Tere,
Minu probleem seisneb juppide kloonimises, nimelt olen katsetanud ühe meetodiga aga see ei ole väga tõhus, kuna jupp lihtsalt ei jää sama kujuga, kuskilt vajub loperguseks jne.
Üldiselt minu ''nipp'' seisneb selles, et lego juppidest ehitada väike kast, sinna sisse plastiliin ja see ära sulatada, pärast nii jupp kui plastiliini pealiskiht silikoonõliga kokku ja jupp sisse suruda. Ja nüüd tekibki probleem, plastiliin siiski nii vedel, et välja tõmbamisel muljub vormi ära. Nagu mina siiamaani nuputanud olen oleks võimalik teha kipsi või millegi sellisega, kuid siis ei jää vist originaal jupist suur midagi alles.
Olen uurinud ka paljudelt välismaistelt mudeliehitajate lehtedelt, kuid probleem jälle see, et pole saada vastavaid aineid mis neil kasutusel.
Et, palun jagage enda meetode kuidas Teie saate korralikult jupi kloonitud.
Ette tänades, Visible
Juppide kloonimine
jupp
Tehnoloogia on täiesti rakendatav. Kui rahad, et plasteliin vormi hoiaks, siis pane enne kogu see kupatus külmkappi ja alles siis võta ese vormist välja. Olen ise selliselt mõned detailid teinud. Kasutasin seda meetodit küll erinevate plastmassosade tegemiseks ja plastmassiks kasutasin läbipaistvat-värvitut EPO-t, mida sai siis ka vastavas toonis värvida.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Tervist.
Kloonimine kerkib aeg-ajalt ikka päevakorda, mida nõudlikumaks muutub mudelite ehitaja, seda sagedamini
Alguses tuleb mõne täiesti purunenud või puuduolev jupp sel moel asendada, hiljem kujuneb välja spetsiifiline sündroom - nii nagu mõni oluline detail on tootja poolt lohakalt tehtud, nii trügivad pähe detaili kohendamise ja kui sarnaseid peaks mitu olema, siis ka kloonimise mõtted. Ja nii ta läheb...
Lõppfaasis võib juhtuda, et võetakse ette midagi sellist, mida keegi naljalt ei valmista, või mis resinina on küll olemas, kuid seetõttu hirmkallis, või siis liig kehva, et selle eest suurt summat välja käia. Antud hetkel sebingi sellise asja kallal, sai ühele itaallasele moka otsast lubatud, et kui ta L-6/40 kohta parasjagu materjale saadab, võib ju ette võtta. No ja ta sunnik saatiski - hunniku koopiaid manuaalist - ning nüüd tegelengi kõige muu kõrvalt agarasti master-mudelite tegemise ja nende kloonimisega, pilt kah juurde, siis on selge, millega tegu:
Aga nüüd kloonimisest kah, plastiliiniga võib ju toimetada, aga tegelikult on see paras massohism, käsi veidi vääratab vormi täitmise juures ja ongi mokas. No ja keerulisema kujuga valandite peale ei tasu mõeldagi. Aastaid tagasi sai alustatud autohermeetikuga, on sihuke silikoon, tuubis, mõeldud igasuguste tihendite asendamiseks. Sellega on kah omad jamad - esiteks haiseb tugevalt äädika järele, teiseks saab vormi tehes kanda korraga peale õhukese kihi, muidu võibki ootama jääda. Aga kui kõik see Kolgata tee on läbi käidud (korraliku kahe poolega vormi tegemine võtab nädala), siis valmis vorm võimaldab meil müügil oleva valge EPO liimiga valada nii 40 korda. Millest tavaliselt täiesti piisab. Sellisel kombel valasin ka oma IS-2 käiguosa rattad ja roomikud, vaata mu kodukale, seal on näha.
Kogu seda värki aretasime koos sõbraga, aga et tal oli algusest peale igasuguse krehvtikama keemia suhtes allergia, siis pööras ta pilgu stomatoloogide arsenali suunas. Ja järgmine silikoon, millega ta aktiivselt katsetama asus oli sihuke ilusat sinist värvi, selle abil sai IS-ile torn valatud:
See materjal on algselt mõeldud stomatoloogilise kipsivalu jaoks. EPO liimi kannatas ta ta kah, kuid on veidi hapravõitu ja üsna kapriisne vormi valmistamise käigus. Nii et järgmine ports sai võetud juba veid teistsugune, kuigi samuti stomatoloogide pärusmaalt - Twinsil on nimeks, kahekomponendiline, üks potsik ilus kollane, teine sügavsinine, kokku segatakse 1:1 -le ja annab pastelse mererohelise "kummi"(shor A ~ 20), tardub täielikult poole tunni jooksul, nii et kahe poolega vormi saab valmis tunni ajaga - progress missugune!
Sellega ma hetkel toimetangi, kuigi on tulnud tegemist teha ka PORA-KAST -M -ga ja veel ühe poolakate silikooniga, sellest tegin vormid oma Renault roomikute valamiseks, aga ausalt öeldes selle lõhn eriti ei meeldi...
Võimalik et ei osanud kõike vajalikku kirja panna, nii et küsige..
Urmas.
Kloonimine kerkib aeg-ajalt ikka päevakorda, mida nõudlikumaks muutub mudelite ehitaja, seda sagedamini
Alguses tuleb mõne täiesti purunenud või puuduolev jupp sel moel asendada, hiljem kujuneb välja spetsiifiline sündroom - nii nagu mõni oluline detail on tootja poolt lohakalt tehtud, nii trügivad pähe detaili kohendamise ja kui sarnaseid peaks mitu olema, siis ka kloonimise mõtted. Ja nii ta läheb... Lõppfaasis võib juhtuda, et võetakse ette midagi sellist, mida keegi naljalt ei valmista, või mis resinina on küll olemas, kuid seetõttu hirmkallis, või siis liig kehva, et selle eest suurt summat välja käia. Antud hetkel sebingi sellise asja kallal, sai ühele itaallasele moka otsast lubatud, et kui ta L-6/40 kohta parasjagu materjale saadab, võib ju ette võtta. No ja ta sunnik saatiski - hunniku koopiaid manuaalist - ning nüüd tegelengi kõige muu kõrvalt agarasti master-mudelite tegemise ja nende kloonimisega, pilt kah juurde, siis on selge, millega tegu:
Aga nüüd kloonimisest kah, plastiliiniga võib ju toimetada, aga tegelikult on see paras massohism, käsi veidi vääratab vormi täitmise juures ja ongi mokas. No ja keerulisema kujuga valandite peale ei tasu mõeldagi. Aastaid tagasi sai alustatud autohermeetikuga, on sihuke silikoon, tuubis, mõeldud igasuguste tihendite asendamiseks. Sellega on kah omad jamad - esiteks haiseb tugevalt äädika järele, teiseks saab vormi tehes kanda korraga peale õhukese kihi, muidu võibki ootama jääda. Aga kui kõik see Kolgata tee on läbi käidud (korraliku kahe poolega vormi tegemine võtab nädala), siis valmis vorm võimaldab meil müügil oleva valge EPO liimiga valada nii 40 korda. Millest tavaliselt täiesti piisab. Sellisel kombel valasin ka oma IS-2 käiguosa rattad ja roomikud, vaata mu kodukale, seal on näha.
Kogu seda värki aretasime koos sõbraga, aga et tal oli algusest peale igasuguse krehvtikama keemia suhtes allergia, siis pööras ta pilgu stomatoloogide arsenali suunas. Ja järgmine silikoon, millega ta aktiivselt katsetama asus oli sihuke ilusat sinist värvi, selle abil sai IS-ile torn valatud:
See materjal on algselt mõeldud stomatoloogilise kipsivalu jaoks. EPO liimi kannatas ta ta kah, kuid on veidi hapravõitu ja üsna kapriisne vormi valmistamise käigus. Nii et järgmine ports sai võetud juba veid teistsugune, kuigi samuti stomatoloogide pärusmaalt - Twinsil on nimeks, kahekomponendiline, üks potsik ilus kollane, teine sügavsinine, kokku segatakse 1:1 -le ja annab pastelse mererohelise "kummi"(shor A ~ 20), tardub täielikult poole tunni jooksul, nii et kahe poolega vormi saab valmis tunni ajaga - progress missugune!
Sellega ma hetkel toimetangi, kuigi on tulnud tegemist teha ka PORA-KAST -M -ga ja veel ühe poolakate silikooniga, sellest tegin vormid oma Renault roomikute valamiseks, aga ausalt öeldes selle lõhn eriti ei meeldi...
Võimalik et ei osanud kõike vajalikku kirja panna, nii et küsige..
Urmas.
-
Panzergrenadier
- Liige
- Postitusi: 1555
- Liitunud: 02 Apr, 2005 22:12
- Asukoht: Tartu/Tallinn
- Kontakt:
Jällegi veendun, et Fossil on ikka oma ala meister.
Aga nüüd siis küsimused.
Kas seda hambaarstide silikoni on Eestis saada, või peab olema hambaarstiga hea sõber ja temalt ostma? Kuidas selle hinnaga on?
Kas põhimõtteliselt käib asi nii (jah ma olen sinu kodulehelt seda artiklit lugenud), et valad väikese kastikese silikoni täis ja siis surud kohe osa sinna sisse ja teise vormipoole jaoks teed samamoodi?
Mulle jääb ikkagi pisult mõistatuseks, kuidas sa EPO keerukamate osade kontuure jälgima saad panna. Ei taha see aine eriti voolata.
3D printimine on vägagi kallis. Juba üks roomikute komplekt maksab üle 100$.
Siim
Aga nüüd siis küsimused.
Kas seda hambaarstide silikoni on Eestis saada, või peab olema hambaarstiga hea sõber ja temalt ostma? Kuidas selle hinnaga on?
Kas põhimõtteliselt käib asi nii (jah ma olen sinu kodulehelt seda artiklit lugenud), et valad väikese kastikese silikoni täis ja siis surud kohe osa sinna sisse ja teise vormipoole jaoks teed samamoodi?
Mulle jääb ikkagi pisult mõistatuseks, kuidas sa EPO keerukamate osade kontuure jälgima saad panna. Ei taha see aine eriti voolata.
3D printimine on vägagi kallis. Juba üks roomikute komplekt maksab üle 100$.
Siim
Nojah, eks selle "meistriks" olemisega on nagu on , aga igatahes tänan komplimendi eest!
Nüüd siis vastused:
Seda stomatoloogilist silikooni olen ostnud firmast Kemotex, õigemini vist Kemotex Bio, asub Tallinnas Akadeemia tee 17, telefon 6 703 680. Pakendi suurus 1kg sinist + 1kg kollast, seega kaks kilo kokku ja hind kusagil 900 eegu kanti. No tundub jah veidi kallivõitu, aga kui arvestsada et aasta jooksul läheb mul kogu see pakend uhkelt ära ning grammi omahind tuleb odavam kui autohermeetikul, siis enam väga hirmus ei tundugi.
Kusagil kuu aega tagasi ostsin uue pakendi, seekord pakuti midagi sarnast omaduste poolest, aga veidi odavamat (1kg+1kg = 781 EEK), üks komponent on mereroheline, teine valge, seda pole veel jõudnud proovidagi, kuna sõber andis enda pooliku pakendi koheseks tarvitamiseks, et ehk läheb muidu hapuks kätte. Eile just tegin itaallase tähiku jaoks vormi, ei sanud küll aru, et silikooni omadused oleks mingil moel muutunud, kuigi sõbra käest saadud pakend on juba paar aastat vana.
Aga kõik see värk käib nii, et kõigepealt surun vajaliku detaili poolest saadik plastiliini sisse (vahaplastiliinid ei sobi), silun servad korralikult kinni, sest muidu ronib silikoon sinna ka, kuhu vaja ei oleks. Ümberringi vajutan pintsli sabaga augukesed ja kõige ümber käib plekiribast saalung. Silikooni segan väga väikese koguse korraga - 0,05 ml + 0,05 ml - doseerin 5 ml süstaldega. selle väikese koguse segan kiiresti ja korralikult hambatikuga läbi ja seejärel katan hambatiku otsaga järk-järgult ettevalmistatud mudeli pinna, töötada tuleb suht kiiresti, kuna segu hakkab paari minuti pärast tahkenema. Selline pinna katmine on vajalik õhumullide vältimiseks, kui kogu pind on kaetud, segan juba suurema portsu ~ 5-6 ml + 5-6 ml, olenevalt muidugi vormi suurusest. Ning pärast korralikku segamist valan vormipoole täis, nii et pind kummub veidi üle. Pealt katan kõik klaasitükiga, alustan servast et õhk vahelt välja pääseks, klaas jääbki peale kuni kõik see värk tardub. Poole tunni pärast keeran kogu krempli tagurpidi, klaasitükk allapoole ja koogin plastiliini saalungi seest välja, soovitav on et mudel silikooni seest ei eralduks. Puhastan tardunud pinna masteri ümber plastiliinijääkidest ja pintseldan pinna üle mesilasevaha lahusega (piirituses küllastumiseni lahustatud mesilasevaha vahaküünaldest), mõne minuti pärast piiritus aurustub ja kogu protsess kordub - alguses väike kogus, pärast suurem. Ning teine klaasitükk otsa. Ja poole tunni möödudes võib klaasitükid maha ja masteri välja võtta. Valmis vormil lasen reeglina 4-5 tundi "välja hingata", sest koheselt sissetopitud EPO ei taha normajaga kõveneda. Enne kasutamist lõikan peene uuritsaga (tavaline, puidu jaoks) ümbar masteri soone mõlemale poolele, sinna koguneb EPO ülejääk.
Aga valamine, no see on ainult nime poolest valamine , tegelikult tuleb vorm hoolikalt täita, alustades pisematest süvenditest - poldipead ja muu selline. Kuid enne tuleb EPO õigesti valmis segada, kasutan väikest kaalu, põhimõttega 1:4, nagu tuubi peal kirjas, mida täpsemalt doseerida, seda stabiilsema tulemuse saab. Doseerin tablettide pakendite "kausikeste" sisse ja kokkusegamiseks kasutan väikest käsipuurmasinat, mille tsangi on kinnitatud 1 mm puuri saba. Pöörded on minimaalsed, kõik selleks, et mulle ei moodustuks. Ja reeglina neid ei tulegi. No ja edasi on juba täitmine, mõlemad pooled tuleb täita nii, et veidi oleks kummuks üle, siis keeran mõlemad pooled vertikaalseks, panen alumised servad vastamisi - et õhk ülevalt välja pääseks - ja surun vormi ettevaatlikult kokku. Edasi panen vormi klaasitükile pikali, detaili fassaadipool allapoole (et kui juhtubki mõni mull, siis kerkib tavaliselt üles ja ei jää hiljem näha), peale panen väikese sirge tüki plastikut ja mõnekümnegrammise raskuse. Ja ongi kõik - kuue tunni pärast on valmis, pärast "valandi" väljavõtmist tuleb viimasel lasta veel veidi tahkuda ning võib kraadid puhastada, need on reeglina mõne mikroni paksused.
Kuid kui valada tahetakse, selle otseses mõttes, siis on vaja juba veidi teistsuguseid silikoone ja eposid, tüki maad kallimaid ja ka veidi teistsugust tehnoloogiat nõudvaid. Antud hetkel soovitatakse soojalt saksa firma "Sika" vaiku Biresin G-27 ja "Smooth-on" firma silikooni Model Max 30, kuid ise ma neid veel proovinud ei ole.
Urmas.
, aga igatahes tänan komplimendi eest!Nüüd siis vastused:
Seda stomatoloogilist silikooni olen ostnud firmast Kemotex, õigemini vist Kemotex Bio, asub Tallinnas Akadeemia tee 17, telefon 6 703 680. Pakendi suurus 1kg sinist + 1kg kollast, seega kaks kilo kokku ja hind kusagil 900 eegu kanti. No tundub jah veidi kallivõitu, aga kui arvestsada et aasta jooksul läheb mul kogu see pakend uhkelt ära ning grammi omahind tuleb odavam kui autohermeetikul, siis enam väga hirmus ei tundugi.
Kusagil kuu aega tagasi ostsin uue pakendi, seekord pakuti midagi sarnast omaduste poolest, aga veidi odavamat (1kg+1kg = 781 EEK), üks komponent on mereroheline, teine valge, seda pole veel jõudnud proovidagi, kuna sõber andis enda pooliku pakendi koheseks tarvitamiseks, et ehk läheb muidu hapuks kätte. Eile just tegin itaallase tähiku jaoks vormi, ei sanud küll aru, et silikooni omadused oleks mingil moel muutunud, kuigi sõbra käest saadud pakend on juba paar aastat vana.
Aga kõik see värk käib nii, et kõigepealt surun vajaliku detaili poolest saadik plastiliini sisse (vahaplastiliinid ei sobi), silun servad korralikult kinni, sest muidu ronib silikoon sinna ka, kuhu vaja ei oleks. Ümberringi vajutan pintsli sabaga augukesed ja kõige ümber käib plekiribast saalung. Silikooni segan väga väikese koguse korraga - 0,05 ml + 0,05 ml - doseerin 5 ml süstaldega. selle väikese koguse segan kiiresti ja korralikult hambatikuga läbi ja seejärel katan hambatiku otsaga järk-järgult ettevalmistatud mudeli pinna, töötada tuleb suht kiiresti, kuna segu hakkab paari minuti pärast tahkenema. Selline pinna katmine on vajalik õhumullide vältimiseks, kui kogu pind on kaetud, segan juba suurema portsu ~ 5-6 ml + 5-6 ml, olenevalt muidugi vormi suurusest. Ning pärast korralikku segamist valan vormipoole täis, nii et pind kummub veidi üle. Pealt katan kõik klaasitükiga, alustan servast et õhk vahelt välja pääseks, klaas jääbki peale kuni kõik see värk tardub. Poole tunni pärast keeran kogu krempli tagurpidi, klaasitükk allapoole ja koogin plastiliini saalungi seest välja, soovitav on et mudel silikooni seest ei eralduks. Puhastan tardunud pinna masteri ümber plastiliinijääkidest ja pintseldan pinna üle mesilasevaha lahusega (piirituses küllastumiseni lahustatud mesilasevaha vahaküünaldest), mõne minuti pärast piiritus aurustub ja kogu protsess kordub - alguses väike kogus, pärast suurem. Ning teine klaasitükk otsa. Ja poole tunni möödudes võib klaasitükid maha ja masteri välja võtta. Valmis vormil lasen reeglina 4-5 tundi "välja hingata", sest koheselt sissetopitud EPO ei taha normajaga kõveneda. Enne kasutamist lõikan peene uuritsaga (tavaline, puidu jaoks) ümbar masteri soone mõlemale poolele, sinna koguneb EPO ülejääk.
Aga valamine, no see on ainult nime poolest valamine
, tegelikult tuleb vorm hoolikalt täita, alustades pisematest süvenditest - poldipead ja muu selline. Kuid enne tuleb EPO õigesti valmis segada, kasutan väikest kaalu, põhimõttega 1:4, nagu tuubi peal kirjas, mida täpsemalt doseerida, seda stabiilsema tulemuse saab. Doseerin tablettide pakendite "kausikeste" sisse ja kokkusegamiseks kasutan väikest käsipuurmasinat, mille tsangi on kinnitatud 1 mm puuri saba. Pöörded on minimaalsed, kõik selleks, et mulle ei moodustuks. Ja reeglina neid ei tulegi. No ja edasi on juba täitmine, mõlemad pooled tuleb täita nii, et veidi oleks kummuks üle, siis keeran mõlemad pooled vertikaalseks, panen alumised servad vastamisi - et õhk ülevalt välja pääseks - ja surun vormi ettevaatlikult kokku. Edasi panen vormi klaasitükile pikali, detaili fassaadipool allapoole (et kui juhtubki mõni mull, siis kerkib tavaliselt üles ja ei jää hiljem näha), peale panen väikese sirge tüki plastikut ja mõnekümnegrammise raskuse. Ja ongi kõik - kuue tunni pärast on valmis, pärast "valandi" väljavõtmist tuleb viimasel lasta veel veidi tahkuda ning võib kraadid puhastada, need on reeglina mõne mikroni paksused.Kuid kui valada tahetakse, selle otseses mõttes, siis on vaja juba veidi teistsuguseid silikoone ja eposid, tüki maad kallimaid ja ka veidi teistsugust tehnoloogiat nõudvaid. Antud hetkel soovitatakse soojalt saksa firma "Sika" vaiku Biresin G-27 ja "Smooth-on" firma silikooni Model Max 30, kuid ise ma neid veel proovinud ei ole.
Urmas.
-
Panzergrenadier
- Liige
- Postitusi: 1555
- Liitunud: 02 Apr, 2005 22:12
- Asukoht: Tartu/Tallinn
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist