Rinnamärgid

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Rinnamärgid

Postitus Postitas linnavurle »

Meenub, et mitte-eestlaste seas levis hullus riputada oma rind täis kõikvõimalikke märke. Lisaks viiliti märgi alla kant - valgest või punasest plastmassist märgi kujuline lapakas, mis märgist endast natukene suurem oli ja siis "kenasti" märgi alt 1-2 mm võrra välja paistis.
1986. aasta paiku märgi-kampaania muutus, sest ohvitserid hakkasid nende kandmist kontrollima. Jama tuli siis, kui sõjaväepiletis oli märgi kandmise õigus olemas ja seda rinnas polnud ning ka vastupidi - enda jõulupuuna ja võõraste sulgedega ehtimine oli keelatud.
Meie väeosa sõdureid "ehitisid" mäletamist mööda järgmised märgid:
1) muidugi komsomolimärk
2) spordijärku tähistav märk (seda sai välja "teenida" aastas 3-4 korda korraldatavatel jooksukrossidel, vastavalt jooksuajale võisid saada I-III järgu märgi või mitte midagi. Märk anti jooksu lõppedes pidulikult üle. Oli tüüpe, kellele selle märgi saamine oli tõsine stiimul.)
3) Otlitshniku (eesrindlase, oiviku) märk. Aasta oli jagatud kaheks õppeperioodiks, igal kevadel ja sügisel toimusid eksamid (poliit-ettevalmistus pluss erialane, meil st side pluss füüsiline ettevalmistus pluss muu jura, näiteks laskmine). Mingi piisavalt kõrge keskmise hinde korral võisid teenida "otlitshniku" nimetuse, kusjuures see "austav" preemia kirjutati sisse sõjaväepiletisse ja märk anti üle pidulikul rivistusel. Lisaboonused olid a la sellised, et väeosa paremuselt kolmas otlitshnik sai linnaloa, teine 10-päevase puhkuse ja esimest pildistati brigaadi lipu juures ning tema nimi kanti brigaadi auraamatusse :lol:
4)Spetsialisti märk - sinisel põhjal asuv number 1-3 ja veel ka täht M ("master"). Neid märke jagati samuti pärast eksamit, kuid lähtuvalt eriala eksami tulemusest.
Koju minnes muidugi väeosa sisesed nõuded unustati ja märke riputati rinda nii palju, kui palju neid keegi jõudis kokku varastada, teenida või ka osta. Oma silmaga nägin ukrainlast, kel korraga rinnas nii I-III spordijärk kui ka kõik spetsialistimärgid ühest kolmeni ja M muidugi kah.
Kuidas foorumikaaslastel märkidega lood olid? Olen näinud märki, mille nimi oli "Gvardia" (mille eest see anti?) ja veel märki, mis kujutas langevarjurit (kas seda anti langevarjuhüpete eest?). Kas oli veel mingeid sõduritel kanda lubatud märke?
stilett
Liige
Postitusi: 1510
Liitunud: 02 Veebr, 2006 11:39
Asukoht: Läänemaa
Kontakt:

Märkidest

Postitus Postitas stilett »

Meie väeosas oli märkide kandmine ja ka andmine korraliku kontrolli all. Meil nagu mujalgi-spordimärgid-kolm järku, mille andmiseks oli vaja täita konkreetsed normatiivid. Meil kutsuti spordimärki "Begunok". Ise üle III järgu kätte ei saanudki. Klassimärgid- ise sain III klassi, kuigi mingeid eksameid/teste ei teinudki. Meie roodus oli klassimärke suht vähe. Kõige rohkem anti 3.roodus ehk autoroodus, seal oli nii III,II ja I klassi spetse, meistrimärki ei näinud pataljonis kellegil. Ja loomulikult "Otlitšniku" märk. Neid jagati suht näpuotsaga ja käis läbi pika kadalipu- rühmaülem-rooduülem-pataljoni ülem- sõjakooli ülem. Ise sain "Otlitšniku" kätte, kui olin teeninud üle aasta. "Otlitšnik" ja klassimärk kanti loomulikult sõjaväepiletisse ja nende kandmise õigust võis vabalt kontrollida ka patrull, kui linnas ringi patseerisid, eriti kui anti linnaluba Leningradi. Koos "Otlitšniku" märgi saamisega algasid kohe nn "õige" märgi otsimine. Need märgid, mis välja anti, olid nn kergest metallist, kui ma ei eksi alumiiniumist. Loomulikult oli vaja soetada vanemat tüüpi märk, korralikust kollasest metallist ja kuumemailiga. Mul endal õnnestus see päris kiiresti ja kui märk käes, läks eelmine kohe müüki. Naaberväeosa kaukaaslased ostsid neid kindla tariifiga- 5 rubla tükk. Peale selle oli meil ka oma sõjakooli sümboolikaga rinnamärk, mõttetu ja ilmetu alumiiniumplätakas. Kuidas ja kellele neid anti, jäigi mulle arusaamatuks. Kindlat nõuet tingimata oma märke kanda ei olnud. Kohustuslik oli komsomolimärgi kandmine. Ka komsomolimärgid olid erinevad-olid alumiiniumist ja nõelaga, neid kandsid valdavalt noored. Kes vähegi sai, orgunnis endale kruvi ja kuumemailiga märgi. Ja eks see oli ka puhtpraktilisem-ei tulnud lahti. Ongi vist kõik. Muuseas, kroonus saadud märgid seniajani alles. Las seisavad.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

See gvardija oli vastavalt väeosale.
Näiteks oli Kaliningradid meie kõrval suur tšurbannide suurtükiväepolk -nii 1000-1200 matsi.
Neil olid kõikidel rinnas, sest see oli kaardiväeosa.
Meil ehk raketšikutel seda ei olnud.
Ja parem ka - vähem auke hb sees :D.
ghost
Liige
Postitusi: 277
Liitunud: 17 Mai, 2006 21:01
Kontakt:

Postitus Postitas ghost »

Märkidest tuli kanda komsomolimärki. Väeosast tulenevalt kaardiväemärki. Võis ka kanda kooli lõpetamise märki. Spordimärk siis normide täitmise eest - üldiselt said selle märgi kõik, kes hüppeid tegid. Kvalifikatsiooni eest sai siis vastava «klassnost» märgi ja «otlitšnik aviatsii» peale teadmiste kontrolli. Teenete eest anti märk «otlitšnik VVS». Langevarjurimärk anti vastavalt hüpete arvule, alates kümnendast hüppest «langevarjur otlitšnik». Märgi all olev ripats numbriga, vastavalt hüpete arvule või lisaks sellele kümnele, milline oli märgil näidatud.
Need märgid olid linnaku poes kõik müügil ja soovi korral võis neid osta. Peamiselt osteti uued märgi vananemise tõttu, demblivormi tegemiseks, või siis äritsemiseks Meiltopolis – näiteks stroibati mustadele. Olid lisaks olemas veel mingid aastapäevade märgid ja lipsunõelad. Neid võis mõistlikkuse piires kanda paraadvormiga. Kojumineku jaoks koguti tavaliselt kokku niipalju märke, kui keegi vähegi suutis. Osteti ka lendurite, tehnikute klassitunnuse märke jne.
Märkide ilustamiseks tehti kõikvõimalikku käsitööd. Turbiini jahutuse melhiortorud saeti pikuti pooleks, aeti täiesti sirgeks ja lihviti peegelsiledaks. Nendest tehti märkidele kandid alla. Samuti tehti sellest metallist pagunitele tähed. Samuti valmistati märke, milliseid olemaski ei olnud.. Selle kõigega oli muidugi see jama, et kui keegi midagi veel vingemat oma demblivormile «leiutas» tekkis sellest paaniline ahelreaktsioon ja paljud pidid oma mundrid ringi tegema, et ka tasemel olla. Selline vinge paraadvormi pintsak pandi selga alles kodulinna, -külla jõudes.
Kõige lahedam paanika aga tekkis mundriteehtijate seas siis, kui meile esitleti uut tumesinist vormi, millega minust järgmine priisav pidi koju minema. Kas nad ka selle vormi said, selle kohta mul andmed puuduvad.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
susi
Liige
Postitusi: 592
Liitunud: 08 Juul, 2005 21:22
Asukoht: pärnumaa
Kontakt:

Postitus Postitas susi »

Peale utshepka lõpetamist Gaissinis sain õiguse 3-nda klassi peale. Aga väeosas meil mingit märgikandmist ei olnud. Isegi komsomolid ei kandnud oma märki ja mingitest järkude tegemisest või saamisest polnud juttugi. Polgu sõduritele anti uue polgukomandöri ajal spetsialisti 2-st ja 3-ndat klassi. Mingi vanadusest tudisev sõjaveteran toppis neid polgu omadele pihku ja kordas, et need olevat nende ordenid. Meil polnud isegi mingit võimlemist, kähku parki ja lennuväljale ning kogu lugu.
Paar musta ja 1 ukrainlane korjasid küll märke dembli jaoks, aga mundrit vist ei lihvinud nemadki. Mina ja paar selli veel panid kodu üldsegi erariietes.
tossom
Liige
Postitusi: 956
Liitunud: 21 Mär, 2005 15:20
Kontakt:

Postitus Postitas tossom »

Nujah,

kui juba märkidest rääkida, siis isa mul vene sõjaväes käies sai märgi OTLICHNIK ВВС ( voenno vosdusnyh sil ). Mingi kuulipildur ta oli, niipalju mäletan kahjuks pole enam võimalik küsida.
Küll on aga sõjaväepilet kuhu märk sisse kantud ja märk ilusti alles. Märk on vanemat tüüpi raskest metallist kuumemailiga märk, kuid nõelkinnitusega.
Veel varasemad olid kruvikinnitusega, aga neid liigub paganama vähe.

:wink:
ooblää
Liige
Postitusi: 329
Liitunud: 13 Nov, 2005 22:09
Asukoht: harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ooblää »

Ainuke märk oli 2. kl. spetsialist.Tahtsin saada ka "atlitsnikut seatempude alal" :lol: ,aga seda märki vene kroonus minu jaoks eraldi välja ei lastud.kahju. :lol: Aga samas oli meie nn. lahinguvormil märk,mida üritasin endale hankida.Aga see osutus isegi minusugusel "diversandil" (hüüdnimi,mille andsid mulle vene offed) üle jõu käivaks.Nimelt oli meil eraldi must vorm "sõja puhul" mille käisel oli punane surnupealuu ja bareti ees oli väike punane pealuu märk.Aga see vorm oli eri valve all,ehk nn. "sõjasaladus".Korra sai selga proovitud ja see oli ka kõik.Rohkem ma seda vormi ei näinud. :cry:
kõik on võimalik,vaja ainult tahta
Peeter
Liige
Postitusi: 3702
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Peeter »

Meil jagati märke iga poolaastase õppeperjoodi järel. Omavoliliselt märke külge riputada ei tohtinud, seda jälgiti. Spordi eest jagati teise järguni, esimest said väga vähesed. Ka mina jäin teise järgu peale, üldiselt mul normidega probleeme polnud, määravaks sai lõuatõmme (peale keskkooli aegset nihkega randmemurrust kipsi äravõtmist 5-peale lõuatõmbajat minust enam polnud). Spetsialisti arvestuses sain 1. klassi kätte (M-e väideti, et ajateenijatele enam ei jagata, dmb87-89). Kui 1. kätte sain pandi kohe (ühe)paelamehe seisusse- starssi master po remontu RLS. Selle ameti pealt tulin ka koju Tartusse- sõjakomisariaadis ei osanud näitsikud tükk aega kooditabelist üles leida ja lahti sifreerida, mis ametiga tegu. Pärast selgus, et olin aasta aega täitnud vanemmeistrina RLS-e remontides ja hooldades tsiviiliga võrreldes 6. kati elektrooniku-brigadiri tööülesandeid. Ei saanud kuu aegagi kodus olla kui taheti kordusõppustele- sinna samasse Tallinna mnt-le radareid jms hooldama- äkki tahad isegi hoopis palgale?. Ära ma igal juhul pääsesin, aga enam ei mäleta kas oli selles süüdi ka see, et sõbrad suutsid mulle kohe peale koju jõudmist juunis 89 kätte saada Eesti Komitee kaardi ja ju ma nägin neile liiga kahtlane välja.
alex
Liige
Postitusi: 356
Liitunud: 14 Apr, 2005 9:21
Kontakt:

Postitus Postitas alex »

Peeter- mis sa Eesti Komitee kaardi all silmas pead - kas kodanikuks registreerimise kaarti? Näitasid seda sõjakomissariaadis või miks see argumendiks on?
Peeter
Liige
Postitusi: 3702
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Peeter »

See kordusõppuste jutt lõppes kuidagi ootamatult ära. Ju oli ka aeg siis selline segane ja kahtlane nende jaoks. Eesti Komitee kaarti ma sinna kaasa ei võtnud, see oli tõesti nii jutujätkuks kirjutatud, aga tõsi oli see, et Eesti Komitee liikmekaardi tõid sõbrad mulle koju jõudes vist teisel-kolmandal päeval kätte, õigemini kirjutati see minu kodus mulle välja, see toimus varem kui sain mahti minna ennast sõjakomissariaati arvele võtma. Aga ega venelased meid tol ajal enam ei usaldanud- KGB major ütles väeosas mulle otse välja juba okt 88, et puhkusele sind lasta ei saa- ei tule te eestlased siis enam tagasi, seda hämmastavam oligi koju jõudes kuulda kutset RLS-ide juurde, selle kvalifikatsiooni ja oskustega mehi oli ju Tartu sõjalennuväljal küllalt.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

eks oli igasugu haigeid muidugi kes üldse puhkusele ei lasnud aga mina näiteks käisin puhkusel 1989 aasta veebruaris (anti küll 7 päeva aga lasin veel 7 juurde kirjutada kohapeal komissariaadis)

mul oli ka kirjutud spetsialnost -starsii mehanik RLS-kuid õnneks pole keegi mind rohkem tülitanud

(radareid nigu ka ei näinud sõjaväes :D )
ppp
Liige
Postitusi: 723
Liitunud: 05 Apr, 2006 17:54
Kontakt:

Postitus Postitas ppp »

Eesti Komitee kaart- möödunud vaid 15 vnr aastat ja juba unustatud, ei mäleta ka täpselt, (omal king ei pigistanud eriti, kuigi käisin veel viimaselö minutil Kaliningradis "kordamas"), tegui oli ilmselt sellise kaardiga, millel väideti, et okupeeritud riigi kodanikke ei ole rahv. vah. õiguse alusel ilus mobiliseerida vms.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist