Hooldusmahukuse poolest erineb. Uuematel autodel on pandud kõvasti rõhku hammasrihma vahetuse (kui kuluka hooldustöö) vajaduse vähendamisele. Kasutades tugevamat-laiemat rihma, pakkides selle praktiliselt vee- ja tolmukindlalt ära ja vältides rihma liiga järske pöördeid (mis kulutavad).
Tulemuseks on, et 1980ndatel oli hammasrihma vahetamise intervall keskmiselt 40-60 tuhat km, täna kipub see minema ikka 100 000-st ülespoole.
Näiteks selle rihmaajami pikem eluiga tähendab kvaliteetsemaid (ja arvukamaid) rullikuid, kvaliteetsemat veepumpa ja nende vahetamist alati komplektina.
Kui Fiat turundab aastal 2017 autot (eriti veel tarbesõidukit, mille vastupidavusele on suuremad ootused kui sõiduautole), mille hammassrihma vahetuse intervall on vaid 60 000 km ja teenindus räägib tõsimeeli, et kuule vahetame juba 50 000 peal, sest "neid on siin pooleks läinud", siis tuleb tagasi joonestuslaudade/arvutite taha minna.
BMW mootoritel oli ka mingi aeg selline probleemne hammasrihm (m40 tüüpi mootor), aga seda hakati tootma 1988 ja mõne aasta pärast BMW loobus ise sellest jamast, asendades selle hammasrihma (aga ka paljud muud asjad) uuemal tüübil ketiga. Vahetus intervall oli 60 000 km, aga esindus soovitas tungivalt teha juba 40 000 peal. Samal ajal oli BMW-l juba 1970ndatest pärinev hammasrihmaga M20 tüüpi mootor, mille intervalli olen näinud ka 100 000 km. Seal oli rihm korralikult pakitud-sätitud ja mingeid erilisi probleeme sellega ei kaasnenud, sestap see mootor oli kasutusel ka 1990ndate alguseski.
Odavamatel autodel oli veel 1980ndatel päris tavaline, et hammasrihma alumine ots oli suht lahtine ja rihm oli enamvähem pori sees, sest katted olid seal rohkem sümboolsed.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.