F-16.net foorumisse pandi ülesse Combat Aircraft ajakirja 2018 a. mai numbrist üks huvitav
väljavõte Hollandi pilootide kogemustes (hoiatus, pdf, laeb alla!) USA Edwards'i õhuväebaasis, kus nad tegutsevad aktiivselt alates 2015. a. jaanuarist.
Mõningad väljavõtted:
While a lot of missions are conducted with the JOTT partners, the Dutch F-35s periodically fly with the 148th Fighter Squadron ‘Kickin’ Ass’, the RNLAF’s F-16 training unit in Tucson, Arizona, to evaluate and validate new tactics.
The first time we got to test all these advanced capabilities to their fullest potential was about a year ago, with and against our F-16s in Tucson,’ says Knight. ‘The initial scenario was that our two F-35s would escort a four-ship of F-16s across a notional border and protect them against another eight-ship of F-16s simulating a modern adversary. A relatively inexperienced flight leader was in charge of the F-16s on our side and Lt Col Joost ‘Niki’ Luijsterburg, the Tucson detachment commander, was responsible for the adversaries. Up to this point we had only practised these scenarios in the simulators and while we had a decent game-plan, we were all anxious to see how the F-35 would perform in real life. We figured that the F-35’s stealth would keep us out of harm’s way for most of the fight, but that we also need to protect the friendly F-16s, maximize the lethality of their missiles and get them to the target. To make this happen, we planned to initially use electronic attack against the adversary F-16s, see if we could avoid having them detect friendly fighters and datalink the location of the hostile aircraft to our F-16s. This way we could use the F-16s on our side to shoot down the initial wave of enemy fighters and keep our own missiles available once the ‘Blue Air’ F-16s had to focus on their target attack. The plan worked flawlessly.
Kuna hollandlased treenivad ka oma F-16 piloote samas kandis (ning arendavad üldiselt oma õhuvõitlus-taktikat), otsustati aasta tagasi läbi viia üks suurem harjutus. Selle käigus toetasid kaks Hollandi F-35'd nelja F-16't, mida juhtisid üsna kogenematud piloodid. Need F-16'ed pidid läbi viima õhk-maa operatsiooni "vastase territooriumil". Neile pandi vastu kaheksast F-16st koosnev eskadrill, mida juhtis Hollandi ISA F-16 treeningprogammi juht (kolonelleitnant Joost 'Niki' Luijsterburg).
Kuna F-35't oli kasutada ainult 2, sai mänguplaaniks omade F-16'te õhk-õhk rakette maksimaalselt ära kasutada (ning seetõttu loomulikult neid ka võimalikult kaua elus hoida). Selle saavutamiseks kasutati esmalt F-35 elektroonilise ründe vahendeid, et segada vastase F-16 radareid, ühtlasi edastades nende asukohta omadele F-16'etele. Saadud info põhjal tulistasid F-16ed alla vastase esimese laine. Seejärel said F-35'ed kasutada oma õhk-õhk rakette alles siis, kui F-16'ed pidid juba keskenduma oma õhk-maa sihtmärgile. Väidetavalt töötas plaan laitmatult. Vastas-eskadrilli juho enda sõnade järgi oli tegu ühe meeldejäävaima väljalennuga kogu tema karjääri jooksul. Ta väljendads ainult teatavat frustratsiooni, et üsna nõme oli korduvalt "hukkuda", saamata ise ühtegi raketti välja lasta.
Varasemalt olid nad säärast taktikat katsetanud ainult simulaatoris. Hea kinnitus oli seda näha töös ka õppusel.
Lähimaa õhuvõitlusest:
I typically tell new pilots that the F-35 sits somewhere in between the F-16 and F/A-18 when it comes to within visual range maneuvering.’
Knight divulged a little more information about flying basic fighter maneuvers (BFM) in an F-35. ‘When our envelope was cleared to practise BFM we got the opportunity to fight some fourth generation
fighters. Remember, back then the rumors were that the F-35 was a pig. The first time the opponents showed up [in the training area] they had wing tanks along with a bunch of missiles. I guess they figured that being in a dirty configuration wouldn’t really matter and that they would still easily outmaneuver us. By the end of the week, though, they had dropped their wing tanks, transitioned to a single centerline fuel tank and were still doing everything they could not to get gunned by us. A week later they stripped the jets clean of all external stores, which made the BFM fights interesting, to say the least…
BFM on
Basic Fighter Maneuvers ehk põhimõtteliselt lähi-õhuvõitluse matkimine. Meedia kuulduste põhjal võitlesid nad (täpsutamata) 4. generatsiooni hävitajatega, mille piloodid olid veendunud et suudavad neid üle manööverdada ka väliste kütusepaakide ja inert-rakettidega pardal. Nädalapärast vähendati laadungit, kuid ikkagi läks asi vaevaliselt. Veel nädal pärast seda eemaldati kogu väline laadung (k.a. raketid ja püülonid). Pilootide sõnul tegi alles see õhuvõitluse "vägagi huvitavaks".
High-g maneuvering is fun, but having high fuel capacity and the ability to carry lots of stores is great too. During the weeks when we were flying BFM we also needed to drop a GBU-12 [laser-guided bomb] on the China Lake weapons range. Back in our F-16 days we’d have had to choose, since there is no way you can BFM with a bomb on your wing, let alone having the fuel to fly both missions in a single sortie. With the F-35, however, this isn’t much of an issue. On one of the sorties, my colleague, Maj Pascal ‘Smiley’ Smaal, decided he would fly BFM and still have enough fuel to go to the range afterwards and drop his weapon. During the debrief, the adversary pilot told us he was confused as to why we went to the range after the fight. When ‘Smiley’ told him that he was carrying an inert GBU-12 the entire time and that he then dropped it afterwards during a test event, the silence on the other end of the line was golden.
Ehk siis ühe väljalennu ajal otsustad piloot teha 2-1es.Võttes kohe pardale GBU-12 pommi (mis tõsi on circa 250 kg ainult) ning pidades lähimaa õhuvõitlust, nii et terve aja oli see pomm pardal. Matkitud õhuvõitluse lõppedes lendas ta polügonile ning heitis selle alla relvatesti raames. Debriifi (mõni e.k. vaste?) ajal küsis vastaseks olnud piloot, et mille kuradi pärast ta peale õhuvõitlust polügooni suunas lendas. Vastust kuuldes oli vaikus liinil paljuütlev. Nimelt pilootide enda sõnul ei ole F-16'ega võimalik normaalselt lähimaa-õhuvõitlust pidada, sarnane pomm tiiva küljes rippumas. Ammugi ei jätku F-16es ühe väljalennu ajal mõlema missiooni jaoks kütust.
Artiklis on palju huvitavat. Räägitakse CAS'ist (Close Air Support), kui suure eelise annab selles SAR (Synthetic Aperture Radar) ja saadud piltide jagamine sihitajatega võrreldes F-16ega. Samuti on pikemalt võrreldud F-16 ja F-35 eeliseid/puudusi lähivõitluses. Lühidalt, kel keel suus, soovitan lugeda!
