Teisalt on Lobjakas ikkagi ilmselt tuntuim vasak-liberaalne kolumnist meie meedias, kelle seisukohti mingi seltskond võib-olla ka hindab. Aga sellisel juhul pigem SDE. See Põhjamaade Nõukoguga liitumine muidugi ei paku mingit lahendust meie julgeolekumurele, sest turvagarantiisid üksteisele sealt kaudu ei jagata. See on pigem järjekordne Lobjaka kavalus oma liberaal-agenda levitamiseks. Sisuliselt mure tal on, aga vastust mitte.
Poleks üldse paha, kui jätkaks ka sama koalitsioon: Isamaa nõuaks kaitsekulude tõusu ja vasakpoolsed ei punniks vastu, sest saaksid vaikselt aru, et tegelikult on seda vaja.
KE + RE koalitsioon oleks tõesti Eestile tõeline stagnatsioon. Sisuliselt ei muutuks suurt paremaks midagi mitte kusagil. Tõstetaks penssi, tulumaksuvaba miinimumi kõigile ja lasteaiakohad tehtaks tasuta. Praegu ju on kaks suuremat erakonda oma kampaania üles ehitanud peamiselt raha lubamisele.
Mina näen, et ainus asi, mida selles olukorras on mõistlik teha, on esmase enesekaitsevõime tugevdamine, et me ise kallaletungi korral võimalikult kaua vastu suudaks pidada ja loota, et NATO ja EL ikka tulevad appi. Soome pidas Talvesõjas 3 kuud vastu, alles siis lubasid liitlased appi tulla, mis ka sõja lõpetas.
Kui meie suured NATO ja EL liitlased meid ikkagi selles olukorras täielikult hülgaksid, siis kaotaksid nad nii palju poliitilist kapitali, et nende juttu ei võta pärast ükski maailma pätt tõsiselt enne, kui nad on reaalset jõudu kasutanud. II MS analoogi kasutades tähendab see, et varem või hiljem tuleks neil ikkagi sõdida kas Vene või Hiinaga. Tšehhoslovakkia mahamüümine ei päästnud ning sõdida tuli ainult veel rohkem tugevnenud Saksamaaga ikkagi. Aga muidugi ei tohi lasta tekkida olukorral, kus probleem nende jaoks kiirelt "laualt kaoks", sest Eesti laseb ennast käigult okupeerida. Siis laiutataks tõesti vaid käsi ja öeldaks, et kuna esmase enesekaitse loomise nõuet Eesti ei täitnud, siis ei suutnud ka kollektiivkaitse teda aidata. Eestis millegipärast ei ole väga populaarne NATO artikkel 3, mis näeb ette ka eraldi, pideva ja tulemusliku individuaalse võimekuse arendamise vastupanuks relvastatud rünnakule. Tehakse mingid sanktsioonid, mida varsti hakatakse lõdvendama, sest äri tahab ajamist.
Teine ettevaatusabinõu võiks olla, mitte anda kergeid ajendeid enese hülgamiseks Lääne (eriti USA) poolt ega ründamiseks Ida poolt. Igasugu praalimisteks stiilis, et "võtame oma maa tagasi", "Eesti kvoot on 0", "likvideerime vene kooli" jne ei ole praegu hea aeg. Samuti tuleks olla välispoliitikas ettevaatlikum. Mitte ronida sinna, kus tuleks hakata langetama valikuid ELi ja USA vahel (n ÜRO JN). Ning ÜRO-s vältida ka Peaassambleel USA vastu hääletamist. Muidugi ka sisepoliitiliselt oleks mõistlik vältida ühiskonna lõhestamist s h selliseid kampaaniaid, mida 200-sed tegid, EKRE-l ja SDE-l füüsilise kakluseni minekut jmt. Kahjuks aga on rahvas kuidagi liiga suurt julgust täis sellistes küsimustes - järjekordne ilustatud ohufooni teadvustamise tulemus.
See on see, mida me saame ise teha ja seda ei olegi nii vähe.
