Venemaa ootamatu rünnak

[EOD]

No sakslane vallutas ju ka välkrünnakutega Poola, Hollandi, Belgia, Prantsusmaa..., mis on Eestist tunduvalt suuremad.
Ja millega asi lõppes?
Pole ka ootamatu rünnakuga saavutatud esialgne edu mingi võlukepike.
Meile on see muidugi väike lohutus kui teised meid karu kaisutusest peavad vabastama. Ise tuleb murdjale võimalikult rohkem kahju tekitada.

[Kapten Trumm]

Lastakse välja palju rakette ja ilmselgelt NATO sihtmärkide pihta - oota vastust...

Ja see vastus on täna mis....? Lootmine eelhoiatusele ja heale õnnele? Vastused on peale rakette allatulistamise ja baasi ründamise näiteks hajutatud formeerimine, võtmeobjektide tugev kindlustamine, varustuse kodune hoiustamine jms.

[Martin Peeter]

Tegelikult võiks mõelda, kui realistlik ja mõistlik oleks Eesti jaoks GLONASSi mahavõtmine või häirimine. Ameeriklaste jaoks ei tohiks see suur probleem olla.

[Raubritter]

Keerame maanteesildid tagurpidi ja las kõmmutavad Moskva pihta

[Dr.Sci]

Tegelikult võiks mõelda, kui realistlik ja mõistlik oleks Eesti jaoks GLONASSi mahavõtmine või häirimine. Ameeriklaste jaoks ei tohiks see suur probleem olla.

GLONASS või GPS võib ju ära segada aga kus on garantii et vajalikul hetkel ei aktiveeru praegu vaikselt orbiidil tiksuvad satelliidid mis kogu militaarse navigatsiooni üle võtavad?
Pealegi, navigeerimisviise on teisigi, ei pea kogu aeg kosmosest kellaaega küsima.

[Kapten Trumm]

Glonassi segamisega ei maksa end palju lohutada, pindalalised märgid nagu sõjaväebaasid, laod, lennuväljad on edukalt tabatavad ka inertsiaalnavigatsiooniga rakettide abil, lihtsalt tabamistäpsus langeb. Kui korralikud militaarsed INS-sid omavad hälvet tunni ajaga 1,5 km, siis operatiivtaktikalise raketi kuni 5 minutine lend tähendab INS kasutades hälvet 125 meetrit (1,5 km : 12). Kui kasutada kobar-, termobaarilisi jms laengud ja/või lihtsalt suuremat rakettide arvu, siis tekib olukord, et peastaabi hoonesse nad otsetabamust ei saavuta, kuid tabamuse saavad peastaabi aia sisse. Kui sinna aia sisse lastakse 2 raketti, millest kumbki sisaldab 500 kg termobaarilise laengu (mille plahvatusjõud vastab umbes 1500 kg heksogeenile), siis nähtus peastaap kaob tõenäoliselt eksistentsist ikkagi.

Ämari puhul nad ei taba enam angaare ja stardiradasid, kuid pehmete ja poolpehmete märkide vastu (nt lennukid plekist angaaris) on efekt endiselt olemas.
Reaktiivsüsteemid, mis asuvad piiri taga (122 ja 220 mm) nagunii sellest Glonassist täna ei sõltu (tegu on nõuka aegse tehnikaga veel).

[Martin Peeter]

Glonassi segamisega ei maksa end palju lohutada, pindalalised märgid nagu sõjaväebaasid, laod, lennuväljad on edukalt tabatavad ka inertsiaalnavigatsiooniga rakettide abil, lihtsalt tabamistäpsus langeb. Kui korralikud militaarsed INS-sid omavad hälvet tunni ajaga 1,5 km, siis operatiivtaktikalise raketi kuni 5 minutine lend tähendab INS kasutades hälvet 125 meetrit (1,5 km : 12). Kui kasutada kobar-, termobaarilisi jms laengud ja/või lihtsalt suuremat rakettide arvu, siis tekib olukord, et peastaabi hoonesse nad otsetabamust ei saavuta, kuid tabamuse saavad peastaabi aia sisse. Kui sinna aia sisse lastakse 2 raketti, millest kumbki sisaldab 500 kg termobaarilise laengu (mille plahvatusjõud vastab umbes 1500 kg heksogeenile), siis nähtus peastaap kaob tõenäoliselt eksistentsist ikkagi.

Ämari puhul nad ei taba enam angaare ja stardiradasid, kuid pehmete ja poolpehmete märkide vastu (nt lennukid plekist angaaris) on efekt endiselt olemas.
Reaktiivsüsteemid, mis asuvad piiri taga (122 ja 270 mm) nagunii sellest Glonassist täna ei sõltu (tegu on nõuka aegse tehnikaga veel).

Selles osas olen ma akf admini, Mart2 jt-ga nõus, et neid rakette meitele naabrimehel ülearu palju saata ei ole. Neid on tal vähevõitu ja ta saab neid kulutada ikkagi ainult kõige kõrgema väärtusega sihtmärkidele. Eestile pigem 5-10, mis on tegelikult võimelised meile suure kahju tekitama, kui nad õigesse kohta tabavad. Ülejäänu jäetakse pigem lennukipommidele. Reaktiivsüsteemidega ootamatult rünnata ei saa. Kui aga juba Ämaris ja Tapal olev kraam seetõttu olulises osas pääsevad, et tabamistäpsus on 5-7 m asemel 100 m, siis on asjas pointi küll. Tegelikult on siitki kuulda olnud, et see GLONASS on mingitel tehnilistel põhjustel ka lihtsalt niisama (või kellegi küberabiga?) aeg-ajalt maas olnud. Ei tea, kuidas naabrimehel üldse nende termobaariliste jm väga kõva plahvatusjõuga lõhkepeadega on? Ega nad päris ilmaasjata seda TOR-1 Buratinot kasuta, mis ainult kuni 5 km kaugusele laseb? Smerchil on tegelikult termobaariline moon olemas, aga seda vist pole pillata.

[Kapten Trumm]

Reaktiivsüsteemidega ootamatult rünnata ei saa

Miks? BM-27 (mis on samuti Luugas asuva 9. kaardiväe suurtükibrigaadis olema) probleem on vastasele lihtsalt selles, et peale Taara linnaku ja Jõhvi linnaku jääb muu värk käeulatusest välja.
See brigaad oli veel mõned aastat tagasi kadreeritud seisukorras (tehnika hoiupark ja kaaderkoosseis, muu rahvas oleks mobiliseeritud), siis lüües otsingusse "9th Luga artillery brigade" tuleb selliseid huvitavaid noppeid, et vatnikeks hakanud
https://informnapalm.org/en/self-propel ... -mariupol/
Allpool on ka relvastus.

[Martin Peeter]

Ta peab ikka nad piiri äärde vähemalt vedama. Ma julgeks arvata, et seda me märkame. Iseasi, mis me teha jõuame.

[Kapten Trumm]

Ma siiski arvan, et ei meil ega meie liitlastel meie piirist 100 km ida suunas oleva ala reaalajas jälgimise võimet siiski ei ole. See võime tekitatakse siis, kui "delo pahnet kersiinom", aga kogu aeg seda ei ole. Mida me jälgida kogu aeg saame, on õhuruum mingist kõrgusest alates.

Antud asjaolu nimetatakse "initsiatiivi probleem" - ründajal on alati eelis ja võimalus valida aega, kohta, riistasid jne. Ja enamik riike pole nii rikkaid, et seepärast 24/7/365 vastast silmas pidada. Laiem probleem, mis meie ees seisab on see, et meie tore naabrimees omab mitte kaugel piirist riistasid, millega soovi korral meid paljust ilma jätta. See on kiirreageerimise kontekstis üks suurimaid väljakutseid. Tänased lisaõppekogunemised omas ajaraamis on rahuldav vahend reageerida piiritaguste motolaskurite siputamistele, kuid taolise ennetava meievastase rünnaku vastu on meil rohtu vähevõitu. Kui me ei suuda seda tõrjuda (noh, Atlandilt tulevad tomahoogid jääks hiljaks), siis me peame ronima sügavamale või mitte pakkuma sobivaid sihtmärke. Selleks kontekstis on viimane arendusprojekt ehk 350 sõiduki hoiuplats (1/3 brigaadi autodest) 30 km piirist Taara linnakus veits jama.

[Illike]

Reaktiivsüsteemidega ootamatult rünnata ei saa

Miks? BM-27 (mis on samuti Luugas asuva 9. kaardiväe suurtükibrigaadis olema) probleem on vastasele lihtsalt selles, et peale Taara linnaku ja Jõhvi linnaku jääb muu värk käeulatusest välja.
See brigaad oli veel mõned aastat tagasi kadreeritud seisukorras (tehnika hoiupark ja kaaderkoosseis, muu rahvas oleks mobiliseeritud), siis lüües otsingusse "9th Luga artillery brigade" tuleb selliseid huvitavaid noppeid, et vatnikeks hakanud
https://informnapalm.org/en/self-propel ... -mariupol/
Allpool on ka relvastus.

Mnjah, kas Sa kaarti ka vaadanud oled? Kui palju on kohti, et vene poolel paigutada need BM-27 laskepositsioonile?. Niimodi, et ulatuks ikka laskma ka Sinu poolt antud punktidesse? Või vaatad kaarti, et siia saab panna, süvenemata sellesse, kas seal on soo või mäed, või kuidas juurdepääs on?

[Kapten Trumm]

Ikka vaatasin. Nt Jõhvi puhul: Narva veehoidlast lõunas tuleb üks sirge metsavaheline tee otse jõe äärde (objekt tundub olevat piirivalve kordon). Sealt kordoni hoovilt Viru patti on täpselt 30,7 km ehk teostatav nõuka aegsete BM-27 Uragan süsteemidega (efektiivne laskekaugus 35 km). Taara linnaku (Võru) puhul on üks sobiv metsamassiiv Petseri ja piiri vahel - 32 km. On ka natuke lähemaid kohti, valisin sellised, kus saaks märkamatult läheneda (piiriäärne poleks päris lage). Mõlemal kohal ligipääs satifoto järgi vähemalt mööda kruusateed. Ühesõnaga, mõlemal juhul on sobivaid väiksemaid metsavahelisi teid, kust saab märkamatult läheneda.

Ehk siis antud asja tegemiseks pole vaja mingeid uusi Tornadosid nagu Kunnase raamatus, oodata, see on tehtav ka tänase rauaga, probleemiks võib olla raua väike arv (hetkel leian, et brigaadis on 8 masinat, minuarust peaks vene divisjon olema 18?? ja pole praegu märke, et brigaad täiesti aktiivne on).

[Illike]

Tore on 2 kohta leidsid. Minu uskumine on jälle selline, et kui need "Uraganid" hakkavad liikuma Luugast Pihkva peale, siis on see paraku üsna märgatav. Luuga- Petseri ca 200 km. 10 kilomeetrit tunnis mööda metsavaheteid, siis saame kohalejõudmise ajaks 10 tundi, ehk ca 3 ööd. Liikudes mööda trassi max kiirus 65 km/h on kohalejõudmise aeg 3 tundi. Üldiselt ei ole vahet, kas nad liiguvad 3 tundi või kolm ööd on teatud tüüpi masinate liikumine NATO piiride poole märgatav. Üks asi veel. Annavad need "Uraganid" oma löögi ära ja siis? Siis peab kohe edasiliikumist alustama maavägi, et ootamatust löögist saavutatud efekti ära kasutada. See jälle eeldab teatud ühikute soomustehnika koondumist kuskile kohta. Pannes kokku 1+1, ei ole enam võimalik selliseid asju maha magada.

[Kapten Trumm]

Aga Luugast Narva jõe äärde pole isegi mitte 100 km.
Hakkavad õhtul pimedas sõitma, hommikul kell 8 on positsioonil ja visuaalvaatlusega näeb piirivalve metsa tagant lääne suunas lendavaid rakette?
Ja kuidas eristada (oletame, et on 24 h reaalajas tehniline jälgimine) õppusele sõitu lahinguretkest? Muutub masin sellest punaseks? Vene lipud masinal?
Katame presendiga kabiinist tahapoole jääva kinni, taolisi 6x6 masinaid on kasutusel ka mujal.

[Illike]

Nii, nüüd sõidavad juba ainult põhja poole. Luugast Slantsesse otse on ca 150km. Ja Slantsest on Jõhvi linnulennult ca 50 km. Ei sobi. Peab lähemale minema. Lähim punkt otse jõe ääres. Teed kiira-kääralised, metsavaheteed. Tasakesi sõitmine madala käiguga. Öösel mootorimürin jõe tagant. Ei ole lihtne.
Muuseas, piirivalvepunktist Jõhvi kompanii väravasse on umbes-täpselt mõned meetrid üle 30 km kaardi järgi.