Tankid ei käivitu, inimesi pole piisavalt: mis toimub Pridnestrovie pärast Putini provokatsioone
Venemaa poolt Moldova territooriumil loodud kvaasivabariigi liidreid vapustas täiemahulise sõja puhkemine Ukrainas, sest nende jaoks tähendas see konflikt võimalikku lõpu algust. Paljude aastate jooksul, mil "MRT" Transnistrias eksisteeris, harjusid kõik suhteliselt stabiilse eluga ega valmistunud sõjaks üldse.
Kanal 24 kirjutab sellest.
Ukraina eriteenistuse allikate sõnul taipas nn MRT juba sõja esimestel päevadel, et nad on Venemaast täielikus isolatsioonis. Terroristide ainsaks lootuseks oli Putini hordi loomine Transnistriasse maismaakoridor, kuid kõik mõistsid, et see saab juhtuda ainult siis, kui orkid on uskumatult edukad.
Moldovasse liikumise suunal rashistid võitu ei saavutanud, mistõttu hakkas olukord tunnustamata piirkonnas tõsiselt halvenema.
Abi ei tulnud, abiväge ei saadetud
Transnistrias paiknev Vene kontingent mõistis, et Moldova vägede võimalikuks hoidmiseks ei jätku vägesid juhul, kui võimalik, et kvaasiformeeringuga jõuga toime tulla. Täiendavaid üksusi Venemaalt üle viia ei olnud enam võimalik. Seda mõistis ka Kreml, mistõttu hakati Chişinăut võimalike rünnakute ohjeldamiseks poliitiliselt survestama.
Paralleelselt sellega hakkasid "MRT" täielikult motiveeritud Vene kuraatorid oma relvi ragistama, Tiraspoli lennujaama lennukite vastuvõtmiseks ette valmistama ja üldiselt teesklema, et nad on peaaegu valmis sõjaks Ukrainaga.
Transnistrias asuvate soomusmasinate kontrollimine näitas, et olukord on palju hullem, kui keegi arvata oskas. Igast neljast tankist sai startida vaid üks. Ligikaudu sama oli soomustransportööride ja jalaväe lahingumasinatega. "MRT" kaitsevõime on Moskva realistliku hinnangu kohaselt mitu nädalat Moldova vägedele vastu seista.
Kui aga Ukraina sekkub probleemi lahendamisse, ennustas Venemaa kindralstaap enklaavi täielikku kadumist kahe päeva pärast. Venelased on aga kindlad, et Kiiev ja Chişinău ei asu kunagi reaalsele ühistegevusele rahutu piirkonna probleemi lahendamiseks.
Rühmituse tugevdamiseks üritati elanikkonda Transnistrias mobiliseerida, kuid kõik need meetmed ei toonud kaasa midagi. Kvaasihariduse sõjaväeline juhtkond suutis värvata vaid 59 inimest. Seetõttu ei saa “PMR” üldse aru, miks Putin hakkas teesklema, et sealt on kavas rünnak Ukraina vastu. Ja nad kardavad väga saada käsku Ukraina relvajõudude provotseerimiseks.
Putini provokatsioonid on Kremli agoonia
Venemaa täiemahulise Ukraina-vastase sõja teise etapi algusega tegid Kreml ja Venemaa kaitseministeerium mitmeid avaldusi oma kavatsuste kohta murda läbi Transnistria maismaapiiri. Nad tegid seda Ukraina eriteenistuste sõnul selleks, et meie osariigi peastaap ei saaks vabalt selles suunas reserve opereerida. Sellest aga Putinile ei piisanud. Arvestades tegelikku olukorda rindel, sanktsioonide ahela karmistamist ja NATO tõenäolist laienemist, on Kremli režiim sattunud piinlikust seisundist. Kuigi Venemaa võib vastu pidada ja sõda pidada mitu aastat, on Moskva täiesti teadlik, et ilma võitudeta kaotavad nad kiiresti kontrolli oma riigis valitseva olukorra üle.
Selline olukord sunnib Putinit ja tema käsilasi ähvardama kõiki maailma riike, mida nad peavad vaenulikuks. Need on Jaapan, mis nimetab Kuriile okupeeritud aladeks, ning Soome ja Rootsi, kes otsustasid ühineda Põhja-Atlandi alliansiga, Balti riigid ja üldiselt peaaegu kogu lääs. Kuid samal ajal ei saa Kremli Hitler liikuda alusetutelt väljaütlemistelt reaalsete tegudeni, kuna Venemaa ei saa avada teist rindet ei füüsiliselt ega majanduslikult. Välja arvatud juhul, kui mõnes väga väikeses riigis, kus on garantii, et maailma üldsus ei sekku.
Kuna Orkistan sattus olukorda, kus ta saab Ukrainas läbi viia vaid sõjalisi operatsioone ja ohustada rahu, otsustas Moskva suurendada survet Ukrainale ja Euroopale ainsal nende jaoks võimalikul viisil – tekitada Transnistrias rida provokatsioone. Nii lootsid venelased lahendada mitu probleemi korraga: mobiliseerida kvaasivabariigi elanikkonda, pinnida Ukraina varusid ja luua Euroopa kaardile veel üks enam-vähem kuum koht.
Tuleb märkida, et kõik FSB ohvitseride tekitatud provokatsioonid on äärmiselt rumalad, sest tühjaks jäänud MGB hoone tulistamine toimus Vene relvadega, raadiotornide õhkimine vaevalt aitab elanikkonda Ukraina peale vihastada, täpselt nagu plahvatus sõjaväeosa territooriumil.
Sai vastupidise efekti
Millega venelased selliseid provokatsioone sooritades täpselt lootsid, on raske öelda. Kuid peale järjekordse propagandalaine Solovjovi ja Skabejeva vaimus “tillid ei kesta mitte ainult Venemaad, vaid ka Transnistriat” ei saadud Moskvas midagi. Terrorienklaav asus paanikas "sabotööre püüdma" ja teatas teetõkete paigaldamisest, julgeolekujõudude üleviimisest täiustatud teenistusrežiimile ja koolide üleviimisest kaugõppesse. See tekitas otse MRT-s valitsevas olukorras parajal määral pingeid, kuid sugugi mitte selleni, millele sissetungijad lootsid. Mittevabariigi elanikud, kel vähegi võimalik, hakkasid sealt Moldovasse lahkuma. Nad reageerivad ka olukorrale Chişinăus, kuid siiani pole teada, kuidas. Terrorienklaavi juhid ei mõista, miks Venemaa üldse provokatsioonidele astus. Nad kardavad hirmsasti kaotada territooriumi, millest on saanud peaaegu kogu Euroopa salakaubaveo aken, mis toob uskumatult palju raha kogu eliidile.
Mis puudutab seda, mida provokatsioonid Ukraina jaoks muutsid, siis vastus on väga lihtne: kindralstaap mõistis täielikult juba sõja algusest peale Transnistria mõttetu pealetungi võimalust meie territooriumile. See võimalus jääb, kuid rühmade tugevdamine MRT-s on võimatu.
Nagu IS-i rühmitus teatas, on Transnistrias ägenemine, Kremli marionetid mängivad Vene Föderatsiooniga kaasa.
