Eesti katselendurid NSVL-s

[Maksimus26]

Tere

Juhtusin hiljuti lugema sellist toredat raamatut nagu vene katselendur Pjotr Stefanovski memuaare pealkirjaga "300 tundmatut" Raamat oli iseenesest väga huvitav, aga mis huvi pakkus oli see, et seal figureeris ka Eesti nimedega mehi, keda ka autor ise eestlasteks nimetas: Toomas Susi, E.Preeman ja mainiti vist ka E.Puuseppa. Ajaperiood on 1930-1940. Nii Susi kui ka Preeman hukkusid autori järgi katselendudel. Oskab keegi foorumlastest öelda, mis meestega on tegu. Kas eestlased ka sünnimaa poolest või ainult nimelt. Ja kuna autor väidab, et tema usaldusväärsust kontrolliti 7. sugupõlveni tagasi, siis kuidas pääsesid sellised "välismaalased" oma aja ülisalajase tipptehnika juurde?

Martin

[MOrav]

Need mälestused on siin:

http://militera.lib.ru/memo/russian/stefanovsky/08.html

Susi veel:

http://www.testpilot.ru/memo/30/suzi.htm

ja siis googeldades igasuguseid viiteid

http://www.google.com/search?hl=en&q=%D ... gle+Search

[nublu]

Susi eluloole link anti. Puuseppast peaks ühte-teist ka siin foorumis kirjas olema. Otsing nagu ikka abiks.

Lisan siis Preemanni eluloo.

Edgar (Juhani poeg) Preeman sündis 5. juulil 1910. aastal (vkj?) Peterburgi kubermangus Kalitino külas eestlasest taluniku perekonnas.

1929. a. saatis OSOAVIAHIMi Leningradi oblastikomitee Preemani õppima Punaarmee Õhujõudude Sõjateooria Kooli, kus ta läbis ka lenduri baaskursuse. 1930. a. detsembris saadeti ta sealt edasi Orenburgi 3. sõjaväelendurite kooli, mille lõpetas 1932. a. Sõjaväelendur Preeman jätkas teenistust Ukrainas Žitomiris asunud hävituslennuväe eskadrillis. 1934. a. oli Preemanist saanud seal juba lülikomandör.

1934. a. septembris asus Preeman TTPA Õhujõudude Teaduslikus Instituudis tööle katselendurina. Paistis kohe algusest peale silma väga hea pilotaažitehnikaga. 1. mail 1935 toimunud lennuväeparaadi lõpul demonstreeris viiest punaseks värvitud I-16 hävituslennukist viisik Punase väljaku kohal efektset grupipilotaaži. Selle "punaseks viisikuks" kutsutud grupi esinemine oli edaspidi kõigi lennuväeparaadide lahutamatu osa. Ning Edgar Preeman oli viisiku liige 3 järgneva aasta jooksul, kuni hukkumiseni lennuõnnetusel. Viisiku ülesandeks ei olnud uue hävituslennuki demonstreerimine mitte ainult paraadidel ja välisdelegatsioonidele. Uus lennuk oli küll väga manööverdusvõimeline, kuid küllalt keerukas piloteerida. Viisik tegi mitme aasta jooksul ka ringlende sõjaväeosades ning demonstreeris oma piloteerimisoskusi seal, et veenda realendureid - neilt "Ishak" (eesel) hüüdnimeks saanud lennuk on tegelikult täiesti lennukõlbulik. 26. mail 1936 said viisiku liikmed oma töö eest Lenini ordenid.

Lisaks "propagandatööle" tegutses Edgar Preemann edasi ka katselendurina. Oli juhtivaks katselenduriks I-15 hävituslennuki sirge ülatiivaga prototüübile (CKB-3 nr. 7, 1935. a.) ja DI-6 kahekohalise hävituslennuki prototüübile (M25 mootoriga, 1936. a.). Koos grupi teiste katselenduritega sai Preeman 1936. a. autasuks isikliku sõiduauto M-1 - tol ajal nõukogudemaal täiesti erakordne autasu!

12. märtsil 1936 osales E Preeman purilennu kõrgusrekordi püstitamises. Preeman piloteeris I-15 hävituslennukit, mille slepis oli G-9 purilennuk P Stefanovski juhtimisel. Preeman oli piloodiks valitud tema väikese kasvu ja kerge kaalu pärast. Tal õnnestuski Stefanovski purilennuk 10 360 meetri kõrgusele vedada, kust see siis juba tagasi maapoole laugles.

Preemani hukkus 22. juunil 1937 Borovkovi ja Florovi hävituslennuki "7211" katsetamisel. Uus lennuk oli edukalt läbinud tehasekatsed ning saadeti edasi riiklikele katsetele Õhujõudude Instituuti. Lennukit tehasest ära tooma läks Edgar Preeman. Enne pikema lennu ettevõtmist otsustas ta lennukiga kohapeal korralikult tutvuda. Peale ülevaatust maapeal startis ta sellel lennutsooni põhiliste lennuomaduste katsetamiseks. Lennutsoonis seiskus järsku mootor. Preeman jõudis võtta suuna lennuväljale ning paistis, et kõik lõpeb õnnelikult - lendur toob seiskunud mootoriga lennuki ühes tükis maapeale tagasi. Kuid Preeman ei suutnud siiski õieti arvestada talle täiesti tundmatu lennuki lauglemisomadusi ning lennuk pani rattad maha mõnikümmend meetrit enne lennurada. Seal aga oli raudteeharu ning lennuk kapoteerus.

Edgar Preeman maeti kõigi sõjaväeliste austusavaldustega Õhujõudude Instituudi territooriumil Tškalovskaja raudteejaama juures Moskva lähistel. Lühikest kasvu ning veidi tüsedavõitu lendur jäi tänu oma huumorimeelele ning seltskondlikusele teenistuskaaslastele kauaks meelde. Nii mõnedki neist on teda memuaarides hea sõnaga meenutanud. Eesti keeles on neist ilmunud P Stefanovski "300 tundmatut".