Stalingradi lahing

[croman40]

Kas Beevori teksti tasub tõsiselt võtta, ta ju tsiteerib igas teises lauses tuntud "tõeetaloni" zhukovit ?

Millegipärast liigitavad venelased A.Beevori natsi-sõbralikuks autoriks.
Aga kindlasti suudate tuua mõned näited (lisaks üldtuntud „Uraani“ planeerimisele), kus A.Beevor on G.Žukovi memuaaride lõksu läinud.

Lisaks veel samast lõigust, millega vaidleks.TIK on samamaoodi käsitlenud Hitleri kinnisideed Stalingradiga ning leidnud, et selles suhtes pole mingeid tõendeid. Kui sirvida OKW dokumente ja muud stalingradi operatsiooniga kaasaegset kirjandust, siis samuti raske leida kinnitust sellele. Tegelikult pigem kinnisidees vaevlev Hitler isegi "alategeleb" Stalingradiga.

Hitleri kinnisideed demonstreerib väga hästi kõige tuntum (viimane) Stalingradi ründamise käsk, kus ilmselgelt äärmuslikku mikromanageerimisse langenud III Reichi juht soovib, et väed hõivaksid paar hoonet Stalingradis (tõlge D.Glantz ja J.House „The Stalingrad Trilogy)“:

Hitler—in a measure of his increasing desperation—on 17 November cabled Paulus
a new Führer order, which Sixth Army’s operations officer dutifully passed along to the
army’s weary troops at 1315 hours on 17 November:
Announce the following order verbally to all commanders from army down to regiment
fighting in Stalingrad inclusively:
“I am aware of the difficulties of the fighting in Stalingrad and of the decline in
combat strengths. But the drift ice on the Volga poses even greater difficulties for the
Russians. If we exploit this time span, we will save ourselves much blood later.
I therefore expect that the leadership and the troops will once more, as they often
have in the past, devote their energy and spirit to at least getting through to the
Volga at the gun factory and the metallurgical plant and taking these sections of the
city.
The air force and artillery must do all in their power to prepare and support this
offensive.”

Axis history foorumist võib lugeda kahtlemata huvitavaid arvamusi ja viiteid, aga mida täpsemalt soovisite Stalingradiga seoses näidata?
Põgusal lugemisel jäi silma sama info, mida olen siia refereerinud. https://forum.axishistory.com/viewtopic ... 5#p1922296

Et 6. armee hoidis oma ladudes Rumeenia 3. või 4. armee kaupa? Julgen kahelda, siin oleks vaja täpsemat viidet. Võib-olla mõeldi raudteeliini jagamist erinevate armeede varustamiseks?

Kui jäi märkamata, siis uuesti - kes on midagi sellist väitnud:

novembris (ehk siis enne Uraani, lund ja külma) saadi keskmiselt 27 tonni toitu päevas ... alla 100 grammi näo kohta.

ja millistele andmetele või analüüsile toetub?

[Xender]

Hitleri kinnisideed demonstreerib väga hästi kõige tuntum (viimane) Stalingradi ründamise käsk, kus ilmselgelt äärmuslikku mikromanageerimisse langenud III Reichi juht soovib, et väed hõivaksid paar hoonet Stalingradis (tõlge D.Glantz ja J.House „The Stalingrad Trilogy)“:

Hitler—in a measure of his increasing desperation—on 17 November cabled Paulus
a new Führer order, which Sixth Army’s operations officer dutifully passed along to the
army’s weary troops at 1315 hours on 17 November:
Announce the following order verbally to all commanders from army down to regiment
fighting in Stalingrad inclusively:
“I am aware of the difficulties of the fighting in Stalingrad and of the decline in
combat strengths. But the drift ice on the Volga poses even greater difficulties for the
Russians. If we exploit this time span, we will save ourselves much blood later.
I therefore expect that the leadership and the troops will once more, as they often
have in the past, devote their energy and spirit to at least getting through to the
Volga at the gun factory and the metallurgical plant and taking these sections of the
city.
The air force and artillery must do all in their power to prepare and support this
offensive.”

Hitler mikromajandas päris palju ja igal pool. Selle narratiiviga võiks peaaegu ta kinnisideed ükskõik millises valdkonna - sündmuse juures tõestada. See oli tal üleüldiselt üsna loll komme, iga asja üle midagi arvata, mida siis "aktivistid" hakkasid ellu viima. Lisaks on sellest "käsust" mis kõlab rohkem soovitusena, võimatu välja lugeda, et saatke nüüd tankiste jalaväelasena rünnakule.

Konkreetsel juhul on Hitleri arvamus tõene. Volga triivjää oli venelaste sillapea varustamisel suur probleem ning kui volga läbi külmus läks neil elu paremaks. Teistesõnadega, kui see ära võtta, siis praegu, mitte aga hiljem, kui see raskem. Kõlab loogiliselt.

Axis history foorumist võib lugeda kahtlemata huvitavaid arvamusi ja viiteid, aga mida täpsemalt soovisite Stalingradiga seoses näidata?

Kui vaadata armeegrupp B ja 6 armeele saabunud saadetisi, on näha, et samad numbrid figureerivad üsna sageli vaheldumisi, ehk teistesõnadega tundub, et raamatupidamislikult läksid varud kirja sellele, kellel käes nad füüsiliselt hetkel olid, mitte sellele üksusele, kelle jaoks nad mõeldud olid, enne kui nad polnud käes. Seega annab varude osas vast parema pildi ette rohkem vaadates armeegruppi B seisu üldiselt, mis tegelikult mängib nagii 6. armee jamade juures võtmerolli.

Selle 27 tonniga, minu viga, kuid suuremas pildis ebaoluline viga. Tegemist siis armeegrupp B-le saabunud toidukogustega - punkt 6, kaasapandud manustes. Kus kulu on 85.6 ja saabunud 27.

0779.jpg (56.16 KiB) Vaadatud 2055 korda

Minu meelest jääb veidi arusaamatuks, mille üle me siin hetkel vaidleme?

1. Tervel armeegrupp B-l oli enne uraani suured probleemid varustatusega. Tegelikult ei mängigi 6. armee varustusprobleemid niisuurt rolli, et nõukogude poolel Uraani operatsioon õnnestus, kui see, et kõik saksa liitlaste armeed olid alavarustatud ja alarelvastatud nagu ka 4. tankiarmee (kelle ülesanne oligi väljaspool linna turvalisus tagada). Kui nad oleks oma ülesannetega hakkama saanud, poleks Stalingradi kotti tekkinud, isegi siis kui nad oleks linnas saapaid söönud. Mängis rolli aga, et iga 2.5 rindekilomeetri peale oli üks TT kahur, vähese ja ebatõhusa moonaga ...

2. 6. Armee oli Uraani toimumise ajaks hale vari sellest, mis ta oli Fall Blau alguses. Mille puhul on sul korraga kaks vastandliku seisukohta, 6. armee oli nii nõrgenenud, et pidi tankiste saatma viimaste majade ründamiseks ja samal ajal oleks võinud 6. armee oluliselt muuta Uraani käiku ...

3. Sakslastel puudusid reservid, see asjaolu tegelikult muutis lootusetuks igasuguse hävingu takistamise peale seda, kui rindejooned hajuma hakkasid. Sealjuures, isegi kui neil oleks olnud reserve, poleks vähemalt armeegrupp B koosseisus neil olnud kütust, et neid efektiivselt kasutada.

4. 6. armee probleemid said oluliseks alles siis, kui tervet armeegruppi oli tabanud juba ulatuslik häving ning ta jäi lõksu. Ühesõnaga, Stalingradi kott polnud hävingu põhjus, vaid tagajärg.

Kokkuvõttes sai armeegrupp B-le saatuslikuks see, et nad olid 2 - 3 korda pikkemal rindel, kui nad oleks suutnud hoida. Väljavenitatud, halvasti varustatud transpordiga, relvastuse, toidu ning kõige muuga oludes, kus vahemaid mõõdeti sadades km. Kõik see saigi lõppeda ainult hävinguga, peale 19 novembrit polnud suurt vahet. Ükskõik mida oleks tehtud, asi oleks ühte või teispidi lõppenud faktiliselt ikkagi armeegrupp B hävinguga. Tegemist oli kaardimajakesega keset lõputut steppi, mis esimese suurema tuulekese käes kokku oleks nagunii kukkunud. Õnn on suurte pataljonide poolel, nagu Napoleonil meeldis öelda.

Kui diskuteerida, mida 6. armee ja Paulus oleks saanud oluliselt teisiti teha. Taandub terve küsimus sellele, kas ta oleks pidanud üsna koti alguses üritama välja murdma. Enne Uraani poleks olnud lahkumine reaalne ning igas kotis veedetud päevaga Pauluse olukord halvenes. Seega loogiliselt oleks ta võinud välja murda kusagil novembri lõpus, mis oleks olnud kõige sobivam aeg talle. Selleks ajaks oli enam vähem kott suudetud moodustada ning olukord oli selge.

Minu väide on, et selle suurimaks probleemiks oli see, et tal polnud kuhugi taganeda lihtsalt. Kui oleks isegi kuidagi õnnestunud taganeda suuri kaotusi kandes Tšir-i (mis olekski olnud ainus koht - umbes 40 km Stalingradist edelas (lõunasse taganemine oleks lõppenud hävinguga stepis ... seal oleks pidanud mitte eriti kindla saksa rindejooneni taganema sadu km) oleks Stalingradi kott ümber kandunud lihtsalt Tšir-i kanti, sest keegi oleks pidanud võtma terve Stalingradi piiramisest vabanenud nõukogude väegruppi löögi enda peale. Kohal olnud saksa väed polnud selleks suutelised, taganemisest kõvasti rapsida saanud Paulus oleks samamoodi parimal juhul istunud uues kotis aga halvemal juhul oleks seal laiaks litsutud, tänu raskerelvade ja kindlustatud positsioonide puudumisele.

Mina sellel liigutusel ideed ei näe, sest peamine argument selle poolt on, et nagunii Stalingradis nad hävitati, see oleks neile andnud vähemalt mingi võimaluse. See on tõsi, kuid selle liigutuse hind oleks olnud suure tõenäosusega ka terve armeegrupp A kaukaasiasse kotti jäämine ning kotist väljasolnud saksa vägede veelgi ulatuslikum häving. See ongi terve reaalne vaidluskoht, mis puudutab Paulust, mingeid muid veidigi reaalsusega kooskõlas valikuid tal terve kotti jooksul laual polnud.

Mis küll Pauluse tegevust/tegevusetust ei puuduta, on Mansteini vabastusoperatsioon. Mille puhul oleks saanud teisiti käituda.

1. Tõmmata välja Armeegrupp A kaukaasiast. Eriti 1. tankiarmee kes oleks Mansteinile appi antud, ülejäänud oleks selle jaoks nagunii olnud liiga väheliikuvad + keegi oleks pidanud ikkagi ida - serva kaitsma jääma.

2. Euroopast saata mingid väed appi? Hetkel ei oska öelda, kui palju oleks olnud reaalselt vabasid vägesid selleks, kuid prantsusmaalt oleks ehk saanud mõne diviisi ära tuua.

Selles osas, oli see puhas Hitleri ja OKW möödalaskmine, kes ei mõistnud olukorra tõsidust (või siis jälle mõistsid väga hästi). Kuigi ma pole kindel, kas see oleks ka reaalselt olnud tehtav, eriti mis puudutab lisavägede varustamise osa. Kuid mingid elemendid mõlemast variandist oleks kindlasti saanud Mansteini vabastusoperatsiooni ajaks kohale tuua. Lisaks võib olla oleks ülejäänud rinnetelt kokku kraapida mingid jõud.

Samas on muidugi võimalik, et OKW ja Hitler mõistsid olukorra lootusetust ülihästi ja Mansteini päästeoperatsioon tehtigi rohkem selleks, et Stalingradis istujatel moraali tõsta ning näidata, et tehti kõik mis võimalik.

Mööda ei saa vaadata "elevandist portselanipoes" - kas päästeoperatsioonil oli edulootust? Kuna terve operatsioon isegi rohkemate vägedega oleks ikkagi olnud äärmuslikult riskantne. Stalingradi väljamurdmine on üks asi, teine asi on koridori lahti hoida (isegi Tšir-i oli sealt 40 km) ning mõistlikult suuta sealt ka taganeda, kuhugi uued positsioonid rajada, võtta Stalingradi piiramisest vabanenud nõukogude vägede löök vastu jne.

Põhimõtteliselt oleks selle plaani edukus endas hõlmama pidanud nagunii 2 kaardiväe armee purustamist, kelle koosseisus oli täiesti arvestatav hunnik värskeid vägesid - 8 jalaväediviisi, 3 tankikorpust ning hunniku suurtükkiväge. Mille saavutamine mõistliku ajaakna jooksul oleks isegi oluliselt suuremal Mansteini päästejõududele olnud äärmiselt küsitav ning kindlasti väga kaotusterohke.

Kuid kõik see oli ainult üks osa probleemist. Päeva lõpuks oleks nad pidanud veel taganema sadu km positsioonidele mida oli võimalik kaitsta - keset steppi, kus see lahing oleks aset leidnud, poleks sakslastel olnud mõistlik jääda, isegi kui nad oleks suutnud mingeid positsioone hoida, sest neid oleks kohe kummitama hakkanud samad probleemid, mis said armeegrupp B saatuslikuks. Mille edukus oleks ka enam kui kahtlane, arvestades mis seal jaanuaris toimus. Kus isegi eliitväeosadel õnnestus taganemise käigus kaotada 75% oma koosseisust. Üks asi on kaardil nooli tõmmata, teine aga sadu km lumes, külmas ja näljas vaenlase tule all sumbata.

Igal juhul oleks tõsisem Mansteini päästeoperatsioon sisaldanud endas ka väga olulist riski, et asi oleks lõppenud veelgi masendavamate kaotustega, kui muidu lõppes. Kui Pauluse väljamurdmise edukuseks ma hindaks alla 1%, siis oluliselt suurem Mansteini päästeoperatsioon oleks ehk nii 10 - 20% tõenäosusega olnud edukam, kui asjad läksid pärisajaloos.

Stalingradis tabatud kaotus polnud üldse nii oluline, kui see mis toimus väljaspool linna, kus kaotati 2/3 kogukaotustest. Kui juurde lisada veel sellele järgnenud Voronež –Harkovi operatsioon ning vahepealse sebimise, võib see number olla lausa 3/4.

[croman40]

A.Beevori järgi selline käsk eksisteeris, seega ei olnud võimalik saata soomusvägesid rindest eemale taastuma, täiendusi koguma ja venelaste 100% tõenäosusega tulevateks talvisteks vasturünnakuteks valmistuma.

Selline käsk eeldaks küll allikat. Tundub äärmiselt kahtlane, kui midagi sellist ka oli, siis on see käsk ilmus kottis olles.

A.Beevor võis mainida juhtumit, mida D.Glantz kirjeldab järgnevalt:

Tegemist peaks olema Pauluse käsuga 28.10, mille kohaselt kõik väeosad pidid koostama häireüksused, mis abistanuks jalaväge.
Lisa 1 annab täpsemad juhised ja lk -3- on näidatud 24. tankidiviisil kohustus lisaks staabile, varustus ja suurtükiväerügemendile eraldada tankirügemendist 125 isikut, aga tankirügemendis peale tankimeeskondade ja mehaanikute kedagi teisi ei olnud.

Kui vaadata armeegrupp B ja 6 armeele saabunud saadetisi, on näha, et samad numbrid figureerivad üsna sageli vaheldumisi, ehk teistesõnadega tundub, et raamatupidamislikult läksid varud kirja sellele, kellel käes nad füüsiliselt hetkel olid, mitte sellele üksusele, kelle jaoks nad mõeldud olid, enne kui nad polnud käes. Seega annab varude osas vast parema pildi ette rohkem vaadates armeegruppi B seisu üldiselt, mis tegelikult mängib nagii 6. armee jamade juures võtmerolli.

Vaadata mida ? Kui mõtlete seda aruannet, siis tegemist on ühel raudteeliinil 20.10 erinevatele armeede jaoks saabunud rongidega.

Selle 27 tonniga, minu viga, kuid suuremas pildis ebaoluline viga. Tegemist siis armeegrupp B-le saabunud toidukogustega - punkt 6, kaasapandud manustes. Kus kulu on 85.6 ja saabunud 27.

0779.jpg

Lisame paremini loetaval kujul.
Jättes kõrvale asjaolud, et tegemist ei olnud novembriga ja 6. armeega, siis ka numbrite sisu on teine. Tsiteerite seal foorumis üldiselt asjatundlikult kirjutavat isikut, aga seekord on tegemist temapoolse eksimusega, punkt 6. produktide ühik Tg. ei tähenda tonn (tonn on to, nagu ülalpool kirjutatud), vaid Tag = päev, ehk päevaportsjon.

Seega on seal kirjas kogu „B“ toiduvarud päevaportsjonites, nagu järgmises punktis on armeede kaupa.
Muidugi oleks võinud kaaluda, kas on loogiline väegrupi tasemel anda toiduainete koguseid a´la 1,4 või 2,6 t kui teistel lehekülgedel kirjutatakse rongidest/päevas.

Minu meelest jääb veidi arusaamatuks, mille üle me siin hetkel vaidleme?

Kas soovite kronoloogiliselt või tähestiku järgi reastatult?

1. Fall Blau plaan oli mõttetu / sellel hetkel mõistlik
2. 6. armee oli enne ümberpiiramist näljas, liikumatu ja moonata / oli varustatud idarinde tavapärasel tasemel
3. 6. armee oleks kokku kukkunud ilma „Uraanita“ / ei oleks
4. Demjanski ja Stalingradi tingimused olid enne ümberpiiramist erinevad / ei olnud
5. Demjanski õhutransport ei olnud II.AK -le eluliselt oluline / oli oluline
6. Stalingradi õhutranspordile lootuste panek ei olnud viga / oli viga
7. Stalingradi õhutranspordi mahud omasid tähtsust 6. armeele (või ei omanud?) / ei omanud
8. Paulusel ei olnud muid võimalusi enne ja peale ümberpiiramist / oli
9. Paulus tegutses ainuvõimalikul viisil enne ja peale ümberpiiramist / ei tegutsenud
10. Hitler ei olnud hull / oli ajuti mitteadekvaatne + mingi "grandiose delusions" tüüp
11. Hitleri otsus jätta 6. armee paigale oli militaarsest aspektist põhjendatud / ei olnud
12. 6. armee soomusüksustel ei oleks olnud mõtet paikneda novembris raudteesõlmede juures / oleks olnud
13. Põhilised süüdlased Stalingradi lahingu lõpptulemuses olid logistika, saksa kindralid ja vene armee / Hitler ja OKW

[andrus]

Tegemist peaks olema Pauluse käsuga 28.10, mille kohaselt kõik väeosad pidid koostama häireüksused, mis abistanuks jalaväge.
Lisa 1 annab täpsemad juhised ja lk -3- on näidatud 24. tankidiviisil kohustus lisaks staabile, varustus ja suurtükiväerügemendile eraldada tankirügemendist 125 isikut, aga tankirügemendis peale tankimeeskondade ja mehaanikute kedagi teisi ei olnud.

Kahtlane väide.
Leo W.G. Niehorster: German WWII Organizational Series. Volume 4/I MECHANIZED ARMY DIVISIONS (28 June 1942)
http://niehorster.org/011_germany/books ... -07-07.pdf raamatu lk. 37

[Xender]

1. Fall Blau plaan oli mõttetu / sellel hetkel mõistlik

Peaeesmärk oli isegi idee tasandil täitmatu - kätte saada kaukaasia nafta ning ka kasutusele see võtta. Maksimaalselt oleks olnud võimalik sulgeda Stalini naftakraan, kuid ka seegi oleks olnud teostav ainult lennuväega. Mille puhul tekib loogiline küsimus, et miks mitte nii Volgat mineerida, kui Bakuu õlivälju lihtsalt pommitada ja jätta tuhandeid kilomeetreid läbimist eeldanud rünnak mööda tühja steppi üldse ära?

2. 6. armee oli enne ümberpiiramist näljas, liikumatu ja moonata / oli varustatud idarinde tavapärasel tasemel

Selle jaoks oleks vaja teada, kui hästi olid ülejäänud armeed varustatud idarindel? Lisaks ei pruugi see "tavapärane" tähendada, seda, et ta oleks varustatud hästi. Saksamaa üks peamisi sõja kaotamise põhjus oligi suutmatus oma vägesid tarvilikuga varustada.

Lisaks veel, kõik need varud olid üsna laiali, kuna kaugemad laod olid 6. armee puhul 150 km linnast. Peale raudtee transpordi probleemide oligi peamine jama ladudest - raudteejaamadest transport linna. Seega, see et kusagil midagi oli, ei tähenda, et see oleks ka reaalselt kohal olnud.

Seoses läheneva talvega oleks nagunii transpordivajadus kõvasti kasvanud - talvevarustus ning küte.

Näljas nad polnud (kuigi allüksustel oli toiduga varustamise probleeme) - toiduvaru oli nädalaks. Kuigi üleüldiselt varustamine toiduga näitas suunda halvenemisele ning üldiselt võiks öelda, et nad olid nälja piiril. Kui midagi oleks juhtunud, oleks kõhutäitmist kohe piirama hakkatud.

Enamik armeest oli täiesti liikumatu - hobused olid viidud ära talvituma (kuna neid ei suudetud varustada heinaga). Mehaniseeritud liikumiseks oli neil kütet üheks 200 km sööstuks maksimaalselt.

Moonavaru oli 8000 tonni (mille puhul enamik ehk ligi 6000 oli küll kusagil ladudes) mis kõlab võimsalt, kui meelde tuletada, et üks 150 mm suurtükkiga tund aega tulistamist kulutas 2 tonni. Kokkuvõttes nagu Paulus ütles - üheks päevaks intensiivseks sõdimiseks.

3. 6. armee oleks kokku kukkunud ilma „Uraanita“ / ei oleks

De facto 6. armeed ründejõuna ei eksisteerinud nagunii enam 19 novembri hommikul - ükski tanki või mehaniseeritud diviis polnud varustatud tehnikaga üle 20% ettenähtust. Enamikes jalaväediviisidest oli alles jäänud nii pool või alla selle.

Küsimus on selles, kas varustusolukord oleks ka ilma Uraanita halvenenud punktini, kus oleks pihta hakkanud massiline suremine? Seda on meil võimatu teada, faktiselt oleks piisanud mõnest suuremast nõukogude õhurünnakust raudteele ja halbadest ilmaoludest ning samamoodi oleks pidanud toidunorme vähendama. 42 aasta talvel oli toiduga igalpool kitsas, ka Saksamaal.

Igal juhul oli lahendamata talvekorterite, kütte ning isegi talveriiete olukord, mille puhul võib öelda 100% kindlusega, et ka ilma Uraanita oleks nad külmunud ning sanitaarkaod oleks olnud suured. Kui suured on võimatu öelda, kuid mitte niipalju väiksemad kui piiramisrõngas olles, sest probleemiga tegelemine oleks eeldanud tohutult lisavarustust, mida polnud, ning polnud kusagil ka tulemas. Muuseas, ka Stalingradist väljaspool olnud vägedel olid sanitaarkaod vägagi arvestatavad (ehk siis probleem polnud üheselt kotis olemine).

4. Demjanski ja Stalingradi tingimused olid enne ümberpiiramist erinevad / ei olnud

Muidugi olid erinevad, Stalingradi ümber enne kotti tekkimist hävisid armeed ja kotti jäämist ei oleks saanud mitte keegi vältida ... Demjanski puhul oli teadlik kottijäämine.

5. Demjanski õhutransport ei olnud II.AK -le eluliselt oluline / oli oluline

Pole piisavalt tutvunud, et ühte või teist öelda. Mõnikord võivad määravad detailid olla väga väikestes pisiasjades.

6. Stalingradi õhutranspordile lootuste panek ei olnud viga / oli viga

Stalingradi õhutransport oli paratamatus, kui taheti säilitada 6. armee puhul mingigi võitlusvõime.

7. Stalingradi õhutranspordi mahud omasid tähtsust 6. armeele (või ei omanud?) / ei omanud

Mitte suures pildis, iseseisvalt poleks ta suutnud enam lahkuda hetkel kui õhusild oleks isegi ideaaljuhul tööle hakkanud ja mingigi varu tekkinud. Kuna Manstein ei jõudnud piisavalt lähedale, et Paulusel oleks isegi mõtet olnud midagi üritada, siis tänu sellele ei omanud päeva lõpuks kogus tähtsust. Agoonia lõppes lihtsalt nii nädal varem, kui oleks parema õhusillaga lõppenud. Õhutranspordi idee oli Paulust säilitada, kuni ta vabastatakse. Kuna vabastamist ei tulnud ...

8. Paulusel ei olnud muid võimalusi enne ja peale ümberpiiramist / oli

Ütlesin, ainuke võimalus oli novembri lõpus. Kuid see oleks kaasa toonud suure tõenäosusega veelgi suurema hävingu, kuna tal puudus koht, kuhu edukalt taganeda.

9. Paulus tegutses ainuvõimalikul viisil enne ja peale ümberpiiramist / ei tegutsenud

Kindlasti oleks saanud siin - seal paremini. Kuid mitte nii, et see oleks üldpilti kuigi palju muutnud. Uraan otsustati ära tema vastutusalas väljaspool ning tal polnud isegi väga võimalik sekkuda (millele ei aidanud kaasa ka see, et armeegrupp B-le osaks saanud hävingust sai ta pildi ette alles poolteist päeva hiljem).

Peale ümberpiiramist, tegigi ta parima valiku - ei hakkanud rapsima. Mis oleks 99% tõenäosusega lõppenud terve lõuna grupeeringu purustamisega. Mitte millegi muuga.

10. Hitler ei olnud hull / oli ajuti mitteadekvaatne + mingi "grandiose delusions" tüüp

Hitler tegi lollusi, kuid üsna paljudel saksa kindralitel oli komme, kõik oma jamad ajada tema kraesse pärast sõda. Nemad oleks sõja võitnud, kuid paha Hitler takistas ...

11. Hitleri otsus jätta 6. armee paigale oli militaarsest aspektist põhjendatud / ei olnud

6.armee jättis paigale tohutult suur nõukogude vägede kogum tema ümber. Mida Hitler tegi oli, et ta ei andnud käsku äärmiselt kaheldava eduvõimalusega väljamurdmiseks, mille ebaõnnestumisel oleks võinud viia terve lõunagrupeeringu hävinguni.

12. 6. armee soomusüksustel ei oleks olnud mõtet paikneda novembris raudteesõlmede juures / oleks olnud

Ma ei näe, et seal oleks mingit suurt ideed olnud. Soomusüksused tegid nagunii seda, mida nad oleks teinud ka juhul kui nad oleks paarkümmend km teises kohas paiknenud.

13. Põhilised süüdlased Stalingradi lahingu lõpptulemuses olid logistika, saksa kindralid ja vene armee / Hitler ja OKW

Päeva lõpuks Hitler ja OKW panid väed sellisesse olukorda, kus logistika lonkas, venelastel olid taktikalised - strateegilised eelised. Samuti punaarmee oli lihtsalt tugevam.

Üleüldine narratiiv sellest, et seal sakslased kaotasid, sest tegid vigu (paha Hitler segas), on vale. Sakslased kaotasid, sest neil oli vastas oluliselt mobiilsemad ja tugevamad nõukogude väed ning nad olid roninud olukorda, kus kõik sakslaste puudused andsid end eriti tõsiselt tunda. Suurimad vead olid tehtud ammu enne novembrit.

Seda kõike ei olnud enam võimalik ümber mängida, isegi siis kui novembrist alates poleks tehtud ühtegi viga. See on just Hitleri stiilis mõtlemine (kes siis on kõigi vigade allikas, tema suurimate kriitikute arvates) - kuidagi on alati võimalik hunnik valearvestusi ja paratamatusi ümber pöörata ...

[croman40]

Tegemist peaks olema Pauluse käsuga 28.10, mille kohaselt kõik väeosad pidid koostama häireüksused, mis abistanuks jalaväge.
Lisa 1 annab täpsemad juhised ja lk -3- on näidatud 24. tankidiviisil kohustus lisaks staabile, varustus ja suurtükiväerügemendile eraldada tankirügemendist 125 isikut, aga tankirügemendis peale tankimeeskondade ja mehaanikute kedagi teisi ei olnud.

Kahtlane väide.
Leo W.G. Niehorster: German WWII Organizational Series. Volume 4/I MECHANIZED ARMY DIVISIONS (28 June 1942)
http://niehorster.org/011_germany/books ... -07-07.pdf raamatu lk. 37

Jah, saab täpsemalt sõnastada – tankipataljonini vähenenud tankirügemendi koosseisus olid vaid remondi– ja tankikompaniid.
Palju seal tegelikkuses tabelijärgseid teisi ametikohti (autojuhid, meedikud, sideväelased, staabikirjutajad jne) oli, pole teada, aga sakslaste frustratsioon vihjab, et nõutava hulga jalaväelaste ridadesse jäi neist väheseks.

1. Fall Blau plaan oli mõttetu / sellel hetkel mõistlik

Peaeesmärk oli isegi idee tasandil täitmatu - kätte saada kaukaasia nafta ning ka kasutusele see võtta. Maksimaalselt oleks olnud võimalik sulgeda Stalini naftakraan, kuid ka seegi oleks olnud teostav ainult lennuväega. Mille puhul tekib loogiline küsimus, et miks mitte nii Volgat mineerida, kui Bakuu õlivälju lihtsalt pommitada ja jätta tuhandeid kilomeetreid läbimist eeldanud rünnak mööda tühja steppi üldse ära?

Saksa 1942. aasta kampaaniaid, sh "Blau" operatsiooni analüüsib põhjalikult R.Citino „Death of the Wehrmacht: The German Campaigns of 1942“, soovitan lugeda ja lisan lühikokkuvõtte.

[andrus]

Jah, saab täpsemalt sõnastada – tankipataljonini vähenenud tankirügemendi koosseisus olid vaid remondi– ja tankikompaniid.

Ma ei saa aru, kas siin on mingi möödarääkimine? Tankikompaniidel olid veel omakorda transpordi- ja remondiallüksused. Esimestest neist peaks saama rahvast küll, kes ei ole erinevalt tankistidest ja remondimeestest eriväljaõppega (suhteliselt) ja olid ehk seetõttu kergemini asendatavad?

Palju seal tegelikkuses tabelijärgseid teisi ametikohti (autojuhid, meedikud, sideväelased, staabikirjutajad jne) oli, pole teada,

Sõnastus järjekordselt segane - kas teada ei ole palju oli rahvast olemas või palju oli tabelijärgseid ametikohti? See leht on loodetavasti teada: https://www.wwiidaybyday.com/kstn/kstnpanzermain.htm ?
Ja sealt näiteks KStN 1171 ja 1175:
https://www.wwiidaybyday.com/kstn/kstn11711nov41.htm
https://www.wwiidaybyday.com/kstn/kstn11751nov41.htm

Arusaamatuks jääb, miks peaks vaenlasega üldjuhul lahingut mitte pidavad allüksused samamoodi vähenema nagu otseselt lahingut pidavad osad? Võib-olla peeti väidetava rügemendist pataljoniks vähenemise all silmas ainult löögijõudu, mitte kogu koosseisu?

aga sakslaste frustratsioon vihjab, et nõutava hulga jalaväelaste ridadesse jäi neist väheseks.

Üldiselt vist iga ülemus hakkab porisema, kui tema üksusest inimesi tahetakse ära võtta ja kuhugi mujale augutäiteks panna. Vastuargumentatsiooni võisid stimuleerida ka mõtteis tekkivad koledad pildid nende inimeste mõne "Oberst Vorwärts" käe alla sattumisest

[croman40]

Palju seal tegelikkuses tabelijärgseid teisi ametikohti (autojuhid, meedikud, sideväelased, staabikirjutajad jne) oli, pole teada,

Sõnastus järjekordselt segane - kas teada ei ole palju oli rahvast olemas või palju oli tabelijärgseid ametikohti? See leht on loodetavasti teada: https://www.wwiidaybyday.com/kstn/kstnpanzermain.htm ?
Ja sealt näiteks KStN 1171 ja 1175:

„Seal tegelikkuses“ tähendab 1942. a oktoobri lõpus Stalingradis eksisteerinud seisu, mille kohta täpsem info, kui palju mingit rahvast alles oli, puudub.

Vaadake, KStN näitavad ideaalolukorrale vastavat koosseisu, aga reaalses elus olid 1942. a „Blau“ operatsioonis osalevad tankidiviisid algselt 80-95% komplekteeritusega ja 4- kuuse sõdimise järgselt veel palju väiksemad. Näide 24.tankidiviisi kohta:

Arusaamatuks jääb, miks peaks vaenlasega üldjuhul lahingut mitte pidavad allüksused samamoodi vähenema nagu otseselt lahingut pidavad osad? Võib-olla peeti väidetava rügemendist pataljoniks vähenemise all silmas ainult löögijõudu, mitte kogu koosseisu?

24.10.1942 väeosade isikkoosseisu aruande järgi oli 24. tankidiviisi tankirügemendis 960 isikut ja aruandele lisatud väeosa skeemil on märkus – seoses tankide riketega on kasutuses vaid 1 tankipataljon. Vaadates töötava tehnika kogust, löögijõud oli umbes kompanii tasemel. Kahjuks ei ole teada isikkoosseisu struktuur.

Tankimeeskondade ja mehaanikute jalaväelasteks transformeerimise puhul ei ole tegemist arvamusega, vaid nii A.Beevori kui D.Glantzi poolt märgitud ajaloolise seigaga, mille allikas on esimesel juhul küll täpsustamata, aga teisel täiesti tuvastatav (Viide J.Mark „Death of the Leaping Horseman: The 24th Panzer Division in Stalingrad“ järgi esmasele allikale kindral A. Lenskile).
Kuigi tulemuse kohta andmed puuduvad (ei ole võimalik kinnitada, et ühtegi vaba tankisti ega mehaanikut ei kaasatud), siis käsu mõte on kõrgema juhtkonna poolt vaadatuna loogiline - kui tehnika ikka puudub ja juurde ei ole tulemas, siis miks peaksid osad kodanikud lihtsalt pealtvaatajad olema?

[Kriku]

Seda enam, et muude väeliikide kohta on ju ka sama asi teada: "flakimehed ilma flakita ja muu selline pööbel," nagu Heino Susi kirjutab. Ja Model näiteks pani ka tankistid jalaväelastega koos treenima.

[andrus]

Veel üks kord:

1. algne väide oli:

Lisa 1 annab täpsemad juhised ja lk -3- on näidatud 24. tankidiviisil kohustus lisaks staabile, varustus ja suurtükiväerügemendile eraldada tankirügemendist 125 isikut, aga tankirügemendis peale tankimeeskondade ja mehaanikute kedagi teisi ei olnud.

Nagu näitasin, oli tankirügemendis koosseisutabelite järgi palju muud rahvast veel peale tankistide ja remondimeeste. Nende tegelik arv alarmüksuste moodustamise hetkel on meil seni välja selgitamata.

2. Sellele järgnes ümbersõnastamine:

Jah, saab täpsemalt sõnastada – tankipataljonini vähenenud tankirügemendi koosseisus olid vaid remondi– ja tankikompaniid.

Tankipataljonide staabikompaniid ei anna küll tankikompanii mõõtu välja, aga las olla. Arusaamatuks jääb ümbersõnastamise mõte - minu esialgset vastuväidet, et tankirügemendis on ka palju muud rahvast peale tankistide ja remondimeeste, see kuidagi ei mõjuta.

3. Vahepeal selgus veel, et rügemendi kahanemine pataljoniks tähendas tegelikkuses seda, et sõdimises oli rakendatud ("eingesetzt") ainult üks pataljon - ehk siis pigem see variant, mille poole mina kaldusin - mõõdeti löögijõudu, mitte rügemendi koosseisu.

4. Algse 80-95% komplekteerituse ja 4 kuulise sõdimise koha pealt samad vastuväited: me ei tea, millist komplekteeritust silmas peetakse - kas löögijõudu või tabelijärgse koosseisu suhtes ja kuidas 4 kuuline sõdimine mõjus lahingutes otseselt mitteosalejate arvule. Diviisi tehnika kaotused ei ole samuti mingil määralgi abiks, et selgitada, kas tankirügemendist tahetud 125 isikut tuli kõik tankistidest ja remondimeestest võtta või sai ka muid vähemspetsialiste kasutada.

5. Gefechtsstärke abil saab tõestada, et rügemendis koosseisutabeli järgi olnud palju muud rahvast peale tankistide ja remondimeeste oli vahepeal otsa saanud, kui lisada Gefectsstärke arvutamise reeglid tankirügemendi jaoks ja neis reeglites on kirjas, et tankikompaniides olnud trossimehed/jms. loeti ka sinna sisse. Terve 24. Pz.Div. koha pealt näeme, et Gefechtsstärke arv on alla poole toidul olnud inimestest.
Anekdootlik lugu ka siia - ma olen ise Jason Markile neid ist/verpflegungs/tages/gefechts/gräbenstärke arvutamise reegleid kunagi saatnud Keegi hea inimene äkki leiab need nüüd minu eest TsAMO 500. fondi või BA/MA paberitest üles?

6. Kindral A. Lenski esialgset väidet me näinud ei ole, küll aga oleme näinud, kuidas puuduolev info on enda tarkuse baasil välja mõeldud/algseid väiteid moonutatud. Miks arvata, et prominentsed autorid, kelle autoriteedile apelleeritakse, ei või olla sama viga teinud? Eespool sai ka spekuleeritud, miks kindral võis tahta asja kujutada võimalikult mustades värvides.

Kokkuvõtteks: minu ainus vastuväide oli, et nende 125 mehe jaoks ei tulnud kohe hakata tankistide ja remondimeeste ridu harvendama. Tankirügemendis oli ka muud rahvast ja seetõttu polnud ehk spetsialistide seas nii suurt aadrilaskmist vaja (esialgu) teha. Ma pole öelnud, et üldse ei pidanud alarmüksustesse tankiste/remondimehi saatma.

Praegu ma ei näe siin argumente, mis minu väidet ümber lükkavad? Kõik need ilusad dokumendid räägivad millestki muust?

[croman40]

Põhimõtteliselt saab teie kokkuvõttega nõustuda, aga vaataks veelkord faktid ja oletused üle.

Pauluse käsk on teada ja Stalingradi situatsiooni arvestades ei tohiks küsimusi tekitada.

1. võimalus – A. Beevori ja D.Glantzi (tema viitel siis J.Marki) allikad luiskavad ja mingit probleemi jalaväelasteks formeerumisega ei olnud. Minu hinnangul vähetõenäoline, sest allikad tunduvad olema erinevad. (Beevori „Stalingrad“ ei kasuta allikatena J.Marki ega A.Lenskit ning kirjutati varem kui „Death of the Leaping Horseman“ )
2. võimalus – A.Beevor ja J.Mark on sündmustest valesti aru saanud või liialdavad oma hinnangutes. Kuna tegemist on erinevate autoritega, kes teineteist ei tsiteeri ja kasutavad erinevaid allikaid, siis samuti vähetõenäoline.
3. võimalus – sündmused toimusid niimoodi, nagu kirjutatud. Mingisuguseid vastuolusid üldise olukorra ja tegevusloogikaga ei esine, seega kõige tõenäolisem versioon.

Alluvate juhtide valuline reageering on samuti usutav, sest nemad olid kindlasti paremini teadlikud oma ülesannete täitmiseks vajalike inimressursside väärtustest ja nagu kindral A. Lenski põhjendas, vajasid neid spetsialiste ka edaspidi.

Muide, A.Lenski sõnad vastavalt J.Marki raamatule olid järgmised: „One suggestion of the Commander-in-Chief of 6.Armee was to employ panzer crews, who had become surplus, as infantrymen, which I didn’t understand. According to general Dräbich-Wächter’s words, 24. Panzer-Division would later be supplied to the Caucasus Army. Therefore, I had a great interest in keeping the technically trained personnel.”

Samas just see nähtav reageerimine ja protest annab vihje, et tankirügemendis (või rügementides, sest 16. tankidiviisi tankirügement sai analoogse käsu 100 jalaväelase tekitamiseks) ei olnud muud kaadrit piisavalt võtta (nagu Beevor mainib, siis üritati leida igast muid ametimehi ) ja seetõttu võib väita, et tõenäoliselt läksid käiku ka tankistid ja mehaanikud. Autojuhtide või sideväelaste sattumine jalaväkke oleks „business as usual“ ja ei huvitaks kedagi ja veel vähem oleks keegi seda mälestustes mainima hakanud.

Olete korduvalt kasutanud väljendit „ palju muud rahvast“

palju muud rahvast veel peale tankistide ja remondimeeste

Minu arvates oli muud rahvast pigem vähem, võrreldes põhikaadriga.

Lisaks, kui vaadata 24.tankirügemendi tabelijärgset koosseisu, siis eespool viidatud

Leo W.G. Niehorster: German WWII Organizational Series. Volume 4/I MECHANIZED ARMY DIVISIONS (28 June 1942)
http://niehorster.org/011_germany/books ... -07-07.pdf raamatu lk. 37

ei vasta "Blau" operatsioonis kasutatud tankirügementide koosseisule, kus oli 3 pataljoni ja puudusid reservüksused:

Kasutades sama autori koduleheküljel http://niehorster.org/011_germany/42_or ... z-rgt.html olevaid infomaterjale, saab 24. tankirügemendi tabelijärgseks koosseisuks 2342, millest juhtimiselement 55, tankimeeskonnad 1067, remondimeeskonnad 391 ja kõik ülejäänud 830 isikut.
Seega antud 24. tankirügement oli 1942. a oktoobri lõpus sisuliselt pataljoni suurune ja löögijõud, mida arvestati töökorras tankide hulgaga, vastas kompaniile.

[croman40]

Muidu aga, TIK uus video Christmas at Stalingrad | Battlestorm Stalingrad E46

Märgib ära, et õhusilla läbikukkumise põhjused pole arvatavasti niiväga Luftwaffe transpordivõimekuse tagajärg, vaid täpselt samal põhjusel, miks Stalingrad juba enne Uraani hingevaakus - logistiline suutmatus, lennuväljadele ei saabunud kaupa, mida Stalingradi vedada.

Eks TIK poolse käsitlusega on nagu ikka ajaloo puhul, enamuse väidetega saab nõustuda, mingi osa jääb küsimärgiga ja on ka pigem kaheldavaid/vähetõenäolisemaid seisukohti.
Viimaste hulka võib kuuluda Stalingradi õhutranspordi ebaõnnestumise põhjuseks arvatud väidetav rinde ebapiisav varustamine, sest koguseid vaadates ei ole usutav, et põhilennujaamadesse, Morozovskajasse ja Tatzinskajasse, mis asusid raudteesõlmede kõrval, ei oleks suudetud Saksamaalt saata 1 rongitäit päevas (ca 400 t) edasitransporditavat kaupa.

TIK hüpotees on kujundatud ühe raamatu, "Black Cross Red Star" põhjal, samas on olemas palju teisi allikaid ja esmase allika näitena võib tuua 6. armee varustusosakonna aruanded, lennuootel varustuse kogustest (osakond paiknes Morozovskajas):

Paar värskelt ilmunud lennuväele keskendunud, varasemat ajaloomaterjali kokkuvõtvat ning omaltpoolt ka üht-teist uut lisavat, raamatut „To Save an Army The Stalingrad Airlift“ R. Forsyth 2022 ja „Stalingrad Airlift 1942-1943“ W.Hiestand 2023, ei maini kauba puudumist õhutransporti takistava tegurina. Mõlemad jõuavad kokkuvõttes samale järeldusele: soovitud mahus transporti ei olnud tehniliselt võimalik teostada.

Mis puudutab Stalingradi lendamiste vähesust võrreldes lennupargi suurusega, siis kõige ülevaatlikuma pildi annab viimases raamatus väljatoodud statistika koos selgitustega. Märkus - seal tabelis on arvestatud ainult Stalingradis maandunud lennud, aga lisaks oli märkimisväärne kogus õhkutõusmisi, mis erinevatel põhjustel tagasi pöördusid või alla tulistati.

[Xender]

See aruanne ei anna tegelikult meile mitte midagi juurde, teada saamiseks varustusest rindel või stalingradi õhusilla olukorrast. Kuna meil pole esiteks täpselt teadmist, kas see jõudis raudteejaamast üldse kuhugi edasi ning mida need väljatoodud kogused täpselt sisaldasid ning kas tegemist oli kompleksete asjadega - näiteks võis olla küll suurtükkimürske, kuid polnud laenguid.

Samuti jääb võimalus, et asjad ei erinenud niipalju teisest sotsialistlikust maast, millega sõditi ning palju oli juurdekirjutisi ja võltsimisi, et asju paremas valguses näidata.

Kõik kaudsed tõendid räägivad igal juhul selle kasuks, et õhusilla peamiseks ebaõnnestumise probleemiks oli üleüldine logistika.

Väike korras olevate lennukite arv (umbes 20% - 30% lennukooseisust oli korras) viitab tõsisele puudusele kas varuosadest, tehnikutest (või nende majutamise võimatusele) või mõlemast. Ükskõik kuidas ka asjaolud olid, mingit mõtet polnud lennuväljadele koondada lennukeid mida ei olnud võimalik hooldada, mis aga iga venelaste poolse rünnakuga tõi kaasa hunniku täiesti mõtetuid kaotusi ning segasid üleüldist protsessi. Ainuke ja vast realistlik põhjus sellele oli, et kohapeal puudus võime lennukeid parandada - korras lennukiga mis kaugemalt lendas kohale, lennati niikaua kuni saadi ja kui enam ei lennanud aeti lennuvälja äärde.

Milles seisneb veel üks probleem, miks ma ei usu, et asi oli üksnes LW suutmatuses - kui vaadata veidi statistikat, siis ei oma olemasolevad lennuvõimelised lennukid ning saadetud kaubakogus peaaegu mitte mingit seost. Samuti kui hakkata ilma kohta uurima, kuupäevaliselt siis seegi ei paista kuidagi erilist tähtsust omavat lendude arvule. Rääkimata sellest, et kui oldi sunnitud kaugematelt lennuväljadelt toimetama, siis seegi ei muutnud väga saabunud kaubakoguseid (kohati isegi suurenes).

Samuti, kui kaotati lähemad lennujaamad siis venelaste andmetel olid nad üsna tühjad. Mis samuti viitab sellele, et LW ehk polnudki mitte midagi lihtsalt vedada.

Kõige suurem ja peamine probleem aga selles naratiivis, et kui probleem polnud mitte varustuse puudumises vaid puhtalt õhutranspordi suutmatuses, siis oleks Uraani käigus hävitatud ning Stalingradi lõksu sattunud vägede arvelt pidanud allesjäänud vägedel olema varustuse seisuga paremini kui varem. Kuid seda polnud - neil oli täpselt samamoodi suur puudus kõigest mis viis haledate kaotusteni väikeses Saturnis ja Voronež–Harkovi operatsioonides.

Lisaks tundub maakeeli veidi idiootne eeldus, et taustal saab eksisteerida õhusild kelle pole probleemi varustamisega olukorras kus samal ajal käib tervet lõunarinnet sealjuures ka stalingradi (ning umbes 1/3 idarinde vägesid) ohustavas operatsioonis ülejäänud saksa vägedes diviisi tasandil mikromanageerimine mõnekümne TT lasu ja mõne bensiinitünni ümber.

Siin võib muidugi öelda, et Stalingrad oli prioriteet, kuid jälle - 2/3 sakslaste hävingut tabas väljaspool stalingradi ning arvatavasti detsembri keskel oli kõigile juba selge, et seal pole enam midagi päästa ning mis veel olulisem, ükskõik kuidas vaadata - kui lõunarinnet tabab täielik häving, siis kaob ka igasugune lootus Stalingradi puhul.

Miks sakslased ebaõnnestusid õhusillaga on seotud paljude asjaoludega. Minu hinnangul järgmise tähtsusega

1. Peamine asjaolu oli üleüldine puudus kõigest, kui seda poleks olnud, poleks õhusilda vaja läinudki. Venelaste rünnak oleks olnud oluliselt vähemtõhusam ning kui olekski läinud ikkagi samamoodi, oleks Stalingradis olnud piisavad varud, mis oleks aidanud vastu pidada kevadeni.( 6 Armee varustusplaan nägi ette 90 päeva varusid talvitumiseks - reaalsuses oli nädala toiduvaru ja mõne päeva moonavaru )

2. Kui oleks olnud paremini varustatus, oleks piisanud 100 lennukist (80 lennuvõimelist lennukit - 2 tonni lennuk ning 3 reisi päevas). Lisaks oleks lennuväljade puhastamine, laadimine ja kõik muu olnud kiirem (piltide järgi käib asi käe ja reega) jne.

3. Lisaks peab olema midagi viia. Mille puhul on samuti küsimärke üldise organiseerimise (mitte ainult LW) kohta - toiduainete saatmisel oli tegemist ilmselgelt lennuressursi raiskamisega. Saadeti värsket liha ja konserveeritud köögivilju (mõlemal juhul oli peamiseks kaaluks vesi). Rääkimata kondoomidest, medalitest ning jõuluehetest ... mis ka mingil põhjusel eksisid kauba sisse ära või oli põhjus selles, et LW proovis näidata võimalikult suurt lendude arvu, isegi siis kui midagi kasuliku vedada polnud.

4. Mis on muidugi seotud esimese probleemiga. Kui sakslased oleks ehitanud mõlemale poole korraliku lennuvälja (sealjuures see viitab juba Uraani eelsetele probleemidele, sest stalingradi varustamine õhuteel toimus mingil määral juba enne koti langemist), oleks see oluliselt parandanud terve ettevõtmise edukust (lisaks vähendanud oluliselt kaotusi). Kuid see jäi ilmselgelt lonkava logistika tõttu ulmeks.

Sealjuures veel üks asjaolu, mis räägib tugevalt selle kahjuks, et peamiseks asjaoluks miks õhusild ebaõnnestus üksnes tänu Luftwaffele on Tamani poolsaarelt ja Krimmist pagemine (millest muuseas räägib 77 aasta film raudrist). Kus Luftwaffel õnnestus ära toimetada 50000 sõdurit ning varustada poolsaart 500 tonniga päevas. Seda pärast Stalingradi, kus oli punane lennuvägi tugevam, saklased nõrgemad jne.

[croman40]

Jätsite tähelepanuta kõige olulisema põhjuse Stalingradi õhusilla ebaõnnestumisel - ilmastikutungimused. Analoogselt 1941. a sügisega kui alguses pori ja hiljem pakane lõid Saksa soomusväed nokauti, jäi Luftwaffe alla külmele, lumele ja tuulele. Just antud põhjusel ei suudetud jooksvalt hoida lennuvõimelisena rohkem kui 20-30% lennupargist ja nendestki paljud ei suutnud õhku tõusta või sihtkohta lennata. Suvel oleks operatsioon olnud kindlasti teostatav.

Nr. 2 põhjus ebaõnnestumisel oli venelaste vastutegevus, kes olid varasemast õppinud ja tegutsesid palju targemalt – nii Stalingradi koti ette õhutõrje paigaldamisega, piirkonna jagamisega lennuväe üksuste vahel, kes igas ruudus patrullisid kui ka sakslaste lennuväljade ründamistega, mistõttu tuli Luftwaffel pidevalt Stalingradist üha kaugemale kolida. Ühel hetkel saatehävitajad ei suutnud enam kotini lennata ja muidu heades tingimustes ja nähtavuse korral ei saanud Ju 52/3 ega Fw 200 lennata, jättes neile võimalikuks vaid pilvedes või öised lennud.

Operatsiooni tingimusi iseloomustab hästi näitaja "kõik kohale jõudnud lennud/kaotatud lennukid", mis Stalingradi õhusilla puhul oli 4487/448 ehk ca iga 9 lennu kohta tuli 1 kaotus. Erinevus Demjanski õhusillaga, kus sama näitaja oli 14455/265 ehk 55 lendu 1 kaotuse kohta, on silmnähtav.

Soovitan kõigile huvilistele jätkuvalt viimati näidatud raamatuid, mis annavad koostöös väga detailse, päevade ja tundide haaval kirjeldatud sündmustega, ülevaate kogu õhusilla perioodist. Saab väga hea ettekujutuse kohapealsest situatsioonist, probleemidest, millega tuli maadelda ja vastused pea kõikidele küsimustele.

[Xender]

Siin me räägime suuremas jaos samas asjast, kuid põhjus ja tagajärg on segi aetud.

LW enamik raskusi tulid kas varustus ja/või organiseerimise puudulikusest. Oleks lennukitel olnud küttega angaarid - telgid - poleks neil mootorid ära külmunud, oleks saanud normaalselt remontida, kui oleks olnud normaalne lumekoristus, poleks niipalju õnnetusi juhtunud jne.

Kui 25% asemel oleks lennuvõimeline olnud 75% oleks läinud vaja omakorda vähem lennukeid. Mis oleks igat pidi lihtsustanud tervet sebimist. Vähem personaali, vähem varustust neile jne.

LW transpordilennuväe kaotused on üldse omaette teema, kus mingit lõpliku kaotuste põhjuse numbreid on raske saada, sest venelaste tegevus, halb ilm ja juhtkonna tegevus (või tegevusetus) põimuvad üksteisega läbi. Sadu lennukeid kaotati ka maapinnal - nii kotist väljas kui ka sees. Teiseks palju lennukeid kirjutati maha, kuid selle põhjuseks võis olla ka lihtsalt üritamine gaasilambiga lennukite mootorite soojendamine (mis viis mitmete lennukite kaotuseni) jne.

Igal juhul pea pooled kaotused ehk 214 juhtusid maandudes või lendutõuses. Mis üldjuhul otseselt seotud lennuraja hooldusega. Kui sinna lisada sitasti remonditud ja õnnetused lennus olles, saame isegi väga tagasihoidliku hinnangu järgi, et LW peamised kaotused olid seotud halva hoolduse ja organiseerimisega.

Halb ilm ei tekita kaotusi, tekitab halb organiseerimine, hooldus ning ohutuse eiramine. Üleüldiselt tundub, kõiki materjali uurides, et LW peamine eesmärk paistis olevat võimalikult suurt lendude arvu näidata, kui reaalselt veidi pikemaajalist õhusilda luua.

Kõige kaotusterohkemaks episoodiks lugeda kindlasti rünnakut 24.dets Tatsinskaja lennuvälja vastu nõukogude maavägede poolt, kus kaotati sakslaste enda hinnangul 72 lennukit (kuid see on nii-nii number, sest arvestab ainult lennuvõimelisi ja mitte raudteejaamas olnud lennukeid, seega reaalne number on kindlasti suurem, venelased väidavad 300). Sealjuures suure osa teeninduspersonaali kaotust, mis oli tegelikult vast kõige valusam kaotus üldse. Jääb arusaamatuks, kuidas peale sellist prohmakat Fiebiegi maha ei lastud.

Igal juhul LW pommitas neid rünnanud vägesid juba 19 detsembril, seega jääb arusaamatuks kuidas said nad ootamatult rünnata + kaitseüksi ning ka rinnet faktiliselt polnud. Üsna kogenud sõjamehena oleks ta pidanud aru saama, et umbes 2000 teeninduspersonaaliga pole tal võimalik lennuvälja kaitsta. Seega oleks võinud vähemalt raudteel seisvad lennukivaruosade vagunid minema saata ning üritada lennuvälja nii palju tühjemaks kõigest saada kui võimalik ning igasugune mitte hädavalik personaal minema saata.

Kokkuvõttes võib öelda, et selle samuse rünnakuga kus ei osalenud mitte ühtegi punaväe lennukit, võidi tekitada nii pooled kaotused vaenlase poolt (kaudsemas mõttes kõige suuremad kaotused kindlasti, tänu veel maapersonali ning varuosade kaotustele) LWle terve stalingradi õhusilla käigus.

Kõik venekeelne materjal mis mul selle sündmuse puhul on õnnestunud lugeda, väidab, et oli kütust ning lennukivaruosi raudteel. Kuid pea mitte ühtegi sõna mingist muust varustuse hunnikutest. Seega kas nende mainimist ei peetud oluliseks, või ei saanud mainida seda, mida polnud?

Venelastel oli samal ajal lennuvõimetuid lennukeid kusagil 25% (mitte 75%) ning õnnetuste osakaal oli ka tunduvalt väiksem, räägime siin vahest 5X - 10X. Asi on selles, et venelastel oli kombeks kirjutada kõik mitte tagasipöördunud lennukid õnnetusteks, kui polnud otsest infot, et alla lasti. Sealjuures venelased tegutsesid veelgi põhja pool. Vene numbritele veel lisa - näiteks raporteerivad nad üldse 468 hävitajate väljalendu mis mõeldud kõigi (mitte ainult transpordiväe) lennukite vastu (WW2 keskmine sellel ajal tuli pigem 25 - 30 väljalendu ühe allatulistatud lennuki osas).

Muidugi olid eraldi rünnakud lennuväljade vastu, kuid nende efektiivsuse osas puuduvad andmed. Vene memuaaride põhjal on kaks võimalust - iga ülelennuga hävitati 10 messerit või siis pommitati öösel ja pole kindel, kas üldse millelegi pihta saadi. Kaldun pigem viimase poole - lennuväljade vastased rünnakud oleks pidanud olema üsna kaotusrohked - AA ning õhukatte, kuid nõukogude pommituslennukite kaotused polnud väga suured.

Mingi pildi võib anda ka vaadates lendurite kaotusi. Kaotati - 1000. Lennukite meeskondades oli 2 - 5 inimest. Kuid see number on saadud lihtsalt transpordilennuväe isikkooseisu tabeleid võrreldes. Mis jälle pole kuigi täpne indikaator selles osas (kaotusi kanti ka muudel põhjustel, kasvõi selles samas Tatsinskaja rünnakus, kui õhusõjas, lisaks jääb veidi arusaamatuks kas mõeldakse surnuid või ka raskemini haavatuid - haigeid, kes arvati üksusest välja).

Venelaste tegevus oli kindlasti oluline (eriti Tatsinskaja rünnak), kuid ükskõik millistest allikatest uurida, siis õnnetusjuhtumid ületasid neid.

Kokkuvõttes ükskõik kuidas vaadata, siis õhusillas logisesid kõik kruvid. Kuid nõukogude õhujõudude otsene tegevus on selle juures kõige ebaolulisem, ükskõik mis pidi vaadata.

Aga see kõik pole hetkel oluline - küsimust kas LW oli midagi üldse vedada, pole me ikkagi suutnud lahendada. Mina väidan, kaudsetele tõenditele tuginedes, et polnud. Selles osas on meil