paalberg kirjutas:Venelased võtsid Ukrainast korraga liiga suure tüki ette ja valisid Ukraina alade hõivamiseks vähe vale taktika ka ega Ukraina pole mõni vähearenenud Lähis-Ida, Aasia või Aafrika arengumaa, kelle primitiivse relvastusega nad on harjunud pidevalt võitlema. Ukrainal on nõukogude ajast siiski veel järgi korralikke apastraate ja oskusteavet ning ega mehed ise ka kõige sitemad ole.
Vaadates kui palju relvaabi hakkab erinevatest lääneriikidest Ukraina poole liikuma siis seal läheb veel suuremaks madinaks ja konflikt võib laieneda ka mujale.
Probleem on vene jaoks UKR alahindamine (eduraportöörluse kibe vili).
See tingis selle, et venelased valisid sellise laialivalguva ilma kindla raskuspunktita sõja.
Trügitakse peale laial rindel kolmes suunas, see töötas võibolla 2008 Gruusias, kuid mitte sõjas karastunud Ukrainas.
Kui nad oleks keskendanud oma pingutused Kiievile, oleks nad täna ehk vähemalt selle sisse piiranud.
Mulle praegu tundub, et venelastel on rohkem kui üks eesmärk
Plaan A - see on vasakkalda Ukraina vallutamine tervenisi, sh Kiievisse uus võim
Plaan B - Krimmi maaühenduse loomine ja võimalusel Ukraina merest isoleerimine, seejuures Kiievi mittevõtmisel muutub sealne tegevus UKR jõudude sidumiseks
Hetkel pole nad veel plaanile B keskendunud, vaid trügivad nürilt plaani A alusel edasi. Tõe hetk saabub järgmisel nädalal, kui lahingusse lükatakse teise esheloni värsked väed, siis määrab tulemuse see, kui väsinud/puhanud on UKR väed, kas neil on reserve ja kuidas on lood moonaga. Hetkeline paigalseis ei pruugi selliseks jääta.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
