Sellel foorumi leheküljel toodud meenutused on pärit põhiliselt kirjutajate vanaisadelt. Sellest järeldus, et kirjutajad on veel enamuses noored mehed. Kuid arvan, et lubate sõna sekka öelda ka ühel "vanaisal".
Kui lugeda täna ilmuvaid ajalehtede artikleid, kommentaare või arvamusi, siis sageli jätavad need mulje, et saksa sõdurid olid jõhkardid, ülbed, ja mida kõike veel. Muidugi oli nende hulgas, nii kui iga rahvuse hulgas ka selliseid. Kuid enamus neist olid üsna tavalised, lahked ja viisaka käitumisega. Seda eriti 1941. a. esimese ešeloniga Eestisse jõudnute hulgas.
Minu esimene kokkupuude saksa sõduritega toimus 8. juulil 1941, kui esimesed sakslaste autokolonnid ületasid Eesti piiri Iklas. Olin siis 14 aastane ja poisikesena huvitatud nende sõjatehnikast. Samal päeval jäi üks väeosa meie küla lähedale männimetsa alla peatuma. Õhtul tulid kolm sõdurit meie tallu ja meie imestuseks - majja sisenedes jätsid nad oma relvad õuevärava taha aia najale. Seni olime näinud, kuidas punasõdurid majja sisenedes enne püssi otsas oleva täägi ukse vahelt sisse torkasid...
Need sakslased soovisid osta kanamune ja tasusid riigimarkadega, kuna ostmarkasid neil vist veel polnud. Minu isa oli puhkpilli mängija ja meil oli kodus mitu puhkpilli. Üks sakslane, märganud toa seinal rippumas baritoni, küsis, kas ta tohib seda proovida. Oli küllap õppinud puhkpillimängija ja kohe kõlas läbi õhutuse vaikuse lõbus Rosamunde. Seejärel küsis too sakslane, et kas ta tohiks pilli endaga kaasa võtta, seni kuni nende väeosa siin peatub. Isa ei julgenud muidugi keelata ka ja siis võttis soldat taskust märkmiku ja andis isale tõendi allkirjaga, et ta on pilli laenuks võtnud.
Möödus paar päeva ja isa oli juba kindel, et on pillist ilma. Kuid kolmanda päeva õhtu hilja, olime juba kõik magama heitnud, kui keegi tagus tugevasti vastu ust. Isa läks avama ja seal seisis too sakslane, kes teatas jooksust hingeldades, et nende väeosa sõidab vara hommikul ära ja et ta tõi pilli tagasi...
Hiljem teenisin ise ligi aasta aega viie eesti poisiga kolmekümne sakslase hulgas ja pean ütlema, et toredamaid ja nii hoolitsevaid mehi on harva leida. Meie, eestlased, olime noored ja sõja lõpupäevadel, olles Kuramaa "kotis" oli toidust nappus. Mõned neist sakslastest jätsid osa oma vähesest toidust järele ja ulatasid toidunõu mõnele eesti poisile - "Essen Sie! Sie sind noch Junge!" Ka ostsid nad üsna mitmel korral oma raha eest lätlaste käest meie jaoks toidulisa... Nende kolmekümne sakslase hulgas oli vaid üks nats. See oli meie rühmaülem, kes tuli meile vahetult enne sõja lõppu ja keda sakslased ei sallinud silma otsas, lubades talle esimesel võimalusel kuuli anda... See jäi muidugi tegemata, sest enne lõppes sõda.
***
Ja veel üks juhus. See on küll juba minu isa jutustatud.
1945. a. oli meie külas peatunud üks punaarmee väeosa. Kesköö paiku olid kolm vene soldatit nõudnud sisselaskmist ühte meie naabertallu, kus elas keskealine abielupaar. Mees lasknud soldatid tuppa ja kuna naine olnud ööriietes voodis, surutud mees püssitäägi abil vastu seina ja seejärel vägistanud kõik kolm järgi mööda voodis olnud naist... Lahkudes viinud nad sahvrist kaasa seal olnud toiduained.
Punaarmee saigi 1945. a. üle Euroopa kuulsaks just saksa naiste vägistamistega. Ühtedel andmetel vägistati 900 tuhat, teistel andmetel 2 miljonit naist ja tütarlast... Andmed võib leida internetist.
1949. a. saabusin tagsi koju ja meie külas peatus talust-tallu käies kaks sakslannat. 1945. aastal, kui venelased Saksamaale jõudsid olid nii nemad kui nende alaealised tütred soldatite poolt vägistatud. Naised olid viidud seejärel Venemaale, kust nad 1949. aastal Eestisse toodi. Saksamaale neil minna ei lubatud. Nende tütred olid vene väeosa kaasa viinud ja nende saatusest ei teadnud nad midagi.
1946. aastal, olin sõjavangina Norilski vangilaagris ja kohtasin seal töötsoonis tööl käies noori sakslannasid, kes olid Saksamaal NKVD poolt lihtsalt kinni võetud ja ilma mingit süüdistust esitamata Norilski sunnitöölaagrisse toodud. Vaat niisugused olid ajad. On kahju, et demokraatlik lääs ei võimalda täna kogu tõde avalikkuse ette tuua... Lootus jääb teie, noorte meeste peale!
Folkloor e. rahvasuu ei valeta
Meenutusi möödunust...
Võitjal on alati õigus?
44-nda aasta kevad.
Satsu küla Erra vald I-Virumaa.
Kartulipanek.
Külas resideerub sks-te üksus. Sõdurid-ohvitserid ei tegele ainulüksi oma põhiasjadega, vaid löövad laial rindel kaasa ka majapidamistöödel.
Vanaema põllulapil kartuleid maha panemas rühm soldateid koos allohvitseriga.
Vanaema ja mu ema samal ajal köögis endile ja rühmale hernesuppi vaaritamas. Supp kõrbeb põhja. Lootusetult põhja. Just sel hetkel astub sisse sks ohvitser, ilmselt major.
Minu ema, väike laps sellal, puhkeb nutma, ikkagi sõjaaeg ja mine tea, mis saab. Major silitab lapse pead, paar lohutavat sõna vanaemalegi ning saadab oma tentsiku suurte kastrulitega väeosa kööki söögi järele. Seal, nagu ime, täpselt sama toit - hernesupp...
Sügis 1944.
Punaväelased käivad talust sisse välja nagu heaks võtnud arvata. Ei mingit halastust kanadele, ei lammastele-sigadele, kuuli saab koergi.
Öösiti pidev valve "kotimeeste" eemalhoidmiseks. Keegi seisab alati akna all lihakirves käes...
Satsu küla Erra vald I-Virumaa.
Kartulipanek.
Külas resideerub sks-te üksus. Sõdurid-ohvitserid ei tegele ainulüksi oma põhiasjadega, vaid löövad laial rindel kaasa ka majapidamistöödel.
Vanaema põllulapil kartuleid maha panemas rühm soldateid koos allohvitseriga.
Vanaema ja mu ema samal ajal köögis endile ja rühmale hernesuppi vaaritamas. Supp kõrbeb põhja. Lootusetult põhja. Just sel hetkel astub sisse sks ohvitser, ilmselt major.
Minu ema, väike laps sellal, puhkeb nutma, ikkagi sõjaaeg ja mine tea, mis saab. Major silitab lapse pead, paar lohutavat sõna vanaemalegi ning saadab oma tentsiku suurte kastrulitega väeosa kööki söögi järele. Seal, nagu ime, täpselt sama toit - hernesupp...
Sügis 1944.
Punaväelased käivad talust sisse välja nagu heaks võtnud arvata. Ei mingit halastust kanadele, ei lammastele-sigadele, kuuli saab koergi.
Öösiti pidev valve "kotimeeste" eemalhoidmiseks. Keegi seisab alati akna all lihakirves käes...
Tuli maal jutukäigus välja et vanaisa püstoliks oli 765(seitse-kuuskümmend viis) Saksa trofee, see rändas jõepõhja. Veel tuli välja igasugust infot aga praegu pole selle avaldamiseks õige aeg, mõni ei seedi ära vast. Igatahes kas selliselt püstolist keegi mõne pildi suudab leida?
Vahepeal üks lugu Harjumaalt: Minu vanaema(isapoolne) elas Kaberlas, pärast sõda oli seal vedelnud igasugust sõjakraami ja tema isa(vanavanaisa) oli võtnud sealt kasutusele ühe tanki. Sellelt võttis torni maha et kergem oleks ja et siis parem põldu künda, eks ta ehitas tanki tagaossa mingi haake sedame kuhu pani erinevaid põllumajandusseadmeid. Aia taga oli seisnud ka üks katkine tank, oli seisnud päris mitu aastat enne kui ära korjati, eks korjati ära ka vanavanaisa käes olnud tank aga selle kohta ma ei oska rohkem praegu midagi rääkida.
Vahepeal üks lugu Harjumaalt: Minu vanaema(isapoolne) elas Kaberlas, pärast sõda oli seal vedelnud igasugust sõjakraami ja tema isa(vanavanaisa) oli võtnud sealt kasutusele ühe tanki. Sellelt võttis torni maha et kergem oleks ja et siis parem põldu künda, eks ta ehitas tanki tagaossa mingi haake sedame kuhu pani erinevaid põllumajandusseadmeid. Aia taga oli seisnud ka üks katkine tank, oli seisnud päris mitu aastat enne kui ära korjati, eks korjati ära ka vanavanaisa käes olnud tank aga selle kohta ma ei oska rohkem praegu midagi rääkida.
Vanasõiduki huviline
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Selle kaliibriga püstolitest oli 3. Reichi relvajõududes kasutusel siiski palju rohkem relvamudeleid:
Walther PP
Walther PPK
Mauser 1914/34
Mauser HSc
Sauer 38H
CZ-27
FN-1922
Frommer 37M
Astra Mod 300
MAB mudel D
Unique mudel 17
ProPatria
Walther PP
Walther PPK
Mauser 1914/34
Mauser HSc
Sauer 38H
CZ-27
FN-1922
Frommer 37M
Astra Mod 300
MAB mudel D
Unique mudel 17
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Lapsepõlves ,kui sai lehitsetud vanaema fotoalbumi , tuli ikka jutuks vanaisa vend Roland. Pildil seisis ta valges lambanahast kasukas ja laiade starshinaa pagunitega.Peale Tallinna langemist 1944 moodustati eesti korpuse meestest patrullid ,kea linnas korda pidid hoidma. venelased nägid eestlastes ju surmavaenlasi ja anti kätele vaba voli.Vanaonu Roland oli siis sõltuvalt oma auastmest 3-liikmelise patrulli vanem. Vanaema jutu järgi oli lugu talvel ja patrulliti Balti jaama tagust piirkonda.Kusagil Kopli või Vabriku tänavas jooksis hirmsa kisaga hooviväravast tänavale eesti soost naisterahvas. Röövlid olla majas ! Maja ees seisnud ka regi hobusega,millega röövlid saabunud. Asja asuti selgitama ja majast jooksis välja punaarmee vormis leitnant ,kes röökides ja nagaaniga vehkides püüdis röövituga reeni välja murda. Nähes patrulli avas ta hoobilt oma nagaanist tule. Kuulid lendasid Rolandist mööda planku ja viivitamata avas oma PPSh-st tule ka vanaonu.Terve valangu rinda saanud venelane oli hetkega siruli.Teine venelane oli visanud tänavale pikali, too käsutati siis rekke ,kuhu visati ka leitnanti laip ja sõit läks tolleaegsesse komandatuuri. Vanaonu Roland sai sealt aga ise välja alles 40 päeva möödudes.Loo oli muutnud komplitseerituks see ,et röövelleitnant oli osutunud Nõukogude Liidu Kuldtähe kavaleriks.
Selline lugu siis vanaonust ,tema vend aga -minu emapoolne vanaisa läks taevastele radadele juba 1941 aastal. Ametilt oli vanaisa vedurijuht ja 1924 aastal tööle sammudes sattus ta punaste püssimeeste kätte ,kes parajasti hakkasid riiki pöörama ,nende käest õnnestus tal Balti jaama juures vagunialuseid pidi punuma panna. Sama trikki aga ei õnnestunud korrata 1941 aastal ,kus löödi veduri peale ja sõit läks Narva suunas. Kuuldu järgi oli tegu olnud laskemoonarongiga ja kusagil enne Narvat sai see rong siis saksa pommilennukilt oma matsu ära. Pealtnägijate jutu järgi oli vedur olnud paarsada meetrit raudteest eemal põllul.
Nii polegi oma ihusilmaga vanaisa näinud.
Selline lugu siis vanaonust ,tema vend aga -minu emapoolne vanaisa läks taevastele radadele juba 1941 aastal. Ametilt oli vanaisa vedurijuht ja 1924 aastal tööle sammudes sattus ta punaste püssimeeste kätte ,kes parajasti hakkasid riiki pöörama ,nende käest õnnestus tal Balti jaama juures vagunialuseid pidi punuma panna. Sama trikki aga ei õnnestunud korrata 1941 aastal ,kus löödi veduri peale ja sõit läks Narva suunas. Kuuldu järgi oli tegu olnud laskemoonarongiga ja kusagil enne Narvat sai see rong siis saksa pommilennukilt oma matsu ära. Pealtnägijate jutu järgi oli vedur olnud paarsada meetrit raudteest eemal põllul.
Nii polegi oma ihusilmaga vanaisa näinud.
Martti räägib , et uniküla kandis lasksid sakslased ühe vene lennuki alla .Seal kandis elasid minu vanavanemad kelle maja taha kukkus üks vene lennuk alla . Venelaste mälestusmärk on siia maani maja ees püsti pisut rohtu kasvanud aga alles. Kas see oli nüüd sama lennuk või mitte ei või teada. Vanarahvas räägib ,et madinaid seal kandis oli nt Varesaare lahing kus omakaitse mehed läksid alla kukkunud vene lennukit sorteerima aga oh õnnetust venkud elus ja lõid nii mõnegi tubli eesti mehe maha ka minu vanaisa venna. Meie meestel pold isegi relvi ühes võetud. Martti kui tead veel lugusi sealt kandist anna teada.
Selle Kaberla tanki kohta olen ma ka kuulnud ja tean,et Tamsalu EPT mehed sattusid maaparandustööde käigus 1960-datel ka mürskude lao otsa ja demineerijad käisid neid kahjutuks tegemas see oli rannikul kuskil Kaberla ja Kaberneeme vahel.Väidetavalt olla seal ka mingi patarei positsjooni jäänused .Vahepeal üks lugu Harjumaalt: Minu vanaema(isapoolne) elas Kaberlas, pärast sõda oli seal vedelnud igasugust sõjakraami ja tema isa(vanavanaisa) oli võtnud sealt kasutusele ühe tanki. Sellelt võttis torni maha et kergem oleks ja et siis parem põldu künda, eks ta ehitas tanki tagaossa mingi haake sedame kuhu pani erinevaid põllumajandusseadmeid. Aia taga oli seisnud ka üks katkine tank, oli seisnud päris mitu aastat enne kui ära korjati, eks korjati ära ka vanavanaisa käes olnud tank aga selle kohta ma ei oska rohkem praegu midagi rääkida.
-
sturmkommando
- Liige
- Postitusi: 371
- Liitunud: 16 Veebr, 2004 15:30
- Asukoht: siin-seal
- Kontakt:
Lubjal (viimsi kandis, leppneeme poole) hakati '80nendate keskel lauta ehitama (viimsi poolt minnes mäest alla, paremat kätt teest) ning linttraktor tõmbas sahaga pealmise kihi mulda ära koos miinipildujate kasti kaantega. nii täpselt, et miinid jäid terveks. oli neid seal 2 kasti, stabilisaatorid ülespoole ilusasti kastis, sealsamas ka karbid sütikutega.
huvitav, kelle positisoonid seal olid?
huvitav, kelle positisoonid seal olid?
Üks lühike lugu meenus, tegelikult rohkem katkend mälust või midagi taolist.
Vanaema rääkis kunagi et keegi sõdur oli tulnud sahvrisse vargile ja viinud ära soolaliha ja muud kraami. Kuid nii õnnetult(tema jaoks) et ta jäi hiljem sellega kuidagi vahele ja tagasi oli tulnud koos oma ülemusega fakti kinnitama. Kui ülemus oli saanud kinnituse läks tee edasi põllupeale kus tagasi tuli ainult ülemus...
Ei oska rohkem selle kohta midagi lisada aga tõenäoliselt see nii ka oli kuigi vajab täpsustamist, samas ei suutnud leida kinnitust sellele kas ma olin sellest juba varem siin kõnelenud.
Vanaema rääkis kunagi et keegi sõdur oli tulnud sahvrisse vargile ja viinud ära soolaliha ja muud kraami. Kuid nii õnnetult(tema jaoks) et ta jäi hiljem sellega kuidagi vahele ja tagasi oli tulnud koos oma ülemusega fakti kinnitama. Kui ülemus oli saanud kinnituse läks tee edasi põllupeale kus tagasi tuli ainult ülemus...
Ei oska rohkem selle kohta midagi lisada aga tõenäoliselt see nii ka oli kuigi vajab täpsustamist, samas ei suutnud leida kinnitust sellele kas ma olin sellest juba varem siin kõnelenud.
Vanasõiduki huviline
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Huvitav ,et isegi Punaarmees lasti varguste pärast maha (vähemalt reamehi).Vanaisa rääkis,et kui Laskurkorpus Kuramaalt jalgsimarsil Eesti poole tuli,siis kaks sõdurit panid lätlastelt hobuse pihta.Kui vargus välja tuli siis puhkepeatusel pandi punase riidega kaetud laud üles ja mõisteti mehed surma.Presendiga piirati auk ja mehed viidi sinna taha.Mustikas otsaette ja valmis.Selline lugu.
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 624
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Kui juba selline üldine mälestuste teema üleval, siis panen ka omalt poolt oma vanaema räägitut.
Minu isa väikese poisina, oma ema ja isaga, elasid 1940. aastal Hiiumaal Reigi külas Tiigi talus. Nad olid hiljuti valmis saanud uue, suure ja ilusa elumaja. Kuna maja oli maantee ääres ja küllalt suur, siis majutati sinna elama vene sõjaväelased. Majaelanikud pidid elama üleval 2. korrusel, kuna alumine korrus oli sõdurite päralt. Oktoobris 1940 juhtus aga õnnetus. Venelastel oli lambist petrool otsa saanud ja kuna seda just käepärast ei olnud, siis lasti lambi sisse õuel seisnud autode paagist bensiini. Köögis lampi süüdates käis aga pauk ja terve maja alumine korrus oli tuld täis. Venelased jooksid kõik välja ja vahtisid kohkunult maja ja ei teadnud, mis edasi ette võtta.
Hilise õhtu tõttu teisel korrusel juba magati. Kui üles ärgati oli maja juba leekides. Vanaisa haaras kohe sülle minu isa ja jooksis läbi põleva maja ja tõi ta välja. Läks tagasi ja tõi süles välja ka kergelt vingumürgituses vanaema. Kuid majja oli jäänud veel voodihaige vana-vanaema, minu vanaisa ema. Hoolimata hoiatustest läks vanaisa ka teda välja tooma, kuid oli juba ohtlik. Maja põles liialt tugevalt ja välja sealt ei tulnud enam kedagi. Nii mu vanaisa hukkuski oma vastvalminud uues majas.
Külarahvas jooksis kohale ja tassis kaevust ja tiigist ämbritega vett. Nagu rahvas rääkis, olid vene sõdurid olnud nagu halvatud - vahtisid tuld ja ei tednud mida teha. Tegelikult oli neil olnud ka reaalne võimalus majaelanikud päästa.
Vanaema oma lastega asus elama nn. uude sauna, mis oli ka just valmis saanud. Kuna vana saun oli ka alles, siis sai uuest saunast elumaja.
1941.a. peale seda, kui sakslased Hiiumaal venelastega ühele poole said, juhtus vanaemaga järgmine lugu. Ühel hommikul lauda juures loomi talitades, hakkas ta hanguga võtma põhku lauda otsas olevast põhuvirnast, kui põhuvirna seest sirutas välja käsi nagaaniga ja sihtis teda. Ta kohkus "soolasambaks". Põhu seest puges välja venelane, kes oli ühest jalast kahest kohast haavatud ja käia ei saanud. Tõenäoliselt oli ta sinna roomanud peale Tahkuna lahingutes haavata saamist. Vanaema vene keele oskaja ei olnud, kuid sai venelasest aru, et ta on näljane ja tahab midagi süüa. Kuna lehm oli just lüpstud, andnud ta venelasele piima. See joonud seda ühe sõõmuga mitu liitrit. Vanaema tõi talle ka leiba ja liha. Pärast pugenud venelane jälle põhu alla. Nii olnud ta seal põhuvirnas 2 nädalat. Kui vanaema talle süüa viis, siis olnud venelasel ikka ühes käes nagaan ja teises granaat. Oli aga hilissügis ja väljas ööseti juba miinuskraadid. Ühel hommikul märganud vanaema, et venelasel on kõrge palavik. Mida teha? Tuppa teda tuua ei julge, sakslased olid suuremas osas juba läinud, kuid ikkagi. Venelane ka ei ilmutanud põhuvirnast ära kolimiseks mingit soovi. Niiviisi aga edasi elada ei saanud. Lõpuks otsustes vanaema minna oma mehe venna Gustavi poole, kes elas samas külas ja oli Omakaitse mees. Gustav, kuulanud jutu ära, võttis nagist vintpüss ja läks oma venna lese täbarat olukorda uurima. Kui nad põhuvirna kergitasid, lajatasid sealt alt nagaanilasud. Gustav oleks peaaegu pihta saanud. Eks oli venelane näinud vintpüssiga meest lähenemas. Gustav oli tirinud vanaema kohe lauda nurga taha. Ise oli ta sealt venelast õrritanud ja ärgitanud teda tulistama. Nii umbes poole tunni rassimise peale oldi arvamusel, et venelasel on vist padrunid otsas, sest hulgal ajal ei tulnud ühtki tortsu. Siis pannud Gustav püssi palge ja läinud põhuvirna juurde. Seal oli aga venelane end põhuvirna kõrvale põlvili ajanud ja asus granaadi splinti välja tõmbama. Seepeale laksas Gustav talle vintpüssist paar pauku ja venelase bolsevistlik kangelassurm oligi saabunud.
Siis aga tuli järgmine probleem. Gustav käskis jätta laiba nii nagu ta oli ja läks Omakaitse staapi, et sellest sakslastele teatada. Selline oli olnud tol hetkel kord. Sakslasi ei olnud aga kohapeal ja nii oodati neid paar päeva. Siis hakkas vanaema asja ise ajama, et kas viige venelane ära, või laske ta maha matta. Asjameeste vahel oli aga tekkinud vaidlus, kas peavad seda tegema sakslased või Eesti Omakaitse. Nii oli asi jälle veninud paar päeva. Lõpuks läinud vanaema Gustavi juurde ja nõudnud - sina lasid ta maha ja nüüd korista ta ka ära. Ega nüüd Gustavil muud üle ei jäänud, tiris venelase laiba hobusevankrile ja viis ära. Kuhu ta maeti, seda vanaema ei teadnud.
Üldiselt oli vanaema Gustavi peale pahane, et see venelase kohe maha lasi. Gustavi juurde minnes oli ta lootnud mingit leebemat lahendust. Hiljem seda lugu rääkides oli tal venelasest tõeliselt kahju.
Mina noore poisina olin loost väga huvitatud ja pinnisin asjaosalistelt välja üksikasju. Tuli välja, et venelasel olid jalas tumesinised kalifeepüksid ja seljas nahkjope. Äsja Pokrõskini ja Kozedubi raamatuid lugenuna tegin kohe järelduse, et tegu oli kindlasti lenduriga, kes õhulahingus alla lastud. Pinnisin vanaemat, et kas langevarju ikka kusagil ei olnud.
Nüüd saab vist igaüks seda lugu lugedes aru, et tegu oli politrukiga, kes end vangi anda ei julgenud. Õigustatult oli tal hirm, et vangi andes lastakse ta niikui-nii maha.
1944, kui venelased tagasi tulid oli vanaemal hirm, et asi tuleb välja ja teda karistatakse. Asi tuligi välja ja Gustavi käsi käis kehvasti! Vanaema juurde paigutati aga korterisse üks vene kapten, kes peagi majoriks ülendati. See ohvitser oli seal paigal pikemat aega ja sai vanaema ja tema lastega küllalt hea klapi. Kuna toiduga oli väga raske, siis tõi vene ohvitser mõnikord suhkrut ja konserve ka vanaemale ja lastele. Lõpuks pihtis vanaema oma loo ka sellele vene ohvitserile ja palus kaitset, kui teda vahistama tahetakse tulla. Venelane löönud aga käega ja öelnud, et see on "huinea" ja midagi halba ei juhtu. Nii ka läks.
Minu isa väikese poisina, oma ema ja isaga, elasid 1940. aastal Hiiumaal Reigi külas Tiigi talus. Nad olid hiljuti valmis saanud uue, suure ja ilusa elumaja. Kuna maja oli maantee ääres ja küllalt suur, siis majutati sinna elama vene sõjaväelased. Majaelanikud pidid elama üleval 2. korrusel, kuna alumine korrus oli sõdurite päralt. Oktoobris 1940 juhtus aga õnnetus. Venelastel oli lambist petrool otsa saanud ja kuna seda just käepärast ei olnud, siis lasti lambi sisse õuel seisnud autode paagist bensiini. Köögis lampi süüdates käis aga pauk ja terve maja alumine korrus oli tuld täis. Venelased jooksid kõik välja ja vahtisid kohkunult maja ja ei teadnud, mis edasi ette võtta.
Hilise õhtu tõttu teisel korrusel juba magati. Kui üles ärgati oli maja juba leekides. Vanaisa haaras kohe sülle minu isa ja jooksis läbi põleva maja ja tõi ta välja. Läks tagasi ja tõi süles välja ka kergelt vingumürgituses vanaema. Kuid majja oli jäänud veel voodihaige vana-vanaema, minu vanaisa ema. Hoolimata hoiatustest läks vanaisa ka teda välja tooma, kuid oli juba ohtlik. Maja põles liialt tugevalt ja välja sealt ei tulnud enam kedagi. Nii mu vanaisa hukkuski oma vastvalminud uues majas.
Külarahvas jooksis kohale ja tassis kaevust ja tiigist ämbritega vett. Nagu rahvas rääkis, olid vene sõdurid olnud nagu halvatud - vahtisid tuld ja ei tednud mida teha. Tegelikult oli neil olnud ka reaalne võimalus majaelanikud päästa.
Vanaema oma lastega asus elama nn. uude sauna, mis oli ka just valmis saanud. Kuna vana saun oli ka alles, siis sai uuest saunast elumaja.
1941.a. peale seda, kui sakslased Hiiumaal venelastega ühele poole said, juhtus vanaemaga järgmine lugu. Ühel hommikul lauda juures loomi talitades, hakkas ta hanguga võtma põhku lauda otsas olevast põhuvirnast, kui põhuvirna seest sirutas välja käsi nagaaniga ja sihtis teda. Ta kohkus "soolasambaks". Põhu seest puges välja venelane, kes oli ühest jalast kahest kohast haavatud ja käia ei saanud. Tõenäoliselt oli ta sinna roomanud peale Tahkuna lahingutes haavata saamist. Vanaema vene keele oskaja ei olnud, kuid sai venelasest aru, et ta on näljane ja tahab midagi süüa. Kuna lehm oli just lüpstud, andnud ta venelasele piima. See joonud seda ühe sõõmuga mitu liitrit. Vanaema tõi talle ka leiba ja liha. Pärast pugenud venelane jälle põhu alla. Nii olnud ta seal põhuvirnas 2 nädalat. Kui vanaema talle süüa viis, siis olnud venelasel ikka ühes käes nagaan ja teises granaat. Oli aga hilissügis ja väljas ööseti juba miinuskraadid. Ühel hommikul märganud vanaema, et venelasel on kõrge palavik. Mida teha? Tuppa teda tuua ei julge, sakslased olid suuremas osas juba läinud, kuid ikkagi. Venelane ka ei ilmutanud põhuvirnast ära kolimiseks mingit soovi. Niiviisi aga edasi elada ei saanud. Lõpuks otsustes vanaema minna oma mehe venna Gustavi poole, kes elas samas külas ja oli Omakaitse mees. Gustav, kuulanud jutu ära, võttis nagist vintpüss ja läks oma venna lese täbarat olukorda uurima. Kui nad põhuvirna kergitasid, lajatasid sealt alt nagaanilasud. Gustav oleks peaaegu pihta saanud. Eks oli venelane näinud vintpüssiga meest lähenemas. Gustav oli tirinud vanaema kohe lauda nurga taha. Ise oli ta sealt venelast õrritanud ja ärgitanud teda tulistama. Nii umbes poole tunni rassimise peale oldi arvamusel, et venelasel on vist padrunid otsas, sest hulgal ajal ei tulnud ühtki tortsu. Siis pannud Gustav püssi palge ja läinud põhuvirna juurde. Seal oli aga venelane end põhuvirna kõrvale põlvili ajanud ja asus granaadi splinti välja tõmbama. Seepeale laksas Gustav talle vintpüssist paar pauku ja venelase bolsevistlik kangelassurm oligi saabunud.
Siis aga tuli järgmine probleem. Gustav käskis jätta laiba nii nagu ta oli ja läks Omakaitse staapi, et sellest sakslastele teatada. Selline oli olnud tol hetkel kord. Sakslasi ei olnud aga kohapeal ja nii oodati neid paar päeva. Siis hakkas vanaema asja ise ajama, et kas viige venelane ära, või laske ta maha matta. Asjameeste vahel oli aga tekkinud vaidlus, kas peavad seda tegema sakslased või Eesti Omakaitse. Nii oli asi jälle veninud paar päeva. Lõpuks läinud vanaema Gustavi juurde ja nõudnud - sina lasid ta maha ja nüüd korista ta ka ära. Ega nüüd Gustavil muud üle ei jäänud, tiris venelase laiba hobusevankrile ja viis ära. Kuhu ta maeti, seda vanaema ei teadnud.
Üldiselt oli vanaema Gustavi peale pahane, et see venelase kohe maha lasi. Gustavi juurde minnes oli ta lootnud mingit leebemat lahendust. Hiljem seda lugu rääkides oli tal venelasest tõeliselt kahju.
Mina noore poisina olin loost väga huvitatud ja pinnisin asjaosalistelt välja üksikasju. Tuli välja, et venelasel olid jalas tumesinised kalifeepüksid ja seljas nahkjope. Äsja Pokrõskini ja Kozedubi raamatuid lugenuna tegin kohe järelduse, et tegu oli kindlasti lenduriga, kes õhulahingus alla lastud. Pinnisin vanaemat, et kas langevarju ikka kusagil ei olnud.
Nüüd saab vist igaüks seda lugu lugedes aru, et tegu oli politrukiga, kes end vangi anda ei julgenud. Õigustatult oli tal hirm, et vangi andes lastakse ta niikui-nii maha.
1944, kui venelased tagasi tulid oli vanaemal hirm, et asi tuleb välja ja teda karistatakse. Asi tuligi välja ja Gustavi käsi käis kehvasti! Vanaema juurde paigutati aga korterisse üks vene kapten, kes peagi majoriks ülendati. See ohvitser oli seal paigal pikemat aega ja sai vanaema ja tema lastega küllalt hea klapi. Kuna toiduga oli väga raske, siis tõi vene ohvitser mõnikord suhkrut ja konserve ka vanaemale ja lastele. Lõpuks pihtis vanaema oma loo ka sellele vene ohvitserile ja palus kaitset, kui teda vahistama tahetakse tulla. Venelane löönud aga käega ja öelnud, et see on "huinea" ja midagi halba ei juhtu. Nii ka läks.
natuse rahva luulet
Gazid, sissid sõja võitsid- Stuudebakrid muidu sõitsid!
Tiigrid, Pantrid, Ferdinanndid kasutuks jäid üle öö!
Deutschland, Deutschland über alles pool on läin ja pool on alles!
Tiigrid, Pantrid, Ferdinanndid kasutuks jäid üle öö!
Deutschland, Deutschland über alles pool on läin ja pool on alles!
Minu isa oli poisike 3-4 aastane ja elas Paaskülas, Kunda lähedal.Neil oli suur koer kes võõraid ei sallinud ja Kunda ümbruse talud olid kõik Saksa sõdureid täis. Saksa ohvitser lasi koera igatahes maha. Aga ,et lapsed väga ei kurvastaks kinkisid nad perele hundikoera kutsika.
P.S. Minu vanaisa oli Saksa okupatsiooni ajal Eesti-Vene administratiiv piiril tollimeheks (on säilinud foto kus ta on tolli vormis).Kas keegi teab midagi rääkida Teise Maailmasõja aegsest tolliteenistusest Eestis?
P.S. Minu vanaisa oli Saksa okupatsiooni ajal Eesti-Vene administratiiv piiril tollimeheks (on säilinud foto kus ta on tolli vormis).Kas keegi teab midagi rääkida Teise Maailmasõja aegsest tolliteenistusest Eestis?
Mõned lood siis Võrumaalt Sõmerpalu vallast Hänikest.
*Vanaisa rääkis, et kui lennukid kuskil tiirutasid, siis olla neil isa Richard kõik majast välja saatnud, et kui siis mõni Vene lennuk peaks sinna midagi alla saatma, siis ei saa kõik hukka, aga seda on ta küll rääkinud, et sakslased olid kui vanad head tuttavad, keda üle tüki aja näed ning kes külakosti toovad. Olen kuulnud ka seda, et vahepeal olla saksa lennukid majaligidal nurmel maandunud ning vahepeal lihtsalt korraks maha tulnud ning edasi liikunud(arvatavasti selleks, et näha kes majas on ning mis toimub).
*Tänu sakslastele sai vanavanaisa Richard ka raudteele tööle, vanavanaema olla läinud Sõmerpalu poole ning metsa ääres olnud Pudru talu juurest rebase poolt ära toodud räsitud kukk, vanavanaema oli selle kaasa võtnud ning Sõmerpalus raudteejaama majas sakslastele pakkunud, need olid küsinud, et millega mees tegeleb, see peale saadeti vanavanaemaga sõna Richardile, keda oodati hommikul tööle, kus ta töötas rööpeseadjana ning võttis ronge vastu nii Saksa kui vene võimu ajal.
*seoses raudteega olnud nii, et kui Sakslased lahkuma hakkasid siis Richard oli saatnud sealt viimase sakslaste rongi ning võtnud vastu esimese vene rongi, kuna ta ei julgenud tol ajal tööpostilt lahkuda, sest tol ajal oli karistuseks mahalaskmine.
*Peale sõda kah väike looke sellest, kuidas metsavennad olla venelaste mingisuguse kaubarongi ära kaaperdanud koos 60tonni võiga. Hiljem olla seda võiod igal pool vedelenud ning külarahvas oli seda siis metsavendade tagant varastamas käinud, millepeale venelased mõned külaelanikud vangi panid neid kahtlustades.
*Vanaisa rääkis, et kui lennukid kuskil tiirutasid, siis olla neil isa Richard kõik majast välja saatnud, et kui siis mõni Vene lennuk peaks sinna midagi alla saatma, siis ei saa kõik hukka, aga seda on ta küll rääkinud, et sakslased olid kui vanad head tuttavad, keda üle tüki aja näed ning kes külakosti toovad. Olen kuulnud ka seda, et vahepeal olla saksa lennukid majaligidal nurmel maandunud ning vahepeal lihtsalt korraks maha tulnud ning edasi liikunud(arvatavasti selleks, et näha kes majas on ning mis toimub).
*Tänu sakslastele sai vanavanaisa Richard ka raudteele tööle, vanavanaema olla läinud Sõmerpalu poole ning metsa ääres olnud Pudru talu juurest rebase poolt ära toodud räsitud kukk, vanavanaema oli selle kaasa võtnud ning Sõmerpalus raudteejaama majas sakslastele pakkunud, need olid küsinud, et millega mees tegeleb, see peale saadeti vanavanaemaga sõna Richardile, keda oodati hommikul tööle, kus ta töötas rööpeseadjana ning võttis ronge vastu nii Saksa kui vene võimu ajal.
*seoses raudteega olnud nii, et kui Sakslased lahkuma hakkasid siis Richard oli saatnud sealt viimase sakslaste rongi ning võtnud vastu esimese vene rongi, kuna ta ei julgenud tol ajal tööpostilt lahkuda, sest tol ajal oli karistuseks mahalaskmine.
*Peale sõda kah väike looke sellest, kuidas metsavennad olla venelaste mingisuguse kaubarongi ära kaaperdanud koos 60tonni võiga. Hiljem olla seda võiod igal pool vedelenud ning külarahvas oli seda siis metsavendade tagant varastamas käinud, millepeale venelased mõned külaelanikud vangi panid neid kahtlustades.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist