Mul üks kaitseliitlasest sõber jutustas kunagi sellise loo. Elab Tallinnas ühes aedlinnas.
Tuli tema vanem poeg (keskkool vist?) koolist koju, ta küsis, et kuidas sul koolis läks. Poiss vastas, et nagu ikka, aga koduteel ründas teda pesukaru. Isa siis

, et kuule, oli, kes ta sul oli, pesukaru ta sul nüüd küll ei olnud. Võttis siis püstoli ja läks välja vaatama. Ei läinudki palju aega, kui talle keset teed kährik vastu vänderdas - nii sooda juba, et ei saanud vist üldse aru, kus oli või mida tegi. Maha lasti mõne meetri pealt, relva suund peaaegu ülalt alla...
Sõbral siis väike värin, et ikkagi keset linna pauku tehtud, helistas politseisse - seal tädi kukkus teda kiitma ja tänama, et neile on juba mitu korda helistatud ja teatatud sellisest elukast, et küll on hea, et te ta ära kustutasite.
---
Minu naisel on muuhulgas bioloogiaõpetaja paber. Looduse tundmise praktikumis esimesel kursusel oli tal mitu kursusekaaslast, kes ei tundnud lehtedega haavapuud ära.
---
Tänapäeva inimesed võivad ikka väga rumalad olla ning Saksamaal on ürgset loodust veel vähem kui meil.