Tegevteenistuses pole täna mitte kakspooltuhat, vaid ligi 3300 tegevväelast. Sügav iroonia selle Väli mõttearenduse puhul seisneb aga selles, et kui sellele 3200-le või 3300-le liita need justkui puuduolevad 800 tegevväelast, siis saamegi arvu 4000 tegevväelast, mida peeti 2009. aastal vajalikuks 42 000-mehelise operatiivstruktuuri juhtimiseks – ehk jutt käib arenguplaanist, mis koostati siis, kui vägesid juhatas Laaneots ja staabiülemaks oli Väli. Ja siis ei peetud teps mitte silmas seda, et puuduolevad tegevväelased (tegevväelaste toonane arv oli toona seejuures vist u 2800) võiksid tulla reservi või erru läinud tegevväelaste seast, vaid oli konkreetne (ja tagantjärele tarkusega ebarealistlik) eesmärk suurendada tegevväelaste arvu iga-aastaselt ja lineaarselt 125 võrra (võrdluseks – reaalsuses on meil raskusi isegi 50-se iga-aastase kasvu hoidmisega).Borja kirjutas:Neeme VÄLI artiklis on häid kohti hulgim - näit see:..loomulikult on need 800 inimest olemas - sest kui neid tõesti ei oleks, tekiks krd õigustet küsimus, mis mõttetus mugavustsoonis olesklevad suur osa kahestpoolestuhandest(-oli vist?) täna palgalolevast kaadrikaitseväelasestEelmisel nädalal kasutati kinnitatud struktuuri põhjenduseks valemit, et 1000 reservväelase jaoks on vaja 20 tegevväelast. Seega 10 000 tarbeks oleks vaja 200, 40 000-se struktuuri juhtimiseks aga 800.
Isegi kui me ei arvesta juhtidena allohvitsere ja jätame arvestusest välja erinevatel põhjustel reservi arvatud, kuid teenistuskõlblikud endised tegevohvitserid, on need 800 inimest olemas.
Tõsi küll - kaasa mängib ju veel ka selline "rõhuasetus"
Väide, et 40 000 mehelise reservarmee jaoks pole meil eelkõige kaadrit, on loll jutt ning raffa eksitamine. Sest seda kaadrit on küll. Lihtsalt ebanormaalselt suur osa kaadrist tegelebki mingite pehmololluste ja/või esmase riigikaitse teostamiseks kasutute udupeente "erialade" aretamisegaKui aga staabis hakkab planeerijate hulk alla jääma avalike suhetega tegelejatele, siis tuleb küsida, kas meie rõhuasetus on ikka õiges kohas?
Kaitseringkondade likvideerimise ühe põhjendusena toodi ohvitseride nappus. Neid ei pidavat nii paljudele staapidele jätkuma. Ometi oleme viimastel aastatel tsentraliseerimise jätkuna loonud väejuhatusi, mis hoolimata nimevalikust on samuti staabid. Kuidas leiti nende komplekteerimiseks inimesed, kui ringkondadesse neid ei jätkunud?
Seejuures arvan mina, et sellel mõttel rakendada rohkem reservi läinud tegevväelasi, on tegelikult mingis piiratud ulatuses jumet, ja seda ju piiratud ulatuses ka tegelikult tehakse. Aga on ilmselt ka terve rida põhjuseid, miks ei saa puuduolevate ohvitseride või vanemallohvitseride ametikohtade täitmisel toetuda vaid endistele tegevväelastele. Suhteliselt hiljuti reservi läinud kompaniiveeblite või leitnantist SA-kompaniiülemate puhul – jah. Aga selle u 800 endise tegevväelasest reservohvitseri seas on igasugust rahvast ning mina pole küll veendunud, kas on näiteks mõistlik usaldada SA-jalaväepataljoni ülema või staabiülema koht nt 5 aastat tagasi kõrghariduse mittepuudumise tõttu reservi arvatud majorile, kelle sõjaline haridus piirdus 1990. aastatel paarikuiste kursustega Eestis ja välismaal. Või mis ametikoha võiks SA-struktuuris usaldada kõrgemale ohvitserile, kelle ainukene üksuse ülema kogemus piirdub KL-i maleva juhtimisega 20 aastat tagasi? Lisaks on siin vist ka välja toodud mitmed mobilisatsiooni ja lahinguvalmiduse saavutamise kiirusega seotud küsimused, miks soovitakse täna, et kriitilised ametikohad alates kompaniiülemast oleksid kindlasti täidetud reaalselt tegevteenistuses olevate ohvitseridega.
Ja kui keegi, nt Borja arvab, et lahingüksuste juhtimiseks vajalikud tegevväealased on „peidus“ tänases ülepaisutatud struktuuris, siis võiks tuua vähemalt laia pintslitõmbega need kohad ja arvud, mida ilma probleemideta kärpida võiks. Mina oskan hoobilt pakkuda vaid kaks kohta, kust saaks tegevväelasi vaevata kärpida niimoodi, et n-ö päris-struktuuri võimekused ei kannataks – nt KV orkester ei pea minu arvates tingimata koosneda tegevväelastest (u 40 hinge), samuti ei näe ma erilist pointi pidada KV palgal u 20 tegevväelasest tippsportlast. Nii et sealt saaks kokku hoida u 60 tegevväelase palgaraha, aga neid inimesi pole ilmselt võimalik ümberprofileerida n-ö päris-tegevväelasteks, ega tähendaks nende koondamine, et nende asemel tuleb kohe tsiviilist automaatselt 60 kadetti ja õppurit Kõrgemasse Sõjakooli ja Lahingukooli, sest KV-l on täna vabu ametikohti ja palgaraha endiselt rohkem, kui tsiviilist inimesi suudame värvata. Aga jään huviga ootama vanemate ja targemata seltsimeeste konkreetseid ja sisukaid ettepanekuid!
Mingeid muid „häid“ kohti mina selles artiklis kahjuks ei näe, pigem jääb vastuolulistest seisukohtadest ja üsna alusetutest väidetest (või õigemini vihjetest) mulje, et selle artikli on kirjutanud KV-s (väga kaua) eemal seisnud inimene, mitte kõrgem ohvitser, kes veel aastapäevad tagasi oli tegevteenistuses ja peaks seetõttu justkui suti paremini olema kursis sellega, miks ja kuidas asjad KV-s sees on viimastel aastatel toimunud.
Mõned näited. „Sõdurile pole mõtet anda vaid 10-t padrunit, aga ei jaksa anda ka kolme lahingukomplekti laskemoona, aga ühe komplektiga saaks sõdida küll“ – aga mis saab sellisel juhul 2., 5. või 7. päeval.
„Igale üksusele pole vaja anda soomukit, vaid lahingupaika saab sõita ka veoautoga“ – justkui kellelgi oleks plaan (või oleks sellega põhjendatud SA-struktuuri „kärpimist“) anda igale pataljonile soomukid. Vastupidi – soomus on täna vaid kolmel pataljonil, ja nii see ilmselt ka jääb nähtavas tulevikus.
„On alust eeldada, et eelhoiatus kukub läbi, mistõttu on väiksem, kuid reaalne ja kiirem struktuur õige, aga ikkagi peaks tegelema põhivalmidus- ja täiendreserviga“ – justkui nendega üldse ei tegeletaks. Ja kui siis tegeleda, siis kas need peaksid olema tagatud 10 padruni, 1 DOS-i või 3 DOS-iga, veoautodega või jalgsi? Ja kui DOS-ide, veokite jm ettenähtud relvastus ja varustusega, siis kuidas erineb põhivalmidusreservi üksus tänasest „kiirreageerimisreservist“?
„Moodustati ja mehitati mitu uut väejuhatust, kuigi samas põhjendati kaitseringkondade likvideerimist tegevväelaste puudusega“ – seda võiks ju küll teada, et ega nende paari väejuhatuse nime kandva struktuuriüksuse loomisega ei tekkinud kuskile juurde staabiohvitseride kohti, vaid tegemist oli suuresti vaid Toetuse väejuhatuse ümbernimetamisega ning Erioperatsioonide väejuhatuse lahutamisega Luurepataljonist. (Kuigi nõustun, et nende asjade nimetamine pompoosselt ´väejuhatusteks´ on minu maitse jaoks pisut pentsik, aga see ei muuda asja sisu või tegevväeaste arvu).
„Avalike suhetega tegelejate arv hakkab ületama planeerijate arvu“ – mingigi viide arvudele, või selgitus, mis planeerijatest käib jutt – J3 operatiivplaneerijatest, J5 pikaajalistest planeerijatest, J7 väljaõppe planeerijatest või millestki muust? Ja kas „avalike suhetega“ tegelejate arv ikkagi on kasvanud? Või äkki oli see valdkond lihtsalt alatähtsustatud või alamehitatud varem? Või äkki on aru saadud, kui olulist rolli kommunikatsioon tänapäeval mängib? Samamoodi võiks (ja täiesti õigusega) kurvalt konstateerida, et reaalselt eksisteerivate ja 24 tunni jooksul mobiliseeritavate SA-pataljonide arv on kahetsusväärsel kombel ületamas reservis olevate kõrgemate ohvitseride hulka.
Ei tegele naeruvääristamisega, aga Sinu väidetest ja arvutuse alustest aru ei saa.
