiiremini. Ma olen aastatega muutunud ja laulan teistmoodi laule kui kunagi varem. Kui seda teatakse, siis on kõik paigas, siis argisus hajub.
Mul on meeles üks su mõne kuu tagune telefonijutt, kus muu hulgas rääkisid, kuidas mõtled sellele, et peaks laulma taas rokki.
Peab, peab ja ongi kihvt. Aga seda ei saa liiga tihti teha. Ma ei kujuta endale ette, kuidas Mick Jagger, olles üle viiekümne aasta laval, seda suudab. Hea sõber Jaak Johanson ütles hästi, et need mehed on araabia nõiad. Nad on andnud kolm tilka verd... Mind väsitaks, tekiks formaalsus, kus rahvas tahab ja laulab kaasa, aga lauljal – ma ikka ainult endast saan rääkida – enam suurt miskit sees ei liiguta.
Samas, kui saab teha mõne väga hea kambaga. Ultima Thulega tegin sellel aastal, mu jaoks on see kindlalt Eesti parim rokkbänd. Kui Thulega laulda vanu laule, “Aeda” näiteks, siis see on suursündmus minu jaoks ka. Aga igal nädalal nii laulda ma ei suudaks.
Ma seda küll ka nii mõtlesin, et ballaade enam keegi kuulata ei taha, et taas on käes rokiaeg.
Ma ei oska seda öelda. Kõike on vaja. Tegin hiljuti kontserdi Elvas, kultuurimaja uue klaveriga, sellise best of – küll on halb väljend –, tegin enda parimad lood. Saal oli hiirvaikne. Hiljem öeldi, et midagi sellist ei ole tükk aega kuuldud.
Tahan sedasama teha detsembris neljal kontserdil “Talveöö” koos Riivo Jõgi keelpilliorkestriga. See ei ole küll mingi rokk.
Riivo Jõgi?
On Põlva noormees, dirigent, väga hea pianist ja arranžeerija. Ta oli üks laulupeo noori dirigente. Põlvas lõi noorte muusikutega uue keelpilliorkestri. Talle meeldib minu muusika ja tema kutsus. Ma olin rõõmuga nõus.
Siis noored ja ...
... vana. No ikka, see lihtsalt on nii.
See on mu meelest alati parim kooslus.
Olen oma laule kirjutanud 1976. aastast, aga autorikontserte teinud vähe. Üksi ja klaveriga jah, aga suurema koosseisuga mitte. Arvan, et see aeg on nüüd siis käes!
Mis aastal sa hakkasid laulma laulu “Las jääda ükski mets”?
See võis olla 1974. aastal. Leelo Tungla tekst ja Andres Valkoneni viis, see on täpselt see, mis praegu on. Leelo Tungal on kirjutanud veel ühe tähtsa teksti, mida ma laulan – “See on, laps, meie muld”.
Tean: “See on, laps, meie muld, / maa ja muld, mis meid toidab... / kui me siin praegu oma ei oska hoida, / siis küll maailma kõikide asjade kohta / me kunagi midagi öelda ei saa...” Ma meelega tsiteerin peast. On nii?
Jah on, täpselt nii on. See on tekst samast ajast.
Sa kirjutasid alla 222 kirjale, mis protestis sellisel kujul Rail Balticu vastu. Intelligentsi hääl jäi hüüdjaks hääleks.
Ma ei oska ise nii hästi sõnastada, ma pigem tsiteeriksin veel. Kuula, kuidas üks mees kirjutab: “Riigieelarve peab olema tasakaalus. Raha peab olema tagatud. Riigikassa tuleb taas täita. Riigivõlga tuleb vähendada. Ametnike ülbus tuleb lõpetada ning välisriikide mõju tuleb vähendada. Muidu läheb Rooma pankrotti. Inimesed peavad taas õppima tööd tegema, selle asemel et elatuda riigiabist.”
Sa ei usu, aga nii kirjutas Cicero aastal 55 enne meie ajaarvamist. 2068 aastat tagasi! Mitte midagi ei ole muutunud.
Jah, siis küsimus: kas ajalugu kordub farsina või lihtsalt samasugusel moel ja on mõttetu...?
Ses valguses võiks muidugi lasta käed rüppe ja öelda: ah, mingu kõik. Mingu, kuidas ta läheb.
Jah, see mind, vana pessimisti, sinu juures imestama panebki, et kust sa leiad hingejõudu, et veel protestida, helgema eest seista, rumalusele vastu hakata?
Ei tea. Ma ei tea, see on sisetunde küsimus. Kes seda ütles, “et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast”?
( Muigame mõlemad. ) Nikolai Ostrovski “Kuidas karastus teras”.
Ilmselge, et kommunist. Ma ei saa siin jätta tsiteerimata Anton Hansen Tammsaaret aastast 1934. Ta kirjutab ideoloogia kandjast eliidist. “Meie haritlaskond, meie intelligents pole leidnud või suutnud täita tema hooleks jäänud kohustusi. Need kohustused on aga tõepoolest üpris rasked, sest kuna meil puudub niihästi rahvuslik aadel kui ka linnakodanlus, kes mujal hoolitsevad rahvusliku ideoloogia eest, siis oleks pidanud just haritlaskond selle kahe kihi ülesanded oma kanda võtma.”
Sa laulsid Toomas Hendrik Ilvese presidendiks. Mitte just väga ammu.
Jah.
Uskusid. Ja said ühel hetkel petta.
Väga. Me saime kõik petta. Need, kes laulsid – Tõnu Kaljuste, Jarek Kasar, Bonzo, Riho Sibul, ja rahvas, kes siis tuli. Sellel hetkel tundus ikkagi väga nadi, et presidendiks saab endine kommunist Arnold Rüütel. See tundus olevat kohutav. Tegime, mis süda siis ütles. Sellel hetkel ma veel ei saanud aru, et direktiivid tulevad mujalt, et meie iseotsustamise õigust enam pole.
Kas võim rikub inimest?
Ma arvan küll. Loe Shakespeare’i, temal on selliseid tegelasi palju.
Riigimehelikkust enam pole.
Minister on teenija. Ning teenida tuleks riiki ja rahvast, mitte kummardada raha. Ma pole poliitik. Olen inimene, olen eestlane, olen maarahvas. Seda tuleb meeles pidada.
Meile on antud see maa, ja mitte selleks, et talle liiga teha. On antud kasutamiseks, see ei kuulu meile. Igavesest ajast igavesti. Et me ei laastaks loodust, et ei tõmbaks joonlauaga raudteetrasse läbi soode ja rabade, läbi inimeste kodude...
Mustrid korduvad.
Korduvad. Vist oligi 2006. aastal, kui laulsin “Koitu” teise lõpuga, küsides, kuhu meie vaba maa, püha maa nüüd läheb. Siis mitmed küsisid, et oot-oot, kuhu nüüd... Midagi muutus totaalselt. Praegu ainuke parempoolne seltskond on EKRE. Nad ütlevad välja asju, mida mitte keegi teine enam ei julge öelda, kuna see pole poliitiliselt korrektne.
Kas sa nendel populismi ei näe?
Võib-olla see mõjub nii, aga keegi teine peale EKRE ei taha enam vaba olla. See on nii. Kõik on nii vasakpoolele ära läinud, meil ja meie ümber. Siis ei ole midagi ka imestada, kui kaalukausside tasakaalustamiseks tuleb parempoolne seltskond. Seda, mismoodi see lõpeb, ei oska iial ette öelda.
Selge on see, et mina olen sellel teisel kaalukausil.
Sul endal läheb ju hästi. Inimesed käivad su kontsertidel. Tütred kasvavad... Pigem ootaks sinult, et sa kiidaksid seda, mis sünnib.
Just nimelt, et tütred kasvavad. Mis maa me jätame oma järeltulijatele?!
Ma ei ole kibestunud. Aga tahaksin, et minu ja meie lastele jääks Eesti, mis on elamisväärne.
Kui tähtis on su elus intuitsioon?
Albert Einstein on öelnud, et intelligentsuse tunnus on kujutlusvõime. On öelnud isegi, et kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised. Kujutlusvõime viib kõikjale.
Oota, mul on selle kohta ka tsitaat: “Kui tahad, et su lastest kasvaksid intelligentsed inimesed, loe neile muinasjuttu. Kui tahad, et neist saaksid veel intelligentsemad inimesed, siis loe neile veel rohkem muinasjutte. Haridus ei ole faktide õppimine, vaid mõtlemise harjutamine.” Ja nii edasi ja nii edasi – see on Einstein.
Intuitsioon ja kujutlusvõime on kaksikvennad. Tajud ja taipamine, mis intuitiivsed, on minuga kogu elu kaasas käinud. Intuitsiooni osa võiks olla koolide õppekavades. See eelkõige, kuidas tajud iseennast. Kuidas saad teadlikuks...
Räägid, ja silm särab peas. Ma ootasin, et kohtun kurvameelse vanamehega. Tuleb sul uusi laule ka?
Tuleb. Detsembris ma neid veel ei laula. Tekste pole. Ma ei taha ennast korrata. Aga üks ilus üllatus on küll neil kontsertidel, mis ees. Seda sulle ei räägi, muidu poleks see üllatus.
Intuitsioon on sama, mis on muusika – seda ei saa seletada, see on nähtamatu. Mul oli operatsioon sellel aastal. Oli imeilus septembri viimane nädal. Nagu suvi oleks tagasi tulnud. Mu meelistegevus on metsas jalutada. Jalutasin ja tulin koju, just intuitiivselt tajusin, et pean kuulama klassikalist muusikat.
