Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Kriku]

Jah. Samamoodi võib avaliku sektori kärpimise plaan suubuda nn. koostöösse kolmanda sektori ja kodanikuühiskonnaga - mis tihtipeale lihtsalt tähendab, et moodustatakse mingid MTÜ-d või SA-d, mida riigi rahaga toetatakse, kuid mille tegelased otseselt riigi palgal pole.

[chac]

Teiseks, kui RK koosseisu vähendamine on osa suuremast avaliku sektori vähendamisest, siis tuleks seda nii esitleda ja proportsionaalselt ülejäänuga

Täiesti nõus.
Lihtsalt märgiks, et kui ülejäänud riigisektorit kärbitakse, siis ei saa RK kõrvale jääda.
...

Stop.
Tuleks nüüd Eesti riigi põhialuste juurde tagasi ja mõtleks milleks üks või teine riigiorgan üldse loodud on.

Üks on täidesaatev haru ja teine rahvast esindav seadusandlik haru. Kaks ilmselgelt täiesti erineva mõttega loodud haru.
Riigikogu "headus" seisneb minu arvates selles kui hästi ta peegeldab valijate huve. Meil tavaliselt käib valimas niigi vaid 60-65% hääletajaid, ehk siis jämedalt 1/3 nagunii juba ei oma mingit esindajat.
Vähendada riigikogu kohtade arvu - mis see endaga kaasa toob? Pigem probleeme just väiksematele parteidele, samas kui suured parteid saavad end veelgi mugavamalt tunda. Probleem meil eesti ühiskonnas on aga just suurte parteide liigne võim, minuarust. Ja kui üldse reformida siis pigem selle võimu konsolideerimise vähenemise suunas. 4 parteid riigikogus on ilmselgelt LIIGA VÄHE! Eelmse korra 6 parteid oli parem, kuid näiteks meil naabritel Soomes esindatud mäletamist mööda 8-9 parteid. Me peaksime ka selles suunas edasi minema, et ka meie parlamendios oleks vähemalt 7-8 erinevat parteid esindatud. Kuna liikmete arvu suurendamine ei ole mõistlik, siis võibolla peaks kaaluma valimiskünnise alandamist 5%ilt 3%le näiteks. Peaks vaatama seda matemaatikat veidi, võibolla leiab veel lihtsustamise kohti.
Üldine suund oleks siiski - rohkem erakondi parlamenti!

Kui on vajadust finantside kahandamise suunas minna, siis leiaks ka teisi võimalusi, nö näiteks kuluhüvitised sellisel kujul kaotada, ja osa sellest (lakke vaadates näiteks pool) täiendavaks palgaks maksta. Teeks süsteemi lihtsamaks ja läbipaistvamaks, ja ei peaks iga aasta mingeid jaburaid selgitusi kuulama kuhu ja mille peale keegi oma raha kulutas.

[Kapten Trumm]

See valimiskünnise jutt ei toida. Elu lihtsalt näitab, et need hädavaevalt üle 5% punnitajad ei suuda nagunii midagi korda saata, küll aga pärsib taoliste, peamiselt populismiga tegelejate suurem arv lihtsalt RK tööd. Lihtsalt suurparteide 2-3-st koosnev koalitsioon neid 3% nagunii ei kaasaks. USA-s ja GB-s on ajalooliselt 2 parteid ja keegi ei kaeba demokraatia puudusest.

Mina nt ei usu, et 51 liikmeline RK mõjuks kuidagi halvasti Eesti demokraatiale.
5% künnis tähendaks siis 2,55 mandaati ja 3% 1,53 mandaati, st väikeparteid ukse taha ei jääks ikkagi.
Rohkete parteide ja lehmakauplemise periood Eesti poliitikas on ju olnud 20ndatel. Suurema eduta.

Ja nende kuluhüvitistega on sama, eeskuju teema. Miks peaks mingi ameti ametnik oma tööst loobuma, kui ta võiks ka loobuda mingist ametihüvest?
Taoline muudatus ühiskonnas eeldab laiemat konsensust ja seda kahjuks ei saa teha nii, et on võrsed ja võrdsemad.
Kui läheb 20%, siis läheb igalt poolt, presidendi kantseleist ja Stenbockist alates.

[tuna]

51 liikmeline esinduskogu on meil ju lausa päriselus järele proovitud - Tallinna linnavolikogu kümmekond või natuke rohkem aastat tagasi. Mida väiksemaks esinduskogu teha, seda suurem on selle ühe liikme kaal. Koalitsiooni-opositsiooni vahekorda võib muuta pahatihti lausa ainuisikuliselt. Kiusatus kedagi üles osta ja vastupidi, kiusatus ennast maha müüa on ülisuur. Siin tuleb näha ka erinevust väiksemate omavalitsustega, kus esinduskogud on veelgi väiksemad. Seal on rahvasaadik tihedama nö naabrivalve all, aga isegi see ei aita. Suures linnas, seda enam aga terves riigis on rahvaesindaja valijast piisavalt kaugel, samal ajal huvid ja ka sellele vastavad rahad oluliselt suuremad. See ei puuduta mitte ainult võimutasakaalu, kõiksugu huvid üritavad ennast poliitilistesse otsustusprotsessidesse sisse osta.

[Kapten Trumm]

Sama loogikat suvalisse riigiasutusse laiendades jõuame analoogsete järeldusteni - et ühe ametniku võim ei muutuks ohtlikult suureks, hoiame neid palgal piisavalt suure karja, on tagatud demokraatia.

[Kriku]

Näiteks nõukogu ja juhatuse eraldamisega nii ju tehaksegi. Aeg-ajalt tuleb ikka ette enesekindlaid juhatuse esimehi, kes tahaks peale igapäevase juhtimise endale ka strateeglisi eesmärke seada ning nende täitmist kontrollida. Mõnikord oleksid nad selleks ka tegelikkuses võimelised - ometigi tahavad halvad inimesed ikka nende tiibu kärpida

Siin on probleem küll veidi teistsugune - huvide konflikt - aga tulemus sama, mitu inimest pannakse tegema tööd, millega üks võiks ju põhimõtteliselt hakkama saada. Kui otseselt äraostmisest rääkida, siis igatahes on nii juhatuse kui nõukogu esimehe ära ostmine kallim ja riskantsem kui ainult juhatuse esimehe.

[Kapten Trumm]

Ei ole sobiv näide.
Me ei räägi ju valitsuse ja RK rollide ühendamisest. Võimude lahusus säilib.
Siin pole suuremat vahet kas Riigikogus on 101, 303 või 51 liiget ja kas valitsuses on 10 või 17 ministrit.
Kuna jooksvates kuludes on "payroll" kulu number 1, siis arvukuses on päris suur vahe.
Lisaks omab nii teoorias kui ajaloolises praktikas bürokraatia omadust iseennast ainult kasvatada.

Kui riigi äriühingud tulevad ots otsaga kokku ega vaja doteerimist, siis minupärast olgu seal kasvõi 5 nõukogu.
Jutt on ikka "mitteproduktiivsest" seltskonnast, kes saab palka maksumaksja taskust ja kellest osa võiks minna rahvamajandust edendama.
Kes tänase seisuga hakkab muutuma eesmärgiks iseenesest ja pahatihti seda "produktiivset" osa oma totra ülereguleerimise, "EL põhimõtete" jutlustamise ja muu jamaga lihtsalt segab.
Peenhäälestajad ja muu taoline.

Mis puudutab RK ja tema 101 liikme suurt demokraatlikku rolli, siis tahtmata midagi naeruvääristada või pisendada, siis Eestis sünnik 90% otsuseid tagatoa põhimõttel ja Riigikogus lihtsalt hääletatakse neid formaalselt. Siin ei teki suuremat lisaväärtust ei 101 ega 355 liikmega.

[Kriku]

Kui riigi äriühingud tulevad ots otsaga kokku ega vaja doteerimist, siis minupärast olgu seal kasvõi 5 nõukogu.

Iga ülearune persoon riigi äriühingus kärbib kasumit, mille riik saaks välja võtta.

Mis puudutab RK ja tema 101 liikme suurt demokraatlikku rolli, siis tahtmata midagi naeruvääristada või pisendada, siis Eestis sünnik 90% otsuseid tagatoa põhimõttel ja Riigikogus lihtsalt hääletatakse neid formaalselt. Siin ei teki suuremat lisaväärtust ei 101 ega 355 liikmega.

See muidugi on õige, et üksiku RK liikme roll seadusandlikus protsessis on tagasihoidlik.

[London Bridge]

Siin pole suuremat vahet kas Riigikogus on 101, 303 või 51 liiget

51 liikmeline Riigikogu oleks ikka midagi väga naljakat. Ok, võidame justkui 50x4 keskmist palka - juhhei. Aga mida liigutusega kaotaksime? Parlament muutuks veel enam veel vähemate inimeste mängumaaks. Ehk esinduses hakkaksid igal parteil olema need samad tosin inimest, kes tõenäoliselt on igapäevaselt erakonna juhtimise juures, ja kelle häältel oleks nüüd palju suurem kaal. Ehk erakonna tagatuba ja RK fraktsioon muutuks sisuliselt üheks ja samaks asjaks. Samuti väheneks kaadri voolavus - vähemate valitavate kohtadega muutub palju lihtsamaks ennustamine, mitu kohta erakond saab, ning selle põhjal põhivendade või kellegi sobiliku sissesokutamine. Kellegi päriselt uue RK valituks osutumine oleks palju keerulisem ning verevahetus sellest tulenevalt palju väiksem. Parteidest võivad saada veel enam pereprojektid või poistebändid või luuremarionettid. Samavõrd aga suureneks kiusatus kedagi üle meelitada ning saadikuil end hoorata. Juba mõne saadiku puudumine võib muuta RK teovõimetuks. Lisaks, millised küll näeksid välja 2-3 liikmelised komisjonid? Olukord, kus väga olulisi otsuseid võtab vastu inimestepaar, kes on juba pikalt koos samas komisjonis teeninud, ei ole ju ometi jällegi demokraatiale kasulikum.

Mis puudutab RK ja tema 101 liikme suurt demokraatlikku rolli, siis tahtmata midagi naeruvääristada või pisendada, siis Eestis sünnik 90% otsuseid tagatoa põhimõttel ja Riigikogus lihtsalt hääletatakse neid formaalselt. Siin ei teki suuremat lisaväärtust ei 101 ega 355 liikmega.

Suurem liikmetearv suurendab värske vere pealevoolu ning pikendab parteide pinke. Seda suurem on tõenäosus, et RK satub mõni asjalik inimene, kes hääletab vajadusel südametunnistuse ja ilmavaate, mitte ainult tagatoa järgi. Mida suurem on fraktsioon, seda raskem on tagatoal seda kontrollida, mida on ka meie RK elu näidanud. Loomulikult on sellevõrra suurem tõenäosus ka leeside ja aunastete sinna sattumine, kuid see on juba ka valimiskultuuri küsimus.

Mai saa aru, miks imetakse jälle mingi pseudoteema kuskilt pastakast välja ja siis hakatakse seda keerutama ning draamat tekitama. Justkui oleks kõigi Eesti hädade taga 101 liikmeline parlament. Miks takerdutakse suurtel teemadel kõige lihtsamatele ja sisutumatele osadele?

[Kriku]

Miks takerdutakse suurtel teemadel kõige lihtsamatele ja sisutumatele osadele?

Sest riigireformijad ise mainivad RK vähendamist igal võimalikul juhul?

[London Bridge]

Küsimus oligi mõeldud nii, et miks reformarid valivad sellise suhteliselt lihtsakoelise küsimuse oma keskseks teemaks? Miks on vaja seda küsimustt igal sammul rõhutada? Arvavad, et see on ainus, milles elektoraat aru saab? Loodavad sellele populistlikule ettepanekule kõik teised paketina külgepookida ja vältida raskemate küsimuste esiletõusu?

[A4]

Riigi kogukulude mõttes ongi see täielik pseudoprobleem, kui mitu liiget ja kui suure palgaga Riigikogus on. Kas kogu avaliku sektori kärpimise „eeskuju“ ja solidaarsuse mõttes on minu arust tegemist kohatu paralleeliga, sest Riigikogu liikmete arv on (kahjuks) fikseeritud Põhiseaduses, mille muutmist on võimalik ette võtta ehk kord 10 aasta jooksul, riigiametnike arv on aga asi, mida oleks minu arusaamist pidi mõistlik üle vaadata ning vastavalt vajadusele vähendada (aga miks mitte ka suurendada) kord 5 aasta jooksul.

Mina näen ainsa toimiva lahendina riigipalgaliste arvu vähendamiseks ja reaalse efekti (sh tarbetu bürokraatia) saavutamiseks sellist asja, et ülevalt poolt tuleb anda väga selge kriteerium kärpimise mahuks – aga allapoole, valitsemisaladele ja asutustele endile, see-eest piisavalt vabad käed selleks, et pakkuda välja ka konkreetsed tegevused ja teenused, mida riik enam pakkuma ei peaks. Teoreetiline näide – kõigile kirjutatakse ühe vaksaga võrdselt ja solidaarselt ette, et aasta pärast olgu igast asutusest 10% koosseisust koondatud. Reaalsest koosseisust, mitte täitmata ametikohtadest vms. Asutuse juhid ise pakkugu välja ettepanekud, keda koondada + millised funktsioonid soovi korral ära lõpetada, erasektorilt sisse osta, teistega kahasse teha vms. Usun, et saaks olema vähe riigiasutusi, kus selliseid kohti tegelikult ei oleks. Aga – las kõik nuputavad ja vastutavad ise. Vastasel korral lõppeb kogu see üritus niimoodi, et 10% ametnikke koondatakse ära, aga allesjäänud jätkavad seniste asjade tegemist, ainult veel suurema töökoormusega, ehk kodaniku jaoks veelgi aeglasemalt. Samamoodi on seni üsna edutult lõppenud senised katsed kogu bürokraatiamasinat lihtsalt kvootidega kärpida, või siis kuskilt väga kõrgelt tasandilt detailselt välja nuputada üksikuid riigi teenuseid, millest loobuda.

Mis Riigikogu puudutab, siis kui tahame saada senisest kvaliteetsemat, kasulikumat, iseseisvamat jne parlamenti, siis ei ole vaja teha populistlikke ja kasutuid ettepanekuid liikmete arvu, töökoormuse, palgakärbete, tagasivalimiste arvu jms osas. Vaid tuleb teha mõned rahva silmis kahtlemata äärmiselt ebapopulaarsed otsused: Riigikogu liikme palk võiks olla kuskil 6000 ja 10 000 euro vahel, et sinna hakkaksid tõega kandideerima ka era- ja avaliku sektori tippjuhid; juristid, arstid jms ärksam ja teotahtelisem seltskond. Riigikogu liikme tänane keskmiselt 3500 eurone brutopalk tagab kindlasti enamvähem normaalse ära-elamise (ja on veel atraktiivne nn elukutselistele poliitikutele ja nn broileritele), aga miks peaks mõni nt 8000 eurose kuupalgaga tippjuht vabatahtlikult oma senist ja harjumuspärast sissetulekut langetama ministeeriumi osakonnajuhataja tasemele? Teiseks, võiks selle iga parlamendiliikme isikliku nõunik-abi asja ära teha. Kes tahab, kasutab niikuinii seda kohta parteikasvandiku sotsiaalseks töökohaks. Aga kes tahab, leiab sinna tõsise abimehe, kes aitab sisuliselt eelnõusid läbi töötada, ise neid kokku kirjutada jne. Täna on meil kahjuks tekkinud selline olukord, kus täitevvõimul on üsna lihtne rahva poolt valitud esindajatele soovi korral puru silma ajada, sest keskmiselt Riigikogu liikmel lihtsalt puudub aega ja võimalused istungite, komisjonide, fraktsioonide, visiitide jms kõrvalt (ja neid asju ei saa ta kellelegi delegeerida) asjade sisusse ülemäära süüvida. Ametnik võib ju isegi rõõmustada selle üle, et sel moel „poliitikud ei sega tal tema töö tegemist moel, mis talle endale parim tundub“. Kodaniku ja valijana peaks seesama ametnik seevastu üsna murelik olema.

[Kriku]

Teoreetiline näide – kõigile kirjutatakse ühe vaksaga võrdselt ja solidaarselt ette, et aasta pärast olgu igast asutusest 10% koosseisust koondatud. Reaalsest koosseisust, mitte täitmata ametikohtadest vms. Asutuse juhid ise pakkugu välja ettepanekud, keda koondada + millised funktsioonid soovi korral ära lõpetada, erasektorilt sisse osta, teistega kahasse teha vms.

Sel juhul nihkub otsustamine, mis funktsioone riik peaks täitma, riigiametite juhtidele. See ei ole IMHO õige. Teiseks, see annab neile võimaluse üritust torpedeerida, pakkudes välja ilmselgelt vajalike funktsioonide koondamist.

Minu arvates peaks asi ikka niipidi käima, et rahvalt selleks mandaadi saanud poliitiline juhtkond otsustab, mida riik tegema peab ja mida mitte.

[ants431]

Küsimus oligi mõeldud nii, et miks reformarid valivad sellise suhteliselt lihtsakoelise küsimuse oma keskseks teemaks? Miks on vaja seda küsimustt igal sammul rõhutada? Arvavad, et see on ainus, milles elektoraat aru saab? Loodavad sellele populistlikule ettepanekule kõik teised paketina külgepookida ja vältida raskemate küsimuste esiletõusu?

Kas reformarid eksivad oma arvestustes kui
teevad just nii nagu kirjeldad ja söödavad
rahvale ette pseudoprobleeme?
Siin foorumis ju samuti käib arutlus
teise järgulise asja üle, näiteks
kas riigikogus peaks olema 51 või
101 liiget? Minu arvates piisab ka 50
liikmest.

[Avatar]

Aga miks piirduda 51 -ga - võiks ju ka lihtsalt 1 ja kõigi poolt palavalt armastatud olla?
Eesti on muidugi anomaalselt väike maa, aga ma arvan, et ca 100 on üsna selline piir, kust allapoole hakkab nn demokraatlik kvaliteet kahanema. Isegi 300k inimesega Islandil on mingi 67 saadikut.
Ma justkui olen täheldanud et mõnedes teemades leitakse, et kvantiteet mingist hetkest kasvab kvaliteediks. Kas see seos on vaid ühesuunaline või valitud aladel kehtiv?