Kas N Liidus oli ka midagi head?

[metssiga]

See-eest selle mille kätte said see kestis .

No ja siis, nüüd peab kogu aeg uusi asju ostma, sest ei kesta ... Aga perkulaatoritehase töölised tahavad ju ka tööd ja palka ergo kapitalism on inimsõbralikum kui sotsialism

[Sho]

See-eest selle mille kätte said see kestis...

Toodud näites just räägiti, et ei kestnud vaid oli kasutusse võtmisel juba närune.
Aga muidu on ka minul ikka veel kasutusel sügaval nõukajal sebitud väljamaa riided.
Kuigi ma ei saa aru, et miks ma nende eest just nõukaliidule tänulik pean olema.

Ja kui juba vanaemadega kiitlemiseks läks, siis minu omal jäi ainult paar kuud 100-st aastast puudu.

[Viiskümmend]

Kui oma nõukaaegset hingeseisundit analüüsida siis ENSVs ei olnud mul pidevat stressi tekitavat nn.alamkolkaküla tunnet (piir või eesriie ikkagi aitas) nüüd, kui piirid on lahti on aga küll kohutav ääremaa tunne

[Kapten Trumm]

No SELLISED rõõmsad ja helged hetked on tõepoolest nõukogude süsteemist lahutamatud ning neid on mandunud kapitalistlikus läänes täiesti võimatu kogeda.
See-eest selle mille kätte said see kestis ja kui ei kestnud, võtsid kruvikeeraja, jootekolvi, tuttava keevitaja ja said uuesti korda. Mul vanemad ostsid 1978 D30 elektripanni, see kestis kindlasti miski 1995 aastani. Kohvi valmistamiseks soetatud perkulaator umbes sama kaua. Samuti triikrauad, raadiod, jalgrattad, aiakäru jne... Jah, teinekord tundus toit üksluine, aga ei olnud suvaline lobi, võibolla oli siin teened vanaemal ja emal kes suht igast asjast söödavat kokku keetsid. Seened/marjad tulid metsast, aiasaadused aiast, kala teinekord merest või jõest. Riided - üldjuhul poest aga osaliselt ka ema õmblusmasinast, (Saksa DV, ka aastast nii 1975, siiani töökorras), lõiked ajakirjast Siluett. Kui elu vähe sandim siis soovitati lihtsalt mitte viriseda ja räägiti kuidas IIMS ajal vanaema (evakueerituna Uuralite kanti) mürsutehasest õli varastas et normileba maitsevamaks teha...

Teil oli kindlasti kodus selline roostevabast klaasist nupuga elektri kohvikann, mis mulksutas keeva vett üles sõelas oleva kohvi peale (ja see paistis läbi klaasnupu).
Sellise pilli vastupidavus oli lausa moodsas keeles "analooge mitte omav".
Ühel sünnipäeval unustagi selline asjandus seina, sellel muidu mingit automaatikat polnud, mulises niikaua kui elektrit jagus või seinast välja tõmmati.
Noh hommikul tööle tulles tuli muidugi kärsahais välisukseni vastu, edasi läks toss tihendamaks ja kui jõuti peoruumi, siis seal pimedas helendas midagi.
Plastmassist alus oli sulanud mingiks vormituks kärakakaks, kogu kupatus oli viltu vajunud ja kui vesi oli ära lõpuks auranud, siis oli kann kuumenenud hõõgumiseni.
Aga küllap elektrikud olid sulavkaitsme asemele pannud piisavalt jämeda naela, niiet antud kann täitis oma ülesannet kui kommunist isamaasõjas - viimase võimaluseni

Tegelt oli see väga töökindel pill - mul oli ühikas selline (kodust uuena sain) ja teenis mind hulk aastaid tõrkumata. Tõsi - ülalkirjeldatud ereda mälestuse ajel kontrollisin enne toast lahkumist vist 5 korda, et juhe sai seinast.

[Dr.Sci]

Teil oli kindlasti kodus selline roostevabast klaasist nupuga elektri kohvikann, mis mulksutas keeva vett üles sõelas oleva kohvi peale (ja see paistis läbi klaasnupu).
Sellise pilli vastupidavus oli lausa moodsas keeles "analooge mitte omav".

Tegelt oli see väga töökindel pill - mul oli ühikas selline (kodust uuena sain) ja teenis mind hulk aastaid tõrkumata. Tõsi - ülalkirjeldatud ereda mälestuse ajel kontrollisin enne toast lahkumist vist 5 korda, et juhe sai seinast.

Just. Ja kui see analooge mitte omav klaasnupp miskil põhjusel lahti murdus sai see kinni kleebitud analooge mitte omava EPO liimiga ja kestis rahulikult edasi. Ostsin hiljem kuskilt postimüügist omale lääne versiooni asjast. Aasta pärast oli ka nupp lahti ja kinni ma seda enam ei saanudki.
Aga minu arust oli sellel miski termoelement ikka sees - kui mulksumine läks ühtlaseks vulinaks lülitas asi end ise välja. Ja kohvi oli ikka ideaalne mis sealt tuli.

[Kapten Trumm]

No kuna kõnealune kann oli kontori "ühiskann", siis oli ka võimalik, et elektrikud olid seda töökindlust täiendanud - igatahes kannu poolvedel olek kinnitas, et nii kannu kui elektrivarustuse töökindlus analoogne naljalt ei omanud

[Sekeldaja]

Kas ma saan nüüd õigesti aru, et rõõmsad hetked olid need, kui poes midagi müüa polnud (mis oli konstantne) ning õnnestus midagi kõlbmatut leti alt sebida.

Üks ärevalt rõõmus hetk oli teadvustamine, et ema oli kaubandustöötaja. Juhtival kohal.

[kalleb]

Nõukogude Liidus oli õnnelik lapsepõlv mis lõppes sellega et aeti mingisse vagunisse ning sõidutati ei tea kuhu kasakate maale

Tuli anda suurele kodumaale 2 aastat oma elust , see polnud sugugi meeldiv tegevus aga mis teha - oli valik kas vangla või armee , enamik valisid ikkagi armee

Aga sellist jobutamist , ajupeetimist ja mõttetuid tegevusi leaiab ainult vene kroonust , praegu küll juba üle 30 aasta sellest jamast möödas

Nehujoova devki pljashut

https://www.youtube.com/watch?v=fHiyGMiQk8g

[Fucs]

Mul on selline kohvikann siiani töökorras
No ja ka vahvliküpsetaja ... mingi 70-ndate toode... kah töötab.

Aga värvitelekas oli mul selline, kuhu pidi iga nädal ühe uue türistori sisse jootma, sest pilt hakkas plõksuma ja vilkuma. Kuna neid türistore läks nagu sooja saia, aga see värvi TV kaalus mingi pool tonni siis hankisin koju terve kilekoti täie neid ja ise vahetasin.

[vanahalb]

No-ei-tea, ma küll nõukaaegset tarbekaupa eriti kõrgelt ei hinda. Viipeallisüsteemis kehvemapoolne kolm. Esines üksikuid selgemaid hetki - nagu legendaarne titaanist labidas, mida mingi sõjatehas tootmisjääkidest tegi ja võib-olla see kohvimasin, millest eelpool juttu (mul endal polnud kumbagi )

Legend nõukaaegsete asjade vastupidavusest tekkis koos roiskuva lääne kauba vabamüügile paiskamisega. Konkreetsemalt lähenedes - NSV Liidus oli ühe kvaliteediga mutrivõti ja sellisega tehti tööd nii kolhoosis, tehases kui kodumajapidamises. Läänes oli kvaliteediklasse vähemalt kolm - "täielik pask", "käib kah" ja "profitööriist". Kadund NSV Liidus oli ostujõud selline, et siia müüki võis tuua ainult "täielikku paska" ja seegi tundus kallivõitu. Niisugusest lääne kaubast oli aus vene mutrivõti ikka üle. Profiriistadega harjunud nentisid aga, et Saksamaal tehakse sama kvaliteediga rauast ainult süldikausse ja piparkoogivorme.
Ma olin 90-ndate alguses välisosanikega firmas tööl ja ükskord toodi Luna tööriistakataloog ning paluti neile asjadele ristid ette teha, mida sealt vaja läheks. Luna oli ja vist ka on selline Rootsi müüja, mille kataloogis olid Biltema või Anttilaga võrreldes lausa kosmosetehnoloogiasse kuuluvad riistad ja igati kohaselt, ka kosmiliste hindadega. Mingi suurem, 41 või 46 mutrivõti 500 krooni ja tollal oli 500 krooni ka üsna tavaline kuupalk.

Peale seda kui Rootsi kaup kohale jõudis , loopisime kõik nõukaaegsed riistad üle õla kanalisatsioonikaevu ja tagusime kaane jalgadega peale kinni. Sellest tuli pärast ilge jama.

Maalähedasematest näidetest- Vjatka pesumasin maksis müüki tulles minumeelest ca 750 rubla ehk 7-10 % sõiduauto hinnast. Ma ostsin sellise krooniajal, siis kui olid juba teised hinnad ja taheti umbes 2000 krooni või natuke rohkem. 140 EUR uue rehkenduse kohaselt siis . Päris õiget asja temast ei saanudki. Ükskord läks elektroonika järjekordselt lolliks ja vee soojendamise asemel lasi selle keema ning keetis niikaua kuni plastikust pesupulbrisahtel ja juhtmispaneel üles sulasid. Mul jootekolb käes ei seisnud, õieti põlnudki teist. Seevastu raha oli natuke , tänu sellellele välisfirmale - läksin sirgelt poodi ja ostsin 8500 krooni eest Husqvarna pesumasina. Neli korda kallim kuid põhifunktsioonid olid samad kui Vjatkal. Katki ei läinud ja võib-olla töötab kuskil garaazis tööroobasid pestes tänase päevani.
Ning üks tuttav ostis 1997 a samuti tollases mõistes üüratu hinna eest Siemensi pesumasina. Selle sain pärast endale, kasutasin 7-8 aastat ja kinkisin edasi. See töötab tänagi ja ilma ühegi remondita.

Asi pole üldsegi selles, et läänes ei osta vastupidavaid asju teha. Osatakse küll kuid need maksavad endise NSV Liidu jaoks liiga palju. 500-600 EUR pesumasin on tänaseski Eestis juba kõvemapoolne sõna. 1000-1500 ja enamagi eest võib ka Miele pesumasina osta kuid palju Eestis selliseid peresid on? Ostetekse 200-300 eest "hiinakas" ja kirutakse , läks katki ja vaat vene ajal! Sakslased või soomlased, kellel on hoopis teised palganumbrid ütlevadki, et normaalne pesumasin maksab 1000 EUR ja ei tea küll kellele neid ühekordseid tehakse?

[Lemet]

. NSV Liidus oli ühe kvaliteediga mutrivõti ja sellisega tehti tööd nii kolhoosis, tehases kui kodumajapidamises.

Tegelikult oli kvaliteet seinast seina, lihtsalt ei jagunenud see gruppidesse vastavalt otstarbele ja sõltus sellest, kes ja millest valmistas.

[ants431]

. NSV Liidus oli ühe kvaliteediga mutrivõti ja sellisega tehti tööd nii kolhoosis, tehases kui kodumajapidamises.

Tegelikult oli kvaliteet seinast seina, lihtsalt ei jagunenud see gruppidesse vastavalt otstarbele ja sõltus sellest, kes ja millest valmistas.

Sõjaväele määratud kaup oli
keskmiselt kvaliteetsem.
Sõjavä esindaja võis tehasest praagi vastuvõtust
keelduda.

[Kapten Trumm]

. NSV Liidus oli ühe kvaliteediga mutrivõti ja sellisega tehti tööd nii kolhoosis, tehases kui kodumajapidamises.

Tegelikult oli kvaliteet seinast seina, lihtsalt ei jagunenud see gruppidesse vastavalt otstarbele ja sõltus sellest, kes ja millest valmistas.

Olidki erinevad kvaliteedigrupid.
Näiteks põlumajandustehnikale sattus enamasti see viimane saast, mis sõjatehnika korral oleks valmistaja tsooni tükiks ajaks saatnud.
NSVL-s oli selline anomaalia nagu "taastatud kuullaagrid", maeitea, kust need tulid, aga neid kasutas tavaliselt põllumajandustehnika.
Laagrite veerepinnad rulliti üle, pandi mingid sobivad uued kuulid/rullid sisse ja läks. Nende kokkupandud seade mürises mis kole - kuni lagunes.
Kes taipas hankida õiged, uued laagrid, sel vast kestiski. Rahvasuu räägib, et nn eesrindlikud mehhanisaatorid tavaliselt nii oma tiitlid saidki - lihtsalt töötunde põllul oli võimalik rohkem teha, samas kui "tavalised" oma tehnikat lappisid. Põllumasinate hüdraulika voolikutest leiti treilaastusid jne. Traktorimootoritel oli "unustatud" silindrid hoonida jne.

Sõjatehnika oli tavaliselt sellise rahuldava kvaliteediga (kuigi juhtus ka seal) - põhjus oli süsteemne.
Nimelt NSVL kaitseministeerium omas KÕIKIDE sõjalist toodangut andvate tehaste juures oma esindajat (isegi Rummu vanglas oli nii - seal toodeti sellist lihtsat asja nagu transpordikärud rakettidele).
Kes kontrollis tootmist, tegi pistelisi kvaliteedikontrolle ja ühesõnaga, istus tootjal kukil.
"Rahvamajandusel" seda enamasti polnud.
Ja kvaliteet oli ka vastav.

[Viiskümmend]

Lisaks kohvikannule oli näiteks ka tööstuslik merendus ENSVs vist arenenum ja suurema haardega, igatahes rohkem laevu oli. Kui meie tudengisatelliit ei suutnud oma linti välja kerida siis Tõravere mõõteseadmetega tehti tollal ikkagi aastakümneid teadust, et ka seal oli seda sisu ju rohkem.

ENSV oli näiteks ka ringrajamootorrataste (Vihur) ja vormelite (TARK) tootja, et midagi sellist meil täna samuti ei ole ja mul on küll hea meel, et ENSV on meile sellise väärika mootorispordi ajaloo (just tootjana) kinkinud.

[Fucs]

Peale seda kui Rootsi kaup kohale jõudis , loopisime kõik nõukaaegsed riistad üle õla kanalisatsioonikaevu ja tagusime kaane jalgadega peale kinni. Sellest tuli pärast ilge jama....

1988-1990 oli nii, et sommid ostsid siin kohaliku "Dünamo" kaupluse vene puuridest, keermelõikuritest, kärnidest, padrunvõtmetest, supleritest jms järjepanu TÜHJAKS.
Sest need kestsid ja ei maksnud mitte muffigi. Välja muidugi eriti ei näinud...
Samuti osteti ära kastide viisi KÕIK kolme teraga "Harkiv" habemeajamismasinad.
Olevat parem kui Philipsi analoog aga saadaval kopikate eest.

Neid erinevaid asju oli veel.