REAALSUS: COVID-19 pandeemia

[loomake]

Haridusasutustest on laekunud 15 000 vaktsiinitaotlust.

"Laekunud on ligi 15 000 vaktsiinisoovija andmed, see on lühikese reageerimisaja kohta äärmiselt hea tulemus," märkis Tagel Delfile. Ta rõhutas, et tegemist ei ole lõplike andmetega, kuna koolidel on võimalus nimekirju täiendada.

"Neid inimesi, kes esimeste hulgas tööandjale enda vaktsineerimise soovist märku ei andnud, ei saa kindlasti lugeda vaktsineerimisest loobujateks. Seega on hetkel veel vara anda hinnangut selle kohta, kui palju haridusasutuste töötajaid end vaktsineerida lasta soovib," sõnas Tagel haridustöötajate vaktsineerimist puudutavate detailide kohta pikemas perspektiivis. "Mõned inimesed soovivadki veidi enam aega otsustamiseks ja neid ei tohiks selle otsuse tegemisel kuidagi survestada. Vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik ja iga inimene saab teha selle kohta ise informeeritud otsuse siis, kui ta hindab, et tema jaoks on piisavalt informatsiooni."

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=92551739

[Kriku]

AK ⟩ Kenn Konstabel: kas piiranguväsimus on müüt?

Inglismaa juhtiv tervishoiuametnik Chris Whitty on umbes aasta tagasi väljendanud mõtet, et koroonapiirangutega ei tohiks alustada liiga vara – kui seda teha, siis inimesed väsivad nii-öelda vangis elamisest ega suuda enam piiranguid järgida. Sama ideed on väljendatud ka reljeefsemalt: inimesed pidavat piirangutele vastu pidama vaid paar nädalat – kui see aeg on möödas, siis lähevad nad tänavale rüselema, isegi kui on parajasti pandeemia kõrgpunkt. Või pehmemalt: tuleks arvestada, et hea ja õige käitumise säilitamine on väsitav. See kõlab inimsõbralikult; ei saa vaielda ka sellega, et piirangud peaksid olema põhjendatud ega tohiks olla karmimad, kui vaja. Aga kas väsimus on siin ikka asjakohane põhjendus?

Väsimust täpselt defineerida ei ole lihtne, kuid vähemalt mõnes asjas ollakse ühel meelel – näiteks selles, et väsimus on ajutine. See on seisund, mis läheb pärast küllaldast puhkust üle. Ideele, et piirangud tekitavad väsimust ning seega kutsub pikk piiranguperiood automaatselt esile piirangute eiramise, on antud ka nimi: «käitumisväsimus» (behavioural fatigue).

Psühholoogiateaduses sellist terminit ei kasutata ning ka idee ei ole baasteadmistega kooskõlas: üldjuhul on ikkagi nii, et käitumine muutub sagedase kordamise järel harjumuspäraseks, seega mitte raskemaks, vaid lihtsamaks. Lasteaiast saadik on meile korrutatud: ära võta teise asju, ära pane kätt tulle ja enne söö soolast, siis magusat. Nende piirangute järgimine ei valmista enamikule meist mingeid raskusi. Seetõttu on eksperimentaalpsühholoog Nigel Harvey püüdnud jälile jõuda, kust «käitumisväsimuse» mõiste pärineb ja kas sellel ideel on ka mingi tõendatav alus. Kirjalikest allikatest ei õnnestunud tal idee autorit selgelt tuvastada ning tagantjärele ei taha seda keegi omaks võtta – pärast seda, kui on välja arvutatud, kui palju elusid oleks Ühendkuningriigis säästetud, kui rangemate piirangutega oleks 2020. aasta kevadel alustatud kas või nädal varem.

Varasemate haiguspuhangute ajal tehtud uuringud näitavad, et karantiinipiirangud tekitavad pigem harjumuse. Näiteks on küsitletud inimesi, kes olid nädalaid karantiinis 2003. aasta SARSi puhangu ajal Kanadas – nad jätkasid paljude karantiiniajal kohustuslike käitumisviisidega ka pärast karantiini lõppu. See on oluliste järeldustega teadmine. Kui piirangud tekitavad väsimust, mis on sarnane füüsilise väsimusega, siis võiks olla kasu piirangute perioodilisest muutmisest näiteks vastavalt nakatumismäära muutumisele. Kui piirangud tekitavad harjumuse, siis tuleks vältida ajutisi lõdvendamisi ning hoida reegleid pigem stabiilsena.

Üks suuremaid uuringuid, mis kaardistab muutusi piirangute järgimises, on Ühendkuningriigis tehtav üle 70 000 osalejaga Covid social study. Selle uuringu tulemused näitavad, et reeglitest kinnipidamine on alates 2020. aasta märtsist küll kõikunud, kuid see on käinud üsna samas taktis piirangute endi muutumisega. Uuringus küsiti seitsme käitumissoovituse järgimise kohta, nt käte pesemine, distantsi hoidmine, inimeste arvu piirangud sise- ja välisruumides jne. Kõik need piiravad inimese tavapärast tegevusvabadust, seega nimetame neid siin piiranguteks. Kõiki seitset piirangut järgis juunis 50 ja septembris 40 protsenti brittidest, kuid detsembris-jaanuaris jälle üle 50 protsendi. Samal ajal järgis kogu vaadeldud aja jooksul vähemalt viit uuritud piirangutest üle 90 protsendi vastajatest. Pärast rangemate piirangute taaskehtestamist septembris ei ole järgimine kordagi vähenenud, alates jõuludest on see hoopis märgatavalt kasvanud.

Riigikantselei tellimusel tehtud regulaarsed küsitlused annavad pildi piirangute järgimisest ka Eestis. Eelmise aasta eriolukorra alguses ütles «püsin kodus, käin väljas ainult erandolukordadel» 54 protsenti vastanuist, nakatumise tippajal aprilli alguses 67 protsenti ning aprilli lõpus, kui nakatumisnäitajad olid juba langemas, andis sama vastuse 51 protsenti. Kui siin oleks tegu piiranguväsimuse mõjuga, peaksime aprilli alguseks eeldama järgimise vähenemist, mitte kasvu. Muutused on niisiis seletatavad pigem ohutaju muutumisega ning objektiivsete asjaoludega, nagu vajadus käia poes või tööl.

Seega näitab «keskmise inimese» käitumine pigem piirangutega harjumist kui nendest väsimist. See ei tähenda, et pandeemiaaeg ei oleks meid üldse väsitanud või et inimesed harjuksid ükskõik milliste reeglite ja piirangutega. Lisaks kõigele, väsimus ei ole ainus ega peamine asi, mille pärast piirangute seadmisel peaks muretsema.

Väsimus on üks Covid-19 sagedasemaid sümptomeid, selle üle kurdab metaanalüüside põhjal umbes pool haigetest. Kuid hullem on see, et tervenemisel ei pruugi väsimus üle minna. Pikaajalisi uuringuid ei ole praeguseks väga palju, kuid isegi need esialgsed tulemused kõlavad hoiatavalt. Näiteks 2020. aasta lõpus ilmunud, Iirimaal tehtud uuringus tundis 128 patsiendist üle poole end püsivalt väsinuna veel kümme nädalat pärast esimeste Covid-19 sümptomite ilmnemist – ning väsimuse tõenäosus ei sõltunud kuidagi sellest, kui raskelt haigust alguses põeti. Covid-19 läbipõdemise pikaajaliseks tagajärjeks on tavalisest külmetusest sagedamini ka näiteks uneprobleemid, masendus ja keskendumisraskused. Praegu on vara öelda midagi kindlat nende haigusjärgsete sümptomite põhjuse ja levimuse kohta – kuid on selge, et seda arvestustest niisama kõrvale jätta ei saa.

Pandeemia mõjutab ka töökohti, jättes osa inimesi tööta ning suunates teised eesliinitööle. Mõlemad muutused pehmelt öeldes suurendavad stressi. Teiselt võib ka kodus töötamine olla pingeline. Kaugeõppel laps võib iga kell tulla oma tekst­ülesandega, millest arusaamiseks on vaja kõrgharidust (ja kust sedagi nüüd nii äkitselt võtta). Või kui laps(ed) ei ole kaugõppel, siis võib iga kell tulla teade, et klassivennal on köha ja terve klass on koju saadetud. Kolleegi silmad, mis Zoomi-aknast vaatavad vastu palju suuremana ja lähemalt kui tavaliselt, teevad kõhedaks, aga õnneks saab neid ekraanil paari hiireliigutusega väiksemaks teha.

Aga kui järgmisel koosolekul mõni kolleeg on näha ja mõni mitte, siis on ka kuidagi imelik. Teistele veidrat tunnet tekitada ei tahaks, aga kui kaamera sisse jätta, siis võidakse näha, et sul on jõulukuusk siiani toas ja koer üsna kasvatamata.

Pidev ohutundega elamine ja lakkamatu hirm võimaliku haigestumise pärast mõjub kindlasti väsitavalt. On ameteid, kus inimestega kokkupuudet ei saa kuidagi vältida: arstid, õed, hooldajad, õpetajad. Pidev muretsemine selle reaalse ohu pärast tähendab kroonilist stressi, millel on ka füsioloogiline mõju. Soovitus vähem muretseda on ehk asjakohane, aga seda on kergem teha siis, kui ohtu on võimalik vältida.

Väsitada võib vajadus pidevalt jälgida uut infot ning kohandada oma käitumist sellega. Kas homme on vaja minna tööle, kas koolid on lahti, kas poodi, restorani või apteeki saab minna, kas loengud toimuvad virtuaalis või reaalis, kas mask on kaasas, kas koosolek on maskiga või maskita, kas kuu aega tagasi ostetud teatripilet kehtib, kas kerge nohuga võib minna tööle või peab helistama arstile? Need on küsimused, mis tavaolukorras üldse pähe ei tule. Mida sagedamini reeglid muutuvad ja mida rohkem neid on, seda rohkem vaeva nõuab nendes orienteerumine.

Lõpuks oskame stressi ja väsimust esile kutsuda ka oma käitumise ja mõtlemisega. Inimene (erinevalt näiteks sebrast) võib istuda arvuti taga toolilt kukkumiseni, kuid magama ei lähe, sest töö on tegemata, aga tööd ka enam ei jõua teha. Tervisepsühholoogia ajakirju sirvides kohtame mõisteid «sotsiaalmeediaväsimus» ja «uneaja prokrastineerimine» (tarbetu edasilükkamine) – see on väsimus, mida me endale ise tekitame ja mida pandeemiaajal sassilöödud päevakava võimendab. Suurem alkoholitarbimine võib mõjuda samamoodi: uni jääb kehvemaks ning organism peab toime tulema suurema hulga etanooli väljutamisega. Kuidas sellega Eestis on, me praegu ei tea; Ühendkuningriigis tehtud uuring on näidanud, et umbes poolel vastajatest alkoholitarbimine pandeemiaajal ei muutunud, kuid veerandil suurenes (sellesse rühma kuulusid eelkõige nooremad vastajad ning naised) ja veerandil vähenes.

Headest soovitustest väsimuse vältimiseks ei ole puudust: magada ja liikuda piisavalt, toituda tervislikult, hästi aega planeerida, piirata uudiste ja sotsiaalmeedia tarbimist, käia metsas ja mere ääres. Aga huvitavam on mõelda, mida valitsus saaks meie heaks teha.

WHO Euroopa piirkond on juba sügisel välja andnud soovitused valitsustele pandeemiaväsimusega toimetulekuks, millest tooksin välja mõned silmatorkavad punktid.

Esimene soovitus: info kogumine olukorra ja tõhusate meetmete kohta. Poliitika ilma hea informatsiooni ja heade põhjendusteta on nagu kinnisilmi auto juhtimine – seda saab teha sirgel ja laial teel lühikest aega. Ühe uuringutüübiga kõike vajalikku teada ei saa: perioodiliste kiiruuringute tulemused võiksid toetuda põhjalikumale olukorra vaatlemisele, nagu käimasolev rahvastiku vaimse tervise uuring.

WHO rõhutab, et kui kaasata meetmete ja lahenduste väljatöötamisse asjassepuutuvaid inimesi, siis on tulemuseks paremad lahendused, mille peale on raske kabinetiüksinduses tulla. Soovitatakse rõhutada lahendusi, mis toetavad inimeste kontrollitunnet ja enesekindlust. Isegi väike sõnastuse muutus võib olla oluline: kas pandeemia piirab meie käitumist või meie oma käitumisega piirame pandeemiat.

Lõpuks soovitatakse piiranguid arusaadavalt ja läbipaistvalt põhjendada – toetudes objektiivselt mõõdetavatele kriteeriumidele, jälgides, et piirangud oleksid õiglased, kõigile võrdsed ja ennustatavad ning et juhtide käitumine oleks üldiste reeglitega kooskõlas.

Kas piiranguväsimus on siis müüt? Pigem jah: ei ole tõendeid, et piirangud tekitaksid midagi, mis on võrreldav füüsilise väsimusega. Motivatsioonipuudus ei ole väsimus: esimest annab parandada parema seletusega, teist mitte. Kuid pandeemia mõju ei seisne ainult piirangutes, haigus ise ning sellega kaasnevad muutused tööturul ja elukorralduses võivad täiesti objektiivselt mõjuda väsitavalt – selle väsimuse vastu ei aita piirangute leevendamine, kui see toob kaasa nakatumise kasvu. Soovituste järgimine on kergem, kui neid on hästi ja arusaadavalt põhjendatud – seda rõhutab muuhulgas hiljutine WHO dokument.

[kana tagumik]

Mul hakkas mingi asi tiksuma selle vaktsineerimisega seoses - läbi udu hakkas meenuma, et vist nõuka ajal oli nii, et haiguspuhangu enda ajal ja koldes üldsegi ei vaktsineeritud . Hakkasin koogelmoogeldama ja tuli välja, et vaktsineerima ei kiirustatud ka siis, kui inimene hetkel midagi põdes - isegi kui see oli mingi palavik või köha. Praega aga lükatakse valimatult nõel sisse, läheb nagu läheb, olgu või haige, kuidagi süüdimatu ei ole või ?

[AMvA]

Praega aga lükatakse valimatult nõel sisse, läheb nagu läheb, olgu või haige, kuidagi süüdimatu ei ole või ?

Millisel allikal see väide põhineb?

[Kriku]

Hakkasin koogelmoogeldama ja tuli välja, et vaktsineerima ei kiirustatud ka siis, kui inimene hetkel midagi põdes - isegi kui see oli mingi palavik või köha.

See käib TB kohta?

[Turist 47]

Artikkel. ( G. tõlge ) ELi tervishoiuagentuuri juht A.Ammon :
"Koroonaviirus jätkab tõenäoliselt pikaajalist ringlust vaatamata vaktsiinide kasutuselevõtule".https://www.france24.com/en/live-news/2 ... chief-says

"Tundub tõenäolisem, et see pigem jääb kui kaob," ütles Stockholmis asuva Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse juht Andrea Ammon .
"See on inimestele väga hästi kohanenud. Seega peaksime olema valmis, et see jääb meile".
Kuigi vaktsiinid vähendavad dramaatiliselt Covid-19 põhjustatud haigestumise riski, pole teadlased veel kindlalt kindlaks teinud, kas need vähendavad ka viiruse levikut.
(UK teadl. ütlevad, et vähendavad ja tõhusalt, samas Iisrael (kaUSA) , et mitte eriti..?)

Ammon tõi välja, et hooajalise gripi vaktsiine tuleb igal aastal kohandada, kuna selle põhjustav viirus muutub.
"Võib osutuda, et (koronaviirus) läheb samamoodi või et ühel hetkel jääb see stabiilseks ja saame ühte vaktsiini kasutada pikemaks ajaks," ütles ta AFP-le.

Ammon kutsus ELi riike üles säilitama oma piirangud vaatamata juhtumite vähenemisele suures osas Euroopas.
kõik EL-i liikmed, välja arvatud Soome, on endiselt "tõsiselt murettekitavas epidemioloogilises olukorras".
Igapäevaste juhtumite arv on kogu Euroopas praegu umbes 150 000, võrreldes kuu aja taguse umbes 250 000 juhtumiga.
Reedel ametlike andmete kohaselt oli ELis ainult kolm protsenti inimestest saanud vähemalt ühe vaktsiinidoosi ja 1,4 protsenti kaks annust, kokku manustati 20 miljonit vaktsiini.

Lisatud. Hiinas nakatumine viirusega tõusnud-eile 12 inimest (muidu 1-2 või vähem)
T.

[Dr.Sci]

Üle tüki aja viskasin pilgu ametlikku globaalsesse statistikasse - https://www.worldometers.info/coronavirus/ - ja paraku... kui oled koroonadiagnoosiga meditsiinisüsteemi hambu jäänud, siis tõenäosus et sured diagnoosiga - 3% ... aga see ongi vaid statistika... kuidas keegi seda tõlgendab on täitsa omaette teema.

[Peeter]

Teen pakkumise, et vähemalt kaks nädalat, kui mitte ka kolm, mingit piirangute kehtestamist ei toimu, hea kui pikendatakse neid olematuidki- ja sedagi väga pika hambaga. Sellel seisukohal meie "päikesevalitsuse" suhtes olen seepärast, et esiteks juba kohe leevendati piiranguid põhjendusega, et "seal pole ohtu" ja nüüd selle aja jooksul on korduvalt kostunud uudisnuppudes mõttesähvatusi, et "siin pole ohtu ja seal pole ohtu". Kui uue "riigikorra" ametisseasumisel oli peategelastel jutt, et "(koroona)kriis riigis ei luba uue valitsuse ametisse asumisel mingit viivitust", siis Riigikogu infotunnis avaldas VV juht seisukoha, et "valtsus pole milleski süüdi, süüdi on hoopis rahvas ise!". VV juht K.K. selgitas, et valitsuse lühike plaan on igapäevatoimetused/otsused ja pikk plaan on saada näitaja alla 500 peale st tol päeval siis 574 pealt 500ks. Ilmselgelt pole see valitsusetasemele vastav tõsiselt võetav plaan, vaid lihtsalt soe plära. Täna on see juba 600. Ilmselgelt on näha, et antud liberalismivalitsuse kiiret sekkumist vajavateks otsusteks on teps mitte terviseolukord, vaid piirangute leevendamine. Luban endale sarkastilise märkuse, et: hoopis vastupidi, kui olukord halveneb, siis võime saada hoopis ähvarduse VV-lt, et nad on sunnitud kiirkorras karistama (olukorda distsiplineerima) meid näiteks erakorraliste maksutõusudega (nt kütus) korjamaks rahvalt ära üleliigset raha vähendamaks riigisisest liikuvust. Ja seda kõike loomulikult sellel üllal põhjusel, et terviseolukorda rahustada ja vähendada survet haiglatele. Kogu lootus on pandud vaktsineerimisele. Et siis see Vabariigi Valitsus loodab vaktsiinitarnijatele, ja ise midagi teha ega vastutada ei soovi ja süüdi tegevustetuses ennast ei tunnista. Need on alles õied. Praegu toimub kriisis initsiatiivi loovutamine. Ja ometi oli võimule tulles jutt, et kriis vajab kiireid otuseid. Praegu näeme ainult olukorra hullenemist aga otsuseid ega valitsust näha ei ole. Samas ajakirjandus plaksutab käsi ja teeb portreelugusid ja muidu reportaaže-intervjusid kui lahe ja tore elu meil nüüd on?
Ma loodan, et ma eksin ja valitsus asub tegutsema ja kriisi juhtima.

P.S. Vaatasin ja analüüsisin Worldometri Eesti andmeid ja teades meetmete/leevenduste toimima hakkamise viivtusi, siis saab KK juhitava VV tegutsemise kohta juba tulemusi näha. On fakt, et tänu Kaja Kallase promotud piirangute leevendamisele (pardon, "ühtlustamisele") on uus Vabariigi Valitsus suutnud juba langema hakanud graafikud uuesti tõusule keerata. Tubli! (Sarkasm loomulikult!) Ükskõi kuidas K.K. ka ei põtki ja keeruta, see kivi läheb nüüd puhtalt tema isiklikku kapsaeda, sest tema seda promos ja kuulutas.

[Some]

Piirangute lõdvendamine on õige ja riik funktsioneerib praeguste piirangutega rahuldavalt:
https://forte.delfi.ee/artikkel/9255529 ... ahuldavalt

[ElrikThunderson]

Vahelepõikena näide Uus-Meremaa tegutsemisest. Kolm uut nakatunut ja terve linn läheb lukku.

https://www.err.ee/1608108865/uus-merem ... andi-lukku

https://www.reuters.com/article/us-heal ... AE01M?il=0

Peale Aucklandi on aga mujal riigis juba piirangud maas.

The country remains on alert level 1 for COVID-19, its lowest level, with no restrictions.

[Tundmatu Sõdur nr. 5]

Tuttav elab Uus-Meremaal hetk tagasi saatis oma telefonist kuvatõmmise kus riik saatis "emergency alerti" ning kogu riik seal level 2 väljaarvatud Auckland kus level 3.

[Kriku]

Venemaa ametlikud andmed koroonapandeemia ajal hukkunute arvu kohta pärinevad föderaalselt tarbijakaitse- ja heaoluteenistuselt Rospotrebnadzor. Viimase statistika kohaselt on riigis elu jätnud 79 000 nakatunut.

Venemaa statistikaamet Rosstat avaldas aga esmaspäeval andmed üleüldise suremuse kohta Venemaal 2020. aastal. Andmetest selgus, et ülemäärane suremus - surmajuhtumite arv võrreldes viimase viie aasta keskmisega - oli 358 000 inimest.

Asepeaminister Tatjana Golikova teatas selle peale, et 31 protsenti ülemäärasest suremusest ehk 111 000 surma olid 2020. aastal seotud COVID-19-ga. WHO-le võimude poolt edastatav ametlik hukkunute arv püsib aga endiselt alla 80 000.

Ajalehe Meduza teatel on Moskva tervishoiuteenistus varem leidnud, et 98–100 protsenti üleliigsest suremusest tuleneb koroonapandeemiast.

Kui eeldada, et pea kogu ülemäärane suremus tuleneb pandeemiast, on COVID-19 surmajuhtumite arv 2020. aastal 6,3 korda suurem kui eelmisel aastal ametlikult surnud 57 000 inimest, ütles Meduzale Tübingeni ülikooli teadlane Dmitri Kobak.

Ta märkis, et kui liigne suremus oli jaanuaris ja veebruaris samal tasemel, on tänaseks COVID-19ga surnud üle 480 000 venelase, mitte 79 000, nagu väidab ametlik statistika. Venemaa on absoluutarvudes sellega maailmas teisel kohal USA järel. Kui vaadata aga suremust elaniku kohta, juhib Venemaa kõiki teisi pika puuga.

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=92552237

[gooligan]

mina olen küll rahul selle ja eelmise valitsuse tegemistega II laine korral.

Me peame õppima koos selle viirusega elama. Dramaatilised lockdownid ja komandanditunnid tõmbavad hetkeks küll nakatumisnäitaja alla, kuid näit läheb kohe taas üles, kui piiranguid leevendatakse. Vt kasvõi Iirmaaa või Portugali näidet. Üsna tõenäoliselt näeksime sama Lätis-Leedus kui nad vabadused inimestele tagasi annaks.

Üldiselt nakatumisnäitajalt tuleb fookus suunata näitajatele, mis tõepoolest on olulised meie ühiskonna funktsioneerimiseks - nakatumine üle 65a; nakatumus meditsiinitöötajate hulgas; haiguspuhangud hooldekodudes, õpetajate haigestumus. Eesti statistika on ju üsna selge - haiglas enamus 70+ ja surrakse 80+ eluaastates. Nooremad raskesti põdejad on kaasuvate haigustega. Kui suudame vaktsineerida meditsiinisektori, hooldekodud in-corpore, vanemaealised jm riskirühmad, siis kukub koormus meditsiinile ning kindlasti väheneb ka suremus COVIDisse.

Meditsiinisüsteem toimib täiesti normaalselt ka 500+ COVID patsiendiga, meie asi on tagada see, et arstid/hooldajad oleksid tööl mitte koduses eneseisolatsioonis.

Peame suutma ühiskonnana toimida veel aastaid koos selle viirusega (või potensiaalsete mutatsioonidega). Ei ole realistlik iga aevastuse peale inimesi kodudesse sulgeda ja riigivõlga lõputult kasvatada. See võib olla efektiivne vaid saareriikidel, kus iga sisenejat on väga lihtne kontrollida.
Kipume vägisi ära unustama kui koormavad rahaliselt sedalaadi sulgemised ikka tegelikult on. Siiani pole sellest eriti riigitöötajad veel aru saanud - palk jookseb, koondamisi pole, elu nagu lill, ainult kodus peab istuma. Tegelikkuses on tänaseks sirgeks löödud Töötukassa reservid, riik võtab 2,4 miljardit laenu ainuüksi 2021 kulutuste katmiseks, terved sektorid vaatamata väga kergetele piirangutele ikka täielikus koomas. Arvete esitamise aeg on alles tulemas.
Üsna hea aimu annab meie riigikaitseeelarve prognoos, kus prognooside kohaselt 400+ m EURi ära haihtunud ning ainuke viis kulutuste samal tasemel hoidmiseks on tõsta kaitsekulude suhet SKPsse (=raha võetakse muude valdkondade arvelt). Kuid samad probleemid tulevad nii sisekaitses, hariduses, sotsiaalsüsteemis jne.

Ehk kokkuvõttes - suuname pilgu üldiselt nakatumisnäitajatelt muudele elutähtsamatele näitajatele - rahanduslik olukord, meditsiinisüsteemi toimimine, töötuse % jne.

[Kriku]

https://twitter.com/AFP/status/1345557744640696320

[Kriku]

Me peame õppima koos selle viirusega elama. Dramaatilised lockdownid ja komandanditunnid tõmbavad hetkeks küll nakatumisnäitaja alla, kuid näit läheb kohe taas üles, kui piiranguid leevendatakse.

Ei, me ei pea õppima viirusega koos elama. Peame vaktsineerima ja piirangud on omal kohal kuni vaktsineerimiseni. See ei võta aastaid, aastakümnetest rääkimata - kuigi mõni demagoog on siin seda kuulutanud.

Meditsiinisüsteem toimib täiesti normaalselt ka 500+ COVID patsiendiga

Ei toimi. Plaanilist ravi on tugevalt vähendatud ja töökoormus ebaloomulikult suur.

Peame suutma ühiskonnana toimida veel aastaid koos selle viirusega (või potensiaalsete mutatsioonidega).

Ei pea.