Lennukid II Maailmasõjas

[FW Anton]

Midagi siis II MS reaktiivifännidele! Fotod võetud 02. mail 2006.

[Soobel]

Replikad?

[FW Anton]

Tegu on Me-262 D-IMTTga seega "neubau"

[Maximus]

Iga soovi avaldaja saab neid USAst osta maksavad need seal 2miljonit dollarit,kui mälu ei peta.

[Luuraja]

Lisanduseks Antoni piltidele:
Kui mu mälu ei peta, siis on jõuallikateks igati kaasaegsed ja töökindlad Allisoni turboreaktiivid;)

Minu meelest igati tore projekt. Samasugune nagu FW190 elustamine.

[Soobel]

Ilma Swastikata saba peal ikkagi näevad haledavõitu välja.

[r2r]

Meenutan siin vaidlust Me262 ja P80 teemadel. Sai vahepeal asja katsetatud CombatFlightSimulator3 -s. Jah, P80 kogus küll kiirust-kõrgust paremini ja kippus kergesti piirkiirust ületama... Aga 262 keeras lihtsalt ta eest ära. Ehk et siis P80 on hea lennuk otse lendamiseks.

Pole nõus. Veidi andmeid:
Turn time 1000m kõrgusel
P-80 - 21,37 sec
Me-262 A-1 - 28,8 sec
Kuid Me-262 on kiirem.
Vt:

[Kapten Trumm]

P-80 arodünaamiline kontseptsioon on selgelt parem kui messeril, siin pole midagi vaieldagi. Messeri konstruktor oleks nagu teatud aerodünaamikatunnid koolis vahele jätnud, Salamander on teine selline aerodünaamikat eirav tehnikaime.

Topi need mootorid keresse, tee nina alla õhuvõtt, säästad vähemalt pool tonni massi, kaotad aerodünaamilise varjestuse pööretel ja võidad kõvasti õhutakistuses.

Konstruktori geeniust on selgelt jänkide masina peal rohkem näha.

Siin andmetes oleks vaja veel selline graafik, mis näitab energy managementi efektiivsust. Me-262 tüüpi konstruktsioon kaotab manöövridel kiiremini energiat ja selle taastamine toimub aeglasemalt, kuna õhutakistus on suurem ja veojõu/kaalu suhe ebasoodsam.

[Soobel]

Näe, FockeWulfi imejunn Ta183 oleks ka peaaegu liitlaslennukeid kottima hakanud, pidi märtsis 1945 tootmisse minema. Ent liitlased vallutasid enne tehased.

[A4]

P-80 arodünaamiline kontseptsioon on selgelt parem kui messeril, siin pole midagi vaieldagi. Messeri konstruktor oleks nagu teatud aerodünaamikatunnid koolis vahele jätnud, Salamander on teine selline aerodünaamikat eirav tehnikaime.

Topi need mootorid keresse, tee nina alla õhuvõtt, säästad vähemalt pool tonni massi, kaotad aerodünaamilise varjestuse pööretel ja võidad kõvasti õhutakistuses.

Konstruktori geeniust on selgelt jänkide masina peal rohkem näha.

Siin andmetes oleks vaja veel selline graafik, mis näitab energy managementi efektiivsust. Me-262 tüüpi konstruktsioon kaotab manöövridel kiiremini energiat ja selle taastamine toimub aeglasemalt, kuna õhutakistus on suurem ja veojõu/kaalu suhe ebasoodsam.

Kas He-162-ga ei olnud mitte see lugu, et masina mootor pandi sihilikult kere peale "ebasobivale" kohale? Nimelt olla Luftwaffe tellinud reaktiivlennuki, millega saaks startida ja maanduda mitte ainult korralikelt, asfalteeritud lennuväljadelt, vaid ka heinamaadelt jne. Mootor aga pandi masina peale põhjusel, et improviseeritud lennuväljalt startides igasugune praht liiga kergesti mootorisse ei satuks.

Kõvakattega lennuvälju oli sakslastel sõja viimasel aastal keeruline kasutada, sest nende asukohad olid liitlastele teada, kes neid õhurünnakutega pidevalt rivist välja viisid.

[A4]

Näe, FockeWulfi imejunn Ta183 oleks ka peaaegu liitlaslennukeid kottima hakanud, pidi märtsis 1945 tootmisse minema. Ent liitlased vallutasid enne tehased.

Internetis surfates leidsin, et Ta 183 esimene prototüüp oleks pidanud esmalennu tegema alles 1945. aasta mais. Seega poleks masin 1945. aasta kevadel saanud masstootmisesse minna, pigem oleks see juhtunud vähemalt pool aastat hiljem.

[Soobel]

Jah, massidesse poleks kevadel läinud, aga asi oli siiski niikaugel, et märtsis pidid ehitama hakkama. Ilmselt siis prototüüpe.

MeP1011 oleks siis sel ajal juba ehk masstootmisse läinud, prototüüp oli juba katsetamisel.

Algaastail olla Mikojani-Gurnevitsi büroos töötanud palju kinnivõetud sakslasi, nii et võib siiski väita, et Mig15 oli selle FockeWulfi nägu küll. Ehk siis seda tüüpi lennukite esiisa.

[Soobel]

Aga huvitav, kui palju sõja käik mõjutas sakste konstrueerimistöid?
Mõtlen, et kas sõjaõnne pöördumine Aadu vastu kiirendas oluliselt innovaatiliste lahenduste kasutuselevõttu. Kiirendamise all ei mõtle ma uute lennukite ülepeakaela tootmisseandmist (Go229 näide) vaid niisama uute asjade konstrueerimise kiirendamist.
Näiteks Me262 projekteeriti ja anti tootmisse sel ajal, mil Reichi taevas oli veel pilvitu.

[zamka]

Tegelikult olid Me262 ja He162 vägagi head lennukid.
Kui oleks tulnud reaktiivlennukite sõda siis oleks sellegi poolest peale jäänud Saksamaa,sest vaadates inglise Gloster Meteori mis tegi esimese lennu 5.märtsil 1943 ja lennukil olid 2x680kgf tõukejõuga turboreaktiivmootorid.Alles esimesed 20 seeria lennukid said endale 771kgf tõukejõuga mootorit.Ning hiljem 44-45 kandis Meteor 2x906kgf tõukejõuga turboreaktiivmootorit ning tema max. kiirus oli 675km/h.(G.Meteor F1).Algsete Meteoride probleemiks oli ka veel ebastabiilsus kursi hoidmisel.(1945a. aprillis saavutas Meteor kiiruseks 975km/h)
Samas Me262 tegi oma esimese reaktiivmootoritega lennu 18.juuli 1942.Ning hakkas kandma kohe algselt 2x900kgf tõukejõuga turboreaktiivmootorit Junker Jumo 109-004B.Ning He262 max. kiirus oli 870km/h.Ja väidetavalt oli tema konstruktsioon suurepärane,lihtsalt reaktiivmootorid polnud piisavalt arenenud.1945 aastaks oli toodetud 1430 lennukit.
He162-d ehitati puidust metalli vähesuse tõttu.(Kellegil oli see probleemiks siin)Ning selle aja kohta,kus taevas olid P-51 Mustangid oleksid Me162 väga head tööd teinud.
Ning viimaseks Lockheed F-80 shooting star-
Prototüübi XP-80 ehitamisel lähtuti turboreaktiivmootorist de Hacilland H-1 mis saabus USA-sse 1943. ning lennuk tegi oma esmalennu 9.jaanuaril 1944.
1945 a. saadeti kaks lennukit YP-80 Inglismaale ning 2 eksemplari läks Itaaliasse,kuid ükski neist ei jõudnud enne II MS lõppu enam lahingusse.
P-80 tunnistati tegelt 1950 aastal püüdurhävitaja rollis kõlbmatuks.Shooting star oli hea maapealsete sihtmärkide ründamiseks - millest järeldame,et õhulahingutes ta ei oleks olnud sobiv.

Oleks kütust,metalli ja aega natukene rohkemaks jätkunud,siis oleks ka maailm näinud teisi imelennukeid (P.1101,Ta183,Ho229 ja Ba349).Vaevalt liitlastel nende vastu midagi oli.

Muide P.1101 järgi tehti X-5 Bell,GD F-111 ja F-14 Tomcat,mis on siiamaani suhteliselt hästi esinenud.

[Kapten Trumm]

Jah, aga peale Glosteri (Dervent??)- mootorite oli 1944 teises pooles tagataskus juba Rolls Royce Nene, mis tegi ilma Korea sõjas. Et asjad olid nagu nad olid, oli tingitud erinevast rõhuasestusest sõjapidamisvahendite tootmisel, mitte sellest, et liitlased mootoreid ehitada ei osanud. Ja tehnoloogia vahetus USA-GB vahel siiski toimis - nt tuumarelva ja radaritehnoloogia osas.

Liitlased läksid ka Korea sõtta esialgu sirgetiivaliste reaktiivlennukitega. Pärast, kui oli vaja Sabresid, saadi ka need. Lihtsalt arvati alguses, et saab niisama ka.

Sõja võit oli 1944 juba ees paistmas ja liitlased tahtsid seda võita olemasolevate relvadega.

Loomulikult on siis palju olekseid, aga mis oleks saanud, kui ameeriklased oleks tootnud 1944 Nende mootoriga P-80d vooluliinil nagu P-51-sid tehti

Sõja võitis ameerika tööline, kes toitis, riietas ja relvastas poolt maailma. Sakslaste reaktiivlennukid määrasid sõja tulemuses kaduvväikese osa. Ameeriklaste sõjatööstusliku power'i vastu ei aidanud ka ükskõik kui head saksa relvad.

Kui jänkid said endale reaktiivdisainid käppa, siis vaata, millistes kogustes vorbiti teha reaktiivpommitajaid - nt B-47.

Et saksa WWII disainide järgi tehti F-14, mine räägi kuskil naljafoorumis.