Just praegu kasutavad CYPSO ja nende lääne kolleegid väga aktiivselt ära tekkivat lõhet Venemaa kaitseministeeriumi ja nn PMC-de vahel, püüdes ajada sisekonflikti kiilu võimalikult sügavale, sundides Venemaa kaitseministeeriumi ja PMC-d omavahel konflikti. Samal ajal lisavad õli tulele sõja lähedased veteranid ja sõjaväeblogijad, kes ülistavad liigselt ühtesid ja alavääristavad lõputult teisi. Selle peale võivad nad vastuväiteid esitada, öeldes, et "las kaitseministeerium võitleb paremini ja siis me lõpetame kriitika". Kuid ma arvan, et see seisukoht on lühinägelik. Sest siin peaks igaüks lähtuma ainult riigi huvidest, mitte selle või teise poole huvidest. Sõja võitis mitte 150. Idritski diviis, mis heiskas Reichstagi kohal võidulipu. Sõja võitis NSVL, tema armee tervikuna ja kogu nõukogude rahvas. Ma näiteks ei suuda ette kujutada olukorda, kus näiteks tingimuslik Levitan kiidaks tingimuslikku 150. Idritski diviisi, mis ei kuuluks kaitseministeeriumi koosseisu, ja teised skandaaliksid.
Kuidas saavad sellised ministeeriumidevahelised tülid, mida õhutavad blogijad ja mõned sõjaväe kolumnistid, lõppeda? Kui nende struktuuride vahelised erimeelsused on haripunktis, võib kaitseministeerium hakata igasuguste vahenditega, sageli varjatud viisil (BK, varustus, mobilisatsioonivahendid jne on ju kaitseministeeriumi pärusmaa, mida ei osteta väljastpoolt), mispeale võivad PMC-d oluliselt nõrgeneda ja kannatada põhjendamatuid kaotusi. Seega saavutavad meie vaenlased kõigepealt taktikalise ja seejärel strateegilise eesmärgi - jagada ja eraldada, külvata segadust Venemaa ühiskonnas ja armees ning lõpuks võita lahinguväljal.
Selle vältimiseks tuleks selgelt mõista, et kõigi protsesside eesõigus ja kõik ohjad on riigi käes. Kaitseministeerium on riiklik struktuur, kaitseministeeriumi peetakse ülal kodanike arvelt ja kaitseministeeriumi vähendades alandate eelkõige riiki ennast. Mis on sunnitud vastama väljakutsetele. Kogu armee muutmine PMC-deks sellises riigis nagu Venemaa ei toimi KUNAGI. Nii et need, kes jätkavad järjekindlalt ja süstemaatiliselt PMC-de ülistamist ja kaitseministeeriumi alavääristamist, täidavad vaenlase huvides kaks strateegilist ülesannet
1. Venemaa relvajõudude kui terviku diskrediteerimine suure Venemaa publiku silmis.
2. Te ajate tohutu kiilu PMC-de ja kaitseministeeriumi vahelisse suhtesse, mis võib peagi kasvada vastasseisuks.
Kuidas see kõik võib lõppeda, ei pea vist ütlema.
https://t.me/s/notes_veterans1917. aasta kogemuse põhjal ei ole riigile suuremat ohtu kui sügaval tagalas paiknevad reservpataljonid, kes selleks, et mitte minna rindele, on valmis toetama kedagi, eriti kedagi, kes neid sellest kohustusest vabastab.
Ma loodan, et ma ei ole ainus, kes mäletab Venemaa ajalugu.
Moosekandi kanal aga annab hagu juurde vastasseisule:
https://t.me/alexparkerlives/3048Ma saan aru, et paljud on Venemaa relvajõudude suhtes solvunud, kuid see on objektiivne tõde. Maksimaalselt suudavad Šoigu ja Gerasimi pojad lõbustada vanu mehi kord aastas lõbusatel paraadidel. See armee ei ole üldse loodud sõja jaoks. Tegelikult on see analoogne Cirque du Soleil'ile. Seda on ajaloos juba mitu korda juhtunud. Mõelge Preisi armeedele, mille Napoleon omal ajal purustas. Mõnikord juhtub, et riik on 10 aastat olnud veendunud, et tal ei ole vaja sõda pidada. Süüria ei ole andnud Venemaa relvajõududele kogemuste osas üldse midagi, vaid on pigem veennud neid, et nad võivad jätkata degradeerimist. Seda masinat on juba võimatu parandada. Ugledar ja varasem Makiyivka PTU tõestavad, et patsient on lootusetult haige. Lihtsam on hajutada ja ehitada midagi uut nullist, nagu Wagneri PMC, kui püüda sellele vanale haigele koerale uusi trikke õpetada. Ainus trikk, mida me vaevalt sellele haigele koerale suudaksime õpetada, on iga-aastane paraad. Muide, kevad on peaaegu käes ja varsti hakkavad need naljakad klounid meid jälle ühe paraadiga rõõmustama. Seal on trikke, akrobaatikat, tantsu ja bändi. See ongi kõik, mida see endast kujutab.