Laaneots: kaitseministeeriumi tuleks saata riigikontroll, kes vaataks, kuhu raha on läinud
08. veebruar 2018, Vahur Koorits
Endine kaitseväe ülem Ants Laaneots annab käreda vastuse peastaabi ülemale brigaadikindral Martin Heremile.
Eesti kaitseväe juhataja kandidaat, kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Martin Herem kirjutas hiljuti, et kui te 2011. aastal kaitseväe juhataja ametist lahkusite, oli ainus võitlusvõimeline üksus kaitseväe orkester. Kuidas kommenteerite?
Olen Heremi kirjutisest ebameeldivalt üllatunud. Ta astus üle punase joone, sisuliselt hakkas poliitikuks. Ta oli korralik ohvitser, see võimaldas tal karjääri teha. Usaldasin teda, määrates ta kõige suurema ja vastutusrikkama kaitseringkonna ülemaks. See oli vaja luua ja ta sai oma ülesandega päris hästi hakkama. Artikli puhul on kaks võimalust. Väheusutav, et Herem ise selle välja mõtles ja üles pani, sest see on üliemotsionaalne. Minu teada tema nii emotsionaalne pole. Võis olla, et artikkel kirjutati kaitseministeeriumis ja esitati talle allakirjutamiseks, toetades näiteks sõnadega: „Sa ei ole veel kaitseväe juhataja, kui tahad selleks saada, kirjuta alla.” Riigikogule on hästi tuttav kaitseministeeriumi juhtivate ametnike retoorika, et me ei saa suurendada kaitseväge, sest meil on vähe raha. Tegime kolme aasta jooksul kõik võimaliku, et Eesti kaitse-eelarve oleks endiselt 2% SKT-st ja rohkemgi. See ülesanne on täidetud. Ma ei tea, kuidas seda raha kasutatakse.
Kaitseministeerium on viimase ajani olnud selle poolt, et me ei võta välismaalt midagi, mida pakutakse.
Kui palju oli 2011. aastal kaitseväes üksusi, mille jaoks olid olemas vajalikud kaadriväelased, head sidelahendused ja transpordivahendid ning mis olid valmis kohe sõtta minema?
2006. aasta detsembris peastaabis operatiivdokumentidega tutvudes selgus, et neid polegi olemas. Nii kujuneski esmaseks ülesandeks vajalike dokumentide ehk kogu operatiivdokumentatsiooni ja selle järgi ka kõikide operatiivplaanide väljatöötamine. Alustasime nullist. Ülesanne oli luua terviklik riigikaitsesüsteem, eelkõige kaitseringkonnad ja nende staabid. Kuna väljaõpetatud ohvitsere oli tõesti vähe, püüdsime teha nii, et igas kaitseringkonna staabis oleks selle rahuaja tuumik, kellele tuli juurde kirjutada sõjaaja reservohvitserid ja hakata korraliselt tegema lühiajalisi õppekogunemisi, et harjutada staap ka sõja- ja kriisiseisukorras tegutsema. Kõik neli kaitseringkonda olid 2011. aasta sügiseks loodud. Kandsin valitsusele novembris 2011 ette, et riigikaitse kui süsteem on loodud, kuid seda on vaja edasi arendada. Teatasin, et oleme võimelised komplekteerima kaitseringkondade staabid praegu ainult osaliselt, sest ohvitseridest on puudus. Reservis oli üle 4000 ohvitseri, nüüd oli vaja nad üle vaadata ning perspektiivsemad sõjaaja ametikohtadele määrata ja välja õpetada. Esimese täies koosseisus sõjaaja reservpataljoni rivistasime Lõuna-Eestis õppekogunemisel üles 2008. aasta sügisel. Reservjalaväepataljonis oli tol ajal 830 meest. Püüdsime õppekogunemisi igal aastal teha, kuid 2008.–2009. aasta masu tõmbas nelja aasta raha ligi 30% alla.
Rahastamine on olnud stabiilne, aga asja sees olijad ütlevad, et selle eest ei saa teha rohkem kui 21 000 reservväelast ja natuke kaitseliitu. Mida teha?
Kaitseministeeriumi tuleks saata riigikontroll, kes vaataks, kuidas raha kasutatakse. Kas seda on kasutatud mõistuspäraselt või mitte. Kaitseministeerium on viimase ajani olnud selle poolt, et me ei võta välismaalt midagi, mida pakutakse. Poolakad pakkusid meile kümmekond aastat tagasi kompanii ulatuses T-55 tanke. Jah, masinad olid vanad, kuid nendega oleks saanud alustada soomusüksuste baasõpet, nagu alustasime suurtükiväelaste väljaõpet Soomest saadud 105 mm haubitsatega. Tankid ei ole küll riigikaitses kõige tähtsam lüli. Eesti territooriumist on 52% kaetud metsade, rabade ja soodega. Tankide manöövervõimalused on siin suhteliselt piiratud, seega on kõige tähtsamad tankitõrjevahendid.
2011. aasta septembris kirjutas tollane kaitseminister Mart Laar Postimehes, et kaitseväes on 42 staapi, mis on kõik alamehitatud ja administratiivsete ülesannetega ülekoormatud. Kas polnud niimoodi?
Ilmselt ta pidas silmas sõjaaja kaitsejõudude vajadust. Võib-olla Laarist algaski sõjakoosseisude uus desarmeerimine, mis oli viga. Et lugejale arusaadavam oleks: kui ehitame suurt ja kompleksset multifunktsionaalset hoonet, mis peab täitma paljusid ülesandeid, siis tehakse terviklik projekt, planeeritakse selleks aega ja raha. Kui tekib rahaline tõrge, ei tähenda see, et hoone lammutatakse ja selle asemel hakatakse ehitama midagi uut, lihtsamat ja eesmärgile mitte vastavat. Pikeneb ainult ehituse aeg. Rääkisin ka kaitseväe juhatajana, et olgu, raha tõmmati vähemaks, aga see ei tähenda, et juba väljakujunenud kaitsejõudude terviklikku struktuuri peaks lõhkuma. Hakkame parem ohvitsere sõjaaja vajaduse järgi välja õpetama. Loome süsteemi, et reservüksuste ja kaitseliidu malevatega toimuvad iga nelja-viie aasta tagant õppekogunemised, kus harjutatakse nende kriisiolukorras tegutsemist.
Kas kaitseväe olukord oli nii kehv, et pidite paarikümne inimese rakendamise kohta otsuseid tegema?
See on Heremi väljamõeldis. Tõtt-öelda ma ei saanudki aru, mida ta sellega mõtles. Kõikides sõjavägedes on ainujuhtimise süsteem, s.t ülemal on õigus oma volituste piires käsklusi anda ja kontrollida oma korralduste täitmist. Herem oli tol ajal peastaabist üsna kaugel ning pole noorema ohvitseri asi arvustada vanemat ja palju kogenumat ohvitseri. See on kaugel ohvitseri eetikast. Tõesti, ohvitseridega oli probleeme eelkõige nende väheste teadmiste ja oskuste tõttu. Ohvitserid õpetasid alluvaid, asjatundmatus oli alluvatele kohe nähtav. Kuid see oli loomulik protsess – arenesid kaitsejõud, arenesid ka ohvitserid ja kaadriohvitserid. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülemana nägin tänapäevase ohvitseride väljaõppesüsteemi loomisega üsna palju vaeva. 2003. aastal läksime üle Bologna deklaratsiooni järgsele ohvitseride väljaõppesüsteemile, mille järgi käivitus kolmeaastane põhikursus, mis andis ohvitserile rakenduskõrghariduse. Sellele järgnes vähemalt kolmeaastane teenimine nooremleitnandi/leitnandina kaitseväes. Paremad ohvitserid valiti kaheaastasele keskastmekursusele, kust nad said juba magistrikraadi. Kolmandaks väljaõppe astmeks kujunes Balti kaitsekolledž. See süsteem toimib siiani.
Herem oli tol ajal peastaabist üsna kaugel ning pole noorema ohvitseri asi arvustada vanemat ja palju kogenumat ohvitseri. See on kaugel ohvitseri eetikast.
Kas meil on vaja 42 000-mehelist väge või hoopis 21 000-mehelist, millel on rohkem moona ja parem varustus?
Eesti geostrateegiline asukoht on eriline. Oleme merega eraldatud nii Põhja- kui ka Lääne-Euroopast. Balti riigid on läänega ühendatud ainult kitsa, ligi 100 km laiuse maismaakoridoriga Leedu ja Poola vahel. Venemaa on pea kõikidel Zapadi õppustel mänginud läbi selle sulgemist kriisi- või sõjaseisukorras. Vene strateegid teavad hästi, et kui nad lähevad oma presidendi käsul kallaletungile, siis peab see olema kiire, et panna lääs juba toimunud fakti ette. On avalik saladus, et sõja korral on NATO vägede juurdevool Balti riikidesse üsna keeruline ja võtab nädalapäevad aega. See on põhjus, miks Eestil peab olema piisavalt tõhus esmane enesekaitsevõime ja selle toetamiseks piisava suurusega liitlasvägede üksuste püsiv kohalolek juba rahuajal. See saadab Moskvale sõnumi: agressiooni korral ei ründa te Eestit, vaid NATO-t ja sellel on tagajärjed.
21 000 kaitseväelasest rullitakse lihtsalt üle. Nad ei suuda tagada vajalikku ajavõitu ega isegi mingi sillapea hoidmist. Kreml teab väga hästi, et Balti riikide vastane operatsioon peab olema kiire, et NATO ei jõuaks reageerida. Selleks on nad märgatavalt tugevdanud meiega külgnevat Lääne sõjaväeringkonda, milles on kolm armeed: 6. armee, 20. armee ja taasloodud 1. kaardiväe tankiarmee. Ringkonnas on loodud kolm uut motolaskurdiviisi, üks tankidiviis, armeekorpus Kaliningradi oblastis. Tema territooriumil asuvad kolm õhudessantdiviisi, kaks Spetsnazi brigaadi.
