Lennukid II Maailmasõjas

[A4]

Bf 109 oli II MS kõige "pimedam" lennuk, millest tahapoole väljavaade oli null. Sakslased lendasid paaris kõrvuti, kusjuures kumbki jälgis teise "saba" ja teatas ohust raadio teel.

Ei saa siiski öelda, et sakslased poleks Bf 109 viletsa kabiini probleemiga tegelenud. Viimastel sõja-aastatel hakati kabiine katma nn ERLA-Haube kabiinikatetega, kus oli järsult vähendatud metallist raamide arvu, st piloodi vaatevälja jäi varasemaga võrreldes tunduvalt vähem segavaid faktoreid. Tahavaadet see muidugi oluliselt parandanud. Sõja alguses monteerisid paljud Saksa lendurid oma masinate kabiinikatete külge isegi väikseid tahavaatepeegleid.

[Würger 190G]

Parimaga /P-51D/ aerodünaamikaga hävitajat vist IIMS pole olnudki.

No kuule d23 , aga Jak-3 ning Spit? Ja Ki.61 ning MC205,G.55 ja Re 2005???

[Kapten Trumm]

Stuka oli pikeerimisel palju täpsem pommitaja.
IL-2-d lõd just massiga, soomalste väiteil ilmselt maailmas enimvalmistatud militaarlennuk. Madallennul tiirutavad ja äkitselt väljailmuvad "lendavad tankid" olid just psüühiliselt rasked taluda, kuigi tuli ei olnud täpne.

Noh, ega Stuka polnud ründelennuk ja Il-2 polnud päris pommitaja. Il-2 täpne määratlus on madala kõrguseline ründelennuk (low level attack aircraft).

Analoogilise otstarbega lennuk nagu Il-2 oli sakslastel Henschel-129, mis tõsi küll, ilmus kasutusse 1942 alguses ja oli esialgu tühistes kogustes.

Niiet kes jõudis jälle ette? Stuka polnud madallennul ei miski ning Hs 123 nimetamine ründelennukiks on paha nali.

[toomas tyrk]

Alates oma "performancist" ja lennuraadiusest ning kuni oma arvutisihikuni (esimene maailmas) ning lenduri vaateväljani.

Kui pead silmas ameeriklaste güroskoopsihikut K-14, siis tegu oli teise, mitte esimese sellelaadsega. Esimene oli brittide Ferranti GGS Mark IID, mille litsenseeritud koopia see oli.

Juttu on olnud sellest ka siin foorumil
http://www.militaar.net/viewtopic.php?p=20571#20571

[Kapten Trumm]

Aerodünaamika ime 1940-st aastast, mis venelaste võimetuse tõttu toota turbokompressoreid kukkus läbi.

Mootori jahutusradiaator asub keres kabiini taga ning õhk väljub ülespoole
otse kabiini tagant. Too peaks olema aerodünaamiliselt kõige "lakutum " vene lennuk. Lennuk pidi lendama 10 000 meetri kõrgusel 640 kmh ja tõusma 12 500 meetri kõrgusele, mis vene lennukiehituses oli ennekuulmatu.

Numbrid pole ise midagi nii rabavad, aga seda taheti teha vaid 1100 hj arendava mootoriga

Su-3
htttp://users.belgacom.net/airimg1/avion1/13744.jpe

http://www.sukhoi.org/eng/planes/museum/su1_3/

[denis23]

No kuule d23 , aga Jak-3 ning Spit? Ja Ki.61 ning MC205,G.55 ja Re 2005???

Nojah...Spit on kindlasti teine väljapaistav lennuk.

Aga YAK-3 koos itaallastega Mustangiga aerodünaamika osas isegi lähedal ei seisa. Ärme unustame Mustangi laminaartiiva.

Kui pead silmas ameeriklaste güroskoopsihikut K-14, siis tegu oli teise, mitte esimese sellelaadsega. Esimene oli brittide Ferranti GGS Mark IID, mille litsenseeritud koopia see oli.

Muidugi, ega Mustangil oli palju asju võetud
inglastelt, kaasa arvatud mootor. Sihik ka. Aga fakt on see, et lennuk tuli absoluutselt parim. Spitfire on kindlasti suurepärane lennuk, kuid ärme unustame et selle airframe on pärit aastast 1936, ehk laias laastus see on Me-109 vanusekaaslane. Ning see paneb oma piirangud paika.

[Kapten Trumm]

Spitfire oli enne sõda ja ka sõja alguses parima tiivaga lennuk. Ühtlasi ka ainule ellpsoidtiivaga masin. Seda on keeruline valmistada, kuid see annab olulise eelise väiksel kiirusel manööverdades, kuna õhuvoolu murdumine ei ole nii järsk ning tiib kannatab suurt kohtumisnurka paremini. See võimaldas ka inglastel väiksemaid-nobedamaid messereid alla kõmmutada.

Mustangi täiesti võrreldav konkurent on on Spitfire Mk XII ja edasi, mis olid 1720-2050 hj Gryphon- mootori, viielabalise propelleri ja kaks 20 mm kahurit. 720 kmh ja lennulagi üle 13 000 meetri

Aegunud airframe ei ole õige jutt, aegunud olid Hurricane, P-40, aga mitte Spitfire. Me-109ga seda küll ei võrdleks. Spitfire oli 30ndate lõpus üksjagu ajast ees ja selle tootmine lõppes alles 1948 reaktiivlennukite tulekuga, toodeti ca 26 000 lennukit koos Seafire'dega (Spitfire tekiversioon). Enim valmistatud sõjalennuk oli tollal Il-12, mida tehti ca 36 000).

Ilma inglaste abita oli algne Mustang täiesti keskpärane lennuk, kehva mootori, lahjade näitajate. Ka oli esialgu ilma väljavaateta taha.

Mis puudutab lennukaugust, siis Spitfire lendas omal ajal samakaugele kui Mustang. Gryphon-mootoriga mudelid on P-51D-st kiiremad, lendavad kõrgemal, kuid on väiksema lennukaugusega.

[nublu]

Spitfire oli enne sõda ja ka sõja alguses parima tiivaga lennuk. Ühtlasi ka ainule ellpsoidtiivaga masin.

Et siis ainuke

No mõista-mõista mis see on.



Eraldusmärke sa ilmselt tunned, seepärast hoiatan ette, et "Spitfire Tšehhoslovakkia teenistuses" on vale vastus.

[EOD]

Elliptilise tiiva eeliseks on väiksem induktiivtakistus ja koormuse parem jaotumine tiivatala(de)l. Põikipüsivus ei ole sellisel tiival eriti hea. Vähese leviku peapõhjus on muidugi tõesti valmistamise keerulisus.

[denis23]

Keegi ei vaidle sellega et Spitfire on täiesti väljapaistav masin. Ka kogu selle loomise lugu on üks suur draama. Selle konstruktor oli surmavalt haige juba siis kui alustas oma töö lennuki kallal, ning kogu selle protsessi juures teadis et tema päevad on loetud.
Ka RR Merlini lugu on nagu Inetu pardipoeg muinasjutust välja võetud.
Ning kindel on ka see, et Spitfire jäi väljapaistavaks lennukiks kuni sõja lõpuni.
Kuid fakt on see, et Mustangi P-51D airframe ja üldine konstruktsioon on oluliselt moodsam. Esimest versiooni pole ma kunagi näinud, nii et ei oska öelda. Oled, Trumm need lennukid katsetanud? OK, ütleks nii, et võrreldes Spitfire MKII, tundub Mustang ikka oluliselt moodsam lennuk olevat. Palju stantsitud paneele, suur avar kabiin, siledad ideaalsed pinnad. Kõrval seisev Me-109F on aga üldse nagu kuskil külasepa haamri alt välja tulnud, ehk täitsa robustne masin. Aerodünaamika täitsa puudub.
Kõik lainetab, õhuvoolus million igasuguseid naelu, pragusid, luuke jne.
Mis puudutab Mustangi, siis see oli sama tüüpi lennuk, nagu Phantom, F-15 või Su-27, ehk suur ning tugev airframe, millel oli suur potentsiaal.

Spitfire oli selles mõttes palju "veetlevam", kergem. Jah, sellele võiks panna Grifon mootori, kuid tulemuseks oli puhas püüdlennuk, mille manööverdusvõime ei olnud enam nii hea. Sama lugu nagu Me-109K

ei olnud venelaste lennukid nii viletsad ja saksa omad nii märkimisväärselt paremad, et õigustada nigelaid tulemusi.

Mis nigelaid tulemusi? Sõda lõppes Berliinis, ning selleks hetkeks kõik Saksamaa suuremad linnad olid liitlaste poolt lagedaks pommitatud. LW haledalt kaotas. Ning see ongi nigel tulemus. Mis mõtet siin rääkida Hartmannist või Novotnyst kui lõpude lõpuks John või Ivan on su kodulinna maatasa pommitanud? Näiteks kõige võimekam liitlaste äss on alla tulistanud vist ainult 36 vaenlase lennukit. Aga see ei lükka ümber seda fakti et RAF, VVS ja USAAF olid sõja võitnud. Kusjuures, ok, jumal venelastega, aga näiteks RAF oli Luftwaffele ka näost näkku perse veriseks teinud
Usun et sama moodi oleks USAAF suutnud teha
Ja sõja teisel poolel ka VVS vaatamata oma kõigidele veadele, suutis "air superiority" saavutada. Kuigi, vist, olen seisukohal, et suurel määral tänu liitlastele, kes "elimineerisid" suur osa LW potentsiaalist.
Näiteks, kui teie vaadate, kui palju venelased on läbi viinud strateegilisi õhurünnakuid, siis ikka, need on üksjagu. Kui palju aga sakslased on suutnud olulisi liitlaste tagala objekte rivist välja viia?
Üldiselt, vahendid selleks neil olid täiesti olemas.
Kokku sakslased valmistasid 10 000 He-111, lisaks sellele tootsin need sõja jooksul 1700 He-177, pluss mõni tuhat Do-217.
Mis siis need suutsid teha. Venemaal minu teada, on kokku tehti 4 (neli) edukat operatsiooni.
1. Jaroslavli mootoritehase pommitamine
2. Gorki autotehase pommitamine
3. Rostovi lennutehase pommitamine
4. Poltava lennuvälja pommitamine (seal baseerusid B-17)

Sakslaste "vägitegudest" Inglismaal pole parem üldse rääkida, haledamalt peksa saada vist on raske.
Natukene nigel, eksole?
Nii et nigelad tulemused just sakslastel

[Troll]

Kusjuures, ok, jumal venelastega, aga näiteks RAF oli Luftwaffele ka näost näkku perse veriseks teinud

Denis, näost näkku on raske vastasel perset veriseks teha!

[Soobel]

Sakslastel oli siiski ka Mustangile sobiv vastane: Fw190D9"Dora"
Ent sellega oli sama lugu mis teistegi imerelvadega: liiga vähe ja liiga hilja.

[kari lumppio]

Tere!

Minu jaoks huvitavaks arenev teema, aga pole vist enam õige pealkirja alla? Mõni komment minu poolt.

Propelleri labade parandamisest

Ei inglased ise ega keegi teine ka parandanud puruksläinud Rotol'i puulabasid. Sama laul käis (ja käib) ka sakslaste puidpropelleride kohta. Muideks venelaste puidkontsruktsioonide valmistusmetoodid olid hästi arenenud, eriti võrreldes soome või saksamaa metoodidega (puudus vajaminevaist kemikaalidest).
Aeroproducts'i propelleril (kasutati Airacobrades ja ka P-51K versioonis) olid ohukesest terastorust (õhuke sein) tehtud labad. Neid ei andud ka parandada.
Täisalumiiniumist laba (VISh, VDM, Hamilton Std, Curtiss jne) sai parandada kui see polnud liialt kõveraks läinud.


Aerodünamiikast

Kuplikabiin (bubble canopy) on aerodünaamiliselt halvem kui kõrge seljaga kabiin (viimane on voolujoonelisem ja takistus väiksem). Mustang'i versiionid P-51 B/C olid kiiremad kui P-51D (sama mootoriversiooniga vähemalt). Messer 109 oleks läinud aeglasemaks kui sellele oleks pandud kuppelkabiin - vaevalt soovitav olukord.

Mustangi tiival ei tegelikuses olnud laminaarne õhuvool. Voolu rikkusid ära (keskjoonelt tiiva otsa poole): propellerist tulev turbulentne õhuvool, kuulipildujade torud ning padrunikastide lukkid ja tiiva otsas tavapärane 3-dimensionaale õhuvool (ülevalt alla tiiva otsa ümber). Takistus oli väike eelkõige hea viimistluse tõttu. Tiiva esiosa kuni 60% profiili laiusest oli pahteldatud ja lihvitud siledaks ning lõpuks lakitud (ei olnud "natural metal"!!!). Laminaarprofiil oli (on) suhtselt paks kuni 50-55% profiili laiusest (tavaline oli u 30%) ja selles tulenes tiiva sisene suur maht kuhu siis pandi suured kütusepaagid. Koos keres oleva suure paagiga oligi tulemuseks suur tegevusraadius.


Mina küll ei heidaks ühegi riigi IIMS aja lennukiarendajatele, kaasarvatud venemaa, ette suurt midagi. Lihtsalt olukorrad ja võimalused olid erinevad ja arenesid erinevates suundades. Kõike võib ju ka inseneergi soovida aga tegelikus paneb piirangu(i)d.


Kari

[Kapten Trumm]

Elliptilise tiiva eeliseks on väiksem induktiivtakistus ja koormuse parem jaotumine tiivatala(de)l. Põikipüsivus ei ole sellisel tiival eriti hea. Vähese leviku peapõhjus on muidugi tõesti valmistamise keerulisus.

See tähendab ühtlasi, et tiiva kõik osad on lennu ajal koormatud võrdsemalt kui nt hariliku trapetstiivaga masinal? Minu vähestest aerodünaamika-teadmistest kummitab edasi teooria, et tänu ühtlasele aerodünaamilise koormuse jaotumisele tekib piiroludes vähem õhuvoolu rebenemist ja suurte kohtumisnurkade korral käitub see stabiilsemalt? Samas kriitilise piiri ületamisel kaob tõstejõud äkki (katkeb kogu tiiva õhuvool) ja siis on aidaa.

Vene aja teooriad ütlesid, et sirge tiivaga masinal ongi ellipstiib aerodünaamiliselt kõige efektiivsem, kuid ta on ebatehnoloogiline.

Lahingut Inglismaa pärast 1940 meenutavates populaarteaduslikes saadetes jäi veteranide meenutusi kuulates silma, et Messerile sai Spitfire vastu just tänu paremale tiiva aerodünaamikale, messer manööverdas kuidagi kangelt ja jõnkshaaval. Ka väideti, et messeri eelis oli sisspritse, mida Spitfirel ei olnud ja see ei lasknud viimasel negatiivse ülekoormusega manöövreid järgi teha, kuna viimane oli karburaatoriga

Uurisin mina AM-35 mootorit, mis oli peal Mig-1/3-l ja tuleb välja, et vene mootor oli samal ajal sissepritsega


Kuna tehnika evolutsioonis loetakse sissepitse kaasaegsemaks kui karburaator, siis tuleks AM-35 mootor lugeda 1940 kaasaegsemaks mootoriks kui lennunduse juhtriigi Inglismaa RR Merlin?

Ei leia kuskilt M-105 ja edasiarenduste pilte, kuid kas oli venelastel sõja alguses uutel masinatel üldse karburaatorit enam?

[motofassist]

Keegi ei vaidle sellega et Spitfire on täiesti väljapaistav masin. Ka kogu selle loomise lugu on üks suur draama. Selle konstruktor oli surmavalt haige juba siis kui alustas oma töö lennuki kallal, ning kogu selle protsessi juures teadis et tema päevad on loetud.
Ka RR Merlini lugu on nagu Inetu pardipoeg muinasjutust välja võetud.
Ning kindel on ka see, et Spitfire jäi väljapaistavaks lennukiks kuni sõja lõpuni.
Kuid fakt on see, et Mustangi P-51D airframe ja üldine konstruktsioon on oluliselt moodsam. Esimest versiooni pole ma kunagi näinud, nii et ei oska öelda. Oled, Trumm need lennukid katsetanud? OK, ütleks nii, et võrreldes Spitfire MKII, tundub Mustang ikka oluliselt moodsam lennuk olevat. Palju stantsitud paneele, suur avar kabiin, siledad ideaalsed pinnad. Kõrval seisev Me-109F on aga üldse nagu kuskil külasepa haamri alt välja tulnud, ehk täitsa robustne masin. Aerodünaamika täitsa puudub.
Kõik lainetab, õhuvoolus million igasuguseid naelu, pragusid, luuke jne.
Mis puudutab Mustangi, siis see oli sama tüüpi lennuk, nagu Phantom, F-15 või Su-27, ehk suur ning tugev airframe, millel oli suur potentsiaal.

Spitfire oli selles mõttes palju "veetlevam", kergem. Jah, sellele võiks panna Grifon mootori, kuid tulemuseks oli puhas püüdlennuk, mille manööverdusvõime ei olnud enam nii hea. Sama lugu nagu Me-109K

ei olnud venelaste lennukid nii viletsad ja saksa omad nii märkimisväärselt paremad, et õigustada nigelaid tulemusi.

Mis nigelaid tulemusi? Sõda lõppes Berliinis, ning selleks hetkeks kõik Saksamaa suuremad linnad olid liitlaste poolt lagedaks pommitatud. LW haledalt kaotas. Ning see ongi nigel tulemus. Mis mõtet siin rääkida Hartmannist või Novotnyst kui lõpude lõpuks John või Ivan on su kodulinna maatasa pommitanud? Näiteks kõige võimekam liitlaste äss on alla tulistanud vist ainult 36 vaenlase lennukit. Aga see ei lükka ümber seda fakti et RAF, VVS ja USAAF olid sõja võitnud. Kusjuures, ok, jumal venelastega, aga näiteks RAF oli Luftwaffele ka näost näkku perse veriseks teinud
Usun et sama moodi oleks USAAF suutnud teha
Ja sõja teisel poolel ka VVS vaatamata oma kõigidele veadele, suutis "air superiority" saavutada. Kuigi, vist, olen seisukohal, et suurel määral tänu liitlastele, kes "elimineerisid" suur osa LW potentsiaalist.
Näiteks, kui teie vaadate, kui palju venelased on läbi viinud strateegilisi õhurünnakuid, siis ikka, need on üksjagu. Kui palju aga sakslased on suutnud olulisi liitlaste tagala objekte rivist välja viia?
Üldiselt, vahendid selleks neil olid täiesti olemas.
Kokku sakslased valmistasid 10 000 He-111, lisaks sellele tootsin need sõja jooksul 1700 He-177, pluss mõni tuhat Do-217.
Mis siis need suutsid teha. Venemaal minu teada, on kokku tehti 4 (neli) edukat operatsiooni.
1. Jaroslavli mootoritehase pommitamine
2. Gorki autotehase pommitamine
3. Rostovi lennutehase pommitamine
4. Poltava lennuvälja pommitamine (seal baseerusid B-17)

Sakslaste "vägitegudest" Inglismaal pole parem üldse rääkida, haledamalt peksa saada vist on raske.
Natukene nigel, eksole?
Nii et nigelad tulemused just sakslastel

Enne kui jahuma tuled siis jäta paar asja meelde!
Jumal ja venelased??? Kas tead mida tehti kirikute ja usklikega venemaal?

Nii teiseks vägiteod Inglismaal oli puhas inglaste õnn. Ei saadud seal midagi haledalt peksa.Esiteks kas tead kui kaugelt saksa lennukid õhku tõusid ja kaua nad õhus olla said?Pidevalt pidid nad edasi tagasi sõeluma ja varusi täiendada ja ikkaga vaat kui kaua suutsid nad rinnet hoida!
Inglastel oli kodumaa perse all ja kõik trumbid olid neil.
Kuid Inglastel oli seis nii ,et paljud lennukid olid alla tulistatud ja allesjäänud piloodid panid juba üle üle tunde taeva all.
Inglastel oli puhas õnn ,et sakslased otsustasid rünnaku lõpetada.
Juhul kui sa History kanalit vaatama satud siis ehk usud.Nimelt inglased ise tunnistavad ,et nad olid juba ülima piiri peal murdumas kui sakslased otsustasid lõpetada.Ka on toodud hea ülevaade lennukite arvust ning ka sellest kellel parem õhujõud oli.
Ehk mõni kamraad on ajalookanalit satilt vaadanud ning jagab asja täpsemalt.