Läks heietamiseks.....
Meil peres tehti vanast kõvaks läinud vormileivast ise peenleiba.
Retsepti ei tea ja pole enam küsida ka kellegi käest, aga seda mäletan, et vana leib pandi mingiks ajaks (päev või kaks) sooja/leige veega likku, siis lisati midagi ja läks uuesti ahju. Kusjuures väga hea leib sai.
Isa töötas 70-ndatel ETKVL autobaasis leivaauto peal. Algul oli mingi GAZ53 furgooniga ja pärast sai Tartu tehase osaliselt vineerist konstruiga ja plekiga üle löödud leivaauto/termomobiili TA-3761.
http://minevikumasin.ee/mudelid/?action=mudelid&ID=17
Kooli vaheaegadel käisin kaasas sõitmas. Olenes leivaringist, aga üldiselt kell 5:30-6:00 (esimene oli alati koolide, lasteaedade, lastekodude, sööklate jms ring) pidi olema juba masinaga leivakombinaadis. Teine ja kolmas ring olid siis päeva peale tavaliselt juba kauplused.
Täiesti värsked ja kuumad või lausa tulised leivad (vormi, põranda ja peenleib), saiad (tavaline ja rosinasai), kala-, liha- ja moosipirukad (need piklikud pontšikud), kringlid, stritslid... vahel ka tordid ja koogid lükati puidust leivakastidega/restidega mööda metallist rullikutega transportööri leivakombinaadi tsehhi seinas olevast kitsast ja madalast "pilust" välja, kus siis kas leivaauto juht või ekspediitor need pika metallist konksuga välja tõmbas ja leivaauto riiulitele lükkas. Igas vahes olid omad kindlad tooted. leivaauto furgoon oli seestpoolt ülelöödud alumiinium plekiga ja soojustatud nii, et tooted seisid üpris kaua soojana seal. Ja milline LÕHN oli seal leivakombinaadi tsehhi auguga seina juures !
Kui siis leivakombinaadi mutikesed läbi selle kitsa pilu nägid, et mina ka kaasas olen, siis viimase leivakasti leibade peale oli alati pandud üks suur rosinasai, üks tavaline sai, moosipontšikud (õunapovidloga) ja kui vahel vedas, siis ka lehmakomme peoga. Esimesest poest, kui avati juba, sai alati ostetud siis Tartu õlletehase "Limonaadi" ja "laste" või "doktori" vorsti. No vat nii head asja pole enam hiljem kunagi saanud - soe krõbe sai, doktorivorsti viilakas peale ja limpsi kõrvale
Ja soe ja värske, suurte mahlakate rosinatega rosinasai oli lihtsalt nii hea, et seda võis lõpmatuseni süüa.
Mäletan ka seda, et lisa leiba ja lisasaia (mis ei olnud ametlikult ette nähtud) pandi alati leivakastidele lahtiselt peale, kui oli lastekodu või erikoolide ring.
Vaeküla eriinternaatkooli ja Inju lastekodu juures jooksis alati suur summ lapsi kokku, kui leivaautot tulemas nägid. Isa siis jagas neid sooje "normiväliseid" saiu ja leibu lastele, vahel ka pontšikuid, kui leivakombinaadi naised olid neid ülenormi kaasa pannud. Mitte, et lapsed nälgas oleksid olnud, aga ega toona mingeid vägevaid maiuseid polnud ja laste jaoks olid värske soe sai ja tavaline ahjusoe leibki toona maiuse eest. Paremat ei osanud keegi tahta ega unistada. Kunagi ei näinud kisklemist või kaklemist nende leibade-saiada või pontšikute pärast. Kõik jaotati ilusti võrdselt laiali.
Seda leiva kartulikottidega otse maapoodidest äravedamist nägin ma aga juba palju hiljem. 1985 aastal, kui ise Kaubastu poodidesse toidukraami vedasin. Mina leiba ja saia ei vedanud, aga tihti jõudsin mõne poe juurde leivaautoga enam-vähem samal ajal. Tihti ei jõudnudki siis leib poodi, vaid kogu kaup "lahjendati" juba eos ära. Poemüüja luges kastid üle ja kindlad kunded võtsid juba oma tavapärase koguse sealsamas otse kastidest. Poemüüja pani kogused ja nimed paberile ja siis käis sealsamas pool tundi arveldamine. Ei saanud mina oma kaupa nii kaua poele üle anda ega keegi poest midagi muud ka osta. Siis ma mõtlesin toona küll, et kuradi hästi oleme elama hakanud, kui kartulikottidega veetakse leiba koju.
Sellised nostalgilised mälestused siis lühidalt siia vahele.
või oli tänapäeva mõistes normaalseid, noh nii 4-5% õllesid ka saadaval? Kummaline praktika on muidugi ka mõnel õllesildil kanguse määramine kraadides 
