Afganistani sõjas viidi sõjakogemuste najal Su-25 peal sisse uuendus (ka muudel lennumasinatel), et peale juhtkangil oleva päästiku aktiveerimast (lääne keeli peale "master arm" lüliti sisselülitamist) alustas lennuki sabas olev peibutustõrvikute seade kindlaksmääratud vahemikuga flarede välja laskmist, mis toimus seni, kuni vastav lüliti välja lülitati või flared lõppesid. Su-25 oli esimene NSVL lahingulennuk, kus antud tõrvikute laskeseade oli kohe alguses lennukisse sisse ehitatud (asuvad kahel pool saba kere külgedel). Põhjuseks oli väikese soojusjälgega IR rakettide (nt Stinger) kasutamine, mille väljalaskmist polnud kabiinist näha ja mille sissetulekut hoiatusseadmed ei avastanud. Miks antud juhul seda ei tehtud, ei tea. Rutiin venelastel on.
Teine muudatus, mis sisse viidi, oli mootorite kohal oleva kere peale titaanplaatide keevitamine, sest Stingeri suurem (3 kg) lõhkepea lõhkus mootori taga lõhkedes sabapoomi sees asuva kütusepaagi (asus mootorite kohal), mis tõi kaasa massiivse tulekahju ja sellega lennuki kaotuse. Antud täiendus oli tõenäoliselt ka alla tulistatud lennukil, sest tabamusest tekkis ainult mootori tulekahju.
Antud juhul võis katapulteerumise põhjuseks olla tõepoolest mingi suurem (Ossa) raketi tabamus, mis tõi lisaks tulekahjule kaasa juhtimissüsteemi vigastused. Kui panete pildiotsingusse Su-25 damaged, saade hunnikus fotosid lennuväljale tagasi tulnud Su-25test (viimati Gruusias), mis lendasid koju tagasi ühe mootoriga, saba alune ribadeks.
Üks Stingeri tabamuse foto Afganistanist:
K: miks nii madalal?
V: Su-25 relvastus ei võimalda tema tüüpseid (väiksemõõdulisi) sihtmärke rünnata 5000 m kõrguselt. Mittejuhitavate pommide ja reaktiivmürskudega millegi tabamiseks peab ta laskuma 1500-2000 m kõrgusele.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.