Kapten Trumm kirjutas:Kas tõesti need 25 ladu tuleks ehitada tühjale kohale? Ma olen ise kokku lugenud, et KV-l on ca 40 paiknemist üle Eesti ja neid on ka omajagu sellest 100 km joonest lääne pool. Teiseks - teatud tavaari (isiklik varustus, üksikmehe relv ja mingi kogus moona) tuleb hakata kodus hoiustama. Kolmandaks - rootsi punkrid. Olen neid Rootsis näinud veel 2002. aastal mingi Kesk-Rootsi puutööstuse tagahoovis seismas, rootslased kommenteerisid "äh, army's stuff inside".
Need pole kindlasti tasuta hüved, kuid vähendavad nõudmisi laopindade ja mobilisatsioonikeskuste suurusele.
Jah, valdavalt tuleks 25 ladu ehitada tühjale kohale. Lähen tagasi meie algsete eelduste juurde.
Algne probleem – ootamatu rünnaku korral ühte kohta koondatud varustus hävitamine kaudtulelöögiga (nt reaktiivsuurtükisüsteemidega) ilma riigipiiri ületamata.
Esmane hüpotees – parim lahendus oleks ladustatud varustus hajutada pataljonide suuruste üksuste kaupa vähemalt 90 km kaugusel piirist (maismaapiirist siis ja Läti ei lähe arvesse).
Tegime ka mõned eeldused.
1. Ladustamispunktid ei tohi olla piirile lähemal kui 90 km. PS. Vahepealse arutelu käigus on kaugus tõusnud 100 km peale. Seega langevad ära kõik kohad, mis asuvad Rakvere – Jõgeva – Valga joonest ida pool. Ka Tartu piirkond ja Raadi ei sobi sel juhul. Jääb järgi ainult lääne pool olevad asukohad. Mina ei tea, et seal oleks praegu 40 KV asukohta, mis sobiks pataljoni varustuse ladustamiseks.
2. Senised KV asukohad ja asutuse või elamupiirkondade juures olevad kohad ei sobi. Kui me tahame pataljoni lahingugrupi jagu varustust ja laskemoona ning lõhkeainet koos ladustada tekib ohutsoon. Praeguste eeskirjade ja terve mõistuse järgi ei saa seda panna keset linna või elurajooni lähedusse.
Tulemus – probleemi ei saa lahendada kasutades praeguseid KV asukohti. Siit jõudsimegi välja 25 uue asukoha juurde ning tõdesime, et algselt seatud probleemi lahendamine eeldatud viisil maksab suurusjärk 250 mln, lisaks ülalpidamiskuludena 15 mln aastas, arvestamata hoonete amortisatsioonikulu.
Peale seda jõudsime oma diskussioonis nii kaugele, et lahendus ei olnud meile enam rahaliselt vastuvõetav, seetõttu hakkasime kaaluma leevendusmeetmeid.
1. Rootsi punker – mahutavus on väike, pikeneb oluliselt aeg väljaveoks ja endiselt jääb probleem, et laskemoona suuremates kogustes ei saa ladustada asustatud punktide ja KV territooriumite juurde suuremas koguses. Õigemini saab, kuid siis tuleb võtta risk ja eelnevalt muuta ka ohutustehnika eeskirja. Ja veenda ka avalikkust, et pole hullu midagi, kui peaks näiteks teie tagahoovis korduma Männiku laskemoonaladude juhtum 1936. aastast.
2. Isikliku varustuse, relva ja väikse koguse padrunite reservistidele kättejagamine – teema on siin korduvalt läbikedratud. Jah, see vähendab KV laopindade vajadust, kuid teiselpool kasvavad samas suurusjärgus kulud süsteemi haldamiseks ja näiteks relvakappide ostmiseks. Ja tekib vajadus varustada ka relvade, laskemoona ning relvakapiga need reservväelased, kes ei tulegi näiteks reservkogunemisele kohale. Kuna me ei oska ette öelda, et kes tuleb ja kes ei tule vile peale kohale, peab siiski kõigile kätte jagama. Näiteks 1000 võitlejaga koondatud ladustamise puhul piisab 1000 relvast, hajutatud lahenduse puhul, kuna osa ei tule, on vajadus näiteks 1500 relva. Loomulikult on kättejagamisel ka omad plusspooled, tean ka neid.
3. Kaalusime ka laskemoona ladustamist Ida-Viru kaevandustesse. Hetkel ühtegi laokompleksi maa-alustes kaevandustes ei asu. Seega kulu mõttes poleks tegemist mingi leevendusmeetmega. Maa-aluse ladustamise rajamine võrreldes maapealsega on kallim.
Kokkuvõte – jah, endiselt algne probleem on olemas. Kuid probleemi lahendamine eeldatud viisil, etteantud eelduste puhul on küllaltki kulukas. Nüüd on kaalumise koht, kas lahendada probleem algselt arvatud viisil makstes 250 miljonit või proovida muul viisil lahendada.
