Vahemärkusena - ligi kuu aega tagasi oli Nõmmeraadios kohalikest skinnidest saade, kus koorus välja tõsiasi, et "palju on pudeliskinheade ehk siis neid, kes arvavad, et kui nad on vastavalt riides ning keldris käinud õlut joomas, kuuluvad nad ka meie sekka". Ehk siis matkijaid meeletult palju (tunnen isegi mõnda sellist) ning tegu isenditega, kes on lihtsalt MATSID.
Ärge nüüd arvake, et ise bomberiga ringi lasen - amet ei luba.
NOTŠNOI POZOR - Kamp neobolševikke, ei muud
-
canislupus
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 14 Veebr, 2005 13:23
- Kontakt:
Teemavälised postitused kustutatud.
tõnis.SS - foorumi reeglitest:
Isemodereerimine (teiste foorumi liikmete postituste sobilikkuse üle arutelu avamine) ... on KEELATUD.
tõnis.SS - foorumi reeglitest:
Isemodereerimine (teiste foorumi liikmete postituste sobilikkuse üle arutelu avamine) ... on KEELATUD.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Ei ole kaua aega käinud ja näinud, aga suure suve kohta viitsite kõvasti klõbistada?! Minule pole kunagi venelaste põhimassi meelsus, infohankimise kanalid ja kõik muu selline olnud saladuseks ega üllatuseks.
Tõnismäe jamaga seoses olen hakanud ka pisteliselt ostma Eestis ilmuvaid venekeelseid lehti, nagu näiteks "Den za Dnjom" (mis muideks on suuresti eestlaste poolt ülesse ehitatud!) ja minu maailmavaade ja elukogemus saab aina kinnitust. Kõige selle kõrval ei tasuks unustada nn vastaspoolt, kes sama posti otsas kirevad. Kui nendest "öövahtidest" ei tea me ausalt öeldes midagi - mõni taganttorkiv interrinde veteran väljaarvatud - siis "rahvuslaste" värske organisatsiooni tegelastest on jälgi küll ja kogu seda kompotti tuleks ikka laiema pilguga vaadelda.
Kuna ka siin foorumis on levitatud linke justkui kõige õigemate ja targemate eestlaste ürituse kodukale, siis arvan, et ei ole liiast paljundada materjali, mis ei ole küll tänapäevaga seotud otseselt, aga annab hea pildi mõningate "ideoloogide" taustast ja "arenemisvõimest".
Materjal pärineb Võrumaa muuseumi konverentsi "Rindelinn Võru" kogumikust, tekst on minu äranägemise järgi lühendatud.
15. oktoobril viibisin Tallinnas muinsuskaitseklubide nõukogus. Samal ajal alustas A. Saar miitingukutsete levitamist. 16. oktoobril sain ma vennalt teada, et Ain Saar levitab kutseid, seejuures minu nime miitinguga seostades. Kogu kampaania tundus mulle kummaline, sest minu teada sel ajal Vabadussõjas tähtsündmusi ei olnud. Uurisin ENE-st järele, et 21. oktoobril 1941. aastal jätsid venelased maha Hiiumaa. Siiski ei võtnud ma sel päeval kuuldut eriti tõsiselt - arvasin et, A. Saar räägib kavatsetavast üritusest vähestele tuttavatele ja info ei levi kuigi laialt. Öösel olin tööl. Järgmisel päeval, 17. oktoobril võtsin A. Saarega ühendust ja rääkisin temaga miitingust. A. Saar väitis, et 21. oktoober on Eesti bolševikest vabastamise aastapäev - ta ise olevat kalendrist järele vaadanud. Selgus, et tegemist oli Saksa okupatsiooniaegse kalendriga, millest A. Saar selle aastapäeva leidis. Olukord oli EMS asutamise eel muutunud väga tõsiseks, sest kuupäeva tõttu võidi seostada miitingut fašismiga. KGB püüdis järjepidevalt kujutada rahvuslikke liikumisi profašistlikena ja sama võis karta ka nüüd, mis aga oleks loodavale muinsuskaitseseltsile tekitanud suuri välispoliitilisi ebameeldivusi. Seetõttu keelasin A. Saarel küllaltki teraval toonil muinsuskaitseklubi asjasse segada. Paraku jäin ma hiljaks, sest enne mind oli kalmistule jõudnud julgeolekuülem E. Oras, kellele A. Saar rääkis üksikasjalikult kavandatavast miitingust.
21. oktoober kujunes ajaloosündmuseks eelkõige tänu võimude rumalusele, kes kartusest "uue Hirvepargi" ees käivitasid vastumeetmete programmi, mis vastupidiselt ootustele osutus miitingu üliedukaks reklaamikampaaniaks. Meeleavalduse korraldajaks peeti seejuures sel ajal plahvatuslikult kasvavat ja üle-eestilist toimivat struktuuri omavat muinsuskaitseliikumist. 19.-21. oktoobrini saalis suur hulk agitaatoreid ja propagandiste mööda linna, aga ka rajooni asutusi, ettevõtteid ja koole ning informeeris üritusest praktiliselt kogu elanikkonda. Mulle rääkisid keskkooli abituriendid vahetult peale sündmusi, et nad ei teadnud enne V. Saliste dogmaatilist esinemist kavandatavast üritusest mitte midagi ja eelkõige ideoloogiasekretäri rumal jutt tekitas trotsi ning ärgitas üritusel osalema. Ka Epp Sõna ei olnud tulihingeline rahvuslane, vaid läks koos sõbrannadega kohale peaasjalikult uudishimust, kuid tal jätkus julgust juhuslikult tema kätte antud korraldajate kõne ette lugeda. A. Saare ja ta seltsiliste poolt tuttavatele levitatud 66 kutset poleks kuigi laia kõlapinda leidnud ning paari tuhandet inimest kalmistule kogunud. Rahvasuu ütles tollal tabavalt: "Ain Saar organiseeris ürituse, Aare Männiste - publiku."
21. oktoobri tähendus. Sel päeval katkes üha halvenevate majanduslike olude tõttu võrukeste kannatus: kalmistul nõuti vorsti, sukkpükse ja joobes isikute poolt ka piiranguteta viinamüüki. Vastasseisust võimudega tuli võitjana välja rahvas - jõudemonstratsioon kukkus läbi, õhtu lõppfaasis tuli korrakaitsejõududel korduvalt paluda inimestel laiali minna. Autoriteedi kaotas parteijuht Aare Männiste, koos temaga ka kohalik võimueliit laiemalt. Võimud pidid kohandama senist valitsemispraktikat - perioodiliselt hakati läbi viima avalikke kohtumisi elanikega erinevate valdkondade probleemide arutamiseks.
Pärast 21. oktoobrit hoidsin A. Saarega püsivalt kontakti, et protsessi mõjutada ja hoida teda edaspidiste võimalike rumaluste eest. Kohtusin temaga sel ajal peaaegu iga päev. 1941. aastalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks soovitasin tal kalmistumiiting seostada Eesti soomusrongide osalemisega Bermondt-Avalovi pealetungi tõrjumisel. Kuna A. Saar vaimse enesetäiendamisega eriti tegelda ei viitsinud, tuli teda selles suhtes aidata. Selgitasin talle, mida on vaja teha noorteklubi ametlikuks registreerimiseks ja andsin talle ka abimaterjale loodava organisatsiooni programmiliste dokumentide koostamiseks. Paraku koostas A. Saar näidiseid ja minu nõuandeid arvestamata väga autoritaarse põhikirja, kus kõik otsused sõltusid enesele Juhi tiitli reserveerinud Aini enda suvast. Ka ei hoolinud eufoorilises seisundis A. Saar minu korduvatest hoiatustest, et KGB kasutab tema lapsused tingimata ära, eelkõige seose Juht - Führer. Ootamatult üldise tähelepanu keskpunkti sattunud päevakangelane ei olnud sel ajal võimeline oma tegude tagajärgi prognoosima.
