Eesti ohvitserikoolitusest

[URR]

Ei, võtan lihtsalt senise arutelu kokku.
1. Tõstatati probleem, et kadette-nooremohvitsere langeb välja palju, aga juurde tuleb vähe. Ma pole märganud, et keegi seda ümber lükanud oleks. Kui eksin, siis on eelmised kümmekond lehekülge lahendatud probleemi, mida pole olemas.
2. Pakuti välja rida põhjuseid, mis probleemi tingivad: üldfüüsiline test, ülekoormus, kehvad elamistingimused, inimeste ja üksuste rotatsioon, eripensionide kaotamine, personalivaldkonna KRAle andmine jne.
3. Kõik probleemid said vastuse, et neid ei ole olemas või neid ei saa lahendada.
Järelikult on nagu on ja tuleb hakkama saada nende inimestega, kes alles jäävad.
Muidugi jääb võimalus, et arutelus on viga sees või tõelised põhjused on leidmata. Võin omalt poolt mõned probleemikandidaadid lisada.
1. KVA on viimastel aastatel arenenud rohkem akadeemiaks ja vähem sõjakooliks.
2. Koroonaepideemia.
3. Naised saunas rääkisid, et KVA teeb oma värbamiskampaaniat liiga hilja (kui parimad kadatetikandidaadid on oma otsuse juba teinud), vales kohas (väeosa või kool?) ja valesti (värvatakse kadetiks, mitte ohvitseriks).
Tuleb arvestada, et korraliku sotsioloogilise uuringu ja statistika jaoks meie “valim” on väga väike, “vaatlusaeg” lühike ja andmeid vähe (eespool väideti, et suur osa teenistusest lahkujad ei avalda põhjust). Osa protsesse on kumulatiivsed: pikka aega pole midagi märgata, aga siis ületatakse mingi tasakaalupunkt ja tulevad kiired muutused. Kliimamuutus pidavat samasugune olema. Võibolla lükkas Ukraina sõda “ärakukkumise” aasta võrra edasi ja tegi selle suhteliselt sügavamaks?
Õnneks on majanduskriis kohal. See on värbamisele hea.

[strateegiline sõdur]

Õnneks on majanduskriis kohal. See on värbamisele hea.

Kui andmeid vaadata on majanduskriis tegevväelaste juurdekasvule mõjunud enamasti hoopis halvasti.

Majanduskasvul või langusel ning tegevväelaste arvul on omavahel nõrk negatiivne korrelatsioon. Täpsemalt -0,113. Periood 2005-2022.
Ehk sisuliselt neil kahel numbril ei ole omavahelist seost ja tegevväelaste juurdekasv ei ole senini sõltunud statistiliselt olulisel määral majanduse käekäigust. Korrelatsioon alla 0,3 on ebaoluline. Ka üldisel tööpuudusel ja tegevväelaste juurdekasvul ei ole olulist omavahelist seost. Kitsendasin võrdlust ka meest eagrupile 20-24 ja sealgi ei ilmnenud mingit olulist seost.

Majanduslanguse aastatel ega sellele järgneval aastal ei ole toimunud tegevväelaste juurdekasvus mingit olulist muutust. Kolmel juhul neljast on toimunud majanduslanguse aastatel hoopis tegevväelaste arvus langus. Nt 2008. aastal alanud majanduslangusele järgnesid kaitseväes olulised palgakärped - nii nagu igalpool mujalgi - ja sõltuvalt ametikohast kuni kolmandikuni ulatunud sissetulekute langus oli ilmselt üks neist põhjustest miks majanduslangus lõppes hoopis tegeväelaste arv vähenemisega. Tsiteerides klassikuid - hea kriis lasti raisku minna. Andmeid vaadates ilmeb sama suundumus teistelgi majanduslanguse aastatel. Täpsemalt 75% juhtudest. Siin on võibolla mõttekoht, et järgmise majanduslanguse ajal toimida hoopis kontratsükliliselt.

Üldiselt tegevväelaste juurdekasvu mõjutavad olulisel määral hoopis muude tegurite kompleks kui majanduslangus. Konktreetsemad märksõnad – demograafia, palga konkurentsivõime (ja ka selle komponendi võime on piiratud, kui pole just soovi maksta miljon kuus), organisatsiooni sisesed tegurid ja viimasena väliskeskkond. Kõigi nende suurte kategooriate all on palju alategureid mis kõik on omavahelises vastandmõjus ja pidevas muutumises.

Ainus mis kõigist neist teguritest on terve inimpõlve jagu üksiku indiviidi täpsusega juba täna ette teada on demograafia. Samuti on pigem hästi ette prognoositav 40+ aastaste tegevväelaste käitumine. Muu on juba keerulisem. Lihtsuselt järgmine on palgakomponent. Sealt edasi on iga üksiku komponendi mõju juba suurusjärgu võrra väiksem ja raskemini hinnatav ja muudetav.

[isonts]

https://www.err.ee/1609122617/meelis-ki ... d-inimesed
"Pensionisüsteemi reformijatele ei jõudnud kohale, et tegemist oli ühe olulise elemendiga motivatsioonisüsteemist, mis pidi siduma tegevteenistusse astuja kaitseväega pikaks ajaks. Mille muuga võiks tagada sõjalise oskusteabe omaniku järjepideva hoidmise teenistuses kuni piirvanuse täitumiseni?

Süsteem lõhuti midagi asemele pakkumata. Pärast viiekümnendat juubelisünnipäeva mutitõrjega tegelema asuva kõrgema ohvitseri potentsiaal jääb kasutamata tervelt viieteistkümne aasta lõikes, kusjuures eelnev kiire ja ennatlik karjäär ei ole tal lasknud areneda strateegiliseks juhiks. See on topeltkaotus nii ressursi kui ka vääralt kasutatud potentsiaali mõistes. Süsteemi vead on nii ilmselged, et sõjakooli põhikursusel jääb osa õppekohti kandidaatide vähesuse tõttu komplekteerimata."

[Bjorn]

Eelpool tsiteeritud lõiku sai kohe kaks korda järjest loetud artiklis. Paras ports mõtteainet, kuid ka sõnaseadmise meisterlikkust.

Tulles tagasi personalipoliitika arenemiskohtade juurde, siis mõned näited elus enesest mida tegelikult ei sooviks näha ega kogeda.

1) Olukorda kus väärt inimene kelle peale saab loota, kes tegeleb sisuga, kes proovib oma panuse anda, et organisatsioon saaks paremaks läheb KV-st ära. Põhjusteks on kas väike palgavahe (10-15%) või veel hullem - katteta lubadused (mida KV-s kui organisatsioonis just kui ei tohiks olla, kuid siiski). Arusaadav, et oma eriala tippusid ei ole KV võimeline palkama, kuid 10-15% palgaerinevus paneb mõtlema, mis siis kui oleks palgatase veidi kõrgem, millised inimesed kandideeriksid tööle jne....
2) Olukorda kus enamik kolleege teavad, et kaasvõitleja ei ole pädev, ei ole motiveeritud, ei ole distsiplineeritud, ei tee tööd nii nagu peaks. Aga lahti ka ei saa lasta. "Tühi koht on parem?" küsib vahetu ülem vastu.
3) Olukorda kus vabale eriala ametikohale kandideeriv inimene tuleb töövestlusele ning peale üksteisega esmast tutvumist jätkab otsekoheselt: Mul tegelikult on uus töökoht juba olemas, aga tahtsin tulla vaatama kas päriselt tahate "x ning y" nõuetele vastavat inimest SELLISE palga eest. Piinlik, aga tõsi.
4) Olukorda kus eriala ametikohal teenivale tegevväelasele tehakse pakkumine: teeme palgatõusu 300 eurot, aga sa pead üheks päevaks reservi minema ning siis võid tegevväelasena jätkata, aga ilma eripensioni perspektiivita. Muul juhul on palgatõus 100 eurot. Nii mõnigi võttis pakkumise vastu. Nii mõndagi neist ei ole enam teenistuses. Pole ka ju enam midagi mis pikas perspektiivis kinni hoiaks, eks. Mida külvad, seda lõikad.

Kui esimesed kolm näidet elus enesest on veel mõistetavad (ajad ongi rasked, peabki rohkem pingutama jne retoorika), siis viimane on puhtehtne sigadus.

Arenguruumi jätkub. Prioriteetide küsimus muidugi. Inimesed vs moon ladudes. Sõja pidamiseks on muidugi mõlemaid vaja. Kumba sa kiiremini saad vajaduse korral?

[Kriku]

Kui esimesed kolm näidet elus enesest on veel mõistetavad (ajad ongi rasked, peabki rohkem pingutama jne retoorika), siis viimane on puhtehtne sigadus.

Minu arust päris hea meetod inimese arvutusoskuse kontrolliks

[isonts]

Mind tegelikult häirib nende artiklite juures üks asi. Kas minule tundub või ongi nii, et süüdistatakse justkui tänast KV juhtkonda. Võtame kasvõi selle mutitõrje väljendi teksti sisse pikkimine. Mis on kindral Heremil seost nende otsustega, mis tehti ajal, kui tema oli veel kaitseringkonna või Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem. Või isegi enne seda. Ma ei mäleta isegi täpset ajahetke, millal need protsessid pensioni ja korterite äravõtmiseks algasid. Umbes sellel ajal või natuke enne seda. Jah, kuulus KV juhtkonda, aga kas see oli tema idee?
Minu teada on inimesed, kes nendele otsustele alla kirjutasid teised? Ma usun samas, et oligi raske välisele survele vastu seista.
Tänase juhtkonna süüks võib lugeda pigem seda, et nad tänagi neid otsuseid kaitsevad ja ei ole näha, et oleks astutud samme olukorra muutmiseks. Keegi pole muidugi neid otsuseid valeks kuulutanud. On ainult erinevate inimeste arvamused.

[A4]

Mind häirib selle (ja teiste sama kolmiku artiklite) puhul veel terve rida muid asju kah kui ironiseerimine inimese töövälise hobi teemal, aga mis puudutab teemat eripensionite kaotamine ja kehv värbamine Kaitseväe Akadeemiasse 2023. aastal, siis minu arvates puudub siin igasugune seos, ja ega ka Kiili-Kunnas-Väli ei too oma sellekohase väite tõestuseks mitte ühtegi fakti või argumenti.

Sest ega neid argumente väga ei saagi olla. Kaitseväe nn eripensionit pole enam võimalik välja teenida inimestel, kes astusid tegevteenistusse alates 2020. aasta 1. jaanuarit, kusjuures see tärmin oli seaduse tasandil ära otsustatud ja kinnitatud vähemalt 2-3 aastat varem, st ei saanud tõenõöiselt tulle kellelelgi üllatusena. Järelikult – kui peaks olema nii, et noored ei taha enam Kaitseväe Akadeemiasse õppima minna vm moel tegevväelase elukutset valida, siis oleks pidanud värbamises, sh Kaitseväe Akadeemiasse toimuma järsk ja märgatav langus juba 2020. aastal, mitte alles nüüd. Aga reaalses elus olid aastad 2020, 2021 ja eriti 2022 nii üldise värbamise kui ka KVA osas täiesti normaalsed, või isegi üle keskmise head. Järelikult peab 2023. aastal toimunud langus (võrreldes paari varasema aastaga) olema põhjustatud millestki muust, kui eripensionite kaotamisest.

See on ka loogiline, sest läbi aastate on küsitletud, mõõdetud ja hinnatud kõikide Kaitseväe tegevteenistusse vastuseid küsimusele „mis motiveeris teid tegevteenistusse astuma“ – ning nendes uuringutes on eripensioni saamise võimalus (siis kui see võimalus veel oli) alati kuskil 5.-7. kohal, st nimekirja põhjas, selgelt pärast selliseid asju nagu konkurentsivõimeline töötasu, põnev töö jms. Kahtlustan tegelikult, et väga suur osa enne 2020. aastat kaitseväega liitunud noortest meestest ja naistest isegi ei teadnud sellise asja nagu eripension olemasolust, sest noor, 20. eluaastate esimeses pooles olev inimene lihtsalt ei mõtle nii kaugele ja selliste asjade peale.

Küll aga muutub (või võib muutuda) eripension märksa olulisemaks u pärast 10 aastast teenistust, kui inimesel seisab ees mõned suuremad valikud. Iseenesest olen täiesti nõus, et siis võib eripensioni olemasolu või puudumine osutuda küll üsna suureks kaalukeeleks. See probleem ilmselt kerkib meil kah, aga julgen pakkuda, et see teema tekib meil massilisemalt kuskil 2030. aasta paiku, kui esimesed 2020. aastal (st ilma eripensioni võimalusetagi) liitunud inimestel täitub kümme esimest teenistusaastat ja hakatakse tegema mõtestatud valikuid, kas siduda end pikemaks ajaks Kaitseväega, või siis minna – seni kuni veel suudetakse – mingi täiesti teise eriala peale, õppida ümber jne.

Groteskne kogu selle eripensionite kaotamise hädakisa juures on aga justnimelt praegu, neil aastatel see, et praegu kaotab Kaitsevägi minu subjektiivse tunnetuse järgi üsna suures koguses vanemohvitsere mitte eripensionite kaotamise, vaid vastupidi – eripensionite kui sellise tõttu. Sest just praegu saavad 50. aastaseks need üsna suured põlvkonnad tegevväelasi, kes liitusid 1990. aastate esimeses pooles, kellel on seljataga 25-30 aastat teenistust. Mis nende inimeste jaoks (nende jaoks endiselt kehtiva eripensionite süsteemi alusel) tähendab, et nad võivad kohe 50-seks saades lahkuda tegevteenistusest ja hakata saama eripensionit, mis on maksimaalne ehk 75% nende viimasest palgast. Kauem pole eriti mõtet teenida, sest pensionistaaž enam ei kasva üle 75%, või siis on mõtet teenida ainult juhul, kui saadakse järgmine teenistuskoht märksa suurema palga peale (sellest siis pensioni arvestamise aluseks olev summa on suurem, kuid mitte see 75% ise). Ei saa midagi nendele inimestele endile eriti ette heita – süsteem on selline ja nad on tegelikult oma pensioni auga välja teeninud 25-30 aasta jooksul. Aga iseenesest on suur hulk neid lahkujaid oma vaimsete ja füüsiliste võimete tipus, väga hea sõjalise hariduse ja normaalse teenistuskogemuse ja –karjääriga ja võiksid veel väga palju panustada.

Jah, ilmselgelt on veel mingid muud põhjused või probleemid, miks paljud praegu kerge käega pensionile otsustavad siirduda, aga antud näite puhul võib FAKTILISELT LUGEDA TÕESTATUKS, et eripensionid SOODUSTAVAD JA KIIRENDAVAD KOGENUD VANEMOHVITSERIDE LAHKUMIST, kuigi Kunnase, Kiili ja Väli jutu järgi peaks kõik just vastupidi olema.

[isonts]

See on ka loogiline, sest läbi aastate on küsitletud, mõõdetud ja hinnatud kõikide Kaitseväe tegevteenistusse vastuseid küsimusele „mis motiveeris teid tegevteenistusse astuma“ – ning nendes uuringutes on eripensioni saamise võimalus (siis kui see võimalus veel oli) alati kuskil 5.-7. kohal, st nimekirja põhjas, selgelt pärast selliseid asju nagu konkurentsivõimeline töötasu, põnev töö jms. Kahtlustan tegelikult, et väga suur osa enne 2020. aastat kaitseväega liitunud noortest meestest ja naistest isegi ei teadnud sellise asja nagu eripension olemasolust, sest noor, 20. eluaastate esimeses pooles olev inimene lihtsalt ei mõtle nii kaugele ja selliste asjade peale.

Eripensionid ja paljud muud hüved ei kaotatud nende küsitluste põhjal.

[A4]

Jah, ei kaotatud nende küsitluste põhjal. Põhjuseid ja põhjendusi oli palju ja olulisemaid: väga suur rahaline koormus kaitse-eelarvele; tegevväelaste hea terviseseisund, mis on kaotanud vajaduse inimene kindlasti 50-aastaselt pensionile lasta; võrreldes 1990. aastatega tekkinud üsna põhjalik ja helde taastusravi ja toetuste pakett vigasaamise korral; riigi laiem soov kõik eripensioniskeemid kaotada ning keskenduda kõigile võrdselt II ja III sambale. Aga need küsitlused siiski nii palju rolli mängisid, et nende alusel sai ka toona teha järelduse, et eripension ei mängi erilist rolli uute tegevväelaste värbamisel, kuigi see oli üks algseid põhjendusi 1990. aastatel eripensionite loomisel, mida kohati endiselt kasutatakse.

[mart2]

Kunagi, aastaid tagasi, ütles tollane Õiguskantsler, et kaitseväelaste pikem puhkus ja väljateenitud aastate pension on sisseviidud tasakaalustamiseks just selle pärast, et kaitseväelased on ainus erialane grupp inimesi, kelle põhiõigusi on seadusega lubatud piirata - s.h. saata sundkorras missioonile, määrata ilma nõusolekuta uuele ametikohale kaugemale pere alalisest elukohast, 24/7 valmidus, jms.

Põhiõiguste riive on ju veel ikka üleval, kuid kompensatsioon on ainult rahaline? Selle (raha)laevaga pikalt ei sõida ja on vaja mingit uut präänikut...

Isiklik arvamus.

[strateegiline sõdur]

„Olen teinud nõnda palju. Ja ometigi ei ole ma mitte keegi.“ Seda alustuseks ja üldistuseks. Ühte detaili vaatan lähemalt.

Osa artklist käsitleb tegevväelaste pensionisüsteemi ja selle ärakaotamise mõju. Artiklis jõuti selleni, et pensionisüsteemi kadumine seostati sõjakooli põhikursuse täitmata õppekohtadega. Osa tänavusest kehvast värbamisest pandi süüks kogunisti president Merile, kes vabastas kindral Kerdi aastal 2000. See seos oli küll pisut kummaline. Ma pole kindel, et kõik artikli autorid seda just mõtlesid, kuid artiklis on need kolm – pensionisüsteem, põhikursuse täitmata kohad ja 2000. aasta Kerdi vabastamine – vahetult järjestikku ritta laotud. Kuid las see jääda. Ilmselt nad siiski seda ei mõelnud ja artikkel on pisut segadust tekitavalt ülesehitatud. Samuti on ilmselt täiesti juhuslikult ja kogemata loodud semantilis-konnotatiivne seos näidetel Punarmee ülemjuhatajast lipnik Krõlenkost ning mutitõrjujast kindrali osas, kelle karjäär polevat tal lasknud areneda strateegiliseks juhiks. Läbi selle andes hinnagu kogu tänasele kaitseväele ning hinnangu rõhutamiseks lisatud, et sõjavägi olla kaitseväest lahkunud. Ega ma muidugi täpselt ei tea mida selle tänaseks kadunud sõjaväe all mõeldakse. See osa jäi pisut segaseks. Kui vähegi võimalik siis võiks keegi seda teemat avada, et kuna, kuhu ja kellega koos sõjavägi lahkus. Kas neid, kes sõjaväe kaitseväest lahkudes kaasa võtsid, oli üks või kolm inimest?

Pensionisüsteemist.
Nõustun väitega, et tegevväelaste pensionisüsteem on tugev motivaator hoidmaks kaitseväelasi süsteemis, kuid siin on kaks aga. Nooremana, esimesed kümmekond aastat teenistust, ei ole pensionil mingit erilist tähtsust. Pension on kauge ja abstraktne tulevik ning esimestel aastatel ei ole pension eriline motivaator. Kuskilt sealt kolmandiku või poole teenistuse pealt hakkab penisonikomponent muutuma olulisemaks. Pensionisüsteemil ei ole põhikursuse kadettide kohtade täituvusega suurt seost. Kooli valikul kadetid ise ei pea pensionisüsteemi eriti oluliseks asjaks.

Teine pensionisüsteemi aspekt puudutab 50 aastaseid. Ma ei tea väga palju neid, kes plaanivad päevagi kauem kui 50 eluaastat teenida. Võibolla kindralid on siin erand.

Üldiselt on kaitseväelastel 50 eluaastaks maksimum teenistusstaaž (30 aastat) enamasti olemas ja õigus pensioni saada tekib kohe ümmarguse juubeli täitumisel. See on täna pump mis viib pika kogemusega inimesi päeva pealt tegevteenistusest välja. Ka mina pole siin erand. Plaanin käituda samal viisil nagu ülejäänud.

Artikli autorite hinnangul tuleks pensionisüsteem tagasi tuua. Vaatame seda ettepanekut kulude aspektist ja küsime, et kas see oleks ainus lahendus hoidmaks kaitseväelasi teenistuses.
1. Pensioniõigus tekib kaitseväelastel 50 eluaastast.
2. Enamasti on selleks ajaks tänastel tegevteenistuses olevatel pensioniõigust omaval kaitseväelase kogunenud 30 teenistusaastat ehk maksimum pension (75% palgast).
3. Keskmisel 50 aastasel mehel on elada jäänud aastaid 26,43.
4. Pensionil aja jooksul makstakse tänaste prognooside põhjal keskmisele kaitseväelasele välja 1 523 750 eurot (brutosumma) pensioni. Summa muidugi sõltub varasemast palgast, aga ma võtsin sellise keskmise pensionile mineva kaitseväelase. Loomulikult sõltub see ka pensionite indekseerimisest. Kasutasin senise viimase 5 aasta keskmist.
5. Kogu see 1,5 miljonit makstakse välja kaitse-eelarvest.

6. Nüüd jõuame hüpoteetiliste valikuteni.
a. Saad tänast palka ja hiljem heldet pensioni kuni oma surmani.
b. Saad võrreldes tänasega kahekordset palka iga kuu, kuid tegevväelase pensionit ei saa. Piirvanus teenistuses on 65 aastat.

7. Mõlemad on pikas vaates kaitse-eelarvele sama kuluga.
8. Inimese vaates on mõlemad kaitse-eelarvest saadava kogusumma mõttes sama suured. Selle erandiga, et valiku b puhul saad lisaks riiklikku pensionit.
9. Mulle millegi pärast tundub, et see variant b töötab rahalisest aspektist motivaatorina paremini. Või vähemalt ma ise valiks noore alustava kadetina kahekordse palga ja hilisema riikliku vanaduspensioni.
10. Kui on soov kaitseväelaste lahkumist läbi motivatsioonisüsteemi pidurda siis palk 5000-6000 eurot töötaks ilmselt päris hästi. Neid kohti, kus makstaks sellest kõrgemat palk Eestis väga palju ei oleks. Rahalises vaates poleks kuhugi eriti minna.

See kõik on muidugi hüpoteetiline. Sellist valikut täna pole. Kuid kulude vaates on need valikud samaväärsed. Muid võimalikke lahenduskäike on veel. Tõin näiteks vaid ühe, kus kulude tase mõlema alternatiiv puhul on täpselt sama.

Miks artikli autorid on kõik muud lahendused peale ühe – tegevteenistuspensioni – välistanud on, ei selgunud. Alternatiivide väljatoomine puudus. Mine võta nüüd kinni, kas strateegiliste mõtete mõlgutamise käigus on oskus kastist välja mõelda kaduma läinud või sai leheruum enne otsa kui lahenduste kaalumiseni jõuti. Tõenäolisemaks hindan, et pigem sai siiski internetis ruum otsa.

Artikli lõputõdemusega olen samuti nõus. Hea strateegia on alati väärt asi. Samuti nõustun Riigikogu esimehega, kes hiljuti väga targasti tõi välja, et lahendus on lihtne. Tuleb leida lahendus. Omaltpoolt lisan juurde, et tuleb teha ainult tarku otsuseid. Ja hommikuti tuleb putru süüa.

[A4]

Moderaatorid võivad selle jutu nüüd kuskile mujale teemasse (nt Kaitseväe areng vms) ümber tõsta, aga olles uuesti lugenud Kiili, Kunnase ja Väli ühisartiklit, siis ma pehmelt öeldes ei saa aru, miks ja millele tuginedes need mehed sellise jutuga on välja tulnud.

Ja enne, kui ma asja sisusse lähem, siis selleks, et mind kohe jälle eduraportöörluses ei hakataks süüdistama, siis ütlen selguse huvides ära, et ka minu arvates ei ole mitte kõik asjad Kaitseväes ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas hästi, vaid on asju, mille pärast ka mina muretsen. Seesama inimvare osaliselt – lähebki keeruliseks täita ettenähtud ametikohti praegustes tingimustes, kus aastakäigud vähenevad, konkurents tööturul kasvab, 50-sed lahkuvad teenistusest kohati üsna suurtes kogustes. Pole ka mina kindel, kas Kaitseväe personaliteenuste konsolideerimine KRA-sse oli mõistlik samm, või õigemini, kas KRA suudab selle asja praegu normaalselt tööle panna. Väga kiires tempos arendame uusi võimeid, mis veelgi suurendab olemasoleva ülekoormatud personali koormust. Saan igati aru vajadusest panna praegu mahv sõjaks valmistumisele järgmise 2-4 aasta perspektiivis aga muret tekitab pikemaajalise mõtlemise ja planeerimise teatud kärbumine kaudse tagajärjena. Muret tekitab see, et me vaatamata igasugustele meetmetele, ülekateteke ja kampaaniatele ei saa õppekogunemistele enam kohale 90 või 100% üksuste koosseisudest (varem on kohati saadud), vaid keskeltläbi 60-70%.

Aga kui nüüd võtta kokku lugepeetud Riigikogu liikmete-reservohvitseride kirjutis, siis ma ausalt öeldes ei tunne sellest tekstist ära ei neid inimesi, kellest seal läbi väga kehva maskeeringu räägitakse, ega seda Kaitseväge, millest käib jutt.

Kolmiku artikli saab ju kokku võtta järgmiselt: Eestil puudub riigi kaitsmiseks strateegia ja visioon ja veel terve rida teisi tähtsaid pabereid. Eesti sõjaline riigikaitse on „põhjalikult killustunud“, Eesti diviisi loomine on „maailmas analooge mitteomav“ ja selge lollus. Kaitseväe eesotsas on inimesed, kellel puudub strateegiline vaade, sest nende inimeste karjäär on olnud kuidagi mittetäielik ja vildakas, või nad on edutatud liiga noorelt. Need juhid tegelevad ühest küljest vastutustundetu lõhkumisega, aga samas need inimesed väldivad „vastutust, riskimist, otsustamist, initsiatiivi“ ja pärsivad seda ka allpool. Vanemate targemate ja kogenumate kindralite teadmisi ja oskusi ei taheta ära kasutada, vaid nad sunnitakse reservi minema, kuigi neid võiks veel 10-15 aastat kuidagi ära kasutada. Tsiviiljuhtimine ja -kontroll lonkavad, selle tõestuseks on Johannes Kerdiga veerand sajandi eest juhtunu. Kaitseväe juhataja on kogu oma võimu ära andnud, sh Kaitseministeeriumi kantslerile, kelle ametikohal peaks olema kindrali-auastmes inimene. Sõjavägi on kaitseväest lahkunud – sest nii ütleks üks veebel. Ühesõnaga – nii riigikaitse tervikuna, eriti aga Kaitsevägi on omadega nii pekki keeratud, et tulekskuskile kloostrisse kokku kutsuda paarkümmend reservis olevat kindralit ja kindralstaabi ohvitseri, ja lasta neil nelja päeva jooksul kirjutada mõttepaber, kuidas kõik korda teha.

Mida sellise jutu peale öelda?

Esiteks, võib iseenesest nõus olla, et meil Eesti riigis tõepoolest ei ole 100-protsendiliselt olemas kogu seda strateegiliste dokumentide, doktriinide, kontseoptsioonide, visioonipaberite ja määrustike „puud“, mida kindral Kiilile USA maaväe staabikolledzis õpetati. Aga olgem ausad, Eesti on mitte väike riik, vaid väga väike riik. Suure osa meie põhimõttelisi valikuid ja lähenemisi riigikaitse korraldamisele ei pane paika mitte süva-analüüs ja selle pinnalt tekkivad valikuvariandid, vaid meie geopoliitiline asukoht, väiksus ja ressursside äärmine piiratus. Meil polegi mõtet kirjutada tarku strateegiapabereid, mis poeavad vastama küsimusele, kas peavaenlaseks pidada Venemaad, või äkki hoopis Hiinat või rahvusvahelist terrorismi? Või kas peaksime maaväe asemel hoopis eelisarendama õhu- või mereväge? Või kas peaksime Kaitseväe mehitamisel reaalselt valima täiskutselise armee, mingi rahvuskaardi mudeli või ajateenistusel põhineva reservi vahel? Ehk teisisõnu, igasugune põhjalikum paberimäärimine viib 99% tõenäosusega välja ikkagi sinnasamasse, kus me juba täna oleme, ehk et ainukene oht on Venemaa, selle vastu seismiseks on vaja esmajoones maaväele keskenduvat reservarmeed + tugevaid liitlassuhteid Euroopa ja maailma vägevatega ning konkreetne võimete nimekiri joonistub kokku ikkagi siis, kui jalaväebrigaadid ja sellest kõrgemal seisvad võimed kõrvutada olemasolevate ressurssidega.

Seejuures ütleks, et tegelikult on suurem osa vajalikke alusdokumente täiesti olemas. Meil on riigikantselei, olulisemate ministeeriumite ja kaitseväe poolt koostatud ning valitsuse ja Riigikogu poolt kinnitatud Julgeolekupoliitika alused (viimane variand värske 2023 kevadest), mis sisuliselt ongi Eesti riigi kaitse strateegia. Hästi või halvasti, aga see paber ütleb ära, mille vastu me valmistume, mismoodi ja kelle poolt seda tehakse, kellega arendada liitlassuheteid ja kui palju on selleks ressursse (3% SKT-st). Kõik klassikalise riikliku strateegia elemendid on seal olemas, soovitan lugeda ja seejärel öelda, kas sealt on midagi kapitaalselt puudu või täiesti valesti kirja pandud?

Siis on meil olemas riigikaitse 10- ja 4-aastased arengukavad, mis ohustsenaariumitele ja teadaolevatele ressurssidele tuginedes ütlevad, millist riigikaitset ja milliseid võimeid arendame – nii Kaitseväes kui tsiviilsektoris. Sealt edasi on olemas salajased operatiivkavad nii Kaitseväele kui muudele sektoritele, ehk paberid mis ütlevad, kuidas sõdime täna nende võimetega, mis meil reaalselt olemas on. Mis veel puudu on? Doktriinid? Need on osaliselt tuletatavd NATO doktriinidest. Maaväe kui põhiväeliigi jaoks on olemas „Maaväe lahingutegevuse alused“ – üsna lähedale doktriinile või kuni op-tasandi lahingumäärustikule. Kääbuslikele mere- ja õhuväele pole ilmselgelt mõtet hakata nikerdama kõiki dokumente, mis USA vm suurriigi puhul tõesti oleksid vajalikud.

Mingi „visioonipaber“ – sellist eraldi sõnastatuna meil tõesti pole. Aga ma olen selliseid „missiooni- ja visioonipabereid“ näinud – neid võib soovi korral paari päevaga valmis vorpida, pannes sinna kirja suht iseenesestmõistetavaid asju. Või kas kellelgi (sellel kolmikul ilmselgelt on) on ebaselgust selles osas, kelle vastu ja milliseks sõjaks me valmistume, ning mis on Eesti kaitseväe või riigikaitse peamine eesmärk ja visioon? Minule siin küll midagi segast ei ole.

Aga tundub, et Kiilile, Kunnasele ja Välile on kõik endiselt ebaselge. Või õigemini – Kunnasel on iseenesest olemas täitsa selge nägemus ja visioon selle kohta, milline Eesti riigikaitse on. Tunnustus talle (siiralt) selle eest, tal tõesti on visioon. Aga Kiili ja Väli juttu on imelik kuulata – varsti juba 3-4 aastat need mehed regulaarselt kirjutavad artikleid sellest, kuidas Eesti riigikaitsel ikka puudub strateegia ja palju muid tähtsaid dokumente. Aga kõigi nende aastate jooksul pole ma ausalt öeldes kordagi tähele pannud, et nendel meestel (erinevalt näiteks Laaneotsast, või Kunnasest, või ka Kerdist) oleks endil siiski mingi visioon ja arusaam, mida teha, või mida teisiti teha? Milles asi, härrased kindralid? Kui Himmelrodes suutsid 15 sõjaveterani nelja päevaga kõik vajalikud paberid kokku kirjutada, siis kaks nii tarka, kogenud ja strateegiliselt mõtlevat kindralit peaksid minu arvutuste kohaselt sama tulemusega hakkama saama kuu ajaga. Kui kasutada viljastavamaid tingimusi kui kloostris, siis äkki isegi mõned päevad kiiremini. Aga ei – mitu aastat käib jutt, kuidas mingeid pabereid pole ja tänased käpardlikud juhid ei suudagi neid kirjutada – aga vat ise kah ühtegi sisulist uut mõtet või visiooni välja ei paku. Või on keegi näinud nendelt meestelt mingeid sisulisi mõtteid, mitte aga juttu sellest, kuidas asju NATO-s tehakse, või milliseid krestomaatilisi tsitaate on Sun Zu, Clausewitz ja Patton meile pärandanud?

Edasi – Kaitseväe eeotsas on inimesed, kellel pole olnud normaalset karjääri, nad ei suuda strateegiliselt mõelda ja juhtida, üleüldse ei julge nad riskida, otsustada, vastutada. Ja pange nüüd tähele, seda juttu räägivad meile Kunnas ja Neeme Väli, kellest esimene oli tegevteenistuses 15 aastat tagasi ja kokku kah ainult 15 aastat, ega juhtinud selle aja jooksul tegelikult mitte ühtegi kompaniid ega pataljoni, vaid tegi läbi (isegi toonastes oludes ebanormaalse) karjääri, kuhu enne J3 ülema kohale maandumist mahtus 10 aasta jooksul u 5-6 aastat õppimist Sõjakoolides ja seejärel Lahingukooli (kool, mitte pataljon!) ja Kõrgema Sõjakooli (taaskord, kool, mitte väeosa) juhtimist. Ja teine mees on Kaitseväes teeninud küll pikemalt, aga pole ise käinud korralikus sõjakoolis, pole juhtinud ühtegi väeosa vm riviüksust peale embrüonaalses staadiumis Järva maleva ja kelle karjääri parimad aastat möödusid eranditult staapides Eestis ja välismaal.

Selle kõrval faktid Kaitseväe tänase „ladviku“ kohta – kindralid, peastaabi, väeliikide, diviisi, Kaitseliidu, brigaadide võtmeisikud – kõik on teeninud 20-30 aastat, läbinud algusest peale kõik sõjalise hariduse tasemed, ja teinud seda sõjakoolides, mitte EPA-s või Tartu Ülikooli kaugõppes; läbinud normaalse karjääri alates rühmaülemast (ilme igasuguste imelike hüpeteta) pataljoni- või brigaadiülemani; üksikute eranditega olnud vähemalt ühes kohas välisteenistuses mõnes rahvusvahelises staabis, kõik on osalenud välismissioonil jne. Mina puutun töö-alaselt kokku enamike nende inimestega ja olen igaühe nende inimese suust või sulest kuulnud-näinud rohkem mõtteid, visiooni, strateegiat ja taktikat, kui kogu eelpool mainitud kolmiku poolt kokku. Kui keegi teab Eesti riigis täna seda, kuidas sõjalist riigikaitset ja Kaitseväge kõige paremini, efektiivselt ja realistlikumalt arendada, siis just need mehed – ainuüksi selle pärast, et nad on seda asja põhjalikult õppinud ning kõikidel juhtimistasanditel oma silmaga näinud ja mõistnud, mida ja kuidas tuleb teha, ja mis pole realistlik.

„Tänastel juhid ei julge riskida, otsustada, vastutada, initsiatiivi ülesse näidata“. Seda siis räägitakse kindralite ja kolonelide kohta, kes neil aastatel on ellu viinud või viimas suurimaid struktuuri- ja juhtimissüsteemi muudatusi kogu taasloodud kaitseväe 30 aastase ajaloo jooksul – kõik Eesti Diviisi loomisega seonduv, sellega seonduvalt Kaitseväe Peastaabi funktsiooni tegelik muutmine, üsna tugev sisuline muudatus Kaitseliidus võitlusviisis ja põhimõtetes, reservarmee suurendamine 10 000 mehe võrra üheainsa aasta jooksul (Ussisõnad), personaliteenuse väljaviimine Kaitseväest, mereväe ja PPA laevastike ühendamine, aga ka üsna põhjalik Kaitseväe Akadeemia sisemine reform, märkimisväärsed muudatused üksuste rahuegses paiknemises, lõppeks isegi nende totakate orkestrite, spordirühmade ja kaplanaatide likvideerimine. Võib iseenesest arutada, kas ja kui mõistlikud kõik need muudatused ja reformid on olnud, aga süüdistada Kaitseväe tänast juhtkonda selles, et nad ei suuda ega julge midagi muuta, otsustada ja riskida, on umbes sama, kui süüdistada Leo Kunnast näiteks palgaarmee toetamises.

Järgmine väide – vanemad, kogenumad, rahvusvahelist konteksti eriti hästi tundvad kindralid visatakse kergesti ja hooletult kõrvale, kuigi neid võiks veel 10-15 aastat ekspluateerida. Kui ma õigesti aru saan, siis selle all peetakse justkui silmas kindraleid-admirale Kiilit, Välit, Schvedet, Tiganikku, Hoppet. Iseenesest tõsi, et kõik need härrad varastes 50. eluaastates, kindrali piirvanusest veel kaugel. Aga teisalt – kui kõik need mehed on enne välisteenistusse minekut teeninud KVPS ülema, KVJ asetäitja või KL ülema ametikohal (st olnud Eesti süsteemis juba sõjaväelased nr 2 või 3), ja välisteenistusest tagasi tulles on sealt järgmised kaks ametikohta (KVJ ja/või KVJ-A) juba teiste kindralitega täidetud, siis selleks ongi meil nende jaosk veel endiselt seesama „suurepärane“ eripensionite süsteem, mis võimaldab ka kõrgemad ohvitserid väärikalt reservi saata. Jah, seda võib osaliselt pidada raiskamiseks, aga kas teisalt oleks normaalne ja arengut soodustav, kui me laseksime ühel väga piiratud kindralite ringil u 15 aastat omavahel lõputult roteeruda samadel ametikohtadel lihtsalt selleks, et nad 65. eluaastani välja veaksid?

Johannes Kerdiga 24 aastat tagasi toimunu on muidugi plass lugu, aga kuidas see täna relevantne on? Kuidas see on seotud riigikaitse tänaste juhtidega, kes toona olid kas keskkoolis või teenisid kuskil rühmaülemana vms? See on umbes sama hea, kui kasutada Kurkse katastroofi tõestamaks seda, et Kaitseväes on anno 2023 ohutustehnika ja -nõuetega asjad väga-väga halvad. (Kusjuures iroonia seisneb selles, et pärast KVJ kohalt maha võtmist jõudis Kert veel teenida mitu-mitu aastat Maaväe ülemana ja Eesti sõjalise esindajana NATO juures, ning seejärel veel üsna pikalt Kaitseministeeriumi nõunikuna – kuni ta ise omal soovil Riigikokku kandideeris ja sinna ka valiti. Lihtsalt nõme on rüvetada mälestust meie seast lahkunud kindral Kerdist, keda vaatamata 2000. aasta ülekohtule tegelikult kogu süsteemis hoiti ja armastati – sest sellel mehel tõesti oli visioon ja targad mõtted. Erinevalt mõnedest teistest.).

Kaitseministeeriumi kantsler ja tema sõjaline pädevus. Esiteks, kantsler endiselt ei tegele Eestis sõjaliste küsimustega selles mõttes, et sel ametikohal peaks olema kaadrikaitseväelane. Ei anna see ka Soomes mingit täiendavat efekti minu hinnangul – tore traditsioon lihtsalt tänaseks. Võib ju vaielda, kui suurt lisandväärtust kindralist kantsler annab, aga prooviks vastupidi – kas ja mida on Kaitseministeeriumi viimased kolm kantslerit (needsamad „lapsed“, kelle sõjaline haridus vaid ajateenistuse ja heal juhul aspirantuuriga piirdub) teinud valesti ja halvasti? Kas on nad kuidagi piiranud kaitseväe juhatajat oma tegevustes ja plaanides? Kas on nad vähendanud kaitseväele mineva raha ja uute võimete hulka, või vastupidi, seda suurendada? On mõni neist välja tulnud mõne eriti lolli mõttega? Või mis probleemi siin üldse lahendada tahetakse?

Üks veebel on ütles, et „sõjavägi on kaitseväest lahkunud“ – järelikult nii ongi. Täiendav „fakt“ selle väite kinnituseks – debiilikud likvideerisid orkestri. See ilmselt kõik subjektiivne maitse asi. Mina olen töö tõttu kaitseväge kõrvalt, aga väga lähedalt näinud 15 aastat ja lisaks olen 20 aasta jooksul teinud regulaarselt lühikesi „sukeldumisi“ rohujuuretasandile ajateenija ja reservväelasena. Minu subjektiivselt hinnangul on 20 aasta jooksul „vähemsõjaväeliseks“ läinud vaid see, et välivormi taskunurkasid ei pea enam SBK ajal kinni õmblema ning linnaloale saab rohkem ja regulaarsemalt. Kõik muu – väljaõpe, relvastus-varustus, tegelik, mitte näiline distsipliin, tegevväelaste haridus- ja väljaõppetase, õppused nii kvantiteedis kui kvaliteedis, on läinud ainult sõjaväelisemaks, paremaks, realistlikumaks, tõsiseltvõetavaks. See veebel ja tema sõnade kõrgetes auastmetes kordajad räägivad nagu mingi muu riigi kaitseväest.

Pika heietuse lõpetuseks küsin lihtsalt kaks küsimust kõigile kaasamõtlemiseks: kas, mis ja kellele sellest kokkuvõttes kasu on, kui need nimekad reservkindralid ja -kolonelid vorbivad juba mõnda aega viisakalt sõnastatud, banaalsete tsitaatidega rikastatud, aga tegelikult selliseid passiiv-agressiivseid artikleid, mille juhtmõte on selles, et meil on riigikaitses kõik tegelikult ikka halvasti esmajoones selle pärast, et eesotsas istuvad ebaväärikad ja -professionaalsed kindralid, kolonelid ja kantslerid?

Teine küsimus: kui Leo Kunnas kõrvale jätta, siis kus on lugupeetud reservkindralite visioon, konkreetsed ettepanekud ja ideed – peale selle, et kirjutada oleks vaja strateegia ja visioon ning kaitsevägi panna juhtima mingid pädevamad inimesed?

[isonts]

Liiga pikk jutt rühmaülema kohta

[Fucs]

Minu vana aastakümnete pikkune mantra:
Riigikaitse õpetus oleks tulnud juba ammu teha kohustuslikuks.
Sügisest nüüd muutus gümnaasiumiastmes kohustuslikuks.
Vaatab järgmisel sügisel (ilmselt liiga vara, sest gümna lõpetanud lähevad ilmselt enne aega teenima) ja edasi (ülejärgmisel sügisel), kas sellel ka mingi mõju on.

[mart2]

... Teine küsimus: kui Leo Kunnas kõrvale jätta, siis kus on lugupeetud reservkindralite visioon, konkreetsed ettepanekud ja ideed – peale selle, et kirjutada oleks vaja strateegia ja visioon ning kaitsevägi panna juhtima mingid pädevamad inimesed?

Lihtsalt repliigina - riigikaitse aluste/ -doktriini laadseid dokumente on projektidena koostatud mitmeid. Olen ise olnud kolme juures kaasosaline ja lugenud ühte kõrvalt, mille autoriks oli Kiili (tollal veel Kaitseliidu ülemana). Vähemalt ühe dokumendi juures oli mitu peatükki kirjutanud Väli.
Esimene läheb mälus tagasi 90-ndate lõppu!
Kahjuks kõik need jäeti kinnitamata, sest väidetavalt polevat olnud aktuaalsed ja olulised. Samas "neljasilma vestluses" öeldi otse, et selline dokument võib piirata poliitikute valikuvabadusi ja selle pärast on "no-no"... Lihtsalt olid sellised ajad.

Kas eelpool mimetatud isikud võivad omada arvamust ja sõna võtta? Võivad. Kas nad võiksid helistada KV Juhatajale ja pakkuda abikätt? Võivad. Kas Juhataja võib nende nõu kuuldavõtta või hoopis keelduda? Võib! Lõpuks vastutab KVJ, mitte erukindralid...

Vägede juhtimise ja staabitöö vastandamine pole siiski kõige õigem tee minna, sest ... peale Sun Tzu pole ükski võidukas väejuht strateegilisele tasandile jõudes midagi põhjapanevat sõjakunstist kirjutanud. Kõik tegid ennem või olidki staabiohvitserid/õppejõud.
Napoleon lõpetas teoeetilise kirjutuse peale suureks juhiks saamist ja Clauzewitz oligi staabiohvitser.

PS. Strateegiliste "paberite" eesmärk ei ole puust-ja-punaseks ettekirjutada, mida ja kuidas teha. Nende olulisus on tagada teatud mõistetest, tegevustest ja ülesannetest-kohustustest ühene arusaam üle kogu spektri - sealhulgas poliitikutele, tsiviilstruktuuridele, tavakodanikule kui ka Kaitseväele.
Laiapindne riigikaitse - Et kõik saaks aru, mida tähendab "kolm rohelist vilet" koordineeritult Kaitseväele, Riigikogule, Valitsusele, ministeeriumitele, Politseile, Piirivalvele, tervishoiule, omavalitsustele, jne.jne. ...

Lõpetan vahelepõike.