HS artikkel Hersoni kandist:
34-aastane Viktoria Daško ja tema pere elavad väikeses Ivanivka külas Hersoni piirkonnas. See on piirkond, kus Ukraina vastupealetung on viimasel ajal olnud edukas. Ivanivka vabastati juba juulis, kuid naaberküla alles paar nädalat tagasi.
Võitlus käib siin ikka veel, kusjuures rindejoon on nüüdseks tubli kümme kilomeetrit eemal. Otsustavaks on Nova Kahovka linn. Kui Ukraina saab selle, võib see päästa kogu lõunaranniku.
Isegi sel ajal, kui me räägime, laseb Ukraina õhutõrje midagi taevast alla. Kostab mürinat, siis põrge. Puude tagant tõuseb paks suits.
Viktoria Daško vaatab sinihalli suitsu.
"Jah, ma kardan ikka veel, eriti raketirünnakuid. Siia jõuab ka suurtükituli. Aga ennekõike olen ma vihane kogu selle hävingu pärast."
Hersoni piirkonnas on raske sõnadesse panna hävitustööde suurust. Õhuhoiatusi tuleb ikka veel kogu aeg. Saak rikneb põldudel, sest seda pole kusagil ladustada. Teed on pommitatud aukudeks.
Ja siis on veel majad.
Poole aastaga hävitati pool Ivanivka külast täielikult. Taevast tulid suurtükituli ja mürsud ning tankid sõitsid läbi külade, tulistades kõike, mis ette sattus. Väike 500 elanikuga küla võib ühe päeva jooksul vastu võtta sadu tabamusi.
Kui ma nüüd ringi vaatan, on kõikjal autovrakke, mille küljele on maalitud vene embleem Z. Majade ümber olevad aiad on kuulide või šrapnellide aukudest räsitud, ja kui hoone on muidu terve, siis vähemalt aknad on purunenud.
Venelased varastasid kõigepealt ja seejärel hävitasid peaaegu kõik Ivanivkast leitud sõidukid. Foto: Sami Kero / HS
Viktoria Dasko auto oli nõukogudeaegne Vaz 2101. Foto: Sami Kero / HS
Seda on Viktoria Daško mõelnud: kas sa üldse võid kahetseda oma maise vara kaotamist, kui su pere on elus ja terve?
Ajalehtedes kirjutatakse sageli neist, kes on kannatanud väga halva saatuse all. Daško perel oli hästi: isa, ema, 12-aastane tütar ja Daško abikaasa on kõik terved ja terved.
Kuid varandus oli kadunud.
Ukraina on täis sarnaseid lugusid. Sõja hind on kõrge kõigi jaoks, kuid eriti okupeeritud külade elanike jaoks.
Daško perekonna üksikelamu valmis kolm aastat tagasi. Ilus kelpkatusega hoone seisab ühel küla esimestest mustadest teedest. Kõrvalhoonesse kavandati juustukoda.
Maja on samuti unistus, mis on nüüdseks varemetes.
Tulge vaatama, Daško kutsub.
Kui perekonnal õnnestus pärast esimest okupatsioonikuud külast ära lipsata, asusid vene sõdurid Daško perekonna koju elama.
"Me oleme kõik oma säästud majja pannud. Me ehitasime seda kümme aastat. Iga tapeet ja iga varjund on läbi mõeldud."
Nüüd on interjöör hävitatud. Venelased, kes majas viibisid, lõhkusid kohti ja elasid nagu loomad, ütleb Daško. Külmiku roostevabast terasest uksel on kuuliaugud. Nurgad olid välja roojastatud. Välisköök plahvatas.
Vähemalt on hea, et seinad on enamasti terved. Kuid ainuüksi suure esiluugi purunenud aknad maksid 1 500 eurot, ohkab Daško.
See on palju, kui kontoritöötaja kuupalk on alla 200 euro.
Kõrvalhoone seinas on korvpalli suurune auk.
Majas elanud vene sõdurid kiskusid kapist asju välja ja laotasid need põrandale.
Kui venelased saabusid, uurisid nad kõik maja sahtlid läbi. Nad võtsid köögivilja- ja lihakonserve, rebisid laste riided kapist välja ja panid need põrandale.
Perekond sai ainult vaadata.
"Kujutate ette: nad rõõmustasid, kui leidsid siit veekanistrid. Ja nad imestasid, kuidas on nii väikeses Ukraina külas võimalik, et inimestel on konditsioneerimissüsteem. Nad arvasid, et see on luksus."
Venelased rüüstasid tossud, võtsid meeste riided ja isegi tütre vilkuvad jänesekõrvad. Nad võtsid isegi tööriistad ja kõik muu, mida sai kasutada ehitamiseks.
"Sõdurid nägid välja nagu vanad alkohoolikud, mitte nagu elukutselised sõdurid. Nad võtsid meilt peaaegu kõik ära," ütleb Daško.
Jah, peaaegu kõik. Aga hah! Daško hääl on peaaegu juubeldav, kui ta ütleb järgmise lause: nad ei saanud meie Nissani.
Tee ääres seisab säravvalge, värskelt vahatatud Nissan Murano. Sinna pargib Daško selle lihtsalt. Auto on pere õun, ostetud umbes aasta tagasi. See maksis üle 22 000 euro. See oli pere jaoks tohutu raha.
Kui algas sõda ja venelased okupeerisid Ivanivka, otsustasid Daško ja tema naine auto maha võtta. Nad eemaldasid rehvid ja matsid need tagahoovi. Seejärel peideti võtmed ja paluti Daško isal eemaldada mootori osad, et autot ei saaks kasutada. Osad olid peidetud aeda.
Hoovi oli jäänud ainult vana sinine Lada, mis oli teine auto. Ülejäänud Nissan oli garaažis peidus.
"Ja nii need idioodid ei saanudki meie Nissani võtta! Nad said ainult vana! See on 1980ndatest!"
Üks naaber ütles, et nägi Daško perekonna Lada - või Vaz 2101, nagu nõukogude autot Ukrainas kutsutakse - külas ringi sõitmas. Kapoti külge oli kinnitatud kuulipilduja, millega sõdurid tulistasid valimatult ümber küla.
Nüüdseks on möödunud nädal sellest, kui purunenud auto leiti nende kodust mõne kilomeetri kaugusel.
Soomes jälgitakse Ukraina sõda kohati nagu jalgpallimängu. Me rõõmustame, kui Ukraina vägede vastupealetung edeneb, ja imestame veidi, miks ukrainlased ise ei ole edu üle sama rõõmsad.
Viktoria Dasko on endiselt mures, et venelased võivad tagasi tulla. Ja kõikjal on maamiinid, sa ei julge isegi omaenda õuele minna.
Kui taevas ikka veel kogu aeg möllab, on raske olla võidukas. Isegi kui ees on õiglane tuul, on elu ikkagi segane. Igapäevaelu on katki ja jääb veel pikaks ajaks katki.
Paljudel inimestel ei ole tööd, kõik on puudu. Venelased võtsid mõnelt inimeselt isegi mööblit. Väike sõja mastaabis, kuid suur tavainimeste jaoks.
Daško isa Vitali Kysili tagahoovis on see näiteks näha: loomade aedikud on tühjad. Varem oli tal õu täis kitsi, kanu, parte ja pulli, kuid need kõik söödi ära okupatsiooni ajal.
"See oli kes ees see mees. Isegi koerad olid võistlusel."
Kysil elas oma naisega enamasti keldris, sest seal tundus ta end turvaliselt.
"Me püüdsime olla igas mõttes võimalikult neutraalsed. Aga me mässasime omal moel. Kui venelased telefonide järele küsisid, andsime neile vanad telefonid ja hoidsime uued peidus."
Daško jagas oma telefonis pidevalt teavet venelaste positsioonide kohta Ukraina vägedega. Mobiiltelefonide levi oli kehv, kuid Daško sõitis ringi jalgrattaga ja kui ta sai ühenduse, kasutas ta Signal-rakendust, et saata ukrainlastele ekraanipilte kaartidest.
See oli äärmiselt ohtlik, kuid ta tundis, et peab midagi tegema.
"Võtsin alati termoskannu kaasa ja ütlesin, et olen teel õe juurde piima järele. Kui ma õe õues välipelleri taga kätt tõstsin, tekkis tihti levi. Ma arvasin alati, et snaiprid märkavad mind ilmselt varsti, aga ma tegin seda ikkagi."
Veebruaris, sõja esimestel päevadel, kinnitas Vitali Kysil oma maja seinale Ukraina satiinist lipu. See on endiselt olemas.
Kui perekond Daško põgenes okupatsiooni ajal oma kodu väravast, vaatasid nad kõigepealt üle tee, et mitte näha venelasi, siis hiilisid nad naabermaja taga olevale mudarajale ja kõndisid 15 kilomeetri kaugusele ohutusse kohta.
Nad lohistasid oma seljakotid kaasa, kartes, et keegi tulistab. Neil oli kaasas see, mida nad kanda suutsid: neli kotti, mis olid pakitud nende kõige väärtuslikumate riietega, sealhulgas nahkjope ja karusnahk, ning hädavajalike paberitega.
Tütre hamster ja selle puur võeti samuti lennule kaasa.
"Nüüd oleme õnnelikud, et hamster on sõja seni üle elanud. Ostsime talle kaaslaseks merisiga."
https://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000009129192.html
