II m.s-i võimsaim/parim tank

[Kapten Trumm]

Seda nimetataksegi "koonushammasratasülekanne, spiraalhammastega"
Spiraalhambad on seepärast, et pikendada kontaktpinda hammaste vahel, mis vähendab koormust (ja vähendab hammaste murdumise võimalust).
Hüpoidi kasutamine võimandanuks lasta mootor käigukasti suhtes allapoole.
Olen aru saanud, et T-44 loojatele ei meeldinud ka see püramiidjas T-34 tagaosa ehitus ja korpust taheti saada madalamaks.
Ühtlasi võimaldas mootori põigiti keeramine lühendad jõuagregaadi pikkust ja tõsta torni tanki keskele.

[Wots]

Äkki see liivimaa kõvem sofistika ajaja näitab siis praktikas ära, millisel tänapäeva tankil on mootor taga ja transmissioon ja veorattad ees.

Muide ka Leopard 2-l on täna pikimootor ja veorattad selle taga. Konstruktorid on vist täielikud idikad, neile pole saksa WWII alguse algeliste tankide eelised kohale jõundud. Küllap venelased viisid ka kõik paberi 1945 minema, polnud kuskilt snitti võtta.

Natukene offtopic aga usun, et pakub mõtteainet:

Sinu lennundusalaseid postitusi(kui oled viitsinud pikalt lahata) olen alati huviga lugenud ja saan aru, et oled rohkem selle ala ajaloo peal väljas.

Esitame fakti : Peale sõja lõppu asendus(mitte päris 100% aga valdavalt) terves maailmas kolbmootor suhteliselt kiiresti reaktiivtehnoloogiaga , mis on kasutusel tänaseni.

Kas nüüd võiksime järeldada , et P-51(D seeria näiteks) oli kehva lennuk kuna kasutas ju lahendust(kolbmootor) mis ei pidanud ajahambale vastu?

[Svejk]

viewtopic.php?p=652291#p652291

Oleks on hea poiss, T34-st oleks äärepealt välja tulnud palju kobedam variant, aga aega jäi puudu

Julgen oletada, et mitte "aega ei jäänud puudu", mis on vene ajaloovõltsijate tirazeerimine, vaid sakslased jõudsid üllatavalt kähku Harkivini ja lõpuks Volgani...
Prügikasti lendasid nii maailmavallutusplaanid kui ka maailma suurima "tankilahingu" käigus tee äärde jäetud maailma suurim tankipark ja pidi hakkama tehaseid kiirkorras Uuralitesse kolima - aga sellest kõigest on Mark pikalt ja põhjalikult rääkinud....

[Wots]

Järgneb...

T-44 mootoriruumi muudatused.

Ida "kirjanikud" kohati nimetavad seda revolutsiooniks ja seniolematuks geniaalsuseks(et ainult venelastele tuli mõte pähe, et mootor risti keerata).

Osalt tõsi kui võtta arvesse senist(mootor pikki korpust) NSVL konstruktsiooni filosoofiat kuid Läänes puudus vajadus, et
üldse sedasorti ettevõtmist teha.

V-2-34/IS(modifikatsioonide) üks eripära oli ka mootori tarbetult suur pikkus. 1565mm väntvõlli otsast kuni karteri servani. Pikkuse vähendamine
ehk lennukimootorile omase "nina" likvideerimine ei olnud mõeldav. Näiteks veepumba modifikatsiooni(muudeti asukohta) peale kulus üle poole aasta. Esimene ametlik V-44 modifikatsiooniga mootor pandi T-44A peale , mis saadi valmis 44. suve alguses. Ennem seda jääb mulje nagu oli olemas üksikeksemplarina(käsitööna?) modifitseeritud mootorid mida prototüüpidel kasutati - kui nüüd nappi ja auklikku kirjandust uskuda.


*Märkus - Minule teada oleva info kohaselt tankide puhul alles T-72 mootoril(V-46 mudel) oli see "nina" suuremas osas ära kaotatud.Väike muhk sinna jäi kuna mootorile lisatud ülelaadimise kompressori jaoks oli tehtud ka käitus väntvõlli pealt(läbi hammasrataste) - mis võttis ka ruumi.

Küllap juba oskusteave ning idee "ninast" loobuda oli varem olemas aga sõjaajal võis seeria mootori lühendamisest und näha.

Panen postitusega kaasa 2 pilti, mis näitab "nina" ja väntvõlli otsa visuaalselt. Sõjaaegne versioon ja sõjajärgne(T-72) versioon.Muud täiendused pole hetkel olulised ja nendele tähelepanu mitte pöörata.

1558896812_diesel_model_v-2_of_a_t-34_tank_-01.jpg (108.85 KiB) Vaadatud 3193 korda

v84ms.png (425.01 KiB) Vaadatud 3193 korda

Järgneb...

[Wots]

Järgneb...

T-44 jõuülekande plaan:

Ehk siis võrreldes T-34ga olid tehtud järgnevad muudatused(põhilised):

*Mootor keerati risti ja lisati reduktor(venekeelne kirjandus nimetab seda igal pool "kitarriks")
"Kitarr" on vanaaja tehnika keeles seda tüüpi reduktor kus hammasrattad asuvad reas.

*Peasidur kolis käigukasti külge ja sai elektristarteri hammasvöö
*Jahutusventilaator kolis korpuse tahaotsa.Ringiajamiseks tehti käigukastile eraldi väljavõte
*Käigukasti(5E,1T) sisu ja külgsidurid/pidurid jäid ikka põhinema T-34 eeskujul. Hilisema moderniseerimise käigus kaasajastati(kasutati T-54/55 komponente).
*Väljalaske torud ei jooksnud enam läbi mootoriruumi vaid otse vasaku külje pealt välja. Sellest sai T-54/55 omane heitgaaside väljutamise koht vasaku poritiiva peal. Mingit summutit pole.
*Mootori õhufilter kolis "kitarri" peale.
*Juhthoovad(käigukast , sidur , pööramine jms) jooksid T-34 põrandal siis T-44 viidi need vasaku seina peale.

-------------------------

Kui esmapilgul tundusid need muudatused lihtsana(suurvõim ju ikkagi) siis ajalooliselt läks nii, et alles 40. aastate lõpuks saavutati uute("kitarr" ja ventilaatori ajam) komponentide töökindlus. Selleks ajaks oli T-44 küll oma tähtsuse kaotanud aga armee pilk oli T-54(kasutas samasid komponente) peale pööratud, mille "küpseks" saamine aga venis.

Võrreldes T-34ga oli mootoriruum hulga kompaktsem:
*Pildilt on puudu õli- ja veeradiaatorid. Samuti tuleb tähele panna , et see on T-44M ning külgsidurite asemel on planetaarid.

"Kitarr" mis pakkus konstruktoritele palju peavalu(töökindluse probleemid jätkusid ka peale sõda). Pildil T-44M variant.

t-44 kitarr.jpg (169.18 KiB) Vaadatud 3059 korda

Järgneb...

[Kapten Trumm]

Antud koonus mootori esiosas (lennukil on see ots esimene) on laagrikorpus, mis peab enda kanda võtma propelleri põhjustatud jõud (mis muidu kanduks väntvõlli laagritele). Et see tankile läks, siin paistab nii konstruktorite laiskust/kiirustamist kui ka konstruktorite turjal lasuvat Kremli survet - kiiresti, kiiresti, ärge välismaalaste projekti muutke.

NSVL-s oli ka lennukimootoreid, millel oli propi telg nihutatud kõrgemale reduktori abil, nt AM-35. Tõsi, seal on samuti see propelleri laagreid sisaldav "koonus". Selline lahendus võimaldanuks lasta mootori madalamale.

[Wots]

Järgneb...

Jahutussüsteemi muudatused

Alustame esmalt T-34/76 üldplaanist. Mootori mõlemal pool on jahutusvedeliku- ja õliradiaatorid. Nende suurust saab enam vähem mootori mõõtude järgi hinnata.Õlipaagid olid ka samaaegselt radiaatorid.

Radiaatorite ümber jäi omajagu tühja ruumi. Peale selle olid T-34 radiaatorid oma suuruse kohta mitte just kõige efektiivsemad.
Samuti jahutuseks kasutatav õhk ei liikunud kõige optimaalsemalt,mistõttu oligi vaja tarbetult suure pinnaga radikaid.

T-44 võeti kasutusele uued ja paremate omadustega radiaatorid ning mootoriõli paak oli nüüd eraldi.Õliradikas jäeti ainult jahutuseks. Samuti asetati nad nii , et õhk käib paremini läbi.

Silma järgi saate võrrelda tehnilist edasiminekut. Pilt jahutusvedeliku radiaatorist . Radikas oli hingede peal ja sai ülesse tõsta vajadusel ning kergesti eemaldatav.

Õliradiaator.(Õlipaak on vasakul pool) :

Järgneb...

[Wots]

Järgneb...

Nüüd oleme nii kaugele jõudnud, et suuremad ja olulisemad muudatused on üle käidud. Võrdleme siis tulemusi.

Kuna T-44 joonist pole saadaval siis kasutan T-54 oma(pole identne kuid väga sarnane) näitamaks kuivõrd palju suudeti mootoriruumi lühendada. Ligikaudu 70cm hoidis see suur töö kokku. Mainin ära, et T-44/T-54 puhul on mootori ja meeskonna ruumi vahel veel kütusepaak ka - pole joonisel välja toodud.

Ja nüüd võrdleme T-34/85 ning T-44/85(seeria toodangu) soomuskaitset(tankide kaal sisuliselt võrdne 32tonni):

Viimaks paneksin ühe eht tolle aja nõukogude mõttelaadi iseloomustava pildi.Pildil T-44/122mm prototüüp trofee Pantriga

Vaadake kui sale on meie uus tank võrreldes "ülekaalulise" Pantriga

Järgneb...

[Wots]

Lõppsõnaks.

Loodan, et foorumi kasutajatel oli põnev lugeda. Mainin kohe ära, et minu postitused suutsid hõlmata ainult väga pinnapealselt T-44 sünni lugu. Keskendusin korpuses toimunud muudatustele(võrreldes T-34ga) ja seda ka lühidalt ning ülevaatlikult.

Kindlasti on mõned vead sees kuna infot napib ja see oli auklik ning ma ei ole päris ajaloolane. Samuti jätkus muudatuste tegemine seeriatootmise ajal. Suurim moderniseerimine toimus 60.ndatel.

Tulevikus tahaksin kirjutada natukene sisukamalt ning teemal mille kohta on rohkem kirjandust saada.


Teiselt poolt , T-44 oli omamoodi väga huvitav(ehituse ja lahenduste poolest) tank ning oluline vahelüli "sõjavõitja" ja T-54 vahel. Oluline oli ta konstruktorite jaoks kuid muus mõttes jäi teisejärguliseks ja tahaplaanile. Sõja lõppedes polnud armee enam vaimustuses primitiivsest tankist nagu T-44 . Pealegi oldi üksmeelel , et vähemalt 100mm kahur on vajalik.

Mainin ära märkusena, et T-54 programmi alguses(44 sügis) oli armeel pikk soovide nimekiri - et mis kõik peaks uuel tankil olemas olema kuid ajalooliselt jõuti nii kaugele alles T-54 viimaste alamudelitega(50.ndate keskpaik). Jooksvalt lisandus ka uusi soove.

Teataval määral tegi T-44 karuteene NSVL tankitööstusele. Peale sõda mitte ainult ei suurenenud vajadus võimsama kahuri järgi kuid ka taheti veel paremat soomust ning "pehmete väärtuste" tõstmist. Siis selgus, et on astutud reha otsa aga tagasiteed ka pole. Nimelt baastank(T-44) polnud juba algselt mõeldud täitma sõjajärgse aja nõudeid - seda loota olnuks utoopia. Seetõttu sundolukorda(aga uut tanki on vaja) sattunud T-54/T-55 programmi iseloomustas lõputu võitlus iga kilogrammi ja kuupsentimeetri pärast.

Oli ju mingi põhjus, miks juba sõjaajal Lääs pani paika(iseasi kes kaugele jõudis) järgmise põlvkonna universiaalse otstarbega tankide kaaluklassi 40-50 tonni.

Tänud lugejatele!

Lõpetuseks pilt - töökorras T-44M Valgevenes:

[Kapten Trumm]

Minuarust T-34 puhul selle torni mitteasumisele masina keskel pole ülearu mõtet keskenduda, sest torni asumine masina raskuskeskmes omab mingit tähtsust üksnes käigult tulistamises, mis muutus täpseks alles kahuri stabiliseerimisega, seda ei olnud WWII ajal ühelgi tankil. Täpseks tule andmiseks pidid nad ikkagi korraks peatuma või käigult lastes riskima mööda laskmisega. Saksa ässade tohutud skoorid saadi enamasti paigalt seistes varitsusest vastase kolonnide vastu.

V-2 diiselmootori toores mootoriruumi pistmine mõistagi on probleem, aastake arendades oleks saanud selle omajagu koomale tõmmata. Mootori oleks kindlasti saanud allapole lasta, kui kasutada sellist reduktorit nagu nt AM-35 mootoril oli (õigemin igal lennukimootoril, millel ei tahetud silindreid "pea alaspidi" panna.

[alari]

kahuri stabiliseerimisega, seda ei olnud WWII ajal ühelgi tankil.

Shermanil oli kahuri stabiliseerimismehhanism. Sellega oli probleeme, aga see siiski oli Shermanil olemas ja seda kasutati. http://www.theshermantank.com/sherman/t ... -the-tank/

[Kapten Trumm]

Siin õpib iga päev midagi
See Shermani jubin tundub olevat miski "pool-stabiliseeritud", kuna jutus on kirjas, et see seadistab ainult kõrgust, tanki kahurit tuleks stabiliseerida kahes tasapinnas.

[Kapten Trumm]

Loodan, et foorumi kasutajatel oli põnev lugeda. Mainin kohe ära, et minu postitused suutsid hõlmata ainult väga pinnapealselt T-44 sünni lugu. Keskendusin korpuses toimunud muudatustele(võrreldes T-34ga) ja seda ka lühidalt ning ülevaatlikult.

Tubli tubli
Mina lugesin küll mõnuga, võta järgmisena ette, kuidas T-54 tekkis.

[Wots]

Siin õpib iga päev midagi
See Shermani jubin tundub olevat miski "pool-stabiliseeritud", kuna jutus on kirjas, et see seadistab ainult kõrgust, tanki kahurit tuleks stabiliseerida kahes tasapinnas.

Selle lehekülje autor on suur Shermani fänn ja ta jutt natukene auklik. Eks ikka jätame puudused mainimata ja maalime päikesepaistelise pildi.

Ajalooliselt läks aga nii, et see "tehnika viimane sõna mida Sakslased polnud suutelised valmistama"(kui jutu autori sõnu kasutada) ei leidnud isegi kasutust M-26 peal. M-26 jaoks lausa töötati välja samal tehnoloogial põhinev stabilisaator arvestades uue tanki eripärasid. Sealt edasi siis kuni M60 tulekuni istusid Ameeriklased ilma igasuguse stabilisaatorita. Jutt hõlmab keskmisi tanke.

Shermani stabilisaator paberi peal ja katsetustel andis head tulemused aga sõjas jäi kasutegur kesiseks.
Algelise süsteemi eelist oli keerukas taktikaliselt kasutada.

See stabilisaator suutis hoida ainult kahuri vertikaal asendit ning seda tehti kogu kahuri(paar tonni raua) liigutamisega.
Horisontaal suunda(pööras torni) pidi ikka sihtur väntama.

Tanki kalde(näiteks sõitis pikki kallaku serva , sõitis teetammilt maha jne) korral läks jällegi sihtimispunkt paigast ära ning siis pidi sihtur ikka korrigeerima mõlemat suunda - mistõttu hakkas süsteem sihturile vastu töötama ja sihtimine muutus ebaloogiliseks. Võib olla sellepärast lülitati see imevigur sageli üldse välja ?

Mainin,et mure lahendati ära 2 teljelise stabilisaatoriga alles.Sõja ajal oli see aga kauge unistus.

-------------

Suurem probleem oli, et muud tanki elemendid polnud ju mõeldud/kohandatud liikumise pealt kasutamiseks. Meeskonna(eriti laaduri) efektiivsus langes märgatavalt. Vaatlusseadmete kasutamine muutus keerukamaks ning seetõttu ka kadus ülevaade ümbritsevast.

Lisaks on jalaväest kiiremini liikuv tank juba automaatselt pool pime ja kergesti haavatav sihtmärk vastase jaoks.

[Turist 47]

Siin õpib iga päev midagi..

T.