205. brigaadi kanali seisukoht mobilisatsioonist:
Rohkem kui kuu on möödas ja sellest on palju järeldusi teha. Rohkem kui 200 000 inimest on mobiliseeritud. See on rohkem kui sõja algusest saadik. Kuid nagu aeg on näidanud, on tegemist halvasti organiseeritud, halvasti koolitatud ja väljaõppeta 200 tuhande inimesega.
Venemaa kaitseministeeriumi struktuuris ei ole kaadriüksusi, mistõttu üks osa saadeti korraga rindele mehitamise lõpetamiseks, teine osa on piirialadel ja ülejäänud jätkavad väljaõpet.
Lisaks isiklikule suhtlusele mobiliseeritutega ja muule infole (sattusin tegeliku kanali peale, mida juhtis üks mobiliseeritav, saadan selle kõigile huvilistele isiklike sõnumitega), on veel armeeteenistuse kogemus, nii et järeldused on võimalikult objektiivsed.
Kõige olulisem asi, mida selles mobilisatsioonis ei arvestatud, olid nooremallohvitserid. Ülikooli sõjalise osakonna kogemustega kutsutud ohvitserid on nagu videoõppest autojuhtimist õppida. Komandöri on vaja värskelt värvatud sõjaväelastele rohkem selleks, et kaitsta neid amatöörluse eest - relvaga mehes on palju rumalust, seepärast ka tulistamisüritused, kaklused ja purjusolek. Sunnitud "ohvitserid" ei tea peaaegu midagi personaliga töötamisest, rääkimata võitlusest. See tekitab muidugi vajaduse rühma ühtekuuluvuse järele, kuid selle tulemuseks on üksuse kollektiivne juhtimine "mis oleks, kui" formaadis. Ja distsipliini on väga vähe.
Eile hakkavad ikka veel tsiviilisikud rakendama puhtalt tsiviilseid juhtimismeetodeid.
Siiani ei ole see probleem lahendatud ja sellel ei ole ühtset lahendust.
Ja on üsna ilmne, et suure hulga komandöride saab laenata Hersoni rinde üksustest - professionaalsed sõjaväelased, kellel on suur lahingukogemus, kuid see on kui võimalus.
Motivatsioon. Üks mobilisatsiooni nõrkusi. Kodumaa ja vennasrahva kaitsmine
on purustatud karmi reaalsuse tõttu. Mingil hetkel esitab iga sõjas olev inimene endale küsimuse "miks ma siin olen", ja kui ta ei leia vastust, mida ta on valmis uskuma ja aktsepteerima, tekib apaatia ning turvatunne ja enesesäilitamine langeb nulli. Eriti mõjutatavad inimesed, kes on näinud kõiki rindele jõudmise korraldusprotsessi probleeme, hakkavad levitama viirust "kõik on kadunud" ja "me kõik sureme". Nagu varemgi, ei suuda kaitseministeeriumi ideoloogid ikka veel luua alternatiivset motivatsioonivormi isikkoosseisule. Sellist, millesse on võimatu mitte uskuda. Psühholoogiline seisund on samuti määratud
Meditsiiniline koolitus. Puudub tegelik arusaam sellest, et meditsiinilist abi antakse eelkõige endale. Võitlusmeditsiin põhineb kogemustel, kui keegi ei saa sind aidata ja on ainult üks käsi, millega töötada. Puuduvad kogenud instruktorid ja puudub ühtne formaat individuaalsete esmaabikomplektide täitmiseks. Teadmised tasemel "minu ema tuttav töötab haiglas, ta ütles, et see on õige tee". On olemas tampoonid! Ükski tampoon ei saa 5,45 kuuliga augu sisse, need muudavad seda ainult hullemaks.
Varustus. Vabatahtlikul tasandil. Kellel oli aega osta seda, mida nad ostsid. Jahimehed ja kalurid. Siiski on puudus kuulikindlatest vestidest ja kiivritest. Tavalised kiivrid. Kuni 70% haavadest on šrapnellihaavad, ainult soomus ja kiiver võivad selle eest päästa. Sa peaksid ikka veel elama, et näha püssirohtu. Ma ei hakka palju kirjeldama, see on peamine.
Ettevalmistus. See on enam-vähem normaalne. Vähemalt sellepärast, et isegi üks nädal lasketiirul on piisav, et sisendada arusaamist sõjast. Hirm oma elu pärast. Puudub muidugi väljaõpe suurtükituleks. Kõik haiged on välja juuritud. Spetsialistid on väljaõppeta ja puudulikud, eriti kriitiline on kommunikatsioon. Puudub spetsialistide kvaliteetne valik.
Ja selle tulemusena on meil suur hulk väljaõppeta inimesi, kes alles nüüd hakkavad mõistma sõda kui reaalsust. Aeg näitab, kuidas me neid käsutame ja varustame.
Teine kanal räägib, et Starobelski suunal loodavad paljud mobikud, et nad päris lahnigutes osalema ei peagi...
Meil oli ainulaadne võimalus ja veetsime terve nädala põhjapoolsetel kaitseliinidel. Õnneks on Venemaa lõpuks ometi hakanud oma vägesid adekvaatselt hindama, nii et me kaevume maasse. Vaenlase ohjeldamine on nüüd peamine ülesanne.
Ukrainlased ründavad pidevalt, kasutades ära võimaluste akent. Väga varsti on põllud vihmast läbi imbunud ja pealetung on võimalik ainult teede kaudu. Välismaalaste kohalolek on märgitud. Aeg-ajalt koosneb vaenlase raadioõhk 30 protsendi ulatuses võõrkeelsest ja kaukaasia keelest.
Tuleb juhtida tähelepanu mitmele probleemile. Taganemine Izyumist avaldas negatiivset mõju eelisüksuste moraalile. On juhtumeid, kus lahingukorraldusi ei täideta. Kahjuks ei ole uurimisasutused neile ennekuulmatutele juhtumitele veel reageerinud. Pole tähtis, kes mida ütleb, aga ma tean juhtumit, kus üks suure südamega kindral veetis tund aega, et veenda kompaniid tagasi lahinguväljale, sest tal polnud muid mõjutusvahendeid.
Mõned mobiliseeritud usuvad, et nad ei osale sõjategevuses. Ja see on ohtlik eksitus. Nüüd säästab väejuhatus värvatuid igal võimalikul viisil. Nad püüavad neid panna teise ja kolmandasse kaitseliini. Neid ei ole saadetud ründama!!! Kuid mõned on muidugi eesliinil. Nende elutingimused on seal rasked ja nad satuvad aeg-ajalt tule alla. Põhimõtteliselt on see normaalne lahingutöö, kuid mõned inimesed ei ole selleks moraalselt valmis. Seega sünnivad lood komandöride reetmisest.
Starobelski suunal on hämmastav segu keskse sõjaväeringkonna ja Lääne sõjaväeringkonna üksustest. Paljud neist ei ole varem õlg õla kõrval töötanud, mistõttu on kohapeal raskusi koordineerimisega. Juhtkond, eriti kindral kolonel Lapin, sõidab sõna otseses mõttes iga päev rindele, et teha koostööd. Sagedased väljasõidud rindele ei pruugi alati hästi lõppeda. Veidi rohkem kui nädal tagasi lasi Ukraina kopter komando soomukile lõhkekeha. Sõitsime tagasi tühjade rehvidega. Teinekord lahkusime rindelt NP ja 30 minutit hiljem lendas sisse pool pakki "GRADi". Üks Lapini soomukitest on praegu remondis, sest see sattus varitsusse. Soomusauto kerel on üsna palju kuuliauke.
https://t.me/bayraktar1070/392