A. Saart piiras samuti ELKNÜ Võru rajoonikomitee I sekretär Jaak Kärson, kes omakorda püüdis mitmesuguste lubadustega 21. oktoobri kangelast oma tiiva alla meelitada. Stereotüüpseks pakkumiseks oli taas videoaparatuur. 26. oktoobril asutatati komsomolikomitee toetusel A. Saare käsutusse antud kultuurimaja tantsusaalis Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO". Kohal oli mitusada Võru koolide õpilast, kuid kahjuks ei kasutanud A. Saar talle antud võimalust ära. Loodava noorteklubi juhi ennastupitav ärplemine peletas temast intelligentsemad noored eemale ja nii kahanes A. Saare kaaskond peagi 10-15-ne liikmeliseks marginaalseks grupiks, mille liikmetest mitmed olid nn. "probleemsetena" juba enne 21. oktoobrit arvel Alaealiste Asjade Komisjonis. Koos oldi sel ajal M. Gorbatšovi "juunipöörde" tõttu allakäinud "Rannatare" kohviku baaris. 1997. aastal on A. Saar Kaja Tulluse kaudu käibesse andnud "OTTO" asutamiskuupäevana 5. novembri. Kuidas on A. Saar selle daatumi tuletanud, ei tea, kuid igal juhul on tegemist küllaltki hilise, alles emigratsioonis tekkinud legendiga. Kuna KGB hoidis A. Saarel kogu aeg silma peal, suurendas temaga suhtlemine muidugi survet minule. Samas tõmbas A. Saar ja tema erinimelised organisatsioonid muinsuskaitseklubilt osa tähelepanu endale.
Võimsaks kujunenud rahutuste tõttu viibis 27. oktoobril Võrus julgeolekutöötaja Moskvast. Ta vestles A. Saarega ja tundis huvi, mis põhjusel valiti just see päev miitinguks. A. Saar ei osanud midagi targemat vastata, kui et Võrus pole noortel nädala keskel midagi teha. A. Saare hädavalest oli palju kasu, sest nii palju rockansambleid ja akadeemilisi lektoreid nagu sel talvel ei saanud Võru rahvas ei varem ega hiljem näha. Järgmisel päeval püüdis sama KGB ohvitser juba Tartus Lagle Parekilt välja uurida, mis rahvusliku tähtpäevaga 21. oktoobri puhul tegemist on.
Umbes samal ajal sõitis Võrru Lagle Parek ja võttis Aare Hõrna kaudu ühendust M. Viluga. M. Vilu ja A. Hõrn tegid L. Pareki palvel 4. novembril intervjuu A. Saarega, mida hiljem Eestis levitati. Selles usutluses tutvustas A. Saar end hea kujutlusvõimega visionäärina. Nii jutustas ta liigutava loo sellest, kuidas 21. oktoobril olevat kalmistule läinud keegi endine õpetaja sületäie lilledega ja igale hauale (kordatehtuid vähemalt 32) õie asetanud. Kui temalt küsitud, miks ta nii teeb, vastanud vana pedagoog: "Need kõik olid minu õpilased". Tegelikult sündisid Vabadussõjas langenud 17-19 aastased noored 1900 aasta paiku, nende õpetaja veelgi varem. Seega pidi lilled asetanud õpetaja olema vähemalt 95-100-aastane muldvanake, mistõttu kogu tundeküllane lugu paistab olevat tüüpiline rahvaluule. Taolisi ilusaid legende esitas A. Saar intervjuus teisigi.
Informatsiooni Võru sündmustest MRP-AEG Infobülletäänile edastades arvestasime selle mõjuga ja püüdsime kujutada A. Saare ning ta kaaslaste tegevust ainult positiivsena, et see annaks eeskuju teistelegi eesti noortele. Samuti püüdsime A. Saare erinevaid organisatsioone kujutada võimalikult tugevate ja teovõimsatena, sest soovisime vähendada võimude survet muinsuskaitseklubile, suunates osa tähelepanu mujale. Igal juhul asusime me A. Saarest ja noortekolonnist kavatsuslikult müüti looma. Säärasest teadlikust liialdamisest toon mõned näited. A. Saar väitis, et ta trükkis laenutatud kirjutusmasinaga üle 250 miitingukutse, kuid Argo Männimetsalt sain teada, et valmistati alla 100 lendlehe. Võru uurimisjaoskonna uurija Rita Serikova andmetel selgitati ametliku juurdluse käigus välja 66 kutse levitamine. Samuti pakkus A. Saar üle kalmistu korrastamisel osalejate arvuga (üle 30). Asjaosalisi arreteerimise eest hoiatamas käinud Endel Vahingu sõnul töötas 20. oktoobril kalmistul 10-15 noort.
28. novembri Töörahva Elu avaldas Paul Kaldre pseudonüümi all A. Saarele pühendatud artikli "Vähem valet, seltsimehed!", milles identifitseerimata sulesepp kirjeldas 18. novembri õhtul siseasjade osakonna korrapidajale tulnud telefonikõnesid "kodanlikuaegse riigilipuga" ringi käivast "pealetükkiva käitumisega huligaanist". Samas kinnitas uurimismaterjalidega kursis olev autor, et "miilitsaosakonnas olevad kirjalikud seletused tõestavad, et selleks oli Ain Saar", kuigi "omakäeliselt kirjutatud seletuses väidab A. Saar, et temal olnud käes ainult luuavars". Pärast kirjutise ilmumist pöördus A. Saar minu poole palvega, et ma aitaksin tal artiklile vastuse kirjutada. Keeldusin põhimõtteliselt kui A. Saar oli kinnitanud, et "Paul Kaldre" poolt esitatud luuavarre versioon vastab tõele. Minu arvates peab inimene mingeid samme astudes julgema ka tagajärgede eest vastutada. Samuti ei meeldinud mulle, et A. Saar kutsus diskoõhtul alaealisi õpilasi koolist poppi tegema ja õppimise asemel Riiga Läti Vabariigi aastapäeva tähistamisele sõitma. Nädala keskel said seda endale lubada ainult vähesed elukutselised dissidendid. Ausalt öeldes polnud mul selles kirjutises millestki kinni haarata, sest A. Saar oli oma mõtestamata tungilise sehkendamisega ise KGB-le trumbid kätte mänginud. Igal juhul tabasid võimud selle artikliga kümnesse, sest A. Saar langes küllaltki masendunud olekusse ja lubas edaspidi nõuandeid arvestada.
Samas artiklis sooviti ühiskondlikelt organisatsioonidelt, kuhu A. Saar kuulub, hinnangut tema tegevusele. Ametlikult kuulus A. Saar sel ajal muinsuskaitseklubisse, sest ei olnud selle ridadest lahkumiseks avaldust esitanud. Ka 4. novembri intervjuus rääkis A. Saar, et Moskva julgeolekutöötaja küsimusele, kas ta "ei taha muinsuskaitseklubist välja astuda", vastas asjaosaline, et tema "ideed on muinsuskaitsega seotud ja sellist plaani ei ole". Seetõttu on mõistetav, et võimud pidasid A. Saart jätkuvalt muinsuskaitseklubisse kuuluvaks. Siiski ei tahtnud klubi A. Saare suhtes seisukohta võtta, sest oma kohati isegi lapsiku tegevusega ta siiski murendas ebademokraatliku süsteemi autoriteeti ja ühtlasi vähendas muinsuskaitseklubi teistele liikmetele langevat survet.
Tõnismäe jamaga seoses olen hakanud ka pisteliselt ostma Eestis ilmuvaid venekeelseid lehti, nagu näiteks "Den za Dnjom" (mis muideks on suuresti eestlaste poolt ülesse ehitatud!) ja minu maailmavaade ja elukogemus saab aina kinnitust. Kõige selle kõrval ei tasuks unustada nn vastaspoolt, kes sama posti otsas kirevad. Kui nendest "öövahtidest" ei tea me ausalt öeldes midagi - mõni taganttorkiv interrinde veteran väljaarvatud - siis "rahvuslaste" värske organisatsiooni tegelastest on jälgi küll ja kogu seda kompotti tuleks ikka laiema pilguga vaadelda.
