Autotehnikateema

[Kapten Trumm]

Mosse kohustuslik lisavarustus oli tehase (nn kolhoosniku ehk maastikule kohandatud 21406) terasest karterikaitse, mis kinnitus eespoolt pukseerimisaasadesse. Sellega võis suvalisel talvel suvalisest kohast julmalt hooga läbi lasta, kuna mosse põhja all muud midagi eriti katki minemas ei olnudki. Kui see "lisa" oli, muutusid linnalegendideks ja need veelombis kooleva mosse jutud, see kaitse kattis põhjaaluse üsna tihedalt kinni, et mingit kesk lompi väljasuremist polnud minul küll kordagi.

Ma nägin toona (90ndate keskpaik) küllalt neid vaevalt koos püsivaid Opeleid ja BMW-sid, mida hommikuti käima meelitati. Prestiizi pärast osteti endale autosid, mida pidada ei suudetud (isegi korralikku akut osta). Rääkimata sellest, et toona oleks neid autosid keegi hooldanud, milleks "korralik auto sõidab niisama kah".

Mosse ainus talvine probleem oli ikaldunud kütte ja vendi süsteem, mis hädapärast suutis esiklaasi enamvähem läbi nähtava hoida, kuid küljeakende jaoks oli autos spetsjomm käterätt. Ja minu autol polnud isegi tagaklassisoojendust, tuli õppida peeglite järgi sõitma. Aga käivitumine ja läbivus ei olnud märkimist vääriv probleem (kui vähegi rehvi all oli).

[Walter2]

Milleks seda alkeemiat erinevate vedelikega vaja oli kui suvaline sõjaväeosa äritses sulle nii 76 kui 92 kui vaid ''oskasid'' küsida ja niipalju kui jaksasid ära vedada? Oleks diiselauto olnud oleks ka seda saanud. Rõhk sõnal ''oskus'' küsida kuna pidi ikka keegi tuttav olema - niisama kanistriga pääslasse vehkima ei tasunud minna. Mu kadund äial oli miskipärast paar 200-st vaati aias kuuse alla maasse kaevatud kus siis võeti kui paak tühi. Kuidas see täitus sellest ei räägitud aga teispool jõge oli väeosa kus äiapapa ämmatütre meenutuste järgi käis kokkuleppeliselt elektritöid tegemas..
Siin räägitakse kütusekriisist aga miskipärast autoomanikud, keda tundsin sellest ei rääkinud. Osad tegid mootoreid ümber 76 peale, teised keerasid süüdet, kolmandad käisid garaazis vaadist ammutamas, mõned aga käisid tanklas lillede, assortii ja pudeliga..
Miskipärast erinevate tarbekaupade kriisi ajal kipub seda defitsiiti sageli üle olema. Olid ajad kus midagi ei olnud saada aga samas oli kõigil kodus kõik olemas.

[Kapten Trumm]

See kütuse äri käis enamvähem kuni nõuka vägede minekuni.
Lihtsalt oli veel konkse - 76 bensiini sai suhteliselt vabalt, kuid 93 kohta öeldi enamasti, et NZ varu ja seda ei või puutuda.
Seepärast oli lihtsam neil, kel mootor oli kohandatud 76 peale, see vajas natuke oskusi ja teadmisi ning need topelt tihenditega mootorid normaalselt ei töötanud kah.

Volgal oli see kõige lihtsam - kogu erinevus seisnes plokikaanes. Teine plokikaas läks 1:1 peale ja valma. Mossel oli keerukam, erinevus seisneb kolbides.
Ladal aga tuli leiutada (põlemiskambrist teatud ulatuses välja freesida). Lisaks olid erinevad ka jagajate regulaatorite osad vedrud, kuid see oli juba peensus. Sapakas oli siin aga algusest peale 76 peal, välja arvatud mõned üksikud eksporti mõeldud 45 hj mudelid, mis 93 tarvitasid. Mis seal vahet oli, ei teagi.

[Peeter]

Kohad, kust bensiini üle jäi (veokid ja muud tarbesõidukid) sõitsid kõik A76 peal. Selliseid kohti, kus oleks olnud Ai-93 masskasutust (kust oleks siis ehk laiali jagamiseks üle jäänud) praktiliselt ei olnud. Selle pärast ka 76 oli, aga 93 praktiliselt mitte. Ja täpselt nii oligi, kellel oli, sellel oli vaatidega (enamjaolt 76-t), kellel polnud ja/või 76-t ei tahtnud oma autosse panna, see pidi tankla vahet käima. Bensiini Uraalid olid ka väga "head" masinad aga selliseid suuremaid 93-õgardeid oli vähe ja neil oli juba kellegi käpp peal, kui vakantsi üldse paaki tekkis. Näiteks meil sõi väeosas "dežurnaja maššiina" päeva jooksul kahe-kolme 10km-se linnaringiga igaühega 200 liitrit (paagitäie) 93-e ära. Lõpuks pandi veto peale- mitte, et alati paak täis, vaid üks kord 24h vahetuse jooksul. Eks siin oli sama värk. Diisel oli täitsa üleliigne, kui skeemi oli, siis suht poolmuidu või pelgalt mõne tühise vastuheateo eest toodi diislit maja kütteks kasvõi tonnide kaupa. Mäletan, et 90-ndal meie suure kriisi ajal Pihkvas Liaz-id sõitsid linnaliini 93-ga ja seal oli eestlastest saba taga, kellel aga üle jäi kanistrikaupa kokku, aga samas Ikarusi-mees pakkus üksi enda bussi ülejääki tonni diislit ja keegi ei nuusutanudki. Pole vaja, aga bentsu anna ainult ette. Ühed mehed võtsid siit Zil-kütuseveoki ja tõid niimoodi Liaz-e solgutades ja pekki-võid lehvitades õhtuga/ööga 5 tonni ära. Diislit oleks hetkega ja veel odavamalt saanud, aga polnud tarvis.
Diislist tolle aja kontekstis veel: Kellelgi isa sõitis oli vist Kraz-i kalluri peal, ja tema ülesanne olevat a´la Lasnamäelt Männikule või Lasnamäelt kuskile Õismäe taha vmt kildu vedada. Päevaga tegi kaks reisi edasi tagasi. Kirja läks neli (tonnkilomeetrite arvestus ja muu peenike bisnäss jne), kütusenorm nelja reisi järgi. Vaja alati välja võtta. Diisel. Panna kuskile lõpuks enam pole (NB! vahele jääda ei tohi, sest hullem oleks raamatupidamislikud juurdekirjutused paljastada NB! SORVVO!!!!). Kõige turvalisem lõpuks: Isa lasi üle päeva vaadijagu 200 liitrit soljaarat paagist kuskil Männikul kraavi.... vot oli elu.

[Kapten Trumm]

Minu jaoks on see Urali 93 müsteerium suht segaseks. Autoraamat kirjutab, et A-76 või AI-93, surveaste on sellel sama, mis Zili mootoril (mis aga sõitis edukalt 76ga). Olen kuulnud versiooni, et neile autodele hoiti NZ varudes 93 seepärast, et see oli kvaliteetsem ja säilis paremini, 76 oli masskasutuse solk ja selle sildi all tuli tehasest mida iganes. Ja Euroopa sõja korral arvestati, et nad tangivadki hõivatud tanklatest 91-98 oktaanarvuga bensiini, kuna läänes 76 ei tuntud.

[Sam Beaver]

Säärepunn sõitis 76-ga igatahes paremini kui 93-ga.

[Walter2]

Säärepunn sõitis 76-ga igatahes paremini kui 93-ga.

See pidigi nii olema kuna mootor oli sellele bensule ehitatud. 93-ga kui pikemalt gaas põhjas lasta kippus kinni jooksma. Pooleks 76-ga ja veidi rohkem seguõli sisse jooksis täitsa normaalselt.

[AMvA]

See kütuse äri käis enamvähem kuni nõuka vägede minekuni.
Lihtsalt oli veel konkse - 76 bensiini sai suhteliselt vabalt, kuid 93 kohta öeldi enamasti, et NZ varu ja seda ei või puutuda.
Seepärast oli lihtsam neil, kel mootor oli kohandatud 76 peale, see vajas natuke oskusi ja teadmisi ning need topelt tihenditega mootorid normaalselt ei töötanud kah.

Siin oli üks trikk - pidid olema head suhted stroibati kraanajuhiga, kelle kraana oli Urali shassiil. Ural ise sõitis 93-ga, aga kraana eripära oli ZIL-131 baasil kraanast see, et ZIL-il oli kraanaajam mehaaniline, seega mootor pidi kogu aeg undama, siis Uralil oli see elektriline. Seda sai kaval kraanajuht ära kasutada - oli vaja endale sebida piisavalt pikk pikenduskaabel ja lasta masinal päev läbi elektri pealt töötada. õhtul kogu kütus maha müüa ja järgmine hommik ausa näoga paak jälle täis võtta.

[Kapten Trumm]

Kui mõni suurem sõjaväeosa oli ligi, siis nii peeneks polnud vaja minna. Suurim mure oli a)kuidas tekitada mõnele polkovnikule midagi vajalikku (nt korralik talvekartul) b) kuidas su auto jaksaks 200-st vaati pagasnikus vedada (vedru lisalehed jne) c) kust saada korralikke 200seid vaate, mis bensiini puhtana hoidsid d) kus neid vaate hoida. Sõjaväelased ei viitsinud mingite kanistritega mässata, mõne majori korraldusel anti sellele ja tollele näiteks pool tonni bensiini, mille pidid siis ühe õhtuga ära vedama.

[Peeter]

Mul prapor oli enne minu radiomasteriülemuseks saamist kõrval lennuväes helikopterite juures mässamas. Ütles, et lennupäeval tankimiste ajal 500 liitrit 95 üle jätta oli näpuliigutus. See ei olnud kogus mida keegi silmas oleks pidanud... Ikka rohkem jäi üle ja masinaga otse läks välja. Ja tuli kohe tühjana tagasi. Meil tegi kah dežurnõi täpselt niipika ringi, kui pumpamiseks aega kulus, või siis linnaringigi oleks jõudnud, aga mitte mõlemat, aga ikka paak 200 lirtsu näe juba tühi...

[Kapten Trumm]

Ma olen selle Urali 93 vajaduse üle mööda netti uurinud, kuid kuuleb enamasti sarnaseid legende. Näib olevat tegu mingi kunstliku probleemiga, sest antud mootoril pole mingit 93 hädavajadust. Samasugused mootorid olid ka Turist Lazide peal ja kolhoosides sõitsid need küll sama 76-ga ja tangiti neid samast tanklast.

Jutt on siis sellest pikemast, kahe uksega Turistist, mis 7-liitrise motoga oli. Lühem variant ja linnaliinikas olid 6-liitrise, tavalise Zili mootoriga. 7-liitrisel oli see tore asi, et kuna Ural kasutas Mazi käigukasti, siis väikeste sättimistega istus sinna bussile Urali moto asemele Mazi V6 diiselmootor, millega muutus kütusetarve väiksemaks. Samas eriti mugav sellisega sõita polnud. Sügisel kolhoosi kartulivõtu talgutel veeti õpilasi meil ühtelugu sellistega. Ja maanteel oli sellel punn üsna põhjas, kuna diisli pöörded olid väiksemad, aga peaülekanne ja käigukast jäid endised. Bensiinmootoriga Turist vuras 100-ga enamvähem mugavalt, kuid januselt

Süüdet varasemaks saab ju ka keerata, kui parem bensiin on, ainult üsna pea see võimsust juurde ei anna, kuna liiga varane süütamine hakkab takistama mootori tööd.

[Fucs]

Ma sõitsin "AI-93 mootoriga" A-76 bensiini ja naftaliini seguga nõuka aja lõpus
viewtopic.php?p=433487#p433487

Mopeedi ja võrriga sai mootoribensiini puudusel sõidetud ka aviobensiiniga, mida majatarvete poodide ja petrooliumiputkade lettidelt sai osta.
2T õli asemel "kastoorikas" bensu hulka, küünla sädevahe suuremaks, suurema avaga beniini düüs, traktori käivitusmootori magneeto peale ja liikus küll

[Walter2]

Ma olen selle Urali 93 vajaduse üle mööda netti uurinud, kuid kuuleb enamasti sarnaseid legende. Näib olevat tegu mingi kunstliku probleemiga, sest antud mootoril pole mingit 93 hädavajadust. Samasugused mootorid olid ka Turist Lazide peal ja kolhoosides sõitsid need küll sama 76-ga ja tangiti neid samast tanklast.

https://en.topwar.ru/191812-rasskaz-o-t ... hiral.html
Ilmselt oled sa ka selle artikli otsa komistanud - kokkuvõtteks oli vene tööstuse eripäradest tingitud mootori ebakvaliteetne arendustöö, konstruktsioonist tingitud detonatsioonioht, ebapiisav võimsus ja suur kütusekulu miks 93-le üle mindi.

[Kapten Trumm]

Ma lihtsalt tean, et seal kolhoosis, kus mina kartuleid võtmas käisin, veeti kalleid sheffe korralike bussidega (loe pikk Laz Turist) ja selle tarbeks küll seal mingeid 93 tanklaid polnud. Peaagronoom sõitis Nivaga ja seegi tuli töökojas deforsseerida oma jõududega, sest lähim 93 sisaldav tankla asus rajoonikeskuses 20 km taga. Ja mootor on seal grammipealt sama, mis Uralil oli. Sõitis 76ga ja ei mingit 93. Kolhoosiesimees sõitis Koeru kapremondi Volgaga, see oli juba sünnist saati vist 76 peal.

Kolhoosides olid toona oma bensiinijaamad, kust sai 76 ja diislit. 93 pole küll kuskil näinud.

[vanahalb]

Ma ei tea, kas -25 oli, aga -20 oli küll.

Üldiselt, kui erimeetmete kasutamiseks läheb, siis -15 ei kuulu üldse märkimisele, -20 on naljamäng, sealt edasi -25 on juba kõva aste ja samm edasi, -30 ja edasi aga juba nn proffidel või tõsistele talvehuvilistele. Igast nn kategooriast edasihüpe järgmisesse on juba tasemevahe. Kõik asju tuleb jälgida. Näiteks: -27 kõrvuti siit ostetud Renoo ja Belgiast toodud uus BMW. Renault korraks nuttis, aga läks käima ja kümnekonna sekundiga oli valu üle elatud, siis juba -15 juures ei suutnud BMW korrektselt pidevalt ööläbi seisnud mootorit käivitada. -20 oli juba lootusetu.

Siin võib olla probleem õhu eelsoojenduses. Teooria on selline et diiselmootoris süütab kütuse survetakti lõpuks kokkusurumise tagajärjel kuumenenud õhk. Selleks on vaja saavutada umbes 200 kraadine temperatuur. Soojal mootoril ei ole see probleem ja uuel ning hea kompressiooniga mootoril üldiselt ka mitte. Et isesüttimistemperatuuri saavutamine lihtsam oleks on eelsoojendusküünlad. See on üks mõttekoht kui auto juba -15 juures käima ei taha minna. Kusjuures paljud ei teagi et niisugused asjad olemas on ja kui isegi teavad siis keegi pole öelnud et neid tuleb mõnikord vahetada.

Aitab juba kui üks küünal on läbi ja -5 kraadi ning käivitamine on üsna vaevaline. Üksaasta oli Ford Rangeriga nii et pärast suve esimeste külmadega tahtis imelikult pikka käiamist. Vahetasin Prisma maaaluses parklas küünlad ära, umbes poole tunni töö ja pärast käis nagu Antsu viiul. Üldiselt ja kui vähegi meelde tuleb vahetan oma VAG diislil meid küünlaid igal sügisel. Kuskil 10-15 EUR on tükk.

Kõige efektsem käivitus oligi kunagi B5 Passatiga Karjalas kus hakkas ilm päev-päevalt külmemaks minima ja ühel hommikul oligi -32. Ridaelamu ees ei saanud mitteüks soomlane oma autot käima. Mõned olid neil seal küll veel Nissan Bluebird tasemel aga see-eest blokisoojenduse juhtmete otsas. Ma ronisin lihtsalt autosse istusin seal natuke, keerasin starterit ja teisest-kolmandast pöördest käis. Mille üle soomlased suurt imestust avaldasid sest mul polnud ei Webastot aga juhtmega soojendust. Alguses autos istumine tähendas tegelikult seda et andsin kõigepealt 6 korda küünalt ja alles siis starterit.
Hooldusmehed küll ütlevad et nii ei tohi teha sest küünlad võivad läbi põleda. Nojah, põlevadki läbi sest need on kuluosad ja seepärast vahetataksegi sügisel uued. 6 korda on juba -30 puhul kuid tavalise talveilmaga olen 2-3 korda lülitanud kuigi instruktsioon näeb ette 1 kord.

Starteriga käiamine on ka tegelikult põlemiskambris temperatuur tõstmise eesmärgil aga nii võib aku tühjaks lasta või starteri ära põletada. Ma ei tea kui vanast uuest BMW-st akf Peeter kirjutas aga ääremärkuse korras - ikka juba vähemalt 20 aastat on saksa preemiummarkidel kapoti all eraldi klemm kuhu lisaaku või käivitusabi saab ühendada. Akut ei pea maha katkuma ega ööseks tuppa viima. Las ta olla seal kuhu insenerid panid ja piisab kui investeerida nii 50 EUR teise akusse või käivitusabisse mis võib toas soojas olla ja kui hommikul tuled siis saab ta korraks kapoti alla ühendada. Juhe läheb sealt otse starteri peale ja on tükk maad lühem kui pagasiruumist tulev soolikas.

Kui on mingi selline diisel mis jaanipäeval viimati töötas, siis jäi suvekütusega seisma ja veebruarihommikul -20 kraadi juures oleks vaja käima panna (vahel juhtub) siis ma olen kuumaõhufööniga sisselaskekollektori ja kütusefiltri kuumaks ajanud. Filter sellepärast et kui kütus kuskil hangub siis just seal ja kollektori saab heal juhul 40-50 plusskraadini. -20 kuni +50 on juba kolmandik vajalikust 200 kraadisest temperatuurist.
Starterit pole vaja piinata ja õlide vahetamine ei mõjuta käivitamist.

Kapten Trummi mainitud läänest toodud uhked autod mida ta mossega käima tõmbas võisid olla läbipõlenud küünaldega (Saksamaa kliimas neid eriti vaja polegi) või lihtsalt vanadusest hõreda mootoriga (jõukamates riikides oli blokisoojenduse juhtme otsas) või käivituseetriga narkomaaniks tehtud. See viimane on mingi fenomen millele ma teaduslikku seletust ei tea. Üldiselt on tähele pandud et kui mõnda mootorit hakatakse eetriga käivitama siis mingi aja pärast ta ilma selleta enam käima ei lähegi.