Mõni käsitööna valmistatud auto võib tõesti olla tehtud üleni kallitest materjalidest aga masstootmise hall-diisel-metallik on valmistatud nii odavalt kui võimalik ja nii kvaliteetselt kui peab. Siiski on toote korrosiooni kindlus lisaks materjalile sõltuv veel väga paljudest teistest teguritest. Näiteks kas sõidetakse kruusateid, kas talvel soolatakse teid, kas omanik peseb autot tihemini kui korra aastas, milline oli toote valmistamisel kasutatud protsess jne. Väide, et ühed autod on tehtud paremast plekist kui teised, on asjatundmatu.
Põhiline sõiduauto roostetamise koht on küljekarpide alaservad ja uste alaservad. Need on kohad, kus on tõenäoliselt pleki galvaanilist katet rikutud, samas korrosioonitõrje (nt uksevaltside kaitse vahaga ukse seest) pole piisav.
Autoukse alaserv on valtsliide, kus valtsimise teel on liidetud ukse välisplekk ning sisemine "kauss" (mis annab uksele mahu), sinna liite sisse pannakse mingit silikooni laadset asja (nõuka autodele ilmus see minuarust alles Samaraga).
See on koht, mis sõiduautodel mädanema kipub, peale mersude ka näiteks 2000ndate alguse Ford Mondeotel. Küljekarpide alaserv minuarust on kerega ühendatud kontaktkeevituse abil. Seal kindlasti kaob galvaanika keevituskohtadest (sulab ära), muidu pole pidav keevitusliide võimalik.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.