Vene-Ukraina sõda II osa

[wk2]

Ork ütles, et annab alla, ja viskas hetk hiljem Ukr sõdureid granaadiga.
https://twitter.com/auto_glam/status/17 ... 4609003922

[gaal]

Kitsas ja otsas on siiski eri tähendustega

[Nihao]

Ork ütles, et annab alla, ja viskas hetk hiljem Ukr sõdureid granaadiga.
https://twitter.com/auto_glam/status/17 ... 4609003922

Pikem versioon https://twitter.com/666_mancer/status/1 ... 2153896363

[Sten1111]

Ork ütles, et annab alla, ja viskas hetk hiljem Ukr sõdureid granaadiga.
https://twitter.com/auto_glam/status/17 ... 4609003922

Pikem versioon https://twitter.com/666_mancer/status/1 ... 2153896363

Veel pikem
https://youtu.be/rNWjRPmoeu0?si=g34Hh_2eNUjzAw1x

[hjl85]

Kiev on tugeva rynnaku all
Video drooni alla tulistamisest Kievi kohal
https://x.com/visegrad24/status/1700642 ... 48222?s=46

[Turist 47]

Kogu lugupidamise juures U vastu peab vist siiski nentima, et asi on siga-aeglane ehk sisuliselt kinni kiilunud.

Budanov on põhimõtteliselt Sinuga nõus - tunnistab, et edasiminek on soovitust, loodetust oluliselt aeglasem.
Aga, kinnitab, et "Vaenutegevus nii või teisiti jätkub. Külmas, niiskuses ja poris on raskem võidelda, aga sõjategevus jätkub. Vasturünnak jätkub."
Kordab, et vastupealetungi pidurdavad peamised tegurid on miinide väga tihe kontsentratsioon ja väga suur hulk kompaktseid orki kamikaze-droone.
(https://www.reuters.com/world/europe/uk ... 023-09-09/)
Äärmiselt raske ja keeruline esmärk on/olevat 2023. aasta lõpuks läbi murda orki allesjäänud kaitseliinid. Aga, see on tehtav.

Ukraina valmistub, kuidas oskab ja suudab, talvisteks droonirünnakuteks linnade, tsiviilinfra vastu.
"Prognoositakse", et tänaste paari-kolmekümne igaöise tsiviile ründava kamikaze-drooni kohta saab ründavaid droone ja ka rakette olema oluliselt rohkem. Või veel rohkem.
Orki tehased, tarnekanalid töötavad täiel võimsusel.
(Õiget, konkreetset viidet netu - "sõnahaaval" eri kohtadest)

[Kriku]

Kogu lugupidamise juures U vastu peab vist siiski nentima, et asi on siga-aeglane ehk sisuliselt kinni kiilunud.

Budanov on põhimõtteliselt Sinuga nõus - tunnistab, et edasiminek on soovitust, loodetust oluliselt aeglasem.

Mina jälle küsiks vastu, et kes need õieti olid, kes kiiret edu lootsid?

[laikar]

Peale Kiievi, Harkovi ja Hersonit oli neid kiire edu lootjaid palju. Kuna verel hetkel käes see, mille järgi tuldi miinimumprogrammiga, siis ongi raske. Seda enam, et aega ettevalmistuseks anti kapaga.

[lamba-ants]

Kordab, et vastupealetungi pidurdavad peamised tegurid on miinide väga tihe kontsentratsioon ja väga suur hulk kompaktseid orki kamikaze-droone.

Huvitav kuidas on lood Ukraina poolelt samalaadse droonide kasutamisega? Switchblade andmist Ukrainale reklaamiti omal ajal kui järjekordset imerelva.

Mina jälle küsiks vastu, et kes need õieti olid, kes kiiret edu lootsid?

Lääne meedia, osaliselt vist ka poliitiline juhtkond, sest "nii palju on ju antud" ja tahaks rahus edasi elada, soodsat gaasi osta ning mitte panna oma ressurssi sõjamaterjalide tootmisse.

[Kriku]

Peale Kiievi, Harkovi ja Hersonit oli neid kiire edu lootjaid palju.

Just nimelt - aga see lootus ei arvestanud vähimalgi määral kohalike olude erinevusega. Venelaste jõupingutused Zaporižije ning Harkivi oblasti kindlustamisel olid väga erinevad. See oli halvasti informeeritud inimeste optimism.

Ukraina pealetungi aegluse üle kurtmine on umbes samasugune hala kui "Kas me sellist Eestit tahtsime?"

[nimetu]

Arvestades viimase aja ütlusi, siis ukrainlased ise lootsid ka tiba kaugemal praeguseks olla. Ma arvan, et need esimesed soomusega rünnakud samuti demonstreerisid ukrainlaste ambitsioone, aga nad pidid kähku reaalsusega kohanema ja nüüd tegutsevad tiba hoolikamalt. Ma ise eeldasin, et tuleb midagi Hersoni pealetungi sarnast, kus pikka aega jahvatatid vägesid, aga hetkel on keeruline neid võrrelda. Kaitseliinid on lihtsalt kordades tugevamad.

[Turist 47]

Kordab, et vastupealetungi pidurdavad peamised tegurid on miinide väga tihe kontsentratsioon ja väga suur hulk kompaktseid orki kamikaze-droone.

Huvitav kuidas on lood Ukraina poolelt samalaadse droonide kasutamisega? Switchblade andmist Ukrainale reklaamiti omal ajal kui järjekordset imerelva.

Switchblade tõenäoliselt ongi imeline relv. Ainult, et kogused on/olevat tagasihoidlikud.
Aga, Ukraina kusagil mainis, et näiteks luure/vaatlus droone hävib Lõuna pealetungil ca. 50 tükki päevas - vajadus uute operaatorite ja rohkemate droonide järele on pidev.
Kamikaze kompaktseid "ühe miini" ründe-vaatlusdroone kuluvat, võimalusel, tuhat ühikut päevas.
Osa droone kaob - lähevad "uitama", hävivad, sihtmärgini jõudmata - hulk videoid pidevatest edukatest tabamustest on/olevat eksitavad, on propa.

[Kriku]

Soomlaste kaardi järgi teeb UA mitmest suunast jõupingutusi Novopokropivkast idas asuva kõrgendiku vallutamiseks.

[Fucs]

VF voenkor/milblogija, endine vabatahtlik DNR võitleja Andrei Morozov (alias "Võitluskass Murz" alias "kenigtiger") kirjutab pikalt erinevatest asjadest. Lühendatult mõned nopped.

...
Sõjablogija kreedo ütleb, et avalikkus tuleb emotsioone täis pumbata, müües neile lugusid ja episoode, mille loogilist olemust ja tähendust avalikkus ei mõista, kuid mis on õigel emotsioonitasemel. Minusugused igavad pettumust valmistavad "emotsioonide lämmatajad", ajutööle ahvatlevad, ei too kaasa palju tellijaid ja lugejaid. Lõppkokkuvõttes soovib avalikkus ise, paraku just olulisemas osas sellest, seda sõda väljastpoolt vaadata kui tegevusterohket seriaali, milles saate kaasa tunda ja muretseda "meie inimeste" pärast. Need, kel mõni sugulane ja sõber seal, liha ja põrgu epitsentris, jahtub selliste emotsioonide tulvas aga kiiresti maha.

Üldiselt, kui sa ei taha ja ei jaksa palju sõnu ja lauseid lugeda, siis ära järgnevat loe. Vaatan veel kord üle möödunud aasta sündmuste loogika ja toon välja, mida praeguses olukorras tegelikult täpsemalt vaadata tuleb. Need ei ole sugugi need asjad ja teemad, mida sulle pidevalt nina alla torgatakse, nagu näiteks kaardid väikeste tükikestega territooriumitest, mille vaenlane on hõivanud, vaid just need asjad, millest laialt ja valjult ei räägita ja on tegelikult kriitilise tähtsusega.

Teen ettepaneku alustada teema uurimist selle artikliga, mille lõpetasin selle aasta märtsis ja samal ajal avaldas selle KCPS-i veebisait. See kirjeldab, miks peamine probleem ei ole see, kes praegu, hetkel Kleštšeevkat või Rabotinot või mõnda muus asulat, kindlustust või geograafilist punkti kontrollib.

Probleem ei ole isegi mitte rindest läbimurre, kui selle vaenlane kusagil saavutab. Probleem on selles, et vaenlane on terve viimase aasta intensiivselt loonud vahendeid läbimurde ärakasutamiseks. Need samad suured mehhaniseeritud üksused, täisverelised brigaadid ja isegi korpused, mida juhitakse selgelt reaalajas, mis pärast läbimurret purustatud rinde "kokku kukutavad" ja viivad neid edasi "investeeringufaasist" "dividendifaasi".

"Investeerimisfaas" on verine rünnak vastase üksuste vastu, mõnikord maa-alad mis mitu korda omanikku vahetavad, need on suured jalaväe kaotused ja neile toetuseks eraldatud väikesed tankide ja jalaväe lahingumasinate rühmad, see on vastase kaitse- ning vastupanupunktide pidev tampimine ning töötlemine ja tema kaitse aluseks oleva suurtükiväe lahnigutandrilt väljalöömine.

"Dividendifaas" on see, kui teie mehhaniseeritud kolonnid, mis sisenevad nende rünnakute järel läbimurdesse, rebivad laiali vaenlase tagala, tema peakorteri ning hävitavad tema varustus- ja tugevduskolonnid....

...Probleem pole võõramaistes tankides ja jalaväe lahingumasinates. Asi on selles, et vaenlane teab täpselt, miks tal neid vaja on. Kuidas neid täpselt optimaalselt kasutada. Ja ta lõi enda jaoks mehhanismi läbimurrete ärakasutamiseks, ilma milleta oli mõttetu üldse "laua taha istuda", nagu öeldakse, ja mängu alustada, see tähendab millestki läbi murda - seal kõik mäletavad esimest maailmasõda ja pole mingid lollakad koos.

Lisaks, nagu nüüd ilmneb, kui talvel ja kevadel VF relvajõud koos Prigožiniga mitte ainult edukalt ei "utiliseerinud" ilma suurtükiväeta "rünnakutes" ära märkimisväärse osa mobiliseeritutest kogu rindel ja kogenud "Wagner” PMC-st - konkreetselt ideaalse kindlustuse vastu, mis oli suur ja MITTE ümber haaratud enne linna enda ründamist, pakkusid nad Ukraina relvajõududele veel ühte teenust. Ukraina relvajõud, vahetades oma mobiliseeritud, teroborona üksused ja kõik teised, keda oli võimalik Artjomovskisse tuua "Wagneri" ründeüksuste vastu, töötasid välja jalaväe roteerimise mehhanismi, mis oli neile kasulik, säilitades samal ajal võimalikult palju juhtimispersonali, eriti nooremaid, kes peaks koguma kogemusi. Kirjutasin sellest juba eraldi.

Sidevahendeid ja sõjalist välitelekommunikatsiooni arendav ning kasutav vaenlane, kes töötas UAV-dega video edastamise ja sihtmärkide andmete edastamise huvides, tõmbas oma kompanii ja pataljoniülemad kõige ohtlikumatest tsoonidest välja. Aga meie, vastupidi, mida teravam on olukord, seda rohkem saadetakse kõrgemaid komandöre välja selgitama seda, mis eesliinil toimub, vastase suurtükiväe, miinipildujate, õhujõudude ja droonide alla. Kuidas muidu eksole?

Selles vallas, sõjaväe telekomi ja kaugraadioseadmete vallas, täiendavad meie väed oma oskusi peamiselt oma ja vabatahtlike vahenditega. Ukraina relvajõud olid juba enne SVO algust välja töötanud tsiviilseadmetel põhinevad välitelekomi massilahendused. Ja siin pole mõtet sorkida kurikuulsas Starlinkis, mis juba muus osas ettevalmistatud pinnasel väga hästi töötas, vaid asjaolus, et see pinnas ise oli juba olemas. Fakt on see, et kõike ja kõiki kaasates kasvatati spetsialiste ja töötati välja toimivaid lahendusi. Näiteks banaalselt roheliseks värvitud tsiviil "satitaldreku" komplekt koos samamoodi roheliseks värvitud kastiga, mis sisaldab tavalist "Mikrotik" ruuterit koos 3G/4G modemiga, millega "taldrek" "tulistab" Internetti eesliini poole 3G leviala kindlalt levipiirilt, millesse modemi sisestatud SIM-kaart langeb. Ja eesliinil korjab selle kanali üles teine ​​samasugune tahapoole vaatav väike “taldrek” koos kastiga, kust seda internetti juba kohapeal levitatakse. See pole mingi imerelv ega ainulaadne tehnoloogia. See on tüüpiline lahendus tüüpilisele olukorrale. Ja tüüplahendused tüüpolukordadele on, vabandage, iga armee tugevus. Selle jõu teiseks komponendiks on pädev väeülem, kes komponeerib iga kordumatu ja ainulaadse lahinguolukorra standardsete lahendustega.

Talviste ja kevadiste sündmuste esimene kurb osa oli see, et ukrainlastel polnud vaja talvel isegi edasi liikuda, et meie vägesid siduda ja imporditud varustusega uute üksuste ettevalmistamiseks aega võita, kuna nad said meie jalaväe koletud kaotused lihtsalt kingituseks, ilma nendepoolsete manöövriteta selle saavutamiseks. Et Prigožin, kelle jaoks mürske "mürsunälja" haripunktis nõudis VF KAMIN-alt kogu RuNet (sotsmeedia ja massimeedia), saaks veel vähemalt mingil määral natukenegi tõhusalt otse pea ees tormi joosta Artjomovskile, mis jäigi lõpuni ümberpiiramata. Ja teistes piirkondades aeti samasugustele "liharünnakutele" vene mobiliseerituid ning 1. ja 2. AK jäänuseid.

Kaks 152-mm suurtükki kumbki kahe mürsuga – see, ma kordan veel kord, oli tegelik tulemissioon, et toetada järgmist "liharünnakut" eelmisel talvel Avdievka lähedal. Jah, need "liharünnakud" sidusid vaenlase vägesid, sealhulgas peamiselt suurtükiväe ja mehitamata segmente, millel Ukraina kaitse seisis ja praegu seisab, ning nõudsid vastaselt jalaväe värskena hoidmist Donetski lähedal ja mujal. See hõlbustas mingil määral kallaletungi Artjomovskile, kuid Artjomovskit mitte kunagi ei piiratud ümber ja see püsis varustatuna kõige vajalikuga, "lagunenud linn kui ideaalne kindlustatud ala" täitis vaenlase käes täielikult oma eesmärki. Eelkõige töötas ta vaenlase jaoks mugava kaotusstruktuuri tehniliste ja organisatsiooniliste lahenduste väljatöötamisel. Nii sai vaenlane oma teise peamise “süsteemikaardi” ja, olles kogunud rohkem ressursse, “istus suvel laua taha”, et alustada “vasturünnakut”.

Tõsiasi, et “vastupealetungi” peamiseks soovitud eesmärgiks saab ülejäänud Hersoni oblast, Zaporožje vabastatud osa ja võimalik, et ka läbimurre Krimmi, oli enam kui ilmne. Löök Zaporožjele, tegevused merel koos löökidega Krimmi sillale ja laevastikule katkestas Hersoni oblasti kaitsjad peamistest varustusvoogudest, nõudis neilt rinde pööramist teises suunas ja taganemist Krimmi suunal. Oli oht, et maakitsuseni jõuavad esimestena läbi murdnud ukrainlased. Eesmärk ei tundunudki nii raske. Jah, sellel suunal ei korraldanud meie mobikud talvel ja kevadel massilisi “rünnakuid”, kuid need olid siiski üksused, mis olid suures osas mehitatud mobikutega, mis valmistati ette Vene Föderatsiooni treeningväljakutel. Õnneks olid olemas piisava ettevalmistusega ja ka positsioonide varustamisega tihedalt seotud “juba kohalikud” rindekogemustega inimesed. Päris kerget jalutuskäiku ukrainlased muidugi ka ise ei oodanud. Kuid mida nad ootasid olukorras, kus ei meie ega nemad ei suuda koondada rindel ühte kohta tohutuid vägede masse, et kaitseks ettevalmistatud rindest otsustavalt ja teravalt läbi murda?

Esitagem endale taas küsimus – mis hoiab rinnet kaitses?

Miiniväljad on kasutud ilma jalaväe vaatlus- ja tulekatteta, sealhulgas ja ennekõike tulekaitse kaugmaa ATGM-ide abil. Katteta miinivälja puhul - välja tuleb demineerimismasin, laseb välja püssirohuraketi, vedades endaga kaasa plastiidiga soolika, mis tõmmatakse üle miinivälja,see lastakse õhku, õhkides kõik sellel ribal olevad miinid. Nii töötab Nõukogude UR-77 “Meteorite” ja selle vaenlasele tarnitud välismaised analoogid. Kui kaitsjal on ATGM, siis selline sõiduk, mille peal on pool tonni lõhkeainet, paugutab väga ilusti. Ja kui ei ole või tankitõrjemeeskonnad on täielikult maha surutud, siis UR-77 ja sellele järgnev tank koos rull-miintraaliga teevad läbisõidu mõne minutiga.

Igasugused kindlustused on praktiliselt kasutud, kui neid ei täida pädev ja motiveeritud jalavägi ning need omakorda ei suuda kaua vastu pidada ilma oma suurtükiväetoeta, sealhulgas loomulikult ka vastupatarei vahendite ja sihtmärgi tähistusvahendita, s.t. lennuki tüüpi UAV-d, mis on enam-vähem vastupidavad vaenlase elektroonilistele sõjasüsteemidele.

Lisaks on selleks kõigeks vaja reserve, sealhulgas loomulikult võimalike läbimurde tõrjumiseks mõeldud soomusreserve.
Ja nüüd on lisaks kõigele vaja ka side- ja juhtimissüsteemi ning juhtimispersonali.

Nüüd pöörame malelaua ümber ja küsime endalt – mida teha, kui seisad sellise kaitse vastas ja sul on oma suure operatsiooniplaani elluviimiseks vaja sellest läbi murda ning sa ei suuda selle vastu koondada märkimisväärset hulka jõude, mis on võimelised selle kaitse kiiresti kokku kukutama mitmekordse arvulise ülekaalu arvelt?

Te ei saa vägesid piisavaks ülekaaluks eesliini vahetusse tagalasse koondada, sest siis muutub sinna teie tagalasse saabuvate vaenlase rakettide tekitatud kahju teile vastuvõetamatuks. Noh, kui te kõik olete nagu mõni Vene sõjaväeblogija, siis te lihtsalt ütlete: "See on kõik, pagan, rünnak ebaõnnestus!" ja lähete jooma. Aga kui te olete Ukraina sõjaväelane või sõjaväelane üldiselt, siis hakkate mõtlema, kuidas saaksite vaenlase kaitset järk-järgult lahti harutada. Sest teie jaoks on see tööülesanne.

Kuidas taandada see lahendamatuna näiv probleem juba varem eksisteerinud probleemile, mille lahendasite edukalt juba siis, kui 2022. aasta sügisel kogusite edukalt kokku vajalikud jõud, et murda läbi põhjatiival oleva õhukese rinde?

Vastus on ilmne - suruda vaenlasele peale kurnamislahing mitmes tema jaoks kriitilises ja teile mugavas punktis, kus saate tagada oma reservide vahetamise tema reservide vastu, võimaldades endale suurimat kasu. Kui teie reservid on koondunud parvedena tagalas, lööb nende lüüasaamine rakettidega välja väärtuslikud spetsialistid ja komandopersonali. Rindel, kui olete juba õppinud, saate vahetada oma reamehed ja seersandid vaenlase meeste vastu, mitte ainult reameeste, vaid ka pilootide, kaptenite ja isegi majorite vastu, taastades kiiresti oma vägede lahingutõhususe tänu sellele, et reamees õpib välja kiiremini ja lahingud üle elanud reamehed võivad julgelt anda tulevasi seersante. Ja vaenlane, see tähendab meie, kaotame vägede kvaliteedis rohkem kui teie, kaotame arvuliselt veelgi rohkem.

Ja vaenlane viis sellise plaani ellu võimalikult suures ulatuses. Suve jooksul nägime Ukraina tegevuses kõiki viise, kuidas provotseerida vaenlast oma reserve eri suundades laiendama. Seal, kus üks tema sõduritest suutis tabada kolm, viis, kümme meie sõdurit, püüdis ta seda teha. Ja mitte ainult puhtalt jalaväereservidega, vaid ka suurtükiväe, õhutõrje ja muude vahenditega.

Pommi- ja sabotaažirünnakud Venemaa territooriumil. Suurepärane viis. Eriti tsiviiltaristu tulistamine, sest kuberner helistab sõjaväele ja palub neil see terror kuidagi peatada ning selleks on sõjaväel vaja suurtükiväe vastupatareide vahendeid, suurtükiväge ja lennu-UAV-sid ehk just seda “vastupatareide kompotti”, mis puudub kohati isegi kriitiliselt olulistes rindelõikudes.

Donetski pommitamine, ideaalne vahend, et sundida meie inimesi ikka ja jälle Ukraina relvajõudude positsioonidele Donetski lähistel tormi jooksma või vähemalt hoida sellel alal märkimisväärset suurtükiväegruppi, püüdes selle probleemiga "midagi ette võtta".

Pikamaa kamikaze-droonide aktiivsed rünnakud Venemaa territooriumile. Suurepärane vahend sugugi mitte lõputul hulgal olemasoleva õhutõrje viimiseks praeguse sõjalise tähtsusega põhisuundadelt poliitilise poole pealt oluliste suundade poole.

Katsed maandada Krimmis väikevägesid. Suurepärane viis sundida peale liikuvate operatiivgruppide loomine rinde arvelt, et takistada nende DRG-de edukat tegevust pärast maabumist.

Sillapeade loomine Dneprile nendes kohtades, kus on selleks optimaalsed tingimused, mis sunnib meil oma jõud sinna tõmmata, et vaenlase tegevust piirata, kusjuures vaenlasel on seal nii kõrgema kalda eelis kui ka täielikuma lahingutoetuse eelis (nagu mehitamata õhusõidukid ja suurem pädevate veesõidukite arv).

Ja lõpuks, suured välilahingud Ukraina relvajõududele soodsatel aladel, kus mitte ainult operatiiv-taktikalised, vaid ka prestiižikaalutlused ei võimalda meil loobuda positsioonidest, ilma raskete lahinguteta. Ennustasin selliseid lahinguid kevadel mitte ainult Artjomovski äärtel, vaid ka Donetski lähistel, kuid seni näeme vaid Donetski pommitamist. Samal ajal ründab vaenlane aktiivselt nii Artjomovski lõuna- kui ka põhjatiibasid, kus tal on mugav rünnata, kus puudub ehitustega maastik, kus ta saab kõige paremini realiseerida oma eelist mehitamata õhusõidukites ja suurtükiväe ning Himars tulekauguses/lennukauguses/täpsuses.

Vaenlane rakendab kõike ülaltoodut, et Zaporožje kaitsest aeglases tempos läbi närida, kuna tänapäevastes tingimustes, selles väga õhukeses või puuduvas sõjaudus on võimatu palju suuri vägesid ühte kohta korraga koondada.

Seega läbimurre, mis Teises maailmasõjas tehti (või ei tehtud, kui oli ebaõnnestumine) mõne päevaga, tehakse nüüd kuude jooksul. Vaenlane viskab ühed brigaadid lahingusse, nad liiguvad natuke edasi ja pigistavad meie omadelt midagi välja, meie omad tõmbavad kaitseüksustele reservid appi, reservid lähevad vasturünnakule, neid jahvatatakse läbi, saavad mõned positsioonid tagasi, vaenlane vahetab oma brigaadid ringi, toob lahingusse uusi, need siis pigistavad meilt välja jälle midagi muud.

Aeg venib, osapoolte varusid ja reserve jahvatav võitlus toimub maastikul üsna väikestel aladel, meil hõisatakse seepeale “Vaata, vaata, kui vähe suutis ukrop territooriumi hõivata! Rünnak on ebaõnnestunud!”

Kuid pealetungi mõte ei seisne mitte suure hulga maa hõivamises teatud aja jooksul, vaid meie vägede otsustavas lüüasaamises, mis siis omakorda aitab hõivata oluliselt rohkem maad.

Ukropid teevad kiiresti kindlaks, et kust on pärit Rabotino lähedal asuvad Vene reservid. Jah. See tähendab, et seal, kust nad tulid, võivad nad hakata tegema veidraid asju, peksma venelasi, ründama meie vägesid ja siis pärast seda jätavad sinna nõrgad kaitseüksused ning viivad löögiväed üle teise piirkonda.

Vaenlasel on vägede täiendamiseks produktiivsem süsteem, mis on pikka aega tänavatelt kokkukraapinud kõik, keda nad kätte saavad, ja varustanud nendega süstemaatiliselt rindel “soodustingimustes” võitleva jalaväe kaotuseid. Vaenlasel on talle mugavam kaotusstruktuur. Selle kõige esmane tulemus on ilmne - varsti ilmuvad rindele taas need Ukraina motoriseeritud laskurbrigaadid, mis pealetungi alguses meie propaganda poolt “täielikult hävitatuks” tunnistati, täiendatuna ja täielikult võitlusvõimeliseks taastatuna.

Ja neile hakkavad vastu meie üliväsinud üksused, kes on juba suve algusest võidelnud ja kellel kaotuste tõttu lihtsalt vähendatakse neile eraldatud rindejoone pikkust ja see on kõik.

See on koht, kus vaenlane loodab "olukorda taandada eelmisele kogemusele".
Mineerige ennast kasvõi oimetuks. Pane need betoonpüramiidid kasvõi kolmekümne kolme ritta. Võid kaevata ekskavaatoritega paarkümmend rida kaevikuid ja torgata nende vahele betoonmütsikesed, mis pärast esimest vihma vajuvad maasse...

Kui puudub piisav jalaväe kaotuste korvamine ja suurtükivägi ning droonid, mis suudaksid vähemalt kõige kriitilisematel hetkedel vastupatareide võitluse abil vaenlase suurtükiväge "välja lülitada", siis läbitakse kõik passiivsed, tulekatteta takistused vastase poolt kiiresti.

See on tegelikult vastus sellele, miks vaenlane kasutab seni väga piiratud vahendeid miiniväljadel käikude kiireks puhastamiseks, sealhulgas mobiilseid ja soomukitel baseeruvaid, kasutades soomukitel ainult traale. Neid miinide läbipääsude kiireks puhastamise vahendeid, on väga ebamugav kasutada olukorras, kus vaenlane on valves ja tema kaitseliinid on ATGM-idega varustatud jalaväega täidetud.

Seetõttu püüab vaenlane esmalt rünnatavate positsioonide lähedal asuvaid miinivälju ja neid katvaid vägesid suurtükiväe tulega kuidagi puhastada ja seejärel isoleerida need positsioonid laskemoona tarnimisest ja reservide juurdetoomisest, kasutades kaugmineerimissüsteeme MLRS-i jaoks mõeldud spetsiaalse kassettlahingumoona kujul.

Kui Hodakovski kirjutab ettevaatlikult, et vaenlane on leidnud meetodi, mis hõlbustab tema jalaväelaste miiniväljade läbimist suurtükiväe abil, siis tähendab see seda, et vaenlane kasutab seda meetodit juba massiliselt ja oleks ka rumal seda mitte teha kui saab....

...Kui meie propaganda räägib sellest, et "Ukraina relvajõud puhastavad oma jalaväega miinivälju, selle asemel, et kasutada sapöörivarustust", siis tahaksin küsida, kas mitte need samad inimesed omal ajal, kui neile selle eest sama hästi maksti nagu praegu hurraapatriotismi eest, ei kirjutanud neetud Žukovist, kes väidetavalt pärast võitu toimunud vastuvõtul end ootamatult avas ja tunnistas oma kolleegile Eisenhowerile täpselt samasuguseid patte (seda lugu, et mehi aeti nagu miinitraalreid miiniväljadele nende puhastamiseks on juba mitu korda lahti võetud)...

Kui öeldakse, lehvitades seda kõige esimest ilusat kahjustatud imporditud läänetehnikaga pilti, et "Ukraina relvajõud ei teadnud meie miiniväljadest, ja vaadake nüüd, kuidas nende soomusrühm" oma uhkete "Leopardide" ja "Bradleydega" otsides kohta läbimurdeks jooksis rumalalt miiniväljale ja lasti kõik õhku! Rünnak ebaõnnestus! ", tahaksin küsida, kas nende sõnade autorid tahaksid lähemalt vaadata just neid fotosid, millega nad lehvitavad, ja kus, suka, see on selgelt bljääd nähtav, et

1. esimene grupi sõiduk, mis õhku lasti, ei olnud “Bradley” ega “Leopard”, vaid vana Nõukogude T-55 baasil valmistatud inseneritank koos roopamiintraaliga ehk vaenlasel oli hea ettekujutus, kuhu ta läheb ja esimene sõiduk oli seepärast traaliga tank

2. inseneritanki peale on kaasa laotud kõige tõenäolisemalt enim kahjstada saada võivad varuosad miinitraali jaoks ehk vaenlane teadis, et ta ei lähe üldsegi piknikule, vaid väga tõsisele miiniväljale

3. parempoolse tankiroomiku järgi otsustades, mis rebenes esimese rulliku piirkonnas ja paiskus plahvatusest otse traali enda paremale segmendile, töötasid miinivälja rajamisel VF sapöörid, kes tundsid TM-62 sütikute kogu valikut. Selles kohas ja me näeme tavalise Nõukogude tankimiini TM-62 töö mõju veidi ebaharilikuna, kuid selle jaoks üsna standardse MVD-62 sütikuga, mis käivitab miini ainult teise klõpsuga/lülitusega miinisütikul. Järelikult pole asi mitte vaenlase lolluses, kes tegi kõike õigesti, vaid selles, et ka meie sapöörid tegid ükskord kõik õigesti, arvestades sellega, et nende vaenlane ei ole loll.

4. Rühmas on ainult üks "Leopard", see tähendab, et vaenlane ei läinud "jultunud läbimurdele", vaid kavatses toetada ja katta oma rünnakuüksust, et see meie kaiseliinile kaotusteta võimalikult lähemale pääseks. Üks tank (kui oli ainult üks, sest võis ka olla teine, mis lahkus tervena, nagu osa jalaväe lahingumasinatest/soomustransportööridest) anti vaenlase motoriseeritud jalaväele standardseks rünnakutoetuseks ja tugevdamiseks.

5. Rühma käitumine pärast tankitõrjemiini plahvatust on ilmne - grupp läks vaatamata plahvatusest kaugemale edasi, ohverdades teadlikult ühe või mitu sõidukit arvestades, et neid saaks seejärel uuesti taastada, lootuses siiski miiniväljast läbi murda. See ei õnnestunud, sest vene sapöörid olid mitte ainult kogenud, vaid ka väga visad ja nende mineerimissügavusest piisas kogu roodu kolonni vastu. Aga öelge nüüd, et ukrop “hoiab/säästab ainult lääne tehnikat ja viskab jalaväge liharünnakule.” Kas näete lahingutehnika ümber palju laipu? See (rünnak) ei õnnestunud - nad lahkusid. Otsustades selle järgi, et üks Bradley suutis isegi vastupidises suunas pöörata, ei oodanud ja ei jätkanud nad, kuniks kõik sõidukid õhku lendavad.

6. Jutt “nad kõik põlevad nagu tikud” ei lähe mitte, sest enamus pildil olevast varustusest reageeris roomiku all olevale TMK miinile täiesti normaalselt - see võttis ainult "jalanõud jalast" ja kõik. “Leopardi” oleks võinud taastada, kui meie omad pärast rünnaku tõrjumist poleks seda ATGM, FPV või millegi muuga edasi tümitanud. Tegelikult, kui võtta video sellest episoodist, siis video järgi otsustades ei süttinud ega plahvatanud ükski sõiduk suure tõenäosusega just miiniplahvatuse tõttu ja meie omad, pidid vähemalt kergemat soomust ükshaaval eraldi jahtima.


.


See vaid ühel fotol/videol põhinev küsimuste loetelu ja näide, kus PR ja propaganda olemus “vastupealetungi” alguses (ma loodan, et kõik seda mäletavad) ilmekalt demonstreerib, et meedias esitatav propa on tegelikkusega võrreldes täiesti erinev.

Sellega seoses, meie kallid propagandistid, teie jutud ukrainlase lollusest, kes onu Sami poolt rünnakule aetakse ja õnnetud lollid Mykolad ronivad rahvamassina miinidele.... rullige need kokku ja toppige omale...

....Vaenlane ei olnud ega ole loll. Vaenlane tegutseb targalt, ohverdades vajadusel reamehed ja seersandid, kuid säilitades hoolikalt noorem- ja keskjuhatuse personali, kes koguvad sõjas kõige väärtuslikumat – kaasaegse taktika kogemust.

Nendes vähestes sektorites, mille ta vaenlane on selleks valinud, peab ta halastamatult ja külmavereliselt "reservide lahingut", vahetades oma jalaväge välja talle soodsaima tempoga, mitte koonerdades, kuid mitte ka raisates, ning täidab ülesandeid talle olulistes pealetungi suundades, mitte seal kus "venelased on ennast tugevdanud ja ei alistu", tuues vähegi kulunud brigaadide asemel lahingusse pidevalt (uuesti reakooseisuga täiendatud) brigaade, et lõpuks ühel hetkel purustada kurnatud venelaste riismed ja murda läbi.

Tutvuge sellega, selline näeb välja vaenlasele antud initsiatiiv.

Meie rünnak Kupjanskile on selle tehnika täiuslik peegelpilt. Olles läänerühma osasid lappinud ja täiendanud, nihutasid meie omad need edasi, tundub loogiliselt, et see oli mugavam kui nende üleviimine nendesse piirkondadesse, kus Ukropide vasturünnaku tõrjumiseks oli vaja varusid. Las nad räägivad, et ukrainlased ise viivad oma reservid, mida nad tahtsid mujal kasutada, siia, kus meil on neid mugav rünnata. Nii see praegu nagu käiks (VEEL!).

Kurb on vaid see, et Kupjanskist kui rünnaku avalikult väljakuulutatud eesmärgist, võib saada nii-öelda omaette "isemajandav" asjaolu. Jõudude vahekord võib juba praegu muutuda, rünnata muutub ebamugavaks ja liiga kulukaks ning raske on hüljata meie kindralite seatud eesmärki. Tulemus võib osutuda väga kurvaks ebaproduktiivsete kaotuste osas, mis ei takista ka praegu kõige julgematel analüütikutel "Kupyanski suunda Harkovi suunaks ümber kujundamast", hoolimata sellest, et Vene väed peavad enne, kui saaksid ära võtta vähemalt Kupjanski, Oskoli ületama.

Hea mõte on ukrainlased lihtsalt üle jõe tõrjuda, vabastades osad rünnakujõud, kuid see kõik toimib meie jaoks paraku täpselt samamoodi, nagu ukrainlaste kiired piiratud (provotseerivad) rünnakud mujal sektorites, mille käigus meie sõjaväelasi lõksu püütakse. Olles kaotanud mõne positsiooni, eriti äsja hõivatud vaenlase positsiooni, mille hõivamisest on võimudele juba teatatud, saavad meie väed ikka ja jälle üritada sooritada ettevalmistamata vasturünnakuid, kaotades inimesi. Sest nende ülemused ei... armasta neid punktikesi kaardil nii palju inimeste kaotuse kui positsiooni kaotamise enda pärast.

Selle psühholoogilise konksu otsas teeb Ukrop endale nüüd jalaväe vahetuskursi mõttes lisakasu. Seega saavad nad Kupjanski suunaga samamoodi mängida. Kes on lugenud/vaadanud Vasil Bykovi teost “Rünnak käigult” selles tsirkuses kaasa ei naera.

[Fucs märkus: Vasil Bõkovi poolt 1968a kirjutatud «Атака сходу» on lugu sõjale üsna tüüpilisest olukorrast, kus kõige tavalisemast, varem silmapaistmatust, kellelegi kasutust, peaaegu tundmatust ja isegi mitte kõikidele kaartidele märgitud kõrgendikust saab ühele sõja osapoolele strateegiliselt oluline kaitseobjekt ja teisele osapoolele "objekt mis tuleb kindlasti ära võtta".

Vene keeles saab seda lugeda nt siin:
https://libking.ru/books/prose-/prose-m ... -hodu.html]

Kahest põhiküsimusest esimene on see, kui palju varusid kellelgi hetkel on ja milline on täpselt potentsiaal nii arvuliselt kui ka ajaliselt (jalaväelased/päev) nende kiireks täiendamiseks? Kes lõpetab esimesena – kas ründav Ukrop Zaporožjes ja Artjomovski lähistel või meie oma siin-seal kaitses? Ma arvan, et keegi ei hakka seda praegu täpselt välja ütlema, kuid on ilmne, et vaenlane tahab tõesti kasutada seda kuu-kaks või isegi rohkem aega, mis tal kindlasti jalaväe (ja muide ka suurtükiväe vahetuseks) rinde läbimurdmiseks olema peab - kindlasti kuni hetkeni, mil meie vägedega hakkavad liituma uued meie poolelt mobiliseeritud.

Eriti raske võib olla septembri lõpus ja oktoobri alguses, võib-olla siis, kui juba võib alata sügisene ilm koos pideva vihmaga.
See hetk, vahetult enne äsja mobiliseeritud vägede saabumist, on meie allesjäänud inimeste jaoks kõige pingelisem koht, vaenlane teab sellest ja jätkab veelgi aktiivsemalt surve avaldamist. Lisaks tuleb uue, sügisese jõuga mängu hiljuti kõneldud tegur – meie armees valitsev kohutav rehvi- ja sõjaväeveokite varuosade nappus.

Teine põhiküsimus on, mis saab siis, kui asjad ei lähe meile kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi – “Meie inimesed Zaporožjes pidasid vastu ja läbimurdeid pole”, “Dividendifaasi” ei tulnudki, vaid vähem optimistliku stsenaariumi järgi koos Ukropide läbimurdega, olgu neid üks või mitu, millesse vaenlane, olles investeerinud nii palju verd, võtab lõpuks kasutusele tankid mitte üksikult, rünnakurühmade tugevdamise ja toetuse vahendina, vaid massiliselt ja kohe kogu vajaliku toetusega, sealhulgas motoriseeritud jalaväega ning liikursuurtükiväega ja alustab massilisi demoraliseerivaid ja häirivaid raketirünnakuid eelseisva rünnaku suunas?

Vot siin käibki vaenlane välja oma "trumbi", milleks ta hakkas ammu valmistuma - eesmärgiks orienteeritud tööriista, mida on juba "teritatud" loodud läbimurdes "kasutamiseks", see tähendab tavaliselt juhitud mehhaniseeritud koosseisud, mis säilitavad oma kontrolli liikuda ja saada kiiresti teavet, mida nad olukorrast maksimumi saamiseks vajavad. Kui palju kordi enne seda nende mehhaniseeritud brigaadide rivipataljonid oma kompaniides reakoosseisu vahetasid, polegi nii kriitiline. On oluline, et neil oleks kogenud juhtimispersonal, kellel on juhtimisvahendid ja kogu otsuste tegemiseks ka vajalik teave. Ja siis saavad nad "Izjumi korrata", kuid meie jaoks palju ebameeldivamas kohas ja mastaabis.

Siiski on mõned üksikasjad eelmise sügise kohta, mida laiem avalikkus ei tea, kuid ilmselt on aeg saada natukene selgemaks, kust mu kevadtekst pärit on ja kus nüüd, kui kõigil on pidevad “halvad aimdused”, on minul, vastupidiselt mulle tavaliselt omistatavale pessimismile, paar “lootust parimaks”.

Olukord Izjumi lähedal oleks võinud meie jaoks kujuneda palju-palju hullemaks, kui vaenlane poleks murdunud õhukese kergejalaväeliini taga, mis ei olnud liiga võimsalt relvastatud ja mitte liiga sügavalt maasse kaevunud, kokku põrgates seal paari Vene diviisi üksustega, kes, seistes tagalas ja puhates pärast kevadisi võitlusi, olid formeerinud just need mõned täisväärtuslikud BTG-d kahe oma motoriseeritud laskurpataljoni baasil ja valmistunud/väljaõpetanud neid võitlema täiskoosseisuga äkitselt päevakorda tõusnud manööversõjas....

Tõlkis Fucs

[Gideonic]

Vattidel huvitav T-80BV modifikatsioon.(FPV) droonisegajatega ja ERA katusega, mis peaks kaitsma Javelini ja NLAW vastu:

https://x.com/afvrec_/status/1700835230 ... xuy7OaVjLQ