Ega see asi nüüd niiviisi küll ei käi, et võetakse laevastiku alustelt mingid suvalised, sobiva läbimõõduga torud maha ja kukutakse nende baasil tanke tootma

Samuti ei sobi mitte iga paraja rauaõõne läbimõõduga kahur tankile torni, kõige tähtsamaks suuruseks on siin tagasilöögi ulatus, samuti ka laengukambri pikkus, sest väga pika hülsiga unitaarpadrunit ei saa tanki niigi kitsastes tingimustes kasutada. Kõigele sellele lisaks veel ka lahingumoonalt nõutav soomuse läbistavus ja kindlasti veel mõned muud nüansid. Kõik sellised komponendid kokku moodustavad paraja puntra probleeme, millele antud hetkel sobivat lahendust ei olnud. Muidugi, 100 mm soomustläbistavaid laenguid võis nt. laevastiku ladudes olla kasvõi virnaviisi, kuid tagasilöögi poolest tanki torni sobivale kahurile nad mingil põhjusel ei kõlvanud. Kas arvad, et see 122 mm ront topiti siis lihtsalt nalja pärast IS-2 relvaks? Torn oli tal ju algselt projekteeritud 85 mm raua jaoks, ning 122 mm kahur viis torni staatilisest tasakaalust välja, mis tähendab et kui masin oli kallaku peal, siis oli torni pööramine seotud suurte raskustega. Lisaks veel eraldi laadimine, mis võttis laskekiiruse niivõrd maha, et Tiigrile jäädi selles suhtes kolmekordselt alla. Pluss veel niigi kordades kehvem optika ja tulemuseks oligi see, et duellis temast Tiigrile vastast ei olnud.
Aga see isakesega läbisaamine - mõtle nüüd õige loogiliselt - kui hästi siis mereväelased temaga läbi oleks pidanud saama(ja kui hästi nad tegelikult said - tuleta Kuznetsovi meelde), et oleksid võinud sõjaaja eriolukorra tingimustes lihtsalt keelduda millestki sellisest, mida oli antud hetkel kaitseotstarbeliselt vaja? Lisaks oli isake ise see, kes rasketanki konstruktoritele päevast päeva kuklasse hingas, nõudes iga päev teostatud tööde ja tulemuste kohta aruannet

Urmas.