Ole kiidetud issand jumal, et tõde nüüd sellisest valgusest paista lasi! Sinu postitus on suurepärane näide vandenõuteooriast ja reaalsuse painutamise katsest. Kõiki olemasolevaid fakte tõlgendatakse vastavalt vajadusele. Ning loomulikult läheb teema järjest kaugemale Airiston Helmi asjast.Kapten Trumm kirjutas:NSVL lahendas peale WWII rahuläbirääkimistel probleemi elegantse liigutusega - ainus allesjäänud ainuke rannakaitse soomuslaev (Väinamöinen) võeti soomlastelt tugevama õigusega (sõjakahjude korvamiseks?) endale, samuti keelati soomlastelel allveelaevad. Peale antud liigutust kadus Soomel tükiks ajaks ka võimalus Ahvenamaal asjade käiku sekkuda, sest peale antud liigutust kadusid Soomel viimased tõsisema lahinguvõimega sõjalaevad. Lisaks keelati soomlastel omada ka pommituslennukeid ja peale taolist vennalikku abi jäi soomlaste ainsaks lootuseks antud suunal saada õigel ajal hais ninna, sest punalaevastikku tõkestada polnud kuni 1970ndate lõpuni peale miinide (mis nõuab eelhoiatust) suurt millegagi. Samuti ilma lahinguvõimeliste sõjalaevadeta oli vähe lootust vastu venelaste tahtmist sinna meritsi vägesid viia. Kuna Ahvenamaa oli juba pea sajandi relvavaba tsoon, siis ei saanud sinna ehitada ka taolisi rannakaitse suurtükipatareisid nagu Soome lõunarannik täis oli.
1970ndate keskel müüs NSVL mingil kummalisel ajel Soomele neli raketikaatrit koos tiibrakettidega, millele 1985 lisati omamaised kaatrid Rootsi tiibrakettidega, peale seda tekkis Soomes uuesti reaalne võimalus Ahvenamaad "militariseerida" st sinna sõitvat vene laevastikku millegiga ohustada. 1990ndatel saadud Hornet-hävitajad, mis oma otstarbelt on ka laevadevastased ründelennukid, osteti (vist sama YYA lepingu järgi) ilma ühegi pommi ja õhk-maa raketiga. Ka puudus taoline relvastus varasematel vene hävitajatel.
Taoliste trikkidega "demilitariseeris" NSVL efektiivselt Soome võimalused Ahvenamaad kaitsta, alles jäi ainult lootus eelhoiatusele ja sellele, et suudetakse laevateed miine täis toppida ja paisata vägesid saartele enne, kui venelased paugutama hakkavad.
Kuid Ahvenamaa juurde tagasi. Ahvenamaa oli demilitariseeritud (nii nagu ka möödaminnes vihjad) juba pea 70 aastat enne NSVL ja 60 aastat iseseisva Soome sündi. Ahvenamaa demilitariseerimise leping sõlmiti Suurbritannia ja Tsaari-Venemaa vahel. Peale I MS ja Soome iseseisvumist ei olnud sugugi kindel, et Ahvenamaa jääb Soomele. Palju loomulikum (keeleliselt eelkõige) oleks olnud Rootsi koosseisu minemine ning kaks riiki selle üle ka kõvasti vaidlesid. Rahvasteliit otsustas, et saared saavad Soomele ja jätkuv demilitariseerimine kinnitati uue rahvusvahelise leppega (Soome, Saksamaa, Taani, Rootsi, Suurbritannia, Prantsusmaa, Läti, Eesti, Itaalia, Poola) 1922 aastal, mis siiski oli jätkuks 1856 aasta lepingule. Pane tähele - NSVL veel ei olnud olemas. Leping lubas Soomele "sõja eelõhtul" miinide kasutamise ja üksuste toomise - ja seda ka II MS ajal tehti.
II Maailmasõja eel hakati rääkima saartele uuesti kindlustuste ehitamisest ja osaliselt selle vältimiseks sõlmiti uus leping (või siis jätkuleping 1922 aasta lepingule) Soome ja NSVL vahel 1940 aastal.
Soome oli II MS kaotajariik. Soome kaitsevõime piirati või isegi hävitati päris tuntavalt. Kuid selle seostamine eelkõige Ahvenamaaga on arulage ja täiesti meelevaldne. Olukorras, kus väga paljud relvasüsteemid olid keelatud, Suojeluskunta laialisaadetud, (NSVL meelne) poliitiline politsei tegutsemas, NSVL komisjon kontrollimas rahulepingu täideviimist, reaalne NSVL baas Soome pinnal ja nii edasi, ehk kogu aeg oli õhus oht iseseisvuse kaotamisest, oli Ahvenamaa probleem Soomele kindlasti üks kõige pisemaid ja ebaolulisemaid. See Sinu jutt on pelgalt fantaasia ja ühe probleemi meelevaldne esiletõstmine.
Lõpetan kogu selle OT omalt poolt. Kahju raisatud ajast.