igatahes näidati ka meie leitnandile koht kätte, nii otseselt kui kaudselt. nimelt esimesele korrusele sai ta täitsa eraldi kambri endale, põhimõtteliselt ühikatuba mis oligi mõeldud siia komandeeritud inimeste ajutiseks majutamiseks. sama askeetlik tuba kui kui sõdurite kasarm, ainult privaatsem. toas ainult voodi-tumbotska-riidekapp, isegi peeglit polnud. ja mingeid teenistuslikke ülesandeid talle ka ei pandud, tema tööks oligi meile kolmele partisanile vanema venna eest olla, noh et hoiab meil silma peal. see muidugi algajale leitnandile sobis sest ta veendus juba rongisõidu ajal et sõdalased saavad ka iseseisvalt suurepäraselt hakkama ja miskit peavalu talle ei valmista! selline enesekindlus läks talle ikka veits maksma ka sest suurima peavalu valmistas ta endale ise! jõude olev sõdalane on väga halb nähtus ja selle vastu võideldi kogu nõukogude armees ikka metoodiliselt, aga jõuad sa kõigil silma peal hoida, ertii veel leitnandi pagunitega sõdalasel kes kõrgelt koolitatud ja peaks ise endale ülesandeid juurde küsima kui igavust tunneb! ja igavaks tal läks kuigi me käisime iga päev peale tööd teda lohutamas ja niisama lobisemas tema kubrikus. mingit subordinatsiooni ei olnud, lihtsalt omad joped, vanuselt frantzusi kaasaegne. ja vot siis mingi nädala-poolteise pärast me temaga enam kontakti ei saanud õhtuti, aga miskit paanikat me ka sellest ei tekitanud sest tal ju vaba liikumine sisse-välja väeosast, et eks ta linnapeal litutab õhtuti, veri vemmeldab noorel mehel. läks veel mõni päev mööda ja kutsuti meid kolme ülekuulamisele; ülekuulamist viis läbi polkovnik isiklikult staabi ees. ja kargas kohe turja et kus teie leitnant on, et teda pole keegi mitu päeva näinud, ja tema toauks on ka lukus! oskasime ainult konstateerida fakti et me pole ise ka leitnanti näinud mitu päeva, ja tema plaanidest ei tea miskit; vähemalt frantzus mitte aga kohalike poiste kohta ma ei oska öelda sest nad semutsesid leitnandiga rohkem. igatahes oli polkovnik tige nagu tikker, mingit avalikku tsepeed ta välja ei kuulutanud aga arvas tegu on "riigi reetmisega" , eks see "NKVD" pärand oli ikka paljudel vanematel ohvitseridel ajusopis alles, aga meid ta selles vandenõus osalemises ei süüdistanud ja hambaid välja lööma ei hakatud! paanikaosakond just tööle ei hakanud sest eks prooviti asju ajada delikaatselt ilma suurema kellalöömiseta sest kadunud leitnandi eest vastutavad ikka polkovnikud
. frantzus lähenes asjale alternatiivse nurga alt: et miks alati kõige hullemat arvatakse
? äkitselt leitnant suurest igavusest lihtsalt poos ennast üles oma kubrikus!? kindlasti on ju varuvõti ka olemas, teeme ukse lahti ja tõstame ta silmusest välja enne kui haisema hakkab!!! vot selline teooria meeldis polkovnikule veel vähem
, aga varuvõti leiti ja me olime kolmekesi manukateks kui uks avati. "pole hullu; pole hullu" nagu ühes heas hullumaja anektoodis; polnud ka leitnanti laeall rippumas vaid oli kadunud koos oma kohvriga
. tegu seega ikka riigireetmisega või omavolilise väeosast lahkumisega. eriosakonna kätte seda teemat ei antud, hoiti oma siseringkonnas; see selgus muidugi hiljem kui leitnant tagasi laekus! ja laekus ta tagasi paari nädala pärast, täitsa omal jalal! ega pikka pidu tal ei olnud; trolliga ta tuli ja tunni pärast astus uuesti trollile, aga õnneks ta jõudis ka meid sel ajal tervitada ja ette kanda et temaga on kõik korras, aga pikemalt räägime mõne päeva pärast! no kohe peale väeossa saabumist suunati ta otse pääslast polkovniku kabinetti, eks arvatavasti lasti seal häälepaelad ka valla sest suht kehva kuulmisega oli leitnant pärast vestlust polkovnikuga kui meid üles otsis ja ette kandis et on ikka täitsa olemas aga mingiks ajaks kaob jälle orbiidilt! muhe vend tegelikult, võttis asja ikka väga lõdvalt sest koos meiega ka temal afgaani minek, ja äkitselt sealgi kogu teenistuse aja koos! polkovnik lajatas talle muidugi distsiplinaarkaristuse omavolilise väeosast lahkumise paragrafi alusel, 5 päeva kubu! nn "ohvitseride aukohust" kokku ei kutsutud, jo ei olnud selle organi teema selline patustamine. jah, oli ka selline legaalne organ armees nagu "ohvitseride aukohus" ja see oli väeosa sisene kuhu kaasati kõik väeosas olevad ohvitserid, prapporeid mitte. hilisemas teenistuses oli ka meie väeosas paar sellist kohust, aga see kohus oli rohkem parteikoosoleku moodi sest vangi seal ei pandud, pigem epistli lugemine, ausalt öeldes ei teagi kas sel kohtul mingit muud täidesaatvat võimu oligi, ehk keegi teadja valgustab? ja tegeles see kohus Nõukogude ohvitseri moraalse käitumisega, pm sama mis töökollektiivides nn "seltsimehelik kohus" aga teise nimega. ausalt öeldes üritas ka frantzus sellest üritusest osa võtta kuigi see oli ikka puhtalt kinnine "klubiüritus", kuigi frantzus teadis täpselt kes patuoinaks on ja mis pattude eest kuigi see info oli ainult siseringkonna jaoks, aga frantzus valdas isegi rohkem infot kui enamik siseringkonnast! pakkusin pealikule et frantzus hakkab vabatahtlikult ja tasuta patuoina advokaadiks aga pealikule see kohe mitte ei sobinud, poleks isegi siis sobinud kui frantzus oleks endale ohvitseripagunid peale sebinud
. ja põhjendas seda sellega et tegu ikka "akadeemilise" üritusega mida tema juhib ja ta on kindel et frantzusi kohalviibimine muudab selle palaganiks! no tunnustus seegi
. igatahes meie leitnant sellisest alandusest pääses ja peale meiega põgusat kohtumist sai südamerahus jälle trolli peale minna, ikka teisele poole Volgat Saraatovisse sest Engelsis ohvitseride kubu ei olnud. mnjah, ka patustel tehti armees vahet; ei tea ühtegi sõdurit kes oleks omal jalal ühistranpordiga kubusse läinud, ikka priiküüt organiseeriti väeosa poolt uksest ukseni, nii minnes kui tulles; aga ohvitserid pidid ise seiklema, ja kui pidev kunde kubus polnud siis võis tekkida isegi probleeme koha leidmisega?
ega selle leitnandi patt nüüd eriti suur ka olnud, käis lihtsalt vanematel külas ja väisas ka oma pruuti! peale autokooli lõpetamist oli neile ette nähtud mõned nädalad puhkust enne kui teenistusse uues kohas astuvad aga kuna ta sättis ennast vabatahtlikult afgaani kontingenti siis nulliti see puhkus ära ja saadeti koheselt Termezi aklimatiseeruma ja meid kasvatama et siis juuli lõpus või augusti alguses koos edasi rännata. pärit oli ta kuskilt kesk-venemaalt, igatahes siitpoolt Uuraleid, mäleta enam täpsemalt aga rongiga sõites ainult kaks päeva ja kohal! tea kas ongi siin foorumis kuskilt teemast läbi käinud kuidas venelased oma suurel kodumaal kaugust piltlikult tajuvad? igatahes peeti "zemljakiks" ehk kaasmaalaseks seda kelle juurde oli ainult 12h rongisõitu, ja kes oli ööpäeva sõidu kaugusel oli isegi naabri seisuses. kui seda arusaama Eesti mastaapidesse kanda siis valgevenelane on täitsa kaasmaalane aga ukrainlane juba naaber? eesti tegelikkus oli muidugi selline et juba 5km kauguselt naaberküla poisile taheti lõuga sõita et julges meie rahvamajja discole tulla
, naabriks peetakse ainult üleaedset kelle juurde hommikumantlis lähed või sealt tuled
, ja peale nägude kontrolli lubati kotile kobida.