Borja kirjutas:Päriselus on siiski nii, et meie ülesanne on hoida Eesti Vabariigi võtmemaastikke to the maximum extent possible ning kogu mereline "domeen" sinna hulka ei kuulu
Meri ei olegi maastik ja seda hoida pole võimalik.
Borja kirjutas:Ja too "balti laevastik" võib seal kuskil "domeenil" ussitada, loksuda ja roostetada - meie võtmemaastikesse // neid hoidvatesse jalaväebrigaadidesse see märkimisväärset suhet ei oma.
Mulle tundub, et pärismaaväelased, kes nois brigaadides teenivad, ehk enam päris nii ei arva..
URRi ja Trummi väitlust lugedes tundus, et Trumm võitleb seekord OPV-de vastu. Ja siis meenus, et olen selles vist ise süüdi. Kirjutasin 10. märtil midagi sellist:
Uuringus kirjeldatud geneerilise 'suure sõjalaeva' nimetuse alla mahub nt Taani Knud Rasmussen: LOA 71 m, veeväljasurve ca 1700 tonni, baasmeeskond 14 inimest, avalik soetushind ca 80 milj USD ja disain põhineb Standard Flex'il. Aga see on vaid üks näide ja ei pea hakkama heietama, kas homme peaks/ei peaks taanlastelt Knud Rasmussene ostam hakkama!
Seda viimast Trumm muidugi tegema just hakkas, mis näitab, et asjadest rääkimine kogu teema lihtsustamiseks on väitlustehniliselt ohtlik. Ja siis kirjutas Trumm midagi sellist, et kui OPV-d ostame, siis ei jätku enam raha millekski muuks (seda mõtet on ta ka varem ja hiljem korranud). Kaitseplaneerimise metodoloogias PPBES tähendab teine P programmimist, mille käigus tehakse plaan, kuidas võimelüngast võimeni jõutakse. Suurte ja kallite võimete puhul võib üks programm kesta aastaid või aastakümneid. Trummi võrdlus tankiga, et kui tanki ei jõu osta, siis lihtsalt alusvankrit pole mõtet osta on tanki puhul ehk tõene, kuid laev on mõnevõrra keerukam asjandus. Väga paljud riigid just nii teevadki. Nt Taani Iver Huitfeldt’il on Mk 41 laskeseade, mis tähendab, et kui Taani valitsusel saab piisavalt raha olema, on teekond SM ja TLAM võimeni tehnoloogiliselt lihtne.
Taani Knud Rasmussen OPV on siinkohal tähelepanuväärne seetõttu, et täna on tegu tõesti Põhja-Atlandil jaoks ehitatud ja seal teenivate OPV-dega, mille relvastus piirdub ühe Oto Melaraga ja meeskonnas on vaid 14 inimest. Küll aga on see ehitatud sõjalaeva standardile ja lisaks Oto Melarale vööritekil on sel kolm Standarf Flex mooduli positsiooni heloteki alla ja maksimum meeskond umbes poole suurem. Ehk et kui vaja, siis on tänasel OPV-l tehnoloogiline valmidus asetada neisse Harpoon SSM, Evolved Sea Sparrow ja ehk veel midagi. Ja kui nii teha, siis on tegemist….korvetiga? Tagamõte on taanlastel see, et kui Gröönimaa peaks Knud Rasmussen klassi elueal iseseisvuma, ei jääks laevad üle, vaid neid saaks kasutada koos Iver Huitfeldt’iga (vrdl 22-42 combo Falklandi sõjas). Ehk et pelgalt sõjalaeva korpuse kas või ise tegemine on maailmapraktikas väikeriikide puhul tavapärane.
Raha ‘otsa saamise’ asemel võib probleemiks osutuda pigem ‘tahte otsa saamine’. Ja üleüldse on täna käsil ikkagi probleemi eitamine ja tahet alles üritatakse kuidagi provotseerida. Teisalt on praktiliseks probleemiks täna just platvormi puudumine, sest Onu Tom’i võlulaeka abil oleks saanud sinna juba üsna asiseid juppe peale muretseda. Paraku miinijahtija ei ole see platvorm.
Nagu URR tabavalt sedastas, on siinse arutelu probleemiks asjade keskne süsteemitus – iga üks valib ühe asja ja asub seda siis lahkama. Kogu süsteem ja selle võimalikud alternatiivid huvitavad kahjuks väheseid.
Kilo Tango kirjutas:Alates brittide rünnakust Itaalia laevastikule ja Pearl Harbour-st on selleks ikka lennuk. Laev on meresõjas vajalik lennuki liikumisulatuse pikendamiseks jm. tugiülesanneteks, aga kui rääkida konkreetselt meresõjast, siis alates 2 MS ei ole seda võimalik edukalt ilma mitmesuguste lennuvahenditetta pidada. Siin on varem üritatud näidata, et laevavastaste rakettide kandeplatvormina ja kõiksugu tuvastustoimingute jaoks võivad alused olla vajalikud, kuid selge on ka see et kui rääkida konkreetselt meresõjast siis selliste aluste elulemus on ilma õhutoetuseta null.
Jah, see on tõene kogu selle osa maakera pinna kohta, mis jääb vastase lennuväe tegevusulatusse. Ilma õhuõlekaaluta on initsiatiivikas sõjategevus merepinnal sama keeruline kui maapinnal. Ülaltoodud näited ja järeldus on paraku äraspidised – II MS-is sai peamiseks laevatüübiks, mis ookeanil lahingut pidas, lennukikandja, asendades lahingulaeva. Taranto ja Pearl Harbour on selle esimesed näited. Siiski pole ei II MS eha hiljem näiteid
sea power by air power kohta. Kõige lähemale sellele jõudis Luftwaffe Vahemerel, aga Malta pidas vastu, selle varustamiseks saadetud konvoid võitlesid läbi ja tulemus on ehk kõigile teada.
Läänemerekaitse teemast läbi Kaug-Põhja vaate aga siit:
https://leht.postimees.ee/7020972/arkti ... re-kaitsel