Kuulasin nädal aega Bachi, Gustav Mahlerit, Chopini, Arvo Pärti, Tõnu Kõrvitsat, Händelit, Haydnit ja Mussorgskit... Mul silmadest lihtsalt tuli lahinal pisaraid... See oli õnnetunne, tänutunne ja arusaamine, et need inimesed, kes on kirjutanud taolist muusikat, on saanud lõpmatusele, igavikule pihta. Sellest mustrist, mida nad on tajunud, ei saa rääkida. Minu meelest on see jumalik alge.
3 kaalukat sõnumit
Eestis ja Euroopa Liidus üritatakse ü vähendada rahvuslikku rolli. Kui ma sellele vastu seistes olen fanaatik, siis olen seda rõõmuga.
Ma ei ole kibestunud. Aga tahaksin, et minu ja meie lastele jääks Eesti, mis on elamisväärne.
EKRE ütleb välja asju, mida mitte keegi teine enam ei julge öelda.
Filosoof Herbert Marcuse (1898–1979), neomarksist, uue vasakpoolsuse ideoloog, kirjutas oma 1965. aastal ilmunud essees “Repressiivtolerants”, kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalseks ja kuidas tuleb ühiskonda lagundada. (Mägi tsiteerib oma nutitelefonis olevat teksti.) “Kõikide piinatud vähemuste, anarhistide, immigrantide, seksuaalvähemuste taotlusi tuleb teatud piirideni soodustada. Kuni varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli...”
Mu meelest on siin väljaöeldu täpselt see, mis praegu mujal maailmas ja Eestis toimub. Mulle näib, et see on võetud tegutsemise aluseks Euroopa Liidus. Vähendada rahvuslikku rolli ... ja luua uus maailm.
Nu-nu - et pean vist (ka) guugeldama seda juuti..
Mäksi jutus ma ei kahtle - no lihtsalt silmaringi huvides(-vaenlast tuleb tunda)
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Põhimõte on selles, et kunagi ei tohi rahul olla. Kuna 19. sajandi sotsiaademokraatide eesmärgid täideti, siis tuleb leida uusi põhjusi, miks iriseda ja uusi "struktuure", mida lammutada. Ja nii lõputult. Nimetavad ise seda progressiivsuseks.
Mägi on peamiselt ikkagi helilooja ja laulja, mulle vähemalt tundub, et poliitmaastikul ta väga hästi siiski ei orienteeru. Mägi artikklist jääb justkui mulje, et toimub siiski seesama vana EKRE promo neomarksismi ja Marcusega hirmutamise teel, genereerime hirmu lääne ees. Mägi paneb juba EKRE definitsiooniga rämedalt puusse, kujutab seda kui mingit rahvuslik konservatiivset, parempoolset erakonda, mida ta ei ole teps mitte, seega muutub kogu ta tekst vägagi küsitavaks.
Kriku kirjutas:Uusmarksismi tugisammas.
Põhimõte on selles, et kunagi ei tohi rahul olla. Kuna 19. sajandi sotsiaademokraatide eesmärgid täideti, siis tuleb leida uusi põhjusi, miks iriseda ja uusi "struktuure", mida lammutada. Ja nii lõputult. Nimetavad ise seda progressiivsuseks.
Juba guugeldasin..
Nüüd mul pädeva(ma)tele kohe uus küsimus - et kuda kohalikud ülikoolid ka "kosherseltsimees MARCUSE õpetust" levitavad - s.t on mul õigus, kui oletan, et Tallinna ülikooli miski teaduskond teeb seda vist üsna agaralt
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ei tea, pole nendes TLÜ riigiteadustes kordagi sees käinud. Tõenäoliselt mitte eriti. Seda tehakse peenemalt, relativismi levitamise abil. Märksõnad on näiteks "sotsiaalne konstruktsioon" ja "sattumuslikkus".
Põhimõtteliselt on kogu New Left programm äärmusrelativism. Kellelgi ei ole mingeid sünnipäraseid õigusi peale üldiste inimõiguste ja sellest tulenevalt on näiteks immigratsioonipiirangud rassistlikud. Või vähemalt nii olen mina sellest aru saanud.
Kriku kirjutas:Aga me kaugeneme foorumi temaatikast.
No kuidas võtta, kuidas võtta - teemapealkirja suhtes on see küse ju täiesti Ok..
Sest ma vaatan, see meie poliitelu on õkva tuuga täis neid kodukootud "markuuze jüngreid" ..mispärast ongi huvitav, kust seda (ajuvaba) rämpsu koguaeg juurde tekib // tekitatakse
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Väike update ka tapamaja rindelt.
Eile teatati ERR-is, et riikliku lepitajaga peetud läbirääkimised jooksid liiva ja töötajate kompromissina nõutud 30 protsendise palgatõusuga polnud HKS nõus.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
..mispärast ongi huvitav, kust seda (ajuvaba) rämpsu koguaeg juurde tekib // tekitatakse