Tegelikult peaks kõik kergejalaväe relvastus olema pikemat maad kukil tassitav. Nii raske KP, kui ka seesama AGS on seda üsna tinglikult. Taktikas on igal vorstil 2 otsa (tihti rohkemgi) ja võimsam relvastus toob kaasa kehva liikuvuse. Juba tänaste MGde ja Kustidega on peale 5 km jala tatsamist keskmisel reservistil keel vestil. Ja see on vaid 12-15 kg.A4 kirjutas: ↑09 Nov, 2023 16:44 Ja mis ilmselt veel olulisem – päris paljudel üksustel juba on tabelvarustuses 12,7mm Browning. Jah, selle relva „personalivajadus“ on jalastunud kujul sama suur ja temaga ei saa teha päris kõiki asju, mida AGS-iga, aga ilmselt on 12,7mm raskekuulipilduja kokkuvõttes siiski kuluefektiivsem ja multifunktsionaalsem, sest võrreldes AGS-iga saab temast lasta palju kaugemale ja täpsemalt ning erinevalt AGS-ist saab brauninguga lasta ka õhusihtmärke (droonid!) ning kergemalt soomustatud sõidukeid. Omada samas struktuuris korraga 12,7mm ja AGS-i poleks vist väga mõistlik.
Minu kadunud vanaisa oli 1944-1945 Eesti korpuses kuulipildur raskekuulipildujal. On korduvalt meenutanud neid rännakuid. Oli 190 cm pikkune ja 100 kg maamees. Tervis tuletas neid seiklusi meelde ka 40 aastat hiljem.
AGS istuks meie struktuuri siis, kus kasutusel on soomustransportöörid (tulevikus 2. brigaad) ja raske KP probleem laheneb sellega, et see paigutatakse masinale. Siis vabaneks inimjõudu selle tarimiseks ja kohalevedu laheneks nagu originaalis mõeldud oli. Ja veel üks nüanss, roodu struktuuris, kus AGS-17 rühm (BTR-il) oli, polnud 82 mm MP rühma. See oli alles pataljoni tasemel.