Jaan Hiiemäe rindemälestused

[Reigo]

Katkend mälestustest, mis asuvad: 2124-3-191. Jaan Hiiemäe (enne eestistamist Pälfeldt) sündinud 1879; mälestused kirjutatud 1939.

Teksti olen veidi redigeerinud (näiteks w asemel olen kasutanud v).


17. juulil 1914. a. mobiliseeriti mind kolmandat korda väeteenistusse. Vastu võeti jällegi Rakveres. Seekord saadeti Tallinnas asuvasse 89. jalaväe Belomorski polgu 7. roodu I rühma. Polku kohale jõudsime laupäeval. Pühapäeva hommikul anti igamehel kätte sõjaväevarustus.

2-nädalise Tallinnas viibimise järele saadeti meie polk Keilasse. Olime korteris Keila ümbruses, kus olid üles seatud palatid. Osa mehi oli ka majades. Mina kaaslastega asusin ühte kivist magariaita. Keilas tegime riviõppust. Ka näidati meile seal esimest korda lennukit, mis selleks otstarbeks kohale oli toimetatud.

Meeleolu oli ärev. Polnud ju nüüd ka kodustki lahkumine nii kerge kui esimesel ja teisel korral. Kui mind 1900. a. kutsuti sundaega teenima, võtsin asja väga kergelt. Samuti ka 1904. a. sügisel Vene-Jaapani sõja ajal. Seekord haletsesid mind vanemad. Neile vastasin: “Mis tühja. Löön lõunaks kümmekond jaapanlast maha ja olengi õhtal!” Vahepealse 10 aasta sees olin jõudnud ka omale perekonna soetada ja kuna lapsed, poeg ja tütar, olid alles väetikesed, oli kodust lahkumine raske. Pealegi oli meil Keilas väga hästi teada, et meie polgul tuleb lähemail päivil sõjaväljale teele asuda ja see tegi rinnaaluse eriti raskeks.

Meie, 7. roodu ülemaks oli eestlane kapten Eduard Brinkmann, poolroodu ülemateks alamkapten (staabikapten – Reigo) Kategovski ja leitnant Djüdin. Mõlemad viimased olid venelased. Polgu soldatkond koosnes eestlasist ja venelasist. Kumbi rohkem oli, ei tea.

Keilast asusime teele. Sõitsime Narva – Gatšino kaudu Poolamaale Belostokki, kus ma 1900–1904 a. sundaega teenisin. Belostokis kohtasime sõjaväe transportrongi haavatutega, nägime ja kuulsime nende vigastusi, oigeid ning kannatusi. Oli mehi mitmesuguste haavadega, purustatud käe- ning jalaluudega. Kõik see mõjus meie, kui alles kogenemata liinilesõitjate peale rusuvalt ja täitis meid hirmu ja õudusetundega meie tulevase saatuse suhtes.

Belostokist sõitsime edasi Novo-Aleksandrovskajasse, kus väljusime vaguneist ja matkasime jalgsi liinile asuterlaste vastu.

Esimene lahing austerlastega oli meie polgul 17. augustil 1914. a. Selles lahingus meie roodul kaotusi ei olnud, küll aga said surma 2 soldatit 6. roodust. Ühest veiksest soonikust üle minnes ja käega lepast kinni hoides juhtus, et vaenlase püssikuul lepast läbitungides ka minu püssilae küllest tüki ära viis. Edasi tungides jõudsime lagedale väljale, kus käsutati koopaid kaevama. Sidusin sineli ühes mundriga rulli ja nende juurde asetasin ka katlakese. Kimbu panin endast vähe maad eemale maa peale. Püssi aga panin teisele poole käeulatuse kaugusele. Alustasin kaevamist. Äkki käis hirmus kärgatus. Mind paisati maha, suu ja silmad muda ning prahti täis. Tõustes märkasin, et minu varustuse pambust polnud enam hilpugi järel, ainult must auk tähistas kohta, kus see oli asetsenud. Jäin ainult pluusiga, kannatades külma ja märga. Lahingväljalt leitud austria palatiga kaitsesin end hiljem suure vihma eest. Nii olin ilma sinelita ja mundrita tervelt neli kuud. Siis sain ühe surmasaanud 8. roodu mehe seljast sineli.

Sellejärele alustasid austerlased rünnakut. Meie poolt tormasid vastu kasakad omil kiireil hobustel. Kasakate mõõgad välkusid käes, niites maha austerlaste päid “niuh” ja “näuh”! Üks austerlane, tungides edasi püssi otsa asetatud täägiga ja tõstes selle kõrgele löögiks, sai mõõgahoobi kaela pihta. Mehe pea lendas kaelalt kui kaalikas orgilt ja peata keha tegi kõrgeletõstetud püssiga veel mitmed sammud edasi. Siis aga nõrkes jõud ja keha langes prantsatades kummuli. Seejuures löödi austerlased tagasi ja meie liikusime edasi umbes versta, kuhu jällegi koopad kaevasime.

Niimoodi kestsid lahingud vahetpidamata. Kord tungisime meie peale ja taganesid austerlased, teinekord oli jälle ümberpöördult. Sõja võiduõnn oli vahelduv, kaldudes kord ühele, kord teisele poole. Kõik need heitlused leidsid aset Poolamaal Vene riigi piires, kuhu austerlased kohe sõja algupäevil sisse tunginud olid.

Esimestes lahingutes lasin ma maha ühe asutria ohvitseri. Mees oli tulnud luurele ja peitnud enda kõrkmikkude sisse. Seal märkasime teda. Küll lidus mees kiiresti omade poole, kuid minu poolt temale järelesaadetud kuulid olid kiiremad ja niitsid ta maha. Ta juurest leidsime palju raha. Ühe 5-kroonise austria raha võtsin endale.

Järgmisel päeval sai samas läheduses surma üks meie kuulipildurite ohvitser – eestlane. Ta nime ei tea. Ohvitser seisis ühe puu ääres ja samas tabas teda rinnust surmav kuul. Tema vööl oleva ohvitseri vöö võtsin ära ja see seisis minul alal kaua aastaid.

Üks hirmsamaid lahinguid oli Sani jõe ääres. Kuupäeva ei mäleta. Austerlased said paisatud selle jõe taha ja sealt hakkasid nad meile ägedasti iga kaliibrilisi ubinaid saatma. Asusime rünnakule. Jõele ehitati tule all pontoon sillad. Suurtüki tulega purustas vaenlane pontoonid ära ja mehed paisati jõkke. Surm oma vikatiga niitis halastamatult. Meie polgu 2. ja 3. rood kaotas palju mehi. Ka Vohnja vallast Tõdva-Kõnnust pärit olev August Lichtfeldt sai seal surma. Lõpuks läks meil ikkagi korda tungida üle jõe ja austerlased nende seisukohtadest välja lüüa.

Ka austerlaste poolel oli surnuid kui loogu. Nende hulgas ka üks väga kõhukas austria polkovnik. “Mis sel mehel ometigi seal suure vatsa sees võiks olla?” arutasid mehed. “Lõikame õige lõhki,” arvasid mõned. Võtsimegi suure austria täägi ja lahkasime laiba. Küll oli kurjal paks rasvakiht naha all. Tervelt kaks tolli. Alles siis tulid sooled nähtavale.

Sani jõe ääres oli hirmus palju rotte. Nad jooksid ringi kui noored kassid ja tegid laipade kallal laastavat tööd, närides neil ära ninad ja muud pehmemad osad silmnäost. Ka Augustil (Lichtfeldtil) olid nad jõudnud nina ja huuled ära närida.

Asusime surnute matmisele. Ühistesse haudadesse said paigutatud kümned mehed. Austerlased said maetud eraldi aukudesse, missugused olid mürskude läbi tekkinud.

Et ma Sani jõele pontoonisilla ehituse juures tule all laudu kohale toimetasin, annetati mulle Georgi auraha. Hiljem pandi mind ette Georgi risti saamiseks selle eest, et lõin püssipäraga surnuks sakslase, kes täägiga pidi läbi torkama minu kõrval võitleva leitnant Djüdina. Risti mina aga kätte ei jõudnud saada, kuna langesin ennem Austriasse vangi.

Sani jõe seisukohtadelt väljalöömise järele algas austerlastel taganemine, mis kestis pea 2 nädalat. Taganeti kuni Krakovi linnani. Linn asus Vene-Austria piiri lähedal Austria riigi piires. Austerlaste tagaajamisel olime 8 päeva peaaegu söömata. Toiduaineid polnud saada. Nälg tahtis tappa. Tagavaraks määratud suhkarikottide ja konservitoosi sisu oli ju ammugi tee kõhukoopasse leidnud. Ehk küll seda määrustiku järele ei tohtinud teha, oli see siiski sündinud. Ülemuse petmiseks olid suhkarikotid täidetud männikorbaga ja nüüd tuli seda tühja prahti enese ja teiste petmiseks asjata kaasas kanda. Kord tuli siiski aeg, mil ka need, kui kasuta rämpsu kõrvale heitsime. Kui siis lõpuks moonavoorid järele jõudsid ja supikeetmisele asuti, oldi unustatud, või tont teab, millest see tuli, soola kaasa võtta. Supp sai vesine ja lääge ning venis kui ila. Anti kätte. Söö kui tahad ja kui ei, paastu edasi. Kaevata ei olnud kellelegi.

6. sept. 1914. a. oli ka üks suuremaist lahinguist. Kas aga see oli enne või pärast Sani lahingut, seda ma küll ei mäleta. Marssisime seekord terve polguga. Muusikamehed tõid kuuldavale vägevaid palasid. Käsutati kusagile paigale ja anti süüa. Eespool asus ilus männimets. Korraga märgati samas metsas Austria patareid. Seejärel väljusid metsast ka vaenlase jalaväe osad ja asusid meie poole liikuma kolonnides. Anti käsk asuda ahelikku. Polgu ülem paljastas mõõga ja hüüdis: “Olge vaprad, ärge andke alla!” Algas lahing, mis kestis kuni kella 10 õhtul. Suurtükid raksusid mõlemail poolel ja tegid hävitavat tööd, külvates kõikjale surma ja hukatust. Austerlased löödi taganema. Eespool asuvasse männimetsa välja jõudes nägime, et ka vene suurtükid olid teinud austria poolel puhta töö. Austerlaste suurtükkidest oli üks puruks lastud, kuna 7 tükki olid peaaegu tervetena maha jäetud. Surnuid oli kui loogu, isegi üle 70 hobuse olid oma elu kaotanud.

Ka Visla jõe ääres oli kord äge lahing. Ka seal said paljud surma niihästi vene kui ka austria poolel. Põld aina sinetas austerlaste laipadest. Kandsid ju nemad siniseid rõivaid ja mütse.

Leitnant Djüdin oli julge sõjamees. Tema hooleks oli ka luure. Kord läksime luurele 36 mehe[ga] ltn. Djüdina juhatusel. Hiilisime kuni külani, kus peatusid austerlased. Saime kaunis lähedale. Õnnetuseks haistis aga meie lähedalolu koerapeni ja hakkas haukuma. Austerlased avasid kuulipildujaist tule ja meil tuli paar tundi rahulikult lamada enne kui saime asuda tagasiteele. Tagasi jõudes avati vene patareidest tuli mainitud külale. Hommikul külla tungides leidsime sealt eest ainult veriseid räbalaid. Austerlased olid ära taganenud ja ka surnud ning haavatud kaasa viinud.

Kord läksime luurele 5 mehe[ga]. Seekord oli juhatajaks allohvitser. Öö oli pime. Liikusime tasa ja targu. Korraga kuulsime jutukõminat. Jäime kuulatama. Räägiti saksa ja samas jälle vene keeles. “Mis pagan see peaks tähendama,” mõtlesime. Hiilisime juurde ja mis me nägime. Jutuajajateks olid kaks haavatut. Üks venelane, teine sakslane. Sakslane oli haavatud reiest, venelane jalast ja käest. Olid ilusasti teineteisel haavad kinni sidunud ja edasi tegid tulevikuplaane. Kui palju neist kumbki teise keelt mõistis, ei ole teada. Aga siiski olid käte ja osalt ka keelte abil omad vahekorrad ära klaarinud. Meie sinnajõudes jahmatas sakslane hirmsasti, et mis nüüd saab. Venelane aga rahustas teda: “Ничего брать!” Ei sulle tehta meie pool midagi halba. Venelane oli 90. Onega polgust. Saatsime kohe kaks meest tagasi sanitaare kohale tooma, ülejäänud liikusime edasi. Pimeduse tõttu eksisime aga ära ja ei saanud ennem tagasi kui alles hommikul valges.

Ja nii järgnes päev-päevale meie soldatielus Austria rindel. Kord paisati meid siia, kord sinna. Võitlesime asuterlaste vastas Krakovi, Lvovi all Austria piires ja Varssavi ning Lublini all Poolamaa piires. Mõnikord paisati meid koguni Saksa rindele Preisi piiri lähedusse j.n.e. Ühesõnaga – igale poole, kus oli abi vaja.

Seejuures sai kannatada külma, nälga ja valu. Jalanõud olid viletsad, riietus räbal, täis söödikuid. Isegi koka välised riided olid täiu täis kui saepuru. Mehed hakkasid kokka tögama. Seda kuuldes ütles roodu ülem Brinkmann: “Mis te asjata tögate. Neid elukaid on ju meil kõigil!”
Tekkis elutüdimus. Kord peale lahingut peatusime lagedal väljal. Oli külm ja sadas lumelörtsi. Minul sinelit ei olnud, seepärast külmetasin hirmsasti. Mõtlesin end maha lasta. Siis aga meenusid mulle mu väetid lapsed kaugel kodumaal ja nende pärast loobusin oma kavatsusest ja otsustasin vastu pidada lõpuni.

Meie polguülemal oli kaasas ka tema 14-a. poeg. Poiss ratsutas samuti ringi. Hiljem sai polguülemaks polkovnik Baikov, kuna senine ülem ülendatuna kindralmajoriks kusagile mujale üle viidi.

Detsembri kuul 1914. a. olime Galiitsias. Kaevasime koopaid ühe mäe otsa. Kasakad käisid luurel ja tagasi tulles teatasid, et vaenlast polla 10 versta peal. Vähe aega hiljem avati aga meie peale suurtükituli. Jäime paigale ja ei märganudki, et meid austerlaste poolt sisse piirati. Langesime vangi 1 ½ rooduga. Meie, 7. roodu, poolrood ja 8. rood tervelt.