Kriku kirjutas: ↑14 Dets, 2023 11:04
kalvis kirjutas: ↑14 Dets, 2023 11:02Sa võid ju pommi plahvatust eitada aga pommi plahvatusest mahajäänud radioaktiivne kiirgus on siiski fakt.
Viide, palun?
Mingid materjalid ja aruanded on ilmselt esitatud Rainer Karlsch raamatus, mida ei mina ega ilmselt ka keegi siin olijatest lugenud ei ole, sest seda pole meil siin enamusele loetavas keeles saadaval.
[Üldse, nagu alati meeldib kõigil midagi arvata (pean silmas neid kommentaare siin a`la "kõik on lollid, mina olen tark ja tean") ja kommenteerida ilma, et oleks erinevate materjalidega enne tutvunud, ka nendega mis tasuta saadaval on]
"In missione per Mussolini" dok.filmis (mis valmis aasta hiljem kui Rainer Karlsch raamat) on proovide võtmisest juttu alates siit. Rainer Karlsch ise räägib ja kommenteerib.
https://youtu.be/rAzbBqkY1VA?t=5181
Saadavatest allikatest on proovide võtmisest juttu ka nt. siin (aga neid on saksa ja inglise keeles netis saadaval veel)
Die geheime Explosion
Sensation: Rainer Karlsch über Hitlers Atombombe
Harald Loch 17.03.2005
https://www.nd-aktuell.de/artikel/69038 ... osion.html
Die eigentliche Sensation des Buches sind die behaupteten deutschen Atomversuche auf Rügen und in Thüringen. Das erste Ereignis datiert der Autor auf den 12. Oktober 1944. Ausgangspunkt für die weiteren Recherchen waren die seit langem bekannten Berichte des Kriegsberichterstatters des »Corriere della Sera«, Luigi Romersa, der zu Propagandazwecken für Mussolini aus Deutschland berichtete und zu einer streng geheimen »großen Explosion« auf der Halbinsel Bug geführt wurde. Karlsch gelangt nach Auswertung der von ihm veranlassten Bodenproben von Physikern aus Gießen und Geologen aus Heidelberg zu dem Ergebnis: »Am 12 Oktober 1944 wurde auf Rügen eine kleine Kernwaffe getestet....
... Das zweite - von Karlsch als Kernwaffentest interpretierte - Ereignis fand am 3. März 1945 gegen 21.20 Uhr auf dem Gelände des nahe Arnstadt gelegenen Truppenübungsplatzes Ohrdruf in Thüringen statt. Hier ist die Quellenlage anders: Die Zeugin Cläre Werner hatte schon 1962 in der DDR von einer riesigen Explosion an diesem Tage und von Symptomen an den Tagen danach berichtet. Ihr wurde damals nicht geglaubt. Der Fernsehjournalist Heiko Petermann, mit dem Rainer Karlsch zusammen recherchiert hat und dessen Fernsehfilm über »Hitlers Bombe« in Kürze im ZDF ausgestrahlt wird, interviewte Frau Werner 1999 erneut und glaubte ihr. Ein anderer Zeuge, Heinz Wachsmut, berichtete, dass er am nächsten Tag Scheiterhaufen zum Verbrennen entsetzlich entstellter Menschen errichten musste. Karlsch rechnet auf 450 bis 700 Tote hoch. Cläre Werner erinnert sich noch an einen zweiten schwächeren Test am 12. März 1945. Dazu passt ein Fund in sowjetischen Militärarchiven. Der Geheimdienstbericht vom 23. März 1945 spricht von »zwei großen Explosionen in letzter Zeit in Thüringen«, bei denen »vom Zentrum der Explosion Bäume bis zu einer Entfernung von 500 bis 600 Metern gefällt« wurden.
Außerdem gebe es eine Archiveintragung »Film über den Start einer V 2 und die Explosion einer Atombombe« in einem bis heute unzugänglichen russischen Bestand. Alles das reicht nicht, um die Geschichte der deutschen Atomrüstung umzuschreiben. Das wussten auch der Autor und sein ZDF-Kollege. Deshalb haben sie auf Rügen und - besser dokumentiert - in Thüringen u.a. von Strahlenwissenschaftlern der Physikalisch-Technischen Bundesanstalt in Braunschweig Bodenproben nehmen lassen. Die festgestellten erhöhten Werte der radioaktiven Isotope Cäsium 137, Kobalt 60 und Uran 238 liegen, relativiert der Autor korrekt, »teilweise an der Grenze der Nachweisbarkeit und lassen nur in ihrer Gesamtheit Aussagen zu«. Ergänzt werden die Bodenproben durch die Auswertung von amerikanischen Luftbildaufnahmen, die den Hypothesen des Autors ein weiteres Maß an Wahrscheinlichkeit beisteuern.
Tõlge
Raamatu tõeliseks sensatsiooniks on väidetavad Saksa tuumakatsetused Rügenis ja Tüüringis. Autor dateerib esimese sündmuse 12. oktoobriga 1944. Edasise uurimistöö lähtepunktiks olid "Corriere della Sera" sõjakorrespondendi Luigi Romersa ammused teated, kes raporteeris Saksamaalt propaganda eesmärgil Mussolinile ja kes teatas ülisalajasest "suurest plahvatusest" Bugi poolsaarel. Pärast Giesseni füüsikutelt ja Heidelbergi geoloogidelt tellitud pinnaseproovide hindamist jõudis Karlsch järeldusele: "12. oktoobril 1944 katsetati Rügenis väikest tuumarelva....
... Teine sündmus – mida Karlsch tõlgendas tuumarelvakatsetusena – leidis aset 3. märtsil 1945 kella 21.20 paiku Tüüringis, Arnstadti lähedal Ohrdrufi sõjaväepolügooni territooriumil. Siin on allikad erinevad: tunnistaja
Cläre Werner oli juba 1962. aastal SDV-s elades teatanud tohutust plahvatusest sel päeval ja sümptomitest järgnevatel päevadel. Tollel ajal teda ei usutud. Teleajakirjanik Heiko Petermann, kellega koos Rainer Karlsch uuris ja kelle telefilm "Hitleri pommist" jõuab peagi ZDF-i eetrisse, intervjueeris 1999. aastal uuesti pr Wernerit ja uskus teda. Teine tunnistaja, Heinz Wachsmut, teatas, et järgmisel päeval pidi ta ehitama tuleriitasid, et põletada kohutavalt moondunud inimeste laipu. Karlschi hinnangul hukkus 450–700 inimest. Cläre Werner mäletab siiani teist, nõrgemat katset 12. märtsil 1945. Sellega ühtib leid Nõukogude sõjaväearhiivist - 23. märtsi 1945. aasta luureraport räägib "kahest hiljuti toimunud suurest plahvatusest Tüüringis", mille käigus "langes puid plahvatuse keskpunktist 500–600 meetri kauguseni".
Veel on tänaseni ligipääsmatus Venemaa arhiivis olev arhiivikanne:
“Film V2 stardist ja aatomipommi plahvatusest”. Sellest ei piisa Saksamaa tuumarelvastuse ajaloo ümberkirjutamiseks. Seda teadsid ka autor ja tema ZDF-i kolleeg. Seetõttu lasid nad teiste hulgas Braunschweigi füüsikalis-tehnilise föderaalse instituudi kiirgusteadlastel võtta mullaproove Rügenist ja – paremini dokumenteerituna – Tüüringist. Autor seab õigesti perspektiivi, et leitud radioaktiivsete isotoopide tseesium 137, koobalt 60 ja uraan 238 suurenenud sisaldus on "mõnikord tuvastatavuse piiril ja võimaldab teha ainult üldises mahus väiteid". Pinnaseproove täiendab Ameerika aerofotode hindamine, mis lisab autori hüpoteesidele täiendava tõenäosuse taseme.
*
Cläre Werner
In 1962, East German officials interviewed contemporary witness who claimed to have sighted atomic weapons tests on the training ground in March 1945. Cläre Werner, for example, a former administrator of the adjacent Veste Wachsenburg, assured officials that she had seen a glowing light, as bright "as hundreds of bolts of lightning," red inside and yellow on the outside, at approximately 9:30 p.m. on March 4, 1945. Werner went on to describe how a powerful squall had moved across the mountains. The next day, she said, she and others in the areas had had nosebleeds, headaches, and sensations of pressure in their ears. She also claimed that she had heard another loud noise on March 12 at 10:15 p.m.
https://en.wikipedia.org/wiki/Jonas_Valley
Cläre Werner oli veel "In missione per Mussolini" filmi tegemise ajal elus ja räägib asjast ise alates siit:
https://youtu.be/rAzbBqkY1VA?t=5714
* * * * *
Kuna keegi ei viitsi isegi juba välja otsitud materjali linkidel klikkida, siis teen natuke tänamatut tööd ja tõlgin jupi Dr. Rainer Karlsch hilisematest selgitustest ja märkustest.
Die „Thüringer Protokolle“: Über den Wert oder Unwert von
Zeitzeugenaussagen
Dr. Rainer Karlsch (Berlin)
Was steht eigentlich zur Diskussion?
Peamised tunnistajad?
Puuduv akt "S III".
“Koonduslaagri ehitaja” Lübke?
"Jonastali" teadlaskond.
FDJ ja väidetav Mühlheimer raporteerivad.
Kas see kõik on vaid väljamõeldis?
Intervjuud Wachsenburgis?
Heinz Wachsmut ja surnukehade põletamine.
Fail “Dr. Berkei".
Uurimismenetlus tundmatute isikute suhtes.
Veel võltsinguid.
Esialgne järeldus.
Mis on tegelikult arutlusel?
Kõigepealt kordame seda, mida meie uuring ei puuduta:
See ei seisne puhta tuuma lõhustumispommi (uraani- või plutooniumipommi) katse tõestamises. Ohrdrufi sõjaväeharjutusalal tuumalõhustumispommi ei katsetatud. Tuumarelvakatsetust seal ei tehtud. Selle tõestamiseks pole vaja PTB analüüse ja kindlasti mitte ühegi amatööri selgitusi. Igaüks, kel on mõistust, saab hõlpsasti kokku panna argumendid, et Ohrdrufi lähedal ei saaks katsetada ühtegi Ameerika disainiga tuuma lõhustumispommi.
See arutelu on üleliigne ja seda viivad läbi vaid need, kes pole aru saanud, millest raamat "Hitleri pomm" tegelikult räägib, või on lugenud vaid üksikuid lehekülgi.
Mõnikord tuleb seoseid mitu korda selgitada ja termineid täpsustada, et saaks selgeks, millest tegelikult räägitakse. Eeldame, et Gerlachi/Diebneri uurimisrühm oli välja töötanud hübriidseadme, mis koosnes paljudest lõhkeainetest ning vähesest kogusest lõhustumis- ja termotuumasünteesi materjalist, ning katsetati seda edukalt 1945. aasta märtsis. Antud juhul tähendab "edukas" plahvatust, mis vabastab tuumaenergiat, aga kas seda saab kasutada ka sõjalises mõttes, pole siin küsimus ja teemaks.
Pärast "Hitleri pommi" avaldamist saime vaadata selle küsimuse olulisi dokumente, sealhulgas Schumanni/Trinksi salapatente, ning arutada ja uurida seda võimalust tuumarelvade arendajatega. Vene tuumarelvade arendajad prof. Vladimir Minejev ja prof. Aleksandr Funtikov, kes nendest asjadest ja teemast päriselt aru saavad, on nüüd kirjalikult kinnitanud Diebneri võimaliku kavandi usutavaks ja arvutanud ka trotüüli ekvivalendi ülempiiri.
Kuidas Diebneri eksperimenti iseloomustada – kas katseseade, katsekeha, pomm või midagi sarnast – jääb esialgu lahtiseks. Võimalik, et katsetati vaid suurema pommi süütesüsteemi, mis oli alles väljatöötamisel. Vähemalt nii selgitas seda Himmleri peaadjutant Werner Grothmann. Igal juhul oli see täiesti uue tehnoloogia idee, mida hiljem hakati nimetama "mininuke"-ks. Sellise miniplahvatuse avastamine on muidugi palju keerulisem kui puhta tuumaplahvatuse avastamine. Sellele lisandub asjaolu, et seni leitud dokumentides puudub täpne asukohateave.
Peamised tunnistajad?
Kuidas on pealtnägijate tunnistustega? 1945. aasta mai alguses saatis Nõukogude tuumaprojekti teadusdirektor Igor Kurtšatov ühe oma parima töötaja, tuumafüüsiku Georgij Flerovi salajasele missioonile Saksamaale. Ta pidi vahetult enne sõja lõppu kontrollima, kas sakslased on ka tegelikult tuumakatsetusi teinud.
Kuna ta ei saanud 1945. aasta mais/juunis tähelepanu äratamata reisida Tüüringisse, mis oli veel Ameerika vägede poolt okupeeritud, soovitas Flerov oma ülemusele otsida pealtnägijaid: "Ma arvan, et selle otsimise tulemusena võime me leida, mida me vajame – inimest, kes viibis kõnealusel ajal katseala läheduses. Metsades oli tol ajal palju põgenikke. Parimal juhul saame faktile objektiivse kinnituse, nagu oleksime ise seal käinud. Seda tuleb aga teha siin kohapeal ja nüüd kohe."
Flerov ei usaldanud eriti kaasasolevat mõõtetehnoloogiat, kuna katsetus tehti paar nädalat tagasi ja seetõttu oleks seda raske tuvastada: "Ma võtan Dubowski süsteemi kaasa, kuid selle tundlikkus ei paista olema eriti suurepärane. Kui kohapeal selgub, et sobivad uurimisobjektid on olemas, kuid probleem seisneb vaid testaparatuuri tundlikkuses, saadan selle teile telegraafiga." Flerov pidas rangelt saladust ega nimetanud oma reisi sihtkohta. ("Ma lendan kohta, mida nad teavad.") Ühesõnaga, juba 1945. aastal tugineti kaasaegsete tunnistajate ütlustele. Kahjuks ei tea me Flerovi missiooni lõpptulemust ega ka seda, kas tema pakutud uuringud viidi läbi filtreerimislaagrites.
Alles palju aastaid hiljem ilmusid saksa kaasaegsete tunnistajate üksikud ütlused.
Meie praeguse teadmiste taseme juures saab 1960. aastate sõjaaegseid teateid ja avaldusi hinnata teisiti, kui tollal võimalik oli.
Esiteks tuleb märkida, et Wachsmuti ja teiste protokollid ei ole võtmetunnistajate ütlused. Nad dokumenteerisid oma kogemusi või sündmusi, millele juhiti nende tähelepanu palju aastaid hiljem. Kui neid esimest korda intervjueeriti, räägiti eelkõige Ohrdrufi koonduslaagri ajaloost ja Jonastali ehitusplatsist.
Kui me räägime peamistest tunnistajatest, siis need on GRU raportöör ja Georgij Flerov. GRU sai katseettevalmistustest teada 1944. aasta novembris ning paar päeva pärast katset 1945. aasta märtsis kirjeldas juhtunut ning esitas pommi ja katseobjekti üksikasjaliku kirjelduse. Punaarmee sõjalise luure peaosakonna ülema kindralleitnant Iljitšovi aruannete olulisemad lõigud, mis saadeti Stalinile, Molotovile ja Antonovile, on siinkohal taas katkenditena tsiteeritud.
Allakriipsutused pärinevad originaalist.
15. novembri 1944. aasta aruanne ütleb: „Sakslased viivad läbi katseid uue salarelvaga, millel on suur hävitav jõud.
Erakordse ehitusega pommide eksperimentaalsed plahvatused valmistatakse Tüüringis ette kõige rangemas saladuses. Katseteks valmistumiseks tuleb SS-i eriüksusel toimetada kohalikud elanikud minema, mis annab tunnistust suurenenud salastatusest. Väidetavalt toimusid plahvatused metsasel alal. Selleks loodi spetsiaalsed teed eeldatavale testimiskohale. Katsetamiseks valmis pommi läbimõõt on poolteist meetrit. See koosneb mitmest õõnsast sfäärist, mis asetsevad üksteise sees. Ta toodi plahvatuspaika spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud transpordiga. Hetkel on veel ebaselge, millal katsed toimuvad, kuid ettevalmistused edenevad väga kiires tempos.
Järeldus: viimastel kuudel on meie allikad üha sagedamini teatanud sakslaste palavikulistest katsetest katsetada üha võimsamaid relvi ja nende kandevahendeid. Arvatavasti kujutavad need katsed eelkõige sakslaste katset reaalselt läbi viia aatomipommide katsetusi, mille olemasolu kohta on meil vaid puudulik ja lünklik teave."
Prof Vjatšeslav Daštšev, Mihhail Gorbatšovi Saksa poliitikanõunik 1980. aastate lõpus Teise maailmasõja ajal leitnant 4. Ukraina rinde luureosakonnas. 1945. aasta veebruari lõpus, kui tema üksus viibis nüüdse Tšehhoslovakkia territooriumil, sai see raadiokoodi kaudu Saksa agendilt Austrias teate, et sakslased töötavad aatomipommi kallal ja valmistuvad seda katsetama. Ta saatis selle teate edasi teadmata, et GRU-l olid palju täpsemad allikad.
GRU 23. märtsi 1945 aruanne sisaldab konkreetset teavet: „Hiljuti korraldasid sakslased Tüüringis kaks suurt plahvatust. Need toimusid metsaalal kõige rangemas saladuses. Puid langetati plahvatuse keskpunktist viie kuni kuuesaja meetri kaugusele. Katsete jaoks ehitatud kindlustused ja hooned hävitati. Plahvatuse keskmes olnud sõjavangid surid, kuid sageli ei jäänud neist järele jälgegi. Teised sõjavangid, kes olid plahvatuse keskpunktist mõnel muul kaugemal kaugusel, said oma näkku ja kehale põletushaavu, mille aste sõltus epitsentri kaugusest.
Katsed viidi läbi kauges piirkonnas. Katseobjektide puhul kehtib kõrgeim salastatuse tase. Sisse- ja väljasõit on lubatud ainult erikaartidega. SS-i komandod piirasid piirkonna sisse ja kuulasid üle kõik, kes selle piirkonna lähedale tulid.
Arvatakse, et pomm sisaldab U235 ja kaalub kaks tonni. Seda veeti spetsiaalselt selleks ette nähtud madalas vagunis. Sellega toodi kaasa vedela hapnikuga paagid. Pommi valvasid pidevalt paarkümmend SS-meest koertega. Pommiplahvatusega kaasnes võimas detonatsioonilaine ja kõrgete temperatuuride areng. Täheldati ka tugevat radioaktiivset toimet. Pomm on 130 sentimeetrise läbimõõduga kera.
Pomm koosneb:
1. Kõrgepingelahendustoru, mis ammutab energiat spetsiaalsetest generaatoritest
2. Palli kujulisest südamikust mis on valmistatud metallilisest uraanist 235
3. Viivitajast
4. Kaitsekarbist
5. Lõhkeainetest
6. Detonatsiooniseadmest
7. Terasest kestast
Kõik pommi osad on üksteisega kokku pandud.
(Järgnevalt detailne ehituskirjeldus, mille võime siinkohal ära jätta – R.K.)
»Järeldus: Kahtlemata katsetavad sakslased suure hävitava jõuga pommi. Kui nad katsetavad ja toodavad edukalt selliseid pomme piisavas koguses, on neil relv, mis suudab meie pealetungi aeglustada."
Eespool viidatud teated on väga plahvatusohtlikud kaasaegsed ajalooallikad, mis jõudsid võimu keskmesse. Vaid ühekülgsed uurijad või ajakirjanikud, kes ühelt poolt tsiteerivad iga Speeri või Goebbelsi sõna ajaloolise tõena, kuid pole kursis Vene allikatega, võivad selliseid kõrgetasemelisi allikaid ignoreerida või nendes isegi kahelda. Neid allikaid mainitakse Venemaa aatomienergiaministeeriumi ametlikes väljaannetes ja need on lisatud ka GRU ajaloo ettekannetesse. See ei tähenda, et kõik GRU aruannetes peab olema sõna-sõnalt õige. Kaasaegse ajalookirjutuse ülesanne on seda täpsustada. Väited GRU dokumentides ja Flerovi kirjades vastavad ühe olulise osaleja hilisematele kirjeldustele: Werner Grothmanni, Heinrich Himmleri peaadjutandi omadele. Ta räägib ka tuumasündmusest Tüüringis 1945. aasta märtsi alguses, kus hukkusid sõjavangid ja kinnipeetud.
Seevastu Wachsmuti ja Werneri kirjeldusi võib parimal juhul vaadelda täiendavate ja kohati üsna vastuoluliste allikatena, kuigi on üllatavaid sarnasusi, näiteks hukkunud ja vigastatud sõjavangide mainimine. Meie argumendi jaoks on Saksa tunnistajate ütlused teisejärgulised, sest erinevalt GRU aruannetest tehti need alles aastaid pärast sündmust ja asjaoludel, mis pole veel täiesti selged. Sellegipoolest püütakse allpool selgitada nende protokollide päritolu, et teha kindlaks nende väärtus või väärtuse puudumine tänapäeva ajaloouuringute jaoks.....
Edasi saab lugeda siit:
https://umweltfairaendern.de/wp-content ... zeugen.pdf
Lõppeb kirjutis sellegea:
Veel võltsinguid
Kulminatsiooniks oli esialgu nn Rittermanni kirjadega võltsitud dokumentide käivitamine. Võltsimiste punkt-punktis tõestamine läheks liiale. Seda on juba piisavalt palju arutatud. Kõik, mis neis kirjades on, pole vale. Teie kirjutaja on mõned ühendused õigesti või ligikaudu õigesti tabanud. Saatan peitub aga detailides ja pole raske näha, kus autor on ühendanud teadaolevad teadmised omaloominguga. Lisaks osutuvad paljud väited lihtsalt valedeks. Kahest näitest võib piisata. "Rittermann" väidab, et 5. septembril 1944 toimus Sauckeli juures koosolek, kus muuhulgas osalesid Kammler, Gerlach, Diebner, Ohnesorge jne. Sellise kohtumise kohta, pole kuskil kirjas. Näiteks Gerlach oli sel päeval teel Münchenist Salzburgi ja Kammler oli algul Bastogne'i piirkonnas ja hiljem Euskircheni lähedal.
Küll aga on dokumenteeritud, et 11. septembril 1944 toimus Sauckeli juhtimisel Weimaris hotellis "Elefant" Reichi kaitsekomitee koosolek. Osalesid piirkondliku kaubanduskoja ja paljude ettevõtete esindajad, sealhulgas Rheinmetall Borsig Werk Sömmerda, Mitteldeutsche Metallwerke Erfurt, Polte-Werk Arnstadt ja Siemens-Schuckert Neuhaus. Protokolli järgi arutelu teadusasutuste Berliinist ärakolimise üle ei olnud.
“Rittermann” väidab ka, et Reichspost ehitas Tüüringis tsüklotroni, mille kallal oleks töötanud ka Gerlach. Tõsi on aga see, et Reichspost algatas kaks tsüklotroniprojekti: Manfred von Ardenne’i erainstituudis ja Miersdorfis asuvas erifüüsiliste probleemide büroos. Kui Miersdorfi tsüklotron oli 1945. aasta alguses peaaegu valmis, siis Manfred von Ardenne’i instituudis ei suudetud kuni sõja lõpuni juba tarnitud üksikuid osi kokku panna. HWA tahtis ka oma tsüklotroni ehitada, kuid pidi projekti 1943. aastal edutult katkestama. Kusagil pole viidet kolmandale Reichsposti tsüklotroniprojektile. Ei Gerlach ega Ardenne pole kunagi tsüklotroni kallal töötanud. Gerlach viibis Stadtilmis vaid mõned päevad ja tal polnud aega seal ega ümbruskonnas oma katseteks, rääkimata sellest, et tal polnud sellise seadmega kogemusi. Jääme praegu nende näidete juurde ja piirdume sellega.
Esialgne järeldus:
Moskva Saksa Ajaloo Instituudi teadusdirektor prof Bernd Bonwetsch kirjeldas Venemaa aatomienergiaministeeriumi dokumendiväljaannet ja GRU dokumente kui õnne ja uue hoo andjat tänapäeva ajaloouuringute jaoks. Nõustume selle hinnanguