Kõigepealt ütlen, et eripension, selliselt nagu see oli meil korraldatud, oli kahtlemata jätkusuutmatu tegevus ning seetõttu ei täitnud see ka oma eesmärki. Esiteks oli see (riigikaitse-eelarvele) meeletult kulukas - kõik pensionid tulid otse meie lahinguvõime arvelt. Kuigi noh, sõna "arvelt" kasutamine on loomulikult ehk ülepaisutatud, siis ma usun, et mõte on siiski selge. Kui me oleks jätkanud sama süsteemiga, siis pidevalt kasvav pensionikohustus oleks varsti ära võtnud liiga suure osa meie kaitse-eelarvest ning see ei olnud mõistlik.
Teiseks olid pensionitingimused ehk liiga soodsad. Ka sõna "soodsad" kasutan ma suure ettevaatusega, kuid võin kinnitada, et selliste tingimustega (peale 30 aastast teenistust 75% viimasest ametipalgast) läänemaailma pensionisüsteeme praktiliselt pole. Ameeriklased olid väga ligidal, kuid ka nemad on sellest süsteemist tänaseks loobunud. Lisaks täitus see 30 aastat ka reeglina 50-ks eluaastaks (mul on juba üle 30 aasta staaži praeguseks) ning riigi seisukohast olid paljud need inimesed tööturu jaoks ka kadunud, sest motivatsiooni tööturule minna eriti pole. Ma usun, et need olid kaks põhilist põhjust, mille tõttu eripensionid kadusid.
Praegu on väga ebatõenäoline, et eripensionid uuesti tagasi tuleksid. Riik on lihtsalt otsustanud, et ei taha niipidi enam toimida. Samas on kaitseväel mingeid kompensatsioonimehhanisme vaja ja üritan seda kohe ka selgitada.
Esiteks ütlen ausalt, et sõjapidamine on siiski noorte inimeste asi. Kuigi telekas võib palju kuulda, et vanus on vaid number (ka see on valesti öeldud, sest kahekohalised "asjad" on ikkagi arvud
), siis puhta kullana seda võtta ei saa. Maailmas on väga palju inimesi, kes minust vanemana, on minust palju paremas füüsilises ja vaimses vormis, siis need on siiski erandid. Sõda on noorte inimeste värk. Osad riigid võivad endale ka vanemaid inimesi struktuuris lubada ja võib-olla leiavad nad neile ka asjakohased ülesanded, aga meie ei saa seda teha kahel põhjusel. Esiteks on kogu meie riigikaitse konflikti algusest peale "kontaktis", ehk me oleme sisuliselt 100% võitlev sõjavägi. Suurriikidel on asi kindlasti teistmoodi - seal võib leida "rindest" kaugel olevaid toetusüksuseid, kus nõuded sõjaväelase füüsilisele sooritusvõimele on madalamad. Teiseks on kõikidel meie kaitseväelastel oma sõja-aja ülesanne võitlevas sõjaväes. KVA ei jätka õppurite õpetamisega tegevväelaste poolt. Mõni igapäevaselt kontoris istuv kaitseväelane kuulub hoopis brigaadi staapi jne. Jällegi - suurriikidel on asi teistmoodi, West Point pole uksi kinni pannud. Uurimisasutused jätkavad tööd kogu aeg. Kokkuvõttes - praktiliselt kogu sõjavägi on võitlev sõjavägi ning kõikidel on oma SA ametikoht seal võitlevas sõjaväes.Loomulikult peame me jõudma funktsionaalse seisundi määramiseni (ehk olenemata bioloogilisest vanusest on tähtis sinu võime sooritada oma tööülesandeid), kuid mingi vanuse ülempiir oleks meile siiski vajalik ning see on oluliselt allpool üldisest vanaduspensionieast. Selle postituse selguse huvides võiks näiteks võtta piirvanuseks 55 aastat. Esimene eesmärk kompensatsioonimehhanismile olekski aita katta seda nö auku vanaduspensionini.
On selge, et kompensatsioonimehhanism (nagu ka eripension) on mõeldud ikkagi pikemat aega teenivatele (allohvitserid ja ohvitserid) tegevväelastele ja seda käsitletakse sarnaselt kogu läänemaailmas ja sellel on ka oma selge põhjus. See kompensatsioonimehhanism peab täitma kahte vastukäivat ülesannet - inimesi sees hoidma ja teisalt julgustama lahkuma. Toomas on oma eelnevas postituses rääkinud, kui palju saab kaitseväes omandatud teadmisi ja oskusi üle kanda ja põhimõtteliselt on see kahtlemata õige, aga ... mitte täielik tõde. Paradoksaalselt on nii, et mida kauem sa kaitseväes püsid, seda ebarelevantseks sa muutud tsiviilturul. Noorel leitnandil on võrreldavat palka ja positsiooni võimalik tsiviilturul leida kergemini, kui väga kogenud kolonelleitnandil. Minu näiteks pole enam mingit lootust
Selle üle võiks ka pikemalt arutleda.Praegu lõpetan.