Venemaa suured soomusüksused on üle riigi laiali. Kui kiiresti suudavad nad need Moskva juurest või Uuralitest Eesti või Leedu piiri äärde viia?
Lääne sõjaväeringkonnas on neil kõik olemas. Paljud väekoondised on Eestile üpris lähedal. Näiteks 1. kaardiväe tankiarmees on kaks eliitdiviisi. 2. Tamani motolaskurdiviisis on 220 tanki ja 4. Kantemirovi diviisis 320 tanki, peale nende veel üks motolaskur- ja üks tankibrigaad. 25. brigaad oma 42 tanki ja muude soomukitega on kohe Pihkva järve taga. Pihkvas asuvad 76. dessantründediviis ja 2. Spetsnazi brigaad. Nad on oluliselt tugevdanud õhudessantdiviise, sinna on juurde antud isegi tankikompaniid, muust rääkimata.
Kuhu venelased võivad kallaletungi korral oma dessandid maandada, me ei tea. Kaitseks peab valmis olema kogu riigi territooriumil.
Kui kiiresti võib tankidiviis liikuda Eesti või Läti piirile, nii et oleks valmis ka tegutsema?
Seda võib ette valmistada ja teha õppuste sildi all. Enne 2008. aastal Gruusia ründamist korraldati suurõppus Kavkaz 2008. Üksused paigutati lähtepositsioonidele, kust augustis mindi kallaletungile. Midagi sellist toimus Ukrainaga. Kui 2014. aasta veebruaris oli näha, et president Viktor Janukovõtši võim võib kukkuda, organiseeris Kreml kiirkorras Rostovi oblastis suurõppused, mille jooksul viidi Ukraina piiridele üksused. Neile meeldib kallaletunge õppuste sildi all teha.
Ja veel, Zapad 2017 ajal harjutasid kolm õhudessantdiviisi Pihkva oblastis.
Äkki nad harjutasid seal sellepärast, et harjutusväljakud on seal?
Loomulikult, harjutati polügoonidel, kuid kolm diviisi toodi Eestile ohtlikult lähedale. Ärge unustage, et vahetult meie idapiiri taga on 6. armee.
Ukrainas – nii Krimmis kui ka Donbassis – tehti esimesed ja kõige olulisemad asjad väikeste kergelt relvastatud üksustega. Millist sõjaväge vajab Eesti, et sellistele rohelistele mehikestele kähku reageerida?
Krimmi annekteerimises osalesid neli Spetsnazi brigaadi ja kaks Spetsnazi polku. Neid toetas Sevastopolis asuv 810. merejalaväebrigaad. Kokku üle 10 000 mehe eriüksuslasi. Need kõik olid profid nagu ka õhudessantvägede diviisides, millest kolm paikneb Lääne sõjaväeringkonnas ja üks Põhja-Kaukaasias. Õhudessantvägedele häire andmine ja nende Eestisse toomine on tundide, mitte päevade küsimus. Need on alalises valmisolekus. 25. motolaskurbrigaadil on Peipsist 70–80 kilomeetrit ida poolt Vladimirski lagerist Narva alla koos üksuse kogunemisega viie-kuuetunnine rännak. Putinil ei olegi vaja tohutut sõdurimassi siia saata, sest praegu ei ole neile siin võrdväärset vastast.
Kui efektiivne on Eesti luure võime saada head eelhoiatust?
Kui vastaspoole aktiivsus suureneb, siis loomulikult fikseeritakse, et midagi erakorralist toimub. Aga venelased teevad õppusi nii tihti, et on raske eristada, kas see on päris operatsiooni algus või õppuste osa. Eriti palju tehakse õppusi Pihkva oblastis. Seega peame kogu aeg valvsad olema. Praegu pole Venemaa küll seisus, et hakkaks meid ründama, sest ta saab aru, et kui ta Eestit ründab, pole tal tegemist Eestiga üksi, vaid NATO-ga. Putin ei ole kamikaze.
Kui Venemaa rõhub kiirusele, siis äkki vajab ka Eesti sõjaväge, mis pole suur, kuid on kiire?
Sellest on vähe kasu. Mis tähendab kiiremat? Olen nõus, teeme kaks mobiilset brigaadi. Esimene brigaad juba enam-vähem on soomuse peal, teise brigaadi soomustamisele läheksid tohutud summad. Kahest brigaadist on edukaks esmaseks kaitseks vähe. Eesti pindala on 45 300 ruutkilomeetrit. Kuhu venelased võivad kallaletungi korral oma dessandid maandada, me ei tea. Kaitseks peab valmis olema kogu riigi territooriumil.
Eesti eest võitlemiseks valmis oleva ja ajateenistuse läbinud reservarmee kriisiolukorras kasutamata jätmine ja sõjaaja kaitseliidu mitmekordne vähendamine on minu jaoks arusaamatu ja vastuvõetamatu.