Venemaale on läinud ametlikult juba 351 000 põgenikku Ukrainast (29.3. seisuga). Võimalik küll, et osa neist viidi sinna vägisi, aga vaevalt, et väga paljud, sest see number oli üle 200 000 juba enne kui Hersonist-Mariupolist küüditamise signaale tuli. Ja need 113 000, kes DNRist/LNRist sinna veeti 21.-23.2. ei ole 351 000 numbri sisse arvatud.
https://data2.unhcr.org/en/situations/ukraine/location?secret=unhcrrestrictedhttps://www.bbc.com/news/world-60555472Et selliseid inimesi selgelt on, aga suhteliselt vähe (400 000 on ju ka ainult 1% kõigist Ukraina elanikest). Venekeelsete meelsus Ukrainas on väga paljudel muutunud just viimase kahe-kolme kuuga. 2014 peeti tänaval kinni Ukraina üksused nende bronebaabade poolt, nüüd Vene omad.
See, milline osakaal Eesti venelastest ühele või teisele poole kaldub: seda saab päriselt teada alles siis kui möll käes on. Tänu heale infoliikumisele, on selliseid, nagu Andrei Vesterinen, üha rohkem. Nemad kaitsevad Eestit, Narvas ja Kohtla-Järvel ka. Aga jah, mittekodanike relvaload on kahtlane teema küll, ega Venemaalt põgenenud intelligendid relvaluba taotlema ei tiku vast.
Andrei Vesterinen on vene keeles väga tublisti ja põhjalikult kogu viimase viie nädala jooksul pidevalt selgitustööd teinud kohalike venelaste suhtes ja viimase postituse kommentaarides on põhitoon toetav. Lootust on. Viimane postitus oli 29.3., DeepL tõlge:
Olen märganud, et olen muutunud äärmiselt vastumeelseks nende inimeste suhtes, kes avalikult toetavad Putini režiimi või sõda Ukrainas üldiselt. Ma olen lihtsalt muutunud lollide inimeste või lausa kariloomade suhtes vastumeelseks (kariloomadest kirjutan varsti eraldi postituse). Loomadel ei ole rahvust. Kahjuks on nad kõikjal.
Ma püüan minimeerida oma suhtlemist selliste inimestega või piirata nendega suhtlemist. Eriti kui need inimesed on võõrad või kauged tuttavad, kellega mul ei ole mingit seost.
Lähedaste sõprade/sõpradega saame ikka kokku leppida, et me ei räägi poliitikast. Sellised kokkulepped on olemas. Aga kogu pilt on kahjuks selline, et paljud inimesed ei mõista üht - sõda on kohutav ja see on kuritegu.
Ja üldiselt mõned inimesed esitavad küsimuse - "Miks sa Andriukha uputad Ukraina eest? Miks te olete hakanud ukrainlasi toetama? Andrjukat ahistas eelmisel aastal ilmselt kapo, nii et ta üritab end ise teenida. Ilmselt üritab ta endale nime teha jne."
Veelgi enam, need on inimesed, kellel on ikka veel "sõprade ja jälgijate" nimekirjad, mõnikord isegi püüavad suhelda. Ja nende selja taga räägivad nad sellist jama.
Ma olen seda kogu aeg kuulnud.
Ma selgitan.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama ega selgitama. Keegi ei ole mind töödelnud. Ainus inimene, kes teab, kuidas asjad tegelikult on ja kelle arvamust ma tegelikult hindan oma tegevuse ja arvamuste kontekstis, on mu naine. Jah, mõtle minust kui PR-töötajast. PR inimeste aitamiseks. Ma PRin inimese suhtumist raskesse olukorda, kui keegi ei ole kindel, et homme ei leia end pagulase rollis.
Olen suutnud projitseerida meie riigis toimuvat ja esitanud endale küsimuse: kui meil oleks olnud selline õudus meie riigis? Ei ja ei! Vaba ja sõltumatu riigi ründamine ja hävitamine on kuritegu. Nii nagu see oli Iraagis, Afganistanis, Süürias, Tšetšeenias, Jugoslaavias, Vietnamis jne. Mis iganes. See on õudus.
Aga kui teie riiki rünnatakse ja te peate seda kaitsma ja aitama. Ei ole oluline, kuidas. Püssiga või ilma. Need inimesed on kõik kangelased. Ja pole tähtis, millises vormis nad on. Oluline on see, et nad kaitsevad oma riiki. Ja see on kangelaslikkus. Ukrainlased kaitsevad ja toetavad täna oma riiki ja nad annavad mulle palju austust
Kahjuks on Suure Võidu fakt tänapäeval muudetud Venemaa propagandavahendiksja siinkohal olen ma nõus, et Eestis tuleks 9. mail teha kõik, et vältida provokatsioone. Seepärast palun ma oma sõpradel ja jälgijatel, et nad oleksid mõistlikud - jääge 9. mail siseruumidesse. Palun.
Mina näiteks olen 9. mail lihtsalt kodus oma perega. Ja ma võin oma vanaisade mälestust austada ka ilma pronkssõduri juurde minemata ja kandmata Püha Georgi lindiEs on erinevaid viise, kuidas seda tegu meeles pidada. See on minu arvamus.
Ma arvan, et nendel rasketel aegadel peaksite eelkõige jääma inimesteks. Aga raske on olla inimene. Palju lihtsam on olla kaabakas. Aga raske on olla inimene.
Kui ma vaatan, mis Ukrainas toimub, kui ma räägin inimestega, kui ma vaatan erinevaid kohutavaid pilte sellest, mis toimub, kui ma kuulen inimestelt, et nad toetavad seda sõda, siis ma jõuan järeldusele, et nad on kas täielikud kaabakad või lihtsalt idioodid, kes ei tea ja loodetavasti ei saa kunagi teada, mis on sõda.
Olge inimlikumad. Ole mõistlik.
https://www.facebook.com/andrei.vesterinen
