Ei ole puhtalt poliitiline küsimus või probleem, kohe tekib terve rida praktilisi ja vägagi sõjalisi probleeme. Isegi kui eirata eespool toodud kindral Heremi n-ö koondhinnangut (kasud ei kaalu ülesse kahjusid), mis pole ju kah Heremi isiklik uitmõte, vaid sisuliselt hinnang, millele on sisuliselt alla kirjutanud ka kõik EKV pioneerid (st inimesed, kes päriselt teavad, millest jutt käib), siis soovitan täiendavalt mõelda veel järgmistele asjadele:Chupacabra kirjutas: ↑13 Sept, 2023 17:53 Jalaväemiinide kasutamine/mittekasutamine on puhtalt poliitiline küsimus (humanism). Sõjaliselt küsimust pole, kasutada igal juhul. Jalaväemiinid on olnud kasutuses tuhandeid aastaid (kui me loeme sisse püssirohu eelsed vahendid) ja nendest loobuti alles külma sõja lõppedes tekkinud naivismi toel. Miine ei oleks ajalooliselt nii pikalt kasutatud, kui need oleks ebaefektiivsed. Ja kui humanismist räägime, siis sealpool Peipsit ma seda kahjuks ei näe.
Milliseid miine me kasutama hakkame, see on täiesti eraldi arutelu. Näiteks miinid, mis tunduvad lastele ahvatlevad (PFM-1), nendelaadseid võiks vältida. Survejõul rakenduvatel miinidel võiks olla survejõud 50-70kg, see vähendaks laste vigastamise võimalust. Mingi aja jooksul ise hävinevad on nice to have aga nagu RANDi artiklis selgub, siis täna ei ole tehnoloogia veel sinna jõudnud.
Ehk siis sõjaliselt on miinid kasulikud, ohtu lastele/tsiviilidele saab vähendada teatud tehniliste lahendustega ja teatud tegevustega (väljaõpe, range kasutamise kord jm) aga keeruliseks läheb asi kui mängu tuleb poliitika. Kas Ottawa leppest on võimalik nii välja astuda, et sellega meile sanktsioone ei rakendata või halba mainet külge ei jää? Selle aspektiga tuleks tegeleda ammu enne kui esimene hange üldse välja kuulutatakse.
Oletame, et Eesti riik siiski otsustab jalaväemiinid kastusele võtta ning selle nimel Ottawa konventstioonist lahkuda. Iseenesest saab seda täiesti teha, konventsioonis on lahkumise võimalus ja sätted ette nähtud, selle taha asi ei jää. „Sanktsioonid“ ja halb maine – see kaasneb üsna kindlasti, kui suurelt, kui kaua ja mis ulatuses, ei oska öelda, sest seni pole Ottawa konventsioonist veel ükski riik lahkunud. Küll liitlased päeva lõpuks aktsepteerivad ja austavad meie suveräänset otsust, aga võin mürki võtta, et päris pikalt ja mahukalt saab Eesti olla tugeva rahvusvahelise ja meedia-surve ja kriitika all, Eesti kuvandit see asi rikub, võtab meilt ära võimaluse olla „eetris“ millegi positiivsema või kasulikuma. See on iseenesest täiesti praktiline probleem, millel võivad ühel hetkel olla ka „sõjalised järelmid“.
Aga okei, astusime välja, tehtud-mõeldud. Paralleelselt väljaastumisega tuleb hakata mõtlema nende miinide hankimise peale. 163-lt Ottawa konventsiooniga liitunud riigilt me neid osta ei saa. Üheltki mitteliitunud n-ö arenenud riigilt (USA, Iisrael, Lõuna-Korea, Singapur) samuti mitte, sest need riigid on endale iseseisvalt võtnud igasugused piirangud miinide ja nendega seotud oskusteabe ekspordiks. Võiks proovida mõnelt mitte-liitunud Aafrika vürstiriigilt, aga seal panevad ilmselt meie head liitlased käe vahele. Venemaad, Hiinat ja Põhja-Koread me vist Eesti maksumaksja miljonitega põhimõtteliselt ei lähe nuumama.
Järelikult – tuleb ise jalaväemiin välja arendada ja tootmisesse panna. Pole iseenesest raketiteadus, suhteliselt lihtne riistapuu, aga kõik „lahendused“ tuleb siiski meil endal välja mõelda, läbi testida, parandada-arendada jne, sest mitte keegi ei taha meile isegi seda oskusteavet jagada. Võtab pisut aega ja raha, aga pole probleem. Kui tahad, et nendel miinidel oleksid ka mingid peenemad nt aja jooksul de-aktiveeruvad sütikud, või ainult teatud raskuse suurusele aktiveeruvad (aga mis saab siis, kui keskmine seenekorviga tädi Maali või onu Juulius kaalub 80 kilogrammi?), siis läheb veel natukene kauem aega ja tükihind tuleb kallim. Kui masstootmisesse panna, siis saab tükihind kindlasti olema kahekohaline arv eurosid, aga ei välista ka, et kolmekohaline arv (kui on peenemad sütikud + igasuguse ekspordipotentsiaali puudumine). Taaskord – pole probleem, tehtav, aga maksab vägagi praktilist raha, millega äkki on midagi asjalikumat võimalik arendada või hankida.
Kogused ja tootmine. Selleks, et miinid annaksid üldse mingi efekti, peab neid olema palju, väga palju. Eesti territooriumi suurust (ja teiste, varem neid miine omanud-varunud riikide praktikat) vaadates kindlasti kõrge viiekohaline arv, ei välista, et isegi kuuekohaline arv. Pole mingit mõtet teha kogu seda ülalpool kirjeldatud valu ja vaeva läbi selleks, et lõpuks soetada mingi sümboolne kogus jalaväemiine n-ö igaks juhuks või demonstratsiooniks – see oleks veel suurem lollus, kui konventsioonist endast lahkumine. Maksumus seetõttu igal juhul miljonites, kümnetes miljonites, mille eest saaks osta äkki midagi muud, multifunktsionaalsemat. Lisaks – tohutu kogus miine vajab vastavat hulka laopinda. Laopinda meil kuskil üle ja tühjana pole seismas, tuleks juurde ehitada. Veel täiendavad miljonid, mille eest saaks ladusid ehitada millelegi vajalikumale. Aga nagu ennist öeldud, iseenesest tehtav kui otsus ja raha olemas.
Seejärel – väljaõpe. Kuna Eestil pole kunagi (ka enne Ottawaga liitumist) neid miine tegelikult olnud ja oleme 20 aastat Ottawa liige olnud, siis pole tegev- ja reservväelaste valdavale enamikule konkreetselt passiivsete jalaväemiinide käsitlemist, paigaldamist, ohutustehnikat, kaardistamist jne jne kunagi õpetatud. Iseenesest pole keeruline ja aeganõudev see, et pioneeriinspektori pundil koostada ja anda välja vastavad manuaalid, juhendid, taktikalised võtted erinevate maastikutüüpide ja olukordade jaoks, aga seejärel on see „teadmine“ vaja viia tegev- ja reservväelaste massini, kes kõik neid samu miine peaksid või võiksid sõja korral kasutama hakata. Tegevväelastele vast on võimalik u aasta jooksul korraldada lühikursused (muu teenistuse ja ülesannete kõrvalt). Praegu ja edaspidi väljaõppes olevatele ajateenijatele/tulevastele reservväelastele saab selle sama asja lisada olemasolevasse väljaõppeprogrammi – loetud päevad, maksimaalselt nädal. Ainult et niimoodi suureneb „teadlikkus“ miinide kasutamisest meie 43 000 SA-struktuuri sees u tempoga 7% aastas, ja tegelikult isegi vähem, sest ajateenistuse kaudu komplekteeritakse/uuendatakse alla poole sellest 43 000-st. Ülejäänud on peamiselt kaitseliitlased (u 10 000) ja äsja püssi alla aetud Ussisõnade reservväelased (veel u 10 000). Taaskord – soovi ja tahtmise korral on ka sellele u 20 000-le võimalik see täiendõpe anda nädalavahetuseti või selleks eraldi RÕK-id korraldades, aga alla aastaga seda asja ära ei tee. Ja mis peamine – nende reservväelaste aeg on väga piiratud ja hinnaline. Kas suurt pilti vaadates on tõesti mõistlik seda laristada jalaväemiinide õppe peale, kui on veel terve rida muid ja olulisemaid relvasüsteeme, taktikalisi võtteid või nende lihvimist, milleks seda aega kulutada? Taaskord – kõik on tehtav, aga see tuleb millegi muu, ilmselt olulisema arvelt.
Ja siis nende miinide reaalne, praktiline rakendamine kriisi või sõja korral. Teisejärguline iseenesest saab olema see probleem, et päris kindlasti ei saa mitte kõik rajatud miiniväljad sõjaudu ja „hõõrdumise“ tingimustes nõuetekohaselt kaardistatud ja suuremate üksuste olukorrakaartidele kantud, nagu need Riigikogu erukindralid (kes pole ise 10+ aastat isegi ühelgi õppusel osalenud, et näha, kuidas eeskirjades ette nähtud asjad väga ruttu pekki hakkavad minema) sinisilmselt eeldavad ja lubavad.
Küll aga tekib meil minu arvates üsna suur praktiline ja täiesti sõjaline probleem meie liitlastega, keda peaks Eesti pinnal kriisi ja sõja korral hakkama paiknema kindlasti nelja- tõenäoliselt pigem samuti viiekohaline arv. Häda on selles, et ka meie liitlased pole viimase 20-25 aasta jooksul sellesama Ottawa konventsiooni tõttu oma valdavas enamikus mingit jalaväemiinide-teemalist väljaõpet saanud. Nad sõna otseses mõttes ei tohi nende miinidega mitte mingit tegemist teha, isegi kui mõni liitlaste välikomandör oleks isegi nõus ja valmis võtma EKV-lt üle vastutusala, kuhu mh on jalaväemiinid maha pandud. Teha meie võtmeliitlastele selgeks, et nad võiksid kui mitte Ottawast lahkuda, siis endale Eesti tingimusteks mingid erisused luua ja samuti massilist väljaõpet alustada – no ei näe mina sellist varianti juhtumas, eriti meie liitlase nr 1 Suurbritannia puhul (printsess Diana pärand). Ühesõnaga – kui mitte varem, siis hiljemalt lõppeb kogu see miiniprojekt täieliku fiaskoga sel hetkel, kui esimene Eesti ohvitser esimesel kaardiõppusel koos liitlastega hääldab välja sõnad stiilis „Ja vaat siia võpsikusse plaanin ma maha panna jalaväemiinid…“. Täiesti praktiline sõjaline probleem ja vastutuult kusemine.
Ja lõppeks veel üks praktiline probleem. Oletame, et läbi mingi ime saame siiski kõik ülal olevad väljakutsed lahendatud (või siis peame ja võidame selle sõja ilma liitlaste boots-on-the-ground osaluseta). Miine kasutame, need annavad kindlasti sõja ajal mingi lisaefekti. Kaas- ja tsiviilkahjud (nii Vene kui meie enda miinide tõttu) on paratamatud, aga sõja ajal veel mõistetavad – siis on iga hukkunu lihtsalt statistika, jääb kõige muu koleda varju.
Aga siis saabub rahu. Inimesed ei huku enam massiliselt. Aga üksikud inimesed jätkavad kindlasti hukkumist nende miinide otsas. Esmajoones Vene miinide otsas (selle eest saab Kremlit manada), aga kindlasti ka Eesti enda pandud miinide otsas, sest arusaadavatel põhjustel pole võimalik 100% tagada, et kõik 100 000 miini külvatakse maha ja kaardistatakse nõuetekohaselt. Ainult et rahu ajal on iga seetõttu hukkunud seeneline-marjuline-matkaja-koolieksursiooni liige-jahimees-metsatööline mitte enam statistika, vaid suur ja väga selge inimnäoga tragöödia. Sest hukkus rahu ajal, siis kui inimesed ei tohiks enam hukkuda. Ning julgen pakkuda, et nende lähedastest, kes pärast sõda hukkuvad Eesti miini otsas, saab väga-väga suur ja väga-väga praktiline probleem kõigi jaoks, kes vahutava sui nende miinide kasutuselevõtmist nõudsid ja selle läbi surusid. Täna siis esmajoones härrased Laaneots, Kunnas, Laneman, Kiili, Väli.
