Panen siia ühe pikema tõlke. Loo autor Maksim Katz. Loodan, et see ei mõju teema risustamisena.
https://www.youtube.com/watch?v=JVYcJoXQi3U UKRAINA JA VENEMAA. MIKS POLE SÕJAD ENAM TULUTOOVAD
Mis on viimase 80 aasta fundamentaalne põhjus, et pole olnud suuri sõdu? Enne seda sõditi ju vahetpidamata. Sellel on üksjagu erinevaid põhjuseid, kuid peamine on nendest MAJANDUS. Enne tööstusrevolutsiooni oli sõda tegelikult tavaline kommertsüritus. Talupojad suutsid tsivilisatsioonide tekkest alates toota suhteliselt ühesuguse hulga tulu. Ja just talupoegade toodang oligi agraarühiskondade põhiline sissetulek. Kõik muu- kaubandus, käsitöö ja ülejäänud sarnane tegevus oli üsna marginaalse tähtsusega. Kuna talupoeg toodab suhteliselt ühesuguse hulga toodet, on seetõttu temalt ka ära võtta võimalik üsna ühesugune hulk toodet. Jah, mõnes kohas oli mullastik või kliima parem, kui teises kohas. Mõnes kohas on kasulikum tegeleda loomakasvatusega, kui põllupidamisega, aga suures plaanis on see erinevus ebaoluline.
Sellises kohas om majanduse kasv üsna lihtne ja selge. Mida rohkem on teie käsutuses maad ja talupoegi, seda rikkam te olete. Seda rohkem saate kokkuvõttes tulu ning seda suurema lossi saate endale ehitada. Lisaks talupoegadele võib olla- sarnaselt arvutimängule- teie omanduses ka muid boonuseid. Kulla või soola leiukohad, karusloomad, sadam kauplemiseks jne Aga ka see ei muuda üldpilti eriti suurel määral. Põhiliseks tootjaks jääb agraarühiskonnas ikkagi talupoegade hulk.
Maade anastamine oli sel ajal üsna lihtne äriline ettevõte. Kui teil on miljon talupoega ja võidate sõjas juurde teise miljoni, suurenevad teie sissetulekud täpselt kaks korda.
Industriaalaja-eelsed sõjadki olid teistsugused. Harva sõdis ühes lahingus korraga üle paari tuhande inimese. Juhtus sedagi, et sõjamehi võis lahinguväljal lugeda sadadena. 20-30 000 mehelised armeed tähendasid ikkagi mastaapset ettevalmistust ja üleeuroopalist ristisõda. Tänapäeval on 3000-4000 meest üsna tavalises armeebrigaadis. Keskajal tähistas see number ikkagi tervet armeed. Isegi uuemal ajal, kui kasutati juba tulirelvi, ei suurenenud need numbrid märgatavalt. Austerlitzi lahingus, mis oli Napoleoni sõdade üks suurimaid, osales kummaltki poolelt umbes 80 000 meest. Ehk umbes 6-7 tänapäevast diviisi. Võrdluseks võib tuua, et Dnepri lahingus osales Vene poolel 15x rohkem mehi, kui Austerlitzis mõlemal poolel kokku.
Ehk indutriaalaja eelsed sõjad olid tänapäevaste mõõtude järgi üsna väiksed ettevõtmised. Mõnedsajad või tuhanded- maailma ajalugu muutvates sõdades kümned tuhanded- sõdurid olid professionaalid. Nendest pidid sõdurid saama juba sündideses ning nad treenisid sõjaks kogu elu.
Vat see kamp saigi kokku suvesoojal ajal, kenas päevavalguses, hoolikalt valitud lahinguplatsil, kus siis üksteist andunult lõigutakse, tulistatakse ja kapjade alla trambitakse. Selliselt vallutatud alade elanike saatus sõltus erinevast ajastust, traditsioonidest ja võitjate käitumisest. Kunagi oli selleks kõikide meeste mahatapmine ning naiste-laste orjastamine.
Mõnel teisel juhul võisid talupojad üldse mitte märgata, et oli toimunud mingi ajalugu muutev sõda. Noh, enne oli krahv, aga nüüd on ta asemel hertsog. Eile röövisid neid kotka-, aga täna juba lõvipildiga vapiomanikud. Lõpuks pole vapil ju mingit vahet.
Arusaadavalt olid tollel ajal vallutatud maad üsna oluline ressurss, millest on lihtne kapitali välja pumbata. Saadate oma sõjamehed võitlema teiste sõjameestega ning kui võidate, saate maad, kulda, karusnahku, omate kaubateid, orje ja muud, mis tol ajastul oli "kõva valuuta".
Selged on nii panused, kui tulemus.
Avastasite uue kontinendi, tähendab laadite sõdurid laevadele, võitlete ja võidate, saate endale uued maad koos suhkruroo, kohvi ja tubakaga, ning teie impeerium muudkui õitseb ja särab.
Tööstuse tulekuga muutus kõik. Kusjuures muutus igatpidi. Eeskätt muutus sissetuleku suhe. Kui varasemal ajal saite korrutada ühe talupoja sissetuleku lihtsalt võidetud ja omastatud talupoegade arvuga, siis nüüd võis juhtuda, et linna tulnud talumees, kes seisab tööpingi taga, tootis palju rohkem, kui terve talupere kokku. Aga kui tema poeg õpib ja saab inseneriks, võib toodetav tulu ületada selle, mida on suuteline tootma terve küla! Üleminekuga tööstusühiskonnale hakkas sõda kaotama tasapisi oma majanduslikku mõtet.
Enam ei sõltunud sissetulek inimeste arvust, vaid nende väärtusest. Kui ehitate koole ja ülikoole, omandate inimesed, kes on võimelised projekteerima ning ehitama sildasid ja arvutama välja nende kandevõime, võib iga selline üksik inimene tuua teile rohkem tulu, kui kusagil kaugel olevad mitu küla kokku. Kusjuures neid külasid peab hüpoteetilise mässukatse tõttu valvama terve polk sõdureid.
Seetõttu pole te enam huvitatud, et vallutatud maade elanikud astuksid viieaastastena adrakure taha ja sureksid sealsamas põllul neljakümnestena. Veel vähem olete huvitatud sellest, et need inimesed hukkuksid kusagil kauges kohas veel paari jalatäie maa nimel.
Industriaalühiskonnas ei too sõda endaga kaasa lihtsaid sissetulekuid ja lihtsaid trofeesid. Agraarühiskonnas on asi lihtne. Vallutate maa ja talupojad hakkavad kohemaid töötama teie jaoks. Juba järgmise lõikuse ajal annavad nad osa toodangust teile, mitte eelmisele valitsejale. Industriaalühiskonna vallutused vajavad infrastruktuuri, väljaõppinud kaadrit, toorainetarneid ja muud. Industriaalühiskonnas on vaja säilitada olemasolev elatustase. Peate taas üles ehitama koole, haiglaid, ülikoole, sildu ja teesid. Remontima olemasolevaid ning ehitama uusi. Te peate oma uutesse vallutustesse raha tublisti sisse taguma enne, kui saate sealt midagigi tagasi. See pole enam mingi talupoegade omamine.
Ja siit tulebki välja järgmine aspekt: Indutriaalühiskonnas muutub täielikult riigi roll. Varasemal ajal tähendas riik gruppi relvastatud inimesi, kes kaitsevad maad teiste relvastatud inimeste eest. Muud funktsiooni riigil polnud. Aga kui tahate nüüdsel ajal edendada vallutusi, peate sinna tekitama uue infra. Sotsiaalsed tagatised ja õppeasutused ja uurimisinstituudid. Kui Caesar vallutas uue piirkonna siis viimane, milllele ta mõtles, oli pensionite väljamaksed kohalikele vanuritele. Elanikkond oli tema jaoks vaid orjatööjõu subjekt. Enam see nii pole.
Ka sõda ise on uuel ajal muutunud. Industriaalühiskond tekitas ka inimeste tapmise tööstuslikkuse. Sõda, see pole enam kahe elukutseliste kamba kokkupõrge kusagil sobivas kohas, sobival ajal. Nüüd on sõda juba totaalne, kus kokku saavad vastastena terved mobiliseeritud elanikkonnad. See võib tähendada kogu elanikkonna mitmekümne protsendi osavõttu. Eilseid kooliõpetajaid ja raamatupidajaid on nüüd saanud sõduriteks. Ja ka kohad, kust sõda üle on käinud pole enam endised- lihtsalt uue valitsejaga. Sellised linnad on muudetud rusuhunnikuteks. Sõda muutus väga kulukaks. Mitte ainult finantsiliselt, vaid ka poliitiliselt. Mõnetuhande professionaalse sõduri tapmine pole seesama, mis miljoni tavalise inimese tapmine. Sõda lõhub nüüd sedasamust ökonoomilist potentsiaali. Tapetakse kvalifitseeritud töölisi, hävitatakse infrastruktuuri, hävitatakse territooriumi.
Lootsite anastada toodangut andva linna, aga saate selle asemel hulga varemeid, kus ükski tööpink ei tooda teile midagi mille eest oleks võimalik teenida valuutat. Aga järelvalveta lapsed moodustavad gänge ja röövivad möödakäijaid, selmet käia koolis ning tõsta oma kvalifikatsiooni.
Selline on sõda industriaalaajastul.
Postindustriaalajastul-milles me praegu elame, on sõda juba päris hullumeelne ettevõtmine. Sest praegusel ajal pole majandus enam seotud mitte osaliselt, vaid tervenisti inimkapitaliga. Võib kujutleda hüpoteetiliselt, kuidas te vallutate ära mõne Lähis-Ida naftapiirkonna. Paljude aastate vältel panete sellesse raha, et taastada infrat ja territooriumi tervikuna ning loodate, et ehk hakkab kunagi sealt tulema ka tulu.
Praegu võib üksainus Apple insener tuua tulu rohkem, kui terve suur tehas. Kui kogu majanduspotentsiaal on koondunud inimeste peadesse, pole selge, kuidas neid üldse vallutada saab. Tuleb ju rahastada õppeasutusi, tervishoiuasutusi, vaba konkurentsi, et kasvatada "kalleid" inimesi ning nende eest tuleb hoolitseda ja neid kaitsta.
Aga anastada selliseid inimesi ei saa. Nad lihtsalt põgenevad teie juurest minema, paremasse ja ohutmasse kohta. See on praeguse aja reaalsus, et sõda pole mitte ainult mõttetu, vaid ka majanduslikult kahjulik KÕIKIDELE osapooltele.
Te kulutate suures koguses ressursse, saate kaela poliitilised ja majanduslikud hädad aga vastutasuks saate ainult hunniku probleeme. Saate hävitatud territooriumi ja okupantidele ebalojaalse elanikkonna. Tänasel päeval on nõnda, et elus I-Phone ostja on palju kasulikum, kui surnud vaenlane. Kas tänapäeva inimkond maksab andamit hetkel maailma suurimale impeeriumile, USA-le? Otseloomulikult! Aga teeb seda vabatahtlikult. Kas siis poeleti või netikaubamaja või Netflixi kaudu.
Kas olete mõelnud, milleks tänasel päeval oleks Ameerikal vaja endale vallutada mõni inimenekoos tema maaga? Näiteks vallutada selle kirjatüki autor, Maksim Katz?
Maksim võib alustuseks ütelda, et te olete hale okupant ja te ei meeldi talle üldse! Veel lisab, et linnad on teil valesti ehitatud, liiga urbanistlikult. Kiirteed peaksid kaduma ja selle asemele tehtama trammiteed! Lisaks ei kõlba talle meditsiinisüsteem ja ka kooliharidust tuleks täiustada. Sooviks veel parki koos jalgrattateega ja tegelikult tahaks ta üleüldse kandideerida Kongressi või Senatisse.
Samal ajal, kui Katz käib USA ametnikele närvidele, peavad nad teda kaitsma, puhastama tänavaid ja viima ära prügi. Bürokraadid peavad tegelema tema esitatud paberitega ja ühel hetkel söötma-jootma-arstima ja hoolitsema kuni ta elupäevade lõpuni. Aga niikaua, kui nad teda vallutanud pole, ostab ta nende käest omaenda raha eest erinevaid seadmeid, ja maksab juutuubile. Sadu tuhandeid dollareid teenib temalt aastas Google´le. Kümneid tuhandeid selest maksab ta Google kaudu USA eelarvesse. Teeb seda vabatahtlikult. Kannab ise riskid ja ei palu midagi vastu.
Milleks on ülepea vaja ameeriklastel kedagi vallutada, kui nad suudavad panna kogu maailma enda heaks töötama. Ja veel vabatahtlikult!
Pole mõtet salata, et Ukraina ja Venemaa on olnud läbi ajaloo üksteisele üsna lähedased maad. Polegi vaja süveneda ajalukku, sest arutada, kumb oli enne ja kumb on kumma järglane, pole mingit mõtet. Tähtis on see, mis toimub praegu: Kujutame praegust situatsiooni ette näiteks läbi tulnuka silmade. Nad lendasid UFOga Maale ja püüavad aru saada geopoliitilisest korrast. Oletame, et kauged külalised ei tea ajaloost tuhkagi. Ei Kiievi-Venemaast, Bogdan Hmelnitskist ega Vladimir Leninist.
Ja mida nad näevad? Näevad seda, et täitsa Venemaa kõrval, läänes on suur riik. Seal oskavad peaaegu kõik vene keelt. Nad vaatavad samu seriaale. Käivad samadel netisaitidel, loevad samu raamatuid ja näitavad lastele juutuubist ühte ja sama "Maša ja karu". Tulnukad näeksid maad, millega on enamusel vene peredest mingi perekondlik side. Kui nad oskaksid keelt ja teaksid kõnekäändusid, teaksid kindlasti ka et: "Kirjelda venelast ja leiad ukrainlase:"
Iga ufonaut ütleks, et Ukraina on Venemaa üks kõige loomulikumaid partnereid, kellega Venemaa peaks sõbrustama, kauplema ja koostööd arendama.Kui seda mitte teha Ukrainaga, siis kellega üleüldse seda tegema peaks?
Ja siis jõuab nendeni info, et Venemaa ei taha Ukrainaga mitte ainult sõbrustada, vaid hoopis sõdida ning nende territooriumi ära võtta. Noh, ja seejärel käivitab laeva kapten kosmilise laseri ja hävitab selle mõttetu plaeedi, mis ei õigusta oma olemasolu küll kuidagi, sest seal on liiga lollid olendid, et elada
Kui rääkida tõsiselt, siis kindlasti hakkavad tulevikus üliõpilased õppima Putini ja Venemaa käitumist teemas "Kuidas poleks pidanud käituma XXI sajandil." Ja õppejõud juhiks tähelepanu asjaolule, kus sõda peeti põhjusel, et Venemaa juhtkond jäi lihtsalt oma arengus ajale jalgu. Putin ja teised inimesed juhtkonnast, kes võtavad kaasajal vastu erinevaid otsuseid, elavad absoluutselt mitte kaasajas. Nad käituvad XX sajandi paradigmade kohaselt, mis OMAKORDA põhinevad XIX ja XVIII sajandi paradigmadel. Pole ime, et Kollektiivne Julgeoleku Organisatsioon (KJLO) pole miski muu, kui Mornide Imperaatorite Püha Liit.
Päriselt oli Püha Liit muidugi monarhistlike Venemaa, Austria ja Preisi koalitsioon, vältimaks Prantsuse Revolutsiooni laadsete mässude teket. KJLO on olemuselt sarnane. Esimene ja ainus kord, kus seda kasutati, oli mässude mahasurumine Kasahstanis.
Putini maailmavaade on ikka veel seesama malemäng maakaardil, mida talle tutvustati Punalipulises KGB Luurajate koolis. Kusjuures õpetajateks olid inimesed, kes alustasid oma karjääri veel Stalini aegadel. Putin ei oska mõelda tänastes kategooriates. Tema jaoks pole üleüldse olemas Ukrainat. Koos selle elanike, probleemide, soovide ja püüdlustega. See on lihtsalt piirkond kaardil, mille võib pliiatsiga maha tõmmata, mängides NATO-ga geopoliitilisi lauamänge. Sarnaselt sellega, kui XVIII sajandil jagati Poolat, ei mõelnud ju keegi uurida, et mida õige tahavad need poolakad ise.
Aga häda on selles, et maailm on arenenud kaugele edasi. Tänasel päeval pole vähimatki mõtet pidada sõda mingisuguse territooriumi üle. Sest need territooriumid pole kellelegi vajalikud. Välja arvatud muidugi sellised omasse aega kinnijäänud autokraadid, kui Putin.
MRP salaprotokoll, mis jagas Euroopa Hitleri ja Stalini mõjusfäärideks on tänasel päeval sügavalt mõttetu. Sest mõjusfäärid ei sõltu enam ühe või teise riigi tankide arvust. Mõjusfäärid on tänapäeval kultuuriline, mitte sõjaline nähtus.
Venemaal oli võimalus laiendada oma mõjusfääre naaberriikidele. Ukrainale, Valgevenele, Moldovale ja isegi Gruusiale. Keegi nendest polnud algselt häälestatud Venemaa vastu. Me kõik elasime üle 70 aastat Nõukogude võimu ja meil oli üheksakümnendate algul võimalus alustada nullist. Aga see ei õnnestunud. Ja ei õnnestunud just Vladimir Putini süül, kes ei pea endisi naabreid mitte vabariikideks, vaid Venemaa tagahooviks, kus saab ameeriklastega maadelda ja sõrmekooku tõmmata. Iga nendes riikides toimunud sündmust võetakse, kui NATO kätetööd.
Tbilisis tulid inimesd tänavatele, protesteerimaks valmiste võltsingu vastu. "See on Riigidepartemagu poolt juhitud üritus"! Selle peatamiseks keelame Gruusia veinide sisseveo, et veinitoojaid ärritada ja tavai, otsime ka Borjomi mineraalveest üles ohtlikud bakterid!
Inimestele ei meeldinud, et Valgevene eriteenistused peksid Minskis protestivaid üliõpilasi ja kogunesid Maidani väljakule. "Noo, see on puha ameeriklaste töö, et eemaldada Ukrainat Venemaast. Tavai, Annekteerime Krimmi ja tekitame Ukraina idaosas sõja, et hoholle pisut õpetada!
Valgevenelastele ei meeldinud, et Lukašenko alatult valimisi võltsis, et kümne küünega oma troonist kinni hoida? Pole hullu. Laename talle raha, et saaks maksta OMON-i meestele preemiat, et nod ei väsiks ameeriklaste pooldajaid peksmast ja vägistamast.
Pole midagi imestada, et nende riikide kodanikud hakkavad Venemaasse suhtuma halvasti. Ja selle suhtumise transleerivad nad Putinilt üle kõigile teistele venelastele. Mida rumalam on Venemaa välispoliitika, seda hullemaks läheb suhtumine. Aga Venemaa mõjuvõim sellega koos ei kasva, vaid hoopis kahaneb.
"Sunniviisil armsaks ei saa" See on veel üks vanasõna, mida meie hüpoteetilised ufonaudid teada ei saa. Tankide abil ei ole võimalik panna kedagi ennast armastama. Selline asi polnud võimalik ei varem, ega ka praegu. Uurige seda tšehhide käest, kes mäletavad aastat 1968.
Kui teie režiim on peadpidi ühes ajastus samal ajal, kui hoovis on juba teine ajastu, tundub see süütu idiotismina. Aga praegune tundub olema pimeda vestlus kurdiga. Mis on naljakas muidugi niikaua, kuni seetõtõttu ei hukku inimesed.
Venemaa tahab jagada NATO-ga mõjusfääre. Aga NATO ei saa üldse aru, millest jutt käib. Nad ei saa aru, kuidas saavad nad anda Venemaa alluvusse suveräänse vabarigi, mida NATO pole kunagi endale vallutanudki.
Ühest küljest mõjub see põnevalt ja kahjutult. Teisalt, kui võim satub inimeste kätte, kes pole võimelised mõistma tänapäevase maailma tomimise baasteadmisi, pole see kaugeltki enam kahjutu asi.
Miks ei tunnistata Venemaal välismaiseid koroonavaktsiine? Sest oodatakse vastaskust tunnistamist. Aga kes peaks välismaal tunnistama Sputnikut? Pfizeri direktorite nõukogu? Ei, muidugi mitte! Sputnikut peaks tunnistama Kogu Maailma Valitsus, mille eesotsas on USA. Kõlab ogaralt? Jah, muidugi. Aga see järeldub Venemaa juhtkonna sõnadest. Venemaa arvates peab kusagil olema kabinet, kus istuvad koos Läänemaailma valitsejad ja vat nendega tulebki siis igasugustes asjades kokku leppida. Asjaolu, et seesugust kabinetti pole olemas ja Läänemaailmas puudub üleüldse Üks Suur Juht, Vene valitsejatele kohale ei jõua.
See kõik on viinud näiteks asjaoluni, et vene 5-18a lastel pole mingit võimalust saada koroonavaktsiini, sest seesugust vaktsiini pole Venemaal üleüldse olemaski. Kuigi kõikjal läänemaailmas on see juba olemas. Ka see pole enam kahjutu asi
Aga peamine on see, et pikas perspektiivis on asi kahjutusest kaugel, nagu Maa on kuust. Kuni Vene valitsus tegeleb mingi jamaga, on riik kaotanud juba dekaadi jagu majanduskasvu. Oleme kinni jäänud oma keskmise sissetulekuga riigi staatusesse.Ei arene majanduslikult, ei vii läbi poliitilisi reforme.
Iga päeva eest, mil toimub seesugune tsirkus, maksame tulevikus kibedat hinda. Püüdes mõista, kuidas on võimalik, et riik kulutas niipalju aastaid vat sellele ümbritsevale jamale?
Tänase jutu lihtne ja loogiline järeldus:
Halb on see, kui juhtkond elab minevikus. Hullem veel, kui selle eest maksavad inimesed oma eludega ja terve riik oma tulevikuga.