Kuna ka siin foorumis on levitatud linke justkui kõige õigemate ja targemate eestlaste ürituse kodukale, siis arvan, et ei ole liiast paljundada materjali, mis ei ole küll tänapäevaga seotud otseselt, aga annab hea pildi mõningate "ideoloogide" taustast ja "arenemisvõimest".
Materjal pärineb Võrumaa muuseumi konverentsi "Rindelinn Võru" kogumikust, tekst on minu äranägemise järgi lühendatud.
15. oktoobril viibisin Tallinnas muinsuskaitseklubide nõukogus. Samal ajal alustas A. Saar miitingukutsete levitamist. 16. oktoobril sain ma vennalt teada, et Ain Saar levitab kutseid, seejuures minu nime miitinguga seostades. Kogu kampaania tundus mulle kummaline, sest minu teada sel ajal Vabadussõjas tähtsündmusi ei olnud. Uurisin ENE-st järele, et 21. oktoobril 1941. aastal jätsid venelased maha Hiiumaa. Siiski ei võtnud ma sel päeval kuuldut eriti tõsiselt - arvasin et, A. Saar räägib kavatsetavast üritusest vähestele tuttavatele ja info ei levi kuigi laialt. Öösel olin tööl. Järgmisel päeval, 17. oktoobril võtsin A. Saarega ühendust ja rääkisin temaga miitingust. A. Saar väitis, et 21. oktoober on Eesti bolševikest vabastamise aastapäev - ta ise olevat kalendrist järele vaadanud. Selgus, et tegemist oli Saksa okupatsiooniaegse kalendriga, millest A. Saar selle aastapäeva leidis. Olukord oli EMS asutamise eel muutunud väga tõsiseks, sest kuupäeva tõttu võidi seostada miitingut fašismiga. KGB püüdis järjepidevalt kujutada rahvuslikke liikumisi profašistlikena ja sama võis karta ka nüüd, mis aga oleks loodavale muinsuskaitseseltsile tekitanud suuri välispoliitilisi ebameeldivusi. Seetõttu keelasin A. Saarel küllaltki teraval toonil muinsuskaitseklubi asjasse segada. Paraku jäin ma hiljaks, sest enne mind oli kalmistule jõudnud julgeolekuülem E. Oras, kellele A. Saar rääkis üksikasjalikult kavandatavast miitingust.
21. oktoober kujunes ajaloosündmuseks eelkõige tänu võimude rumalusele, kes kartusest "uue Hirvepargi" ees käivitasid vastumeetmete programmi, mis vastupidiselt ootustele osutus miitingu üliedukaks reklaamikampaaniaks. Meeleavalduse korraldajaks peeti seejuures sel ajal plahvatuslikult kasvavat ja üle-eestilist toimivat struktuuri omavat muinsuskaitseliikumist. 19.-21. oktoobrini saalis suur hulk agitaatoreid ja propagandiste mööda linna, aga ka rajooni asutusi, ettevõtteid ja koole ning informeeris üritusest praktiliselt kogu elanikkonda. Mulle rääkisid keskkooli abituriendid vahetult peale sündmusi, et nad ei teadnud enne V. Saliste dogmaatilist esinemist kavandatavast üritusest mitte midagi ja eelkõige ideoloogiasekretäri rumal jutt tekitas trotsi ning ärgitas üritusel osalema. Ka Epp Sõna ei olnud tulihingeline rahvuslane, vaid läks koos sõbrannadega kohale peaasjalikult uudishimust, kuid tal jätkus julgust juhuslikult tema kätte antud korraldajate kõne ette lugeda. A. Saare ja ta seltsiliste poolt tuttavatele levitatud 66 kutset poleks kuigi laia kõlapinda leidnud ning paari tuhandet inimest kalmistule kogunud. Rahvasuu ütles tollal tabavalt: "Ain Saar organiseeris ürituse, Aare Männiste - publiku."
21. oktoobri tähendus. Sel päeval katkes üha halvenevate majanduslike olude tõttu võrukeste kannatus: kalmistul nõuti vorsti, sukkpükse ja joobes isikute poolt ka piiranguteta viinamüüki. Vastasseisust võimudega tuli võitjana välja rahvas - jõudemonstratsioon kukkus läbi, õhtu lõppfaasis tuli korrakaitsejõududel korduvalt paluda inimestel laiali minna. Autoriteedi kaotas parteijuht Aare Männiste, koos temaga ka kohalik võimueliit laiemalt. Võimud pidid kohandama senist valitsemispraktikat - perioodiliselt hakati läbi viima avalikke kohtumisi elanikega erinevate valdkondade probleemide arutamiseks.
Pärast 21. oktoobrit hoidsin A. Saarega püsivalt kontakti, et protsessi mõjutada ja hoida teda edaspidiste võimalike rumaluste eest. Kohtusin temaga sel ajal peaaegu iga päev. 1941. aastalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks soovitasin tal kalmistumiiting seostada Eesti soomusrongide osalemisega Bermondt-Avalovi pealetungi tõrjumisel. Kuna A. Saar vaimse enesetäiendamisega eriti tegelda ei viitsinud, tuli teda selles suhtes aidata. Selgitasin talle, mida on vaja teha noorteklubi ametlikuks registreerimiseks ja andsin talle ka abimaterjale loodava organisatsiooni programmiliste dokumentide koostamiseks. Paraku koostas A. Saar näidiseid ja minu nõuandeid arvestamata väga autoritaarse põhikirja, kus kõik otsused sõltusid enesele Juhi tiitli reserveerinud Aini enda suvast. Ka ei hoolinud eufoorilises seisundis A. Saar minu korduvatest hoiatustest, et KGB kasutab tema lapsused tingimata ära, eelkõige seose Juht - Führer. Ootamatult üldise tähelepanu keskpunkti sattunud päevakangelane ei olnud sel ajal võimeline oma tegude tagajärgi prognoosima.
A. Saart piiras samuti ELKNÜ Võru rajoonikomitee I sekretär Jaak Kärson, kes omakorda püüdis mitmesuguste lubadustega 21. oktoobri kangelast oma tiiva alla meelitada. Stereotüüpseks pakkumiseks oli taas videoaparatuur. 26. oktoobril asutatati komsomolikomitee toetusel A. Saare käsutusse antud kultuurimaja tantsusaalis Noorte Restauraatorite Klubi "OTTO". Kohal oli mitusada Võru koolide õpilast, kuid kahjuks ei kasutanud A. Saar talle antud võimalust ära. Loodava noorteklubi juhi ennastupitav ärplemine peletas temast intelligentsemad noored eemale ja nii kahanes A. Saare kaaskond peagi 10-15-ne liikmeliseks marginaalseks grupiks, mille liikmetest mitmed olid nn. "probleemsetena" juba enne 21. oktoobrit arvel Alaealiste Asjade Komisjonis. Koos oldi sel ajal M. Gorbatšovi "juunipöörde" tõttu allakäinud "Rannatare" kohviku baaris. 1997. aastal on A. Saar Kaja Tulluse kaudu käibesse andnud "OTTO" asutamiskuupäevana 5. novembri. Kuidas on A. Saar selle daatumi tuletanud, ei tea, kuid igal juhul on tegemist küllaltki hilise, alles emigratsioonis tekkinud legendiga. Kuna KGB hoidis A. Saarel kogu aeg silma peal, suurendas temaga suhtlemine muidugi survet minule. Samas tõmbas A. Saar ja tema erinimelised organisatsioonid muinsuskaitseklubilt osa tähelepanu endale.
Võimsaks kujunenud rahutuste tõttu viibis 27. oktoobril Võrus julgeolekutöötaja Moskvast. Ta vestles A. Saarega ja tundis huvi, mis põhjusel valiti just see päev miitinguks. A. Saar ei osanud midagi targemat vastata, kui et Võrus pole noortel nädala keskel midagi teha. A. Saare hädavalest oli palju kasu, sest nii palju rockansambleid ja akadeemilisi lektoreid nagu sel talvel ei saanud Võru rahvas ei varem ega hiljem näha. Järgmisel päeval püüdis sama KGB ohvitser juba Tartus Lagle Parekilt välja uurida, mis rahvusliku tähtpäevaga 21. oktoobri puhul tegemist on.
Umbes samal ajal sõitis Võrru Lagle Parek ja võttis Aare Hõrna kaudu ühendust M. Viluga. M. Vilu ja A. Hõrn tegid L. Pareki palvel 4. novembril intervjuu A. Saarega, mida hiljem Eestis levitati. Selles usutluses tutvustas A. Saar end hea kujutlusvõimega visionäärina. Nii jutustas ta liigutava loo sellest, kuidas 21. oktoobril olevat kalmistule läinud keegi endine õpetaja sületäie lilledega ja igale hauale (kordatehtuid vähemalt 32) õie asetanud. Kui temalt küsitud, miks ta nii teeb, vastanud vana pedagoog: "Need kõik olid minu õpilased". Tegelikult sündisid Vabadussõjas langenud 17-19 aastased noored 1900 aasta paiku, nende õpetaja veelgi varem. Seega pidi lilled asetanud õpetaja olema vähemalt 95-100-aastane muldvanake, mistõttu kogu tundeküllane lugu paistab olevat tüüpiline rahvaluule. Taolisi ilusaid legende esitas A. Saar intervjuus teisigi.
Informatsiooni Võru sündmustest MRP-AEG Infobülletäänile edastades arvestasime selle mõjuga ja püüdsime kujutada A. Saare ning ta kaaslaste tegevust ainult positiivsena, et see annaks eeskuju teistelegi eesti noortele. Samuti püüdsime A. Saare erinevaid organisatsioone kujutada võimalikult tugevate ja teovõimsatena, sest soovisime vähendada võimude survet muinsuskaitseklubile, suunates osa tähelepanu mujale. Igal juhul asusime me A. Saarest ja noortekolonnist kavatsuslikult müüti looma. Säärasest teadlikust liialdamisest toon mõned näited. A. Saar väitis, et ta trükkis laenutatud kirjutusmasinaga üle 250 miitingukutse, kuid Argo Männimetsalt sain teada, et valmistati alla 100 lendlehe. Võru uurimisjaoskonna uurija Rita Serikova andmetel selgitati ametliku juurdluse käigus välja 66 kutse levitamine. Samuti pakkus A. Saar üle kalmistu korrastamisel osalejate arvuga (üle 30). Asjaosalisi arreteerimise eest hoiatamas käinud Endel Vahingu sõnul töötas 20. oktoobril kalmistul 10-15 noort.
28. novembri Töörahva Elu avaldas Paul Kaldre pseudonüümi all A. Saarele pühendatud artikli "Vähem valet, seltsimehed!", milles identifitseerimata sulesepp kirjeldas 18. novembri õhtul siseasjade osakonna korrapidajale tulnud telefonikõnesid "kodanlikuaegse riigilipuga" ringi käivast "pealetükkiva käitumisega huligaanist". Samas kinnitas uurimismaterjalidega kursis olev autor, et "miilitsaosakonnas olevad kirjalikud seletused tõestavad, et selleks oli Ain Saar", kuigi "omakäeliselt kirjutatud seletuses väidab A. Saar, et temal olnud käes ainult luuavars". Pärast kirjutise ilmumist pöördus A. Saar minu poole palvega, et ma aitaksin tal artiklile vastuse kirjutada. Keeldusin põhimõtteliselt kui A. Saar oli kinnitanud, et "Paul Kaldre" poolt esitatud luuavarre versioon vastab tõele. Minu arvates peab inimene mingeid samme astudes julgema ka tagajärgede eest vastutada. Samuti ei meeldinud mulle, et A. Saar kutsus diskoõhtul alaealisi õpilasi koolist poppi tegema ja õppimise asemel Riiga Läti Vabariigi aastapäeva tähistamisele sõitma. Nädala keskel said seda endale lubada ainult vähesed elukutselised dissidendid. Ausalt öeldes polnud mul selles kirjutises millestki kinni haarata, sest A. Saar oli oma mõtestamata tungilise sehkendamisega ise KGB-le trumbid kätte mänginud. Igal juhul tabasid võimud selle artikliga kümnesse, sest A. Saar langes küllaltki masendunud olekusse ja lubas edaspidi nõuandeid arvestada.
Samas artiklis sooviti ühiskondlikelt organisatsioonidelt, kuhu A. Saar kuulub, hinnangut tema tegevusele. Ametlikult kuulus A. Saar sel ajal muinsuskaitseklubisse, sest ei olnud selle ridadest lahkumiseks avaldust esitanud. Ka 4. novembri intervjuus rääkis A. Saar, et Moskva julgeolekutöötaja küsimusele, kas ta "ei taha muinsuskaitseklubist välja astuda", vastas asjaosaline, et tema "ideed on muinsuskaitsega seotud ja sellist plaani ei ole". Seetõttu on mõistetav, et võimud pidasid A. Saart jätkuvalt muinsuskaitseklubisse kuuluvaks. Siiski ei tahtnud klubi A. Saare suhtes seisukohta võtta, sest oma kohati isegi lapsiku tegevusega ta siiski murendas ebademokraatliku süsteemi autoriteeti ja ühtlasi vähendas muinsuskaitseklubi teistele liikmetele langevat survet.
Teema arendamiseks: "Dozori" tegelased käisid lille viimas ka 20.diviisile mälestuskivi juures:
Allikas: http://www.moles.ee/06/Jul/10/1-1.php
Allikas: http://www.moles.ee/06/Jul/10/1-1.php
Tegu on mitte teeskluse,vaid austusega surnute vastu.Sasha kirjutas:Teema arendamiseks: "Dozori" tegelased käisid lille viimas ka 20.diviisile mälestuskivi juures:
Allikas: http://www.moles.ee/06/Jul/10/1-1.php
Mängus pole ideoloogia.Tundub,et agressorid on hoopis teiesugused paremäärmuslased.
-
motofassist
- Liige
- Postitusi: 314
- Liitunud: 30 Mai, 2006 14:20
- Kontakt:
Mis sa oled loll või teed nalja!Lennart kirjutas:Tegu on mitte teeskluse,vaid austusega surnute vastu.Sasha kirjutas:Teema arendamiseks: "Dozori" tegelased käisid lille viimas ka 20.diviisile mälestuskivi juures:
Allikas: http://www.moles.ee/06/Jul/10/1-1.php
Mängus pole ideoloogia.Tundub,et agressorid on hoopis teiesugused paremäärmuslased.
Ei tea..tõnis.SS kirjutas:Lennart kirjutas:Mis sa oled loll või teed nalja!Sasha kirjutas:Teema arendamiseks: "Dozori" tegelased käisid lille viimas ka 20.diviisile mälestuskivi juures:
Tegu on mitte teeskluse,vaid austusega surnute vastu.
Mängus pole ideoloogia.Tundub,et agressorid on hoopis teiesugused paremäärmuslased.
Ma ei pea neid nii suureks ohuks lihtsalt nagu teie.
Igasugune selline kirillitsakeelne impeeriumimeelne liikumine on ohuks, viimase paarituhande aastane kogemus võiks nagu sellele vihjata.
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
[img]http://www.soobel.planet.ee/TGMB.gif[/img]
Tõsiselt räägid võiTegu on mitte teeskluse,vaid austusega surnute vastu.
Mängus pole ideoloogia.Tundub,et agressorid on hoopis teiesugused paremäärmuslased
Sa ikka tead kuidas Saksa poolel surnuid Nõukogude ajal austati
Kui nad tõesti kedagi austaks, siis võiksid algatuseks oma langenute kondid ära koristada, mis siiamaani lahinguväljadel mädanevad
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist