K.K.Sollmann kirjutas:
Kuidas siis on lood siinpoolse statistikaga?
Palju sai ametlikeil andmeil EV elanikkonnast tunda nõukarepressioonide karastavat mõju?
Sellele küsimusele, kui palju EV elanikkonnast kannatas repressioonide all, ei oska keegi vastata. Kardan, et see protsent oli 75 kuni 95.
OK, statistika on olemas selle kohta, keda hukati, keda küüditati, keda viidi vangi, keda vallandati töölt jms. Aga need olid vaid repressioonide väljapaistvamad ja räigemad osad. Väga palju toimus madalama taseme asju, mida ei dokumenteeritud või millede kohta on andmed sedavõrd laiali, et neid puudub vähemgi võimalus praegu kokku koguda:
Toon mõningaid näiteid madalama taseme reperesseerimistest (noorem põlvkond vast ei ole alati tollase ajastu kõigi nüanssidega kursis):
1. Taluomanik sundkollektiviseeriti 1949 kolhoosi, kus talle jäi ainult töörõõm - kogu toodang võeti riiginormideks ära ja palgaks sai vaid hädapärase viljanormi. Olukord kolhoosides muutus alles 1950ndate lõpul ja hiljem, kui seal hakati lõpuks ka mingit reaalset palka saama.
2. Majaomaniku maja ületas ettemääratud normpinna ning maja natsionaliseeriti koos selle jagamine paljudeks ühispinnaga korteriteks (omanikule jäeti tavaliselt 1-2 tuba kui sedagi).
3. Suure (5-6 tuba) korteri omaniku elamispind muudeti sundkorras ühiskorteriks, millest endisele omanikule jäi sageli 1-2 tuba.
4. Inimest ei võetud õppima ülikooli, kuna tema elulugu ei vastanud sellele, milline ta pidi olema ning mandaatkomisjon leidis, et selline inimene ei ole vääriline nõukogude kõrgkoolis õppima. Eluloo määrimiseks piisas sellest, et oli jäetud märkimata isa, vanaisa või onu osalus sõjas Saksa poolel, osalemine Loodearmees, töötamine EV politseis, pastorina vm. Samuti ka selle avalik märkimine. Keerulisematel juhtudel visati samade "pattude" eest ülikoolist välja vahel isegi enne viimast kursust. Või enne praktikat mingis veidi salastatud N.Liidu tehases, enne mida organid praktikandi elulugu pikalt kontrollisid.
5. Inimesele, kes oli juhuslikult pillanud kusagil käibefraasi "kuradi Vene värk" vms, võidi pealekaebamise korral rakendada pikaaegset väljasõidukeeldu (nevõjezdnõi), autoostulubade omistamise keeldu, korteri eraldamise keeldu, edutamise keeldu, preemiate osutamise keeldu jms. Kogu selline hüvede komplekt kinnitati lõplikult asutuse eriosakonnas, kus olid musta nimekirja kantute kohta andmed olemas. Nt veel 1987 (laulva revolutsiooni aeg!), pidin ma TTÜsse astumisel oma paberid viima ka eriosakonda - 2. osakonda. Ärgem unustagem, et N.Liidu tööpoliitikas mängisid olulist rolli sellelaadsed hüved ja privileegid kuni N.Liidu lagunemiseni 1991 - palk oli tihti teisejärguline.
Kardan, et nende inimeste osakaal, kes ühegi eeltoodud viie punkti alla ei mahu, oli 1941-1991 üliväike. Samas - kordan, sellelaadseid mini-repressioone ei ole võimalik tagantjärele enam objektiivselt kokku lugeda. Palju sellesuunalist tööd on teinud, tõsi küll, Okupatsioonimuuseum.
Miks ma ei paku 95% asemel 100%? Seepärast, et alati on selliste režiimisega kohalikke kaasajooksikuid - kuigi repressioonid/piirangud puudutavad tavaliselt ka neid, ei väändu mu keel nimetama neid ohvriteks.