Viimsepäevavarud ja muud toitumisteemad

[Kapten Trumm]

Üldiselt siis talub eestlane geneetiliselt laktoosi suht hästi ja sekundaarne laktoositalumatus on üldjuhul ravitav (ravitakse peensoolt ja selle talituse häireid, mitte laktoositalumatust).
Põhipromleemiks laktoositalumatuse "hüppelise tõusu" (või siis räägitakse sellest lihtsalt rohkem kui ennemuiste) puhul tundub olevat laktoosi liigne tarbimine, millega organism mingist hetkest enam vaevusteta toime ei tule (organismi laktaasi tootmise hulk on piiratud). Ilmselt sisaldasid "ennemuistsel ajal" laktoosi vähesemad toiduained kui täna ja see on üks laktoosi ületarbimise põhjuseid (ehk, et väga paljud "muud toiduained" on hakanud sisaldama laktoosi, või hakanud laktoosi sisaldama rohkem)

Selline mõte tekkis - lihtsalt huvitav mõelda.
Et kas asi on vahest selles, et ennemuistsel ajal tehtud hapendatud tooted tehti loomulikul viisil, sinna midagi lisamata ja tulemuseks oli pett või hapupiim, kus laktoosi praktiliselt polnud? Selline tooda aga "käis" sul nädal aega ega polnud kuigi kaubandusliku välimusega (kes on näinud kodust hapupiima, teab).
Kuna toona külmkappe ei tuntud (levisid peamiselt WWII järel), siis oligi ainus võimalus piima säilitada seda hapendada. Rõõsk piim riknes kiiresti.

Täna tehakse sama asja intensiivmeetodil, kooritud piima sisse segatakse mingi kogus sisseostetud juuretist (kus sisaldub suures koguses vajalikke baktereid+nende toiduks vajalikku, segatakse see kokku, lastakse teatud aeg seista ja ongi valmis). Tulemuseks on siis toode, kus bakterid ei õgi seda laktoosi ära, vaid enamik piimas olevast (ca 5%) jääb ka hapendatud tootesse (3-4%) alles. Ja nüüd, tarbides neid tooted vanaviisi ongi tulemuseks laktoosiga liialdamine, mis toob kaasa kliinilised sümptomid ja kogu kaasneva lärmi selle ümber.

[Kapten Trumm]

Valdav osa laktoosi on seal siiski lagundatud.

Ei ole. Poe pakipiimal, keefiril või täispiima laktoosisisaldus on umbes samasuur kui laudast tuleval lehmapiimal (4-5%).
Pastöriseerimine aga toimub liiga madalal temperatuuril, et laktoos glükoosiks muutuks, selleks on vaja keemistemperatuuri lähedast temperatuuri.

[Illike]

Primaarne laktoositalumatus on geneetiliselt päritav, sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt 5. ja 20. eluaasta vahel.

Ja siin on vastus ka küsimusele "lastest, kes ei saanud piima juua".

Minu personaaldoktor väidab oma kogemustele tuginedes, et vähestel on need igasugused talumatused olemas

Laktoositalumatust on Eesti täiskasvanutest 20-30%, kogu maailma omadest enamikul.

Ta tegeleb peamiselt nende väiksemate kodanikehakatistega.

[Kriku]

Valdav osa laktoosi on seal siiski lagundatud.

Ei ole. Poe pakipiimal, keefiril või täispiima laktoosisisaldus on umbes samasuur kui laudast tuleval lehmapiimal (4-5%).

Tõepoolest, keefiri kohta:

Laktoos ehk piimasuhkur on väiksema magususega ning seda on piimas umbes 5%. Laktoos käärib piima hapendamisel osaliselt piimhappeks, mistõttu hapendatud piimatoodetes on laktoosi umbes 3-4,2% ehk umbes 3-4g 100g kohta.

https://www.valio.ee/hea-teada/suhkur-piimatoodetes

Imelik jah, et nii vähe laguneb

[AndresTy]

Traditsiooniline toitumine siin (või Soomes) on välja kujunenud sajandite jooksul. St kogemuspõhine. Oli juba teada, mida ja mismoodi, et keha püsiks korras. Keha loomulikult mingis ulatuses kohanes ka. Ja sümptomid avaldusidki harva, sest toituti sedasi, et need ei avaldu.

Tundub väga kahtlase soovmõtlemisena, a'la kuldne pätsuaeg. Teada on fakt, et 19. saj. oli Eesti talupoja toidusedel äärmiselt ühekülgne ja vaene. Aganaleiva puhul näiteks, ei saa rääkida ka erilisest kvaliteedist. Haigustest - näiteks tungalteramürgitus oli üpris tavaline asi tänu ebakvaliteetsele teraviljale Eestis veel 20. saj alguseski. 19. sajandil esines tänu kehvale toiduvalikule lausa skorbuuti.

Söödi mida kätte saadi. Ettekujutus nagu oleks neil aegadel võimalus menüüde vahel valida - et välja selgitada tervislikem - ja siis selle järgi toituda, kuulub pigem ulme valdkonda.

[Kriku]

Laktoositalumatus ei pea üldse nii karmil kujul avalduma, nagu mõnest eelmisest postitusest mulje jääb.

People With Lactose Intolerance May Be Able to Eat Some Dairy

All dairy foods contain lactose, but this doesn't mean they are totally off limits for people with lactose intolerance.

Most people with lactose intolerance can tolerate small amounts of lactose. For example, some people can tolerate the small amount of milk in tea but not the amount you would get from a bowl of cereal.

It's thought that people with lactose intolerance can tolerate up to 18 grams of lactose, spread throughout the day (23).

In fact, research has shown that many people with lactose intolerance can tolerate up to 12 grams of lactose in one sitting, which is approximately the amount in 1 cup (230 ml) of milk (2, 23, 24, 25, 26, 27).

Some types of dairy are also naturally low in lactose when eaten in their usual portions. Butter, for example only contains 0.1 grams of lactose per 20-gram portion.

Certain types of cheese also have less than 1 gram of lactose per serving. This includes cheddar, Swiss, Colby, Monterey Jack and mozzarella.

Interestingly, yogurt tends to causes fewer symptoms in people with lactose intolerance than other types of dairy (28, 29, 30, 31).

https://www.healthline.com/nutrition/la ... 1#section6

Jogurti ja keefiri puhul võib veel mingi muu mehhanism käigus olla - bakterid, mida sellega koos juuakse, jätkavad tegevust soolestikus vms. Seda peaks kelleltki küsima, kes teab, mis ta räägib.

[Kapten Trumm]

Kapitalistlikus süsteemis on mõned asjad õnneks lihtsamast lihtsamad - kui eksisteerib mingi ühiskondlik probleem (nt miski asi rikub laste tervist), tasub uurida, kes sellest rahalist kasu saab - see on ka enamasti põhisüüdlane olukorras. Täna tegelikult sel teemal raha räägib ja järelvalveametid ei jõua sammu pidada - eriti kui tegutsetakse mingite 20 aasta taguste arusaamade järgi.

Mulle tuli nt Fucsi loetelu laktoosi panekust eri toodete sisse üllatusena - pole lihtsalt selle pilguga uurinud. Aga kui selle tagajärjel õnnestub ketsupipudelilt 5 senti rohkem teenida või valvsate kodanike tähelepanu hajutada "vähendatud suhkru" reklaamiga (mis on tegelikult asendatud laktoosi, glükoosisiirupi või muu taolise jamaga), on lihtsalt tegu toidutööstuse järjekordse spinniga. Ehk siis peamine süüdlane on tegelikult toidutööstus ja teine kohe järelvalveametid, kes ei tee oma tööd põhjalikult. Tallinnas näiteks põrkuti lasteaedades lisatud suhkruga toidu laussöötmisega võitlemisel üllatava probleemiga - nimelt on normides suhkru sisaldus....soovituslik (ehk sõltub ettevõtja suvast). Kes ei tea, siis probleem on selles, et väheväärtusliku koostisega toidu puhul (nt rohkem suppi, vähem praadi) puhul ei saada kalorsuse norme täis. Selleks on lihtne trikk - sorts suhkrut supi sisse ja on olemas.
Kuna aga taoline "toitlustus" ostetakse sisse vähempakkumise teel, on edukam see, kel on julgust rohkem petta, valmistada toitu odavamast ja vähemväärtuslikust ainest ning segada sinna sisse normide täitmiseks mittevajalikku jama.

Selle laktoosiprobleemi kasvu taga võib ju siis olla lihtne põhjus - inimese keha laktoosikoormus on muutunud lihtsalt suureks. Pluss tänase elu pärast ära vaevatud soolestik, mis reageerib valuliselt igale valele asjale. Seda laktoosikoormust põhjustavad nii suurevõitu laktoosi sisaldusega piimatooted/nende liigne tarbimine kui ka peidetud laktoos muudes toituainetes. Probleem avaldub just vanusega - nimelt on juba looduses piim ikka oma järglaste toitmiseks mõeldud, mida täiskasvanud loom ei vaja. Inimene oli see, kes õppis seda tööstuslikult tootma ja kõvasti tarbima - osadel pidas kere vastu, osadel mitte.

[Kapten Trumm]

Traditsiooniline toitumine siin (või Soomes) on välja kujunenud sajandite jooksul. St kogemuspõhine. Oli juba teada, mida ja mismoodi, et keha püsiks korras. Keha loomulikult mingis ulatuses kohanes ka. Ja sümptomid avaldusidki harva, sest toituti sedasi, et need ei avaldu.

Tundub väga kahtlase soovmõtlemisena, a'la kuldne pätsuaeg. Teada on fakt, et 19. saj. oli Eesti talupoja toidusedel äärmiselt ühekülgne ja vaene. Aganaleiva puhul näiteks, ei saa rääkida ka erilisest kvaliteedist. Haigustest - näiteks tungalteramürgitus oli üpris tavaline asi tänu ebakvaliteetsele teraviljale Eestis veel 20. saj alguseski. 19. sajandil esines tänu kehvale toiduvalikule lausa skorbuuti.

Söödi mida kätte saadi. Ettekujutus nagu oleks neil aegadel võimalus menüüde vahel valida - et välja selgitada tervislikem - ja siis selle järgi toituda, kuulub pigem ulme valdkonda.

Ma lihtsalt ütlen viitega Salo magistritöös toodud andmetele, et sõjaväkke võtmise ealised poisid olid 1930ndatel palju tugevamad ja tervemad kui täna.
Miks? Toona elati maal, tuli teha palju füüsilist laadi tööd ja väga nälgas ei saanud nad ka olla (muidu poleks tugevad). Enamik inimesi elas toona maal (Eesti oli siis agraarmaa) ja toitus peamisel teraviljast, köögiviljast, piimast ja kalast. Liha oli toona laual mitte eriti levinud kaup. Ei ole kuulda olnud, et toona oleks taolisi gluteenitalumatuse või laktoositalumatuse teemasid. Või pasandati salaja? Need teemad tekkisid päevakorda ehk ikka urbaanse eluviisiga? Aganaleib muidu on väga hea - kiudaineid niiet tapab.

[Kriku]

Samas 31% surmadest oli vanuses 0-19 (vanuserühmas suremus siis veidi väiksem, vanuserühm oli 35% rahvastikust):

https://lounaeestlane.ee/laste-surmade- ... m-edulugu/

Mitte et see kuidagi teemasse puutuks.

[Kapten Trumm]

Vaata veel vastsündinute suremust, tuleb veel drastilisem vahe.
Tegelikkuses on muidugi siin suured teened meditsiinil, mis laseb enamiku surmasid lükata sinna loomuliku surma aega.
Näiteks difteeria niitis vanasti lapsi, niiet vähe pole. Või lastehalvatus. Täna lapivad arstid päris uskumatuid asju kokku, mis 1922 oli kindel surmaotsus.
Täna sellised haigusi Eestis enam ei tuntagi, tegelt ei tuntaks ka leetreid, kui poleks idioote, kes nimetavad end vaktsiinivastasteks.
Suurem osa on õnneks vaktsineeritud siiski.

Viitan lihtsalt sinna, et tollest ajast pole kuigivõrd viiteid teemadest nagu luude hõrenemine, lihasdüstroofia, 2. liigi diabeet, ärevushäired või needsamad talumatused. Ja vaevalt need ka selle 31% surmade põhjuseks olid.

[Kriku]

Kõik õige, aga siiski oli nõrgematel isenditel oluliselt vähem võimalust ajateenistuse eani elada kui praegu.

[Kapten Trumm]

Siin tuleks ilmselt vaadata ka surmade põhjuseid, et saada täit pilti - aga nt ohtlike nakkushaiguste tõttu suremisi ei sõltu kuigivõrd tugevusest. Pigem juhusest ja organismi kohanemisvõimest. Sama käib ka õnnetuste põhjuste kohta, pigem tugevad ronivad kõrgemale ja sealt kukub tõenäolisemalt puruks.

Kui keegi näiteks tassis difteeria tallu sisse, siis oli seal surnuid - ja mõni talu jäi puutumata, kes asus eemal või kellel oli õnne.

[AndresTy]

Ma lihtsalt ütlen viitega Salo magistritöös toodud andmetele, et sõjaväkke võtmise ealised poisid olid 1930ndatel palju tugevamad ja tervemad kui täna.
Miks? Toona elati maal, tuli teha palju füüsilist laadi tööd ja väga nälgas ei saanud nad ka olla (muidu poleks tugevad). Enamik inimesi elas toona maal (Eesti oli siis agraarmaa) ja toitus peamisel teraviljast, köögiviljast, piimast ja kalast. Liha oli toona laual mitte eriti levinud kaup.

Elustiili-eluviisi muutus on siin võtmesõnaks - mitte niivõrd menüü. Kindlasti pole vähetähtis ka see, et tugevamad "filtreeris" välja ka tublisti kõrgem laste suremus tollal. St. kuna kõik äbarikud turgutatakse täna eluloomaks (vabandust, veidi räigelt öeldud), siis need jõuavad ka nekrutiikka.

Mannerheimi lastekaitseliidu loomisel1920 üks motivaatoritest oli olnud näiteks see, et Soome väkke värbamisel oli suht palju ette tulnud kroonilise alatoitumise tõttu kängujäänud nekrutihakatisi. Ja need ei olnud üksikjuhtumid.

Ei ole kuulda olnud, et toona oleks taolisi gluteenitalumatuse või laktoositalumatuse teemasid. Või pasandati salaja? Need teemad tekkisid päevakorda ehk ikka urbaanse eluviisiga?

Just, õige - ei ole kuulda olnud! Millal neid talumatusi (e. nendest ainetest tulenevaid seedehäireid) üldse diagnoosima hakati - neist piisavalt teadlikeks saadi? Ja jälle ka see, et laste suremus oli tollal kõrgem - kes ikka väga tundlik nende asjade vastu oli, see läks juba varakult. Nagu Kriku siin ka ennem viitas - võib see talumatus ka üsna leebelt väljenduda. Aga ka leebet vormi suudetakse täna diagnoosida - kas ka tollal?

Aganaleib muidu on väga hea - kiudaineid niiet tapab.

Põhku närides tuleb ka kiudaineid, nii et tapab

[Kapten Trumm]

Professor Margus Viigimaa (üks kõvemaid kardiolooge Eestis) on kirjutanud ühe tabava raamatu artikli - ühes meeste tervist käsitlevas raamatus, kahjuks ma seda netist ei suuda leida, vahest nooremad ja osavamad leiavad?

Põhiline iva oli vastus küsimusele, miks Eesti mehe süda tihti 60. aastaseks saades pekkis on. Kokkuvõtvalt oli see elustiili küsimus - kui talumees toona töötas kergelt kõrgenenud pulsiga (90) hommikust õhtuni (mõõdukas kehaline töö), siis täna asendab seda stressis rööprähklemine kontoris, ergutite (ja kohv) ületarbimine ja kuna lõppeks hakkab tervis murenema, spordi (rabelemine 150+ pulsiga paar tundi, et saaks oma päeva kalorid kulutatud) ja toitumisega ülepingutamine (igasugu ekstreemsed ja keha kurnavad dieedid).

Põhimõtteliselt nägi see harju keskmise mehe (ehituse objektijuht) päev välja sedasi:
-hommikul 6.30 äratus, ärgatakse juba väsinuna
-siis kiire seks naisega (õhtul ju ei jõua), pulss hüppab 150 ni.
-siis kange kohv ja hommikusöök, mis kugistatakse alla
-siis tormatakse läbi liiklusummikute tööle, kooli, lasteada, pulss 120.
-siis jõutakse hilinemisega tööle, kahmatakse suur tass kanget masinakohvi, vererõhk puudutab 150 piiri, pulss 120 (kuid kehaline koormus puudub)
-siis rabeletakse tööl, veel 5 tassi kanget kohvi
-siis jõutakse trenni. Seal rabeletakse pulsikella, treeneri jne piitsutamisel 150 pulsiga veel 2 tundi.
-peale trenni sauna, jälle koormus südamele
-peale trenni kugistatakse alla korralik lambapraad (sest treenimiseks on vaja proteiine).
-kell 21 jõutakse koju, istutakse 2 tundi teleka ees ja 23 minnakse magama.
…….
arsti juurde jõutakse siis, kui vererõhk on 150/120, kolesterool on üle 6, veresuhkur kõigub seal piiri peal (6-7) ja võibolla on rinnus aeg-ajalt pisted.
Ühesõnaga, liiga palju rahmeldamist ja koormust südamele, kui tegelikku füüsilist koormust tegelikult pole.

[Kapten Trumm]

Elustiili-eluviisi muutus on siin võtmesõnaks - mitte niivõrd menüü. Kindlasti pole vähetähtis ka see, et tugevamad "filtreeris" välja ka tublisti kõrgem laste suremus tollal. St. kuna kõik äbarikud turgutatakse täna eluloomaks (vabandust, veidi räigelt öeldud), siis need jõuavad ka nekrutiikka.

Elustiilis kõike süüdistada on....peavoolupropagandistlik minu meelest. Selle lükkega üritavad enamasti vastavad asutused endalt vastutust veeretada, viidates mingile laialivalguvale "elustiilile". Kuidas aga saab elustiiliga asja mõjutada inimene, kellele on 15a järjest lõuna ajal söödetud (lasteaias ja koolis) mingit toidu imitatsiooni? Selle inimese ainevahetus on juba piisavalt rikutud, arvan - et ilma asjatundliku abita ei saagi järjele. Söödetud on seepärast, et toiduraha on väike ja vanemal pole valikut. Siin pole mitte süüdi inimene, vaid see, kes ei leidnud raha toidule ja see, kelle tegematajätmiste tõttu on meil suhkru kallamise kogus supipotti "soovituslik".

Mis see elustiil on? Inimesed, kes tegelevad tervisega (sh paksusega) kimpus olevate inimeste treenimisega, on kindlasti märganud, et kui treenitav jätab täna igalt poolt saadaoleva, lisatud suhkrutest, jahust, transrasvadest jne töödeldud toidu söömist, võib ta kasvõi jõusaalis elada, pekipolster ei vähene. Miks? Sest seda mõjutab eelkõige vinge glükeemiline koormus, mis ka 30 aastat tagasi lihtsalt puudus, mitte trenn.

Eestis tehtud uuringud näitavad, et üsna suur protsent inimestest on kimpus kaaluga ja samal ajal umbes samasuur protsent tegeleb regulaarselt spordiga.
Noomaeitea…..

Just, õige - ei ole kuulda olnud! Millal neid talumatusi (e. nendest ainetest tulenevaid seedehäireid) üldse diagnoosima hakati - neist piisavalt teadlikeks saadi? Ja jälle ka see, et laste suremus oli tollal kõrgem - kes ikka väga tundlik nende asjade vastu oli, see läks juba varakult. Nagu Kriku siin ka ennem viitas - võib see talumatus ka üsna leebelt väljenduda. Aga ka leebet vormi suudetakse täna diagnoosida - kas ka tollal?

Ma eespool ka vastasin, et ütlemaks kategooriliselt - sõjaväkke läksid tugevad või väga tugevad seepärast, et nõrgad olid maha surnud - peaks vaatama ka toonaste surmade põhjuseid. Mina nt arvan, et tollase suht meditsiini- ja ravimite vabal ajastul ei mõjutanud surmasid mitte niivõrd kellegi tugevus või nõrkus, vaid suuresti juhus. Nakkushaigus võis edukalt maha tappa tugevatest poistest koosneva lastekarja ja kõrvaltalus, kus oli õnne rohkem, võisid igerikud ellu jääda.