Riigikaitse eelarve

[Martin Peeter]

Üldiselt tundub jah, et kui Venemaa poolt järgmise 10 aasta jooksul rünnak tuleb, siis on see tõenäolisem järgmise 5 aasta jooksul. Tervet hulka vahvaid võimekusi selle jooksul valmis ei saa. Või saanuks, kui oleks 2014 alustanud, aga siis imetles rahvas Rõiva lennukifilmi.

[Kapten Trumm]

5a sees puhkeva konflikti puhul lähevad käiku põhiliselt relvasüsteemid, mis on meile kingitud või soodushinnaga külma sõja varudest ostetud.
Erandi moodustavad selles Javelinid, Mistralid ja CV90 rauterid. Ses mõttes on kiirendatud korras moonavarude soetamine olemasolevate relvasüsteemide jaoks õige tegevus. Annaks Jumal, et D-30 ja 1941. a 120 mm MP edukas kasutatavuse kinnitamise võimalust ei tekiks kunagi.

[A4]

Õpetlikkus seisneb selles, et kui kriitilisel ajal sihtida liiga kaugele (ostame lennukid, mis oleks tasemel vähemalt 1950. aastani) ja liiga kõrgele (ostame parima), siis finaaliks võib olla tühjade pihkudega jäämine. Loomulikult piiratud võimalustega väikeriigis ei pruugi siin keegi konkreetselt süüdi olla, kuid taolist võimalikku stsenaariumit peaks ka silmas pidama.

Sarnasus selle "püsikulude jumaldamisega" on selles, et põrgatades tagasi kõik, mis Excelisse ei mahu, võib ka tekkida seis, et kui kiireks läheb, siis ei jõua/ei saa enam. Kui nt Rootsi abi, mis meile 2000ndate alguses tuli, oleks Exceli meeste poolt (kui nad tollal nii võimekad ja võimukad oleks olnud), oleks suuremas osas tagasi põrgatatud. Õnneks ei põrgatatud ja täna hoiab see ju mitmel teemal meil endiselt nina veepeal.

Loomulikult polnud meil 2005 ei 160 tk 120 mm MP meeskonda ega 160 tk 90mm TT meeskonda kuskil ootamas. Üksusi polnud, koondisi polnud, väljaõpet (piisavas mahus) polnud - ainult hädad ja raskused olid. Ja noh, traagilisi jutustusi Soomest ostetud 122 mm haubitsate kahjulikust mõjust Eesti riigikaitsele on ka siin foorumis lehekülgede kaupa kirjutatud.

Ei olnud see 12 Spitfire’i puudumine toona sisuliseks ega maailmamuutvaks probleemiks, miks riigi juhtkond sisuliselt kapituleeruda otsustas. Minu hinnangul oli see Laidoneri poolt väljamõeldud ettekääne, mis toodi mängu hetkel, mil alistumisotsus oli juba tehtud; ja mida tagantjärele (tarkusega) kohati endiselt võimendatakse ja kasutatakse.

Kapitulatsiooniotsuse tegelikeks peamisteks põhjusteks olid (minu hinnangul) Nõukogude-Saksa omavahelise vaenulikkuse peale ülesse ehitatud välis- ja julgeolekupoliitika kiire ja ootamatu krahh pärast MRP sõlmimist; selle pinnalt tekkinud „ootamatu“ avastus, et tõsiseltvõetavaid ja reaalseid abistada tahtvaid liitlasi enam ei ole; sõjaliselt suhteliselt tugeva Poola riigi väga kiire kokkuvarisemine; ilmselt ka 60ndatesse elu-aastatesse jõudnud riigi juhtkonna tahtejõuetus, julgusepuudus, mugavus ja lootus, et „ehk läheb kogu see asi ikkagi kuidagi valutult üle“.

Kui need Spitfire’id oleksid 1939. aastaks Eestis kohapeal olemas olnud, küll siis oleks mingi muu analoogne „vabandus“ leitud – näiteks kaasaegsete õhukaitse- või tankitõrjekahurite nappus, tankide puudumine vm võimelünk. Kui otsus vastu hakata sõltub sellest, kui palju sul mingis väe- või relvaliigis parajasti kaasaegseid võitlusvahendeid on, siis poleks ju 1918. aasta novembris üldse mingit vastupanu pidanud hakkama Punaarmeele osutama.

Lisaks: lehitsesin hiljuti jälle 2014. aastal välja antud Riigikaitse Nõukogu Protokolle 1933-39. Väga õpetlik ja huvitav lugemine, soovitan kõigile. Ei olnud seal ühegi väe- või relvaliigi puhul enne sõja algust juttu sellest, et olukord mõne relvatüübi osas on nii puudulik ja katastroofiline, et sõjaohu korral pole vastupanul mingit mõtet ja kohe tuleb käpad ülesse ajada. Üleüldse oli mälu järgi seal kõige vähem juttu lennuväe puudujääkidest – ilmselt oldi lepitud sellega, et selles valdkonnas mingigi pariteedi saavutamine ei ole Eestile jõukohane. Pigem oli üldine ja rahulik suhtumine, et ressursid on piiratud, sõdida tuleb sellega, mis parajasti olemas on, vaba raha tuleb suunata sinna, kus augud ja efekt kõige suuremad. Borja viidatud 35-miljoni kroonine programm polnud toonaste otsustajate jaoks mitte mingi õndsuse tipp, mille elluviimise korral oleks riik sõjaks piisavalt valmis olnud (siukest seisundit ei teki kunagi), vaid kõige hädapärasem miinimum, mida riigi rahalised võimalused üldse reaalselt suutsid katta. Tegelikke vajadusi ainuüksi suurtükiväe moderniseerimiseks ja jalaväe tuletoetusrelvade hankimiseks hinnati toona (mälu järgi) u 100 miljonile, kuid saadi ka väga hästi aru, et selliseid summasid ei ole ega tule ka. Seetõttu tehtigi see 35-miljoniline miinimumprogramm, mis pidi seejuures ära katma ka õhu- ja mereväe miinimumvajadused. Samuti lükkavad need numbrid ümber müüdi, justkui oleks kahe allveelaeva hankimine (kokku vist u 10-15 miljonit krooni) jätnud kõik teised väe- ja relvaliigid pikkadeks aastateks känguma.

Kui nüüd tänasesse päeva välja jõuda, siis jääb mulle endiselt arusaamatuks Borja ja Trummi väited, et teeme oma kaitseplaneerimises ja -hangetes midagi väga valesti ja lollisti, et oleks võimalik kuidagi püsi- ja elutsüklikuludele sülitada ning ruttu-ruttu puuduolev kraam ära osta ja kasutusele võtta. Ei 1930. aastatel ega ka täna ei ole kuskil minu arusaamist pidi sellist vaba raha, et hakata nt tanke kokku ostma. Kui öeldakse, et see raha (+inimesed) on tänase kaitse-eelarve sees olemas mingi muu tarbetu võime all, siis tahaks näha konkreetset näidet. Kui öeldakse, et võtame alginvesteeringuks laenu, siis tekib taaskord küsimus inimestest, aga ka kohe jooksma hakkavatest elutsüklikuludest, mille jaoks vist enam laenu väga võtta ei saa – ja mis peaks siis paratamatult tulema mõne n-ö baaseelarve sees oleva võime arvelt. Ühesõnaga – keegi võiks mõne praktilise näite või võime varal siis lõpuks ära selgitada, et kuidas sellest neetud Exceli-tabelist loobumisega õnn meie õue peale tuleb?

Rootsi abist rääkides – on sul Trumm mingitki viidet või fakti tuua sellele, et Exceli-mehed olid vastu või oleksid vastu olnud, kui oleksid osanud vms? Minu teada oli Rootsi abi vastuvõtmine konsensuslik ja plaanipärane tegevus, sest oli arengukava sellise struktuuri väljaarendamiseks, milleks see tasuta antud kraam ilusti ära kulus; oli arvestatud (toonase parima, aga kindlasti alahinnatud teadmisega) sellega, kuidas ja mis ressursside eest seda kraami käigus hakkame hoidma; olid olemas üksused ja inimesed, kes sealt saadud relvastuse ja varustusega ka koheselt väljaõpet said alustada.

[Kapten Trumm]

2 allveelaeva olid kokku 6,6 miljonit, kui ma õigesti mäletan. 9 miljonit oli mereväe osa koos selle müütilise allveelaevade hävitajaga (mis tegelikkuses oli Thorneycrofti torpeedokaater mõnede süvaveepommidega). Konkreetne alus ehitati ka valmis ja sai Iiri mereväele. Kaks Spitfiret saadi ka valmis (12-st) ja need läksid RAF-i, üks tulistati Inglise kanali kohal alla ja teine purunes mingil maandumisõnnetusel.
1 Spitfire oli ca 250 tuhat.
Üks välikahur maksis toona vist mingi 50 tuhat?

[toomas tyrk]

Ei maksa seda ajaloo teemat jälle siia kaasaega tirida.

Eraldi teema on olemas.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... =7&t=38797

Kui on midagi tarka vanadele väidetele lisada, siis paluks seal.

[teeline35]

2 allveelaeva olid kokku 6,6 miljonit, kui ma õigesti mäletan. 9 miljonit oli mereväe osa koos selle müütilise allveelaevade hävitajaga (mis tegelikkuses oli Thorneycrofti torpeedokaater mõnede süvaveepommidega). Konkreetne alus ehitati ka valmis ja sai Iiri mereväele. Kaks Spitfiret saadi ka valmis (12-st) ja need läksid RAF-i, üks tulistati Inglise kanali kohal alla ja teine purunes mingil maandumisõnnetusel.
1 Spitfire oli ca 250 tuhat.
Üks välikahur maksis toona vist mingi 50 tuhat?

Trumm ära palun hakka jälle seletama teemal, millest pealiskaudsed teadmised. Spitfired oli hea valik. Ajastus oli tagantjärgi tarkusega kehva. Vahepealt oli ära jäänud üks lennukipõlvkond, millest tekkis suurem auk. Pätsil, Laidoneril oli 34-35-ndal aastal muidki muresid kui moodsaid lennukeid juurde hankida pluss 30-ndate alguse ülemaailmne majanduskriis. Noid torpeedopaate oli plaanis osta kolm tükki ja suurtükke oli võimalik osta mitmes hinnaklassis. EV jõudis enne likvideerimist osta NL-i käest I 16 hävitajaid sama hinnga nagu Spitfire hävitajaid. Äkiki oli viga seal!?
Igaljuhul lähevad teemast välja sellised näited.

[Kriku]

Üldiselt tundub jah, et kui Venemaa poolt järgmise 10 aasta jooksul rünnak tuleb, siis on see tõenäolisem järgmise 5 aasta jooksul.

Mina arvan vastupidi - 5-10 aasta pärast. Sest et enne on vaja Ukraina alla neelata.

Aga üldiselt jah, palun ka lahkesti teema juurde tagasi.

[Martin Peeter]

Ajaloost on Eesti rahval seoses riigikaitse rahastamisega nii palju õppida tõesti, et aastal 1933 - ei saa öelda, et viimasel minutil - see allveelaevastiku loomise sihtkapital loodi. Ehk püüti teha teha midagi. Et Päts ja Laidoner lõpuks oma otsusega selle nullisid, polnud tegijate ega annetajate süü.

https://et.wikipedia.org/wiki/Allveelae ... ihtkapital

Praegu, kui õhus on ikka selged ohumärgid NATO jätkusuutlikkuse ja efektiivsuse osas, ei näe ma kahjuks ei välis-ega kaitsepoliitilist initsiatiivi ega isegi diskussiooni, kas on vaja teha midagi teisiti, teha midagi rohkem. Vähemalt ei soovi meie poliitiline eliit sellest valimiste ajal rahvale rääkida, ehkki demokraatliku riigivalitsemiskorra puhul oleks see viisipärane asjaajamisviis.

Ja to akf Kriku: Putler on senini võtnud selle, mis on laokil ja mida saab kergelt, luues selleks vajalikud eeldused. Ja Lääne ühtsuse lõhestamise töö käib täiega. Ukraina pigem libiseb praegu Putleri ulatusest kogu aeg aina kaugemale ja on sõjaliselt näiteks meiega võrreldes juba praegu väga tugev. Kui seal midagi juhtub, siis peab see väga kiiresti juhtuma.

[Kriku]

Ja to akf Kriku: Putler võtab pigem selle, mis on laokil ja mida saab kergelt. Ukraina pigem libiseb praegu Putleri ulatusest kogu aeg aina kaugemale ja on sõjaliselt näiteks meiega võrreldes juba praegu väga tugev.

Ukraina on moskoviidile mõõtmatult olulisem kui Baltikum. Putler on küll üleliia ettevaatlik, kuid ta ei ole idioot, et hakkaks oma jõudusid killustama Baltikumi ja Ukraina vahel. Ma ei usu erilist ohtu Baltikumile seni, kuni Ukraina on võtmata (Valgevene osas pole kindel, sest Valgevene hõivamine annaks võimaluse täiendavalt survestada nii Ukrainat kui Baltikumi ja ei killustaks, vaid konsolideeriks niiöelda läänerinnet).

Nii et kui teema juurde tagasi tulla, siis mina arvan, et meil ongi umbes 5 aastat jäänud, et ennast võimalikult kõvaks pähkliks teha. Kui Putler Ukrainast üle veereb või selle põlvili surub, on prognoos ka meie jaoks kohe halvem. Kui Putler seda ei suuda, siis vastupidi, parem.

Sellest lähtudes tuleks IMHO ka riigikaitse finantseerimist planeerida. Pole vaja tegeleda asjadega, mida enne 10 aastat ei saa, kuid ka mitte iga hinna eest üritada tehnikat kokku ajada, mille kasutusväärtus 5 aasta pärast on kahtlane.

Praegused Riigikogu valimised on väga suure tähtsusega.

[Martin Peeter]

Sellest lähtudes tuleks IMHO ka riigikaitse finantseerimist planeerida. Pole vaja tegeleda asjadega, mida enne 10 aastat ei saa, kuid ka mitte iga hinna eest üritada tehnikat kokku ajada, mille kasutusväärtus 5 aasta pärast on kahtlane.

Praegused Riigikogu valimised on väga suure tähtsusega

Jah - aga peaküsimuseks on mingid maksu- ja sotsiaalküsimused, nagu alati. Ja terve plejaad riigiametnikke ja kahjuks ka sõjaväelasi on näinud kõvasti selle nimel vaeva, et see nii - võime vist nüüd öelda, et läks.

[Kapten Trumm]

Praegused Riigikogu valimised on väga suure tähtsusega.

Pigem võiks öelda, et tähtis on see, mis koalitsioon tekib ja kui palju rahakülvamise lubadusi ellu viiakse. Hetke lubadused teemal "inimväärne pension" tähendavad lisakulu aastas pluss miinus 1 miljard eurot, mis sisuliselt välistab igasuguse kaitsekulude tõusu (kui selleks ei teki mingeid imevahendeid väljaspool eelarvet).

Vaadates hetke lubadusi (kui palju on seal mitteksisteeriva raha külvamist), siis prognoos on pehmelt öelda tagasihoidlik.

[Walter2]

Suures plaanis ei täideta ühtki kaalukat lubadust vaid need ongi lihtsameelsete valijate lollitamiseks ning võimu juurde pääsemiseks välja hõigatud - see ongi koalitsioonivalitsuste võlu ja valu.

[Martin Herem]

Jah - aga peaküsimuseks on mingid maksu- ja sotsiaalküsimused, nagu alati. Ja terve plejaad riigiametnikke ja kahjuks ka sõjaväelasi on näinud kõvasti selle nimel vaeva, et see nii - võime vist nüüd öelda, et läks.

Sellest mõttekäigust ei saanud aru.
Kuhu läks?
Kuidas on panustanud sinna sõjaväelased?
... no ja siis ehk loen ma juba ise välja, kes need sõjaväelased olid.

[Martin Peeter]

Jah - aga peaküsimuseks on mingid maksu- ja sotsiaalküsimused, nagu alati. Ja terve plejaad riigiametnikke ja kahjuks ka sõjaväelasi on näinud kõvasti selle nimel vaeva, et see nii - võime vist nüüd öelda, et läks.

Sellest mõttekäigust ei saanud aru.
Kuhu läks?
Kuidas on panustanud sinna sõjaväelased?
... no ja siis ehk loen ma juba ise välja, kes need sõjaväelased olid.

Karm küsimus nõuab otsest vastust.

Praeguseks hetkeks on pooled valijad oma otsuse teinud, muidugi kuidas lõplikult läks, näeme pühapäeva õhtul. Kahjuks pole riigi julgeolek (vähemalt suuremate erakondade puhul) kuigi oluline teema valimistel - ikka keskendutakse inimestele raha lubamisel ja maksudele. Meie poliitikud on selles mõttes väga professionaalsed - nad tabavad üsna hästi rahva lootusi, ootusi ja teemasid, millega valimistel võita. Tundunuks julgeoleku parandamisvajadus rahvale oluline teema, ju olnuks see ka valimistel rohkem üleval.

Kui USA Esindajatekoda võtab parteideüleselt vastu otsuse, et maksumaksja raha ei tohi NATO-st lahkumiseks kasutada, siis ei ole NATO tervis kahjuks kuigi hea. Samas Eesti erakondadeülest kokkulepet, mida teha muutunud julgeolekuolukorras (nii välis- kui kaitsepoliitikas), ma ei näe.
Aga just "NATO vihmavari" on olnud meie strateegilise kommunikatsiooni ülitugevaks võimendatud argumendiks alates 2014 aastast, kui Ida-Euroopa julgeolekuolukord taas märkimisväärselt halvenes. Üks olulisemaid selle sõnumi (minu hinnangul) suhteliselt kriitikameeleta võimendajaid Eesti avalikkuses on olnud kindral Terras. Ega rahva arusaamad kujune üleöö ja päris üleöö nad ka tavaolukorras ei muutu (erakorralises olukorras aga küll).

1933-40:

Peale sularaha ja vanametalli (raud, punane ja valge pronks, alumiinium, tina, tsink, babiit, kuld, hõbe) annetati maal kanamune, lõnga, kartuleid, jahu, liha, üks elus kana.

https://et.wikipedia.org/wiki/Allveelae ... ihtkapital

[Kapten Trumm]

Aga just "NATO vihmavari" on olnud meie strateegilise kommunikatsiooni ülitugevaks võimendatud argumendiks alates 2014 aastast, kui Ida-Euroopa julgeolekuolukord taas märkimisväärselt halvenes. Üks olulisemaid selle sõnumi (minu hinnangul) suhteliselt kriitikameeleta võimendajaid Eesti avalikkuses on olnud kindral Terras. Ega rahva arusaamad kujune üleöö ja päris üleöö nad ka tavaolukorras ei muutu (erakorralises olukorras aga küll).

Justnimelt, midagi ei olegi lisada. Kole kaua on taolisi asju jutlustatud ja seda rongi nüüd ühe ropsuga ümber ei keera.
Inimene lihtsalt ei taipa, mis nüüd äkki muutus, kui alles oli kõik korras.

Kuulates paraadikõnet kindral Heremilt, märkasin teatud rahuldustundega, et seda "Eesti on hästi kaitstud" narratiivi polnud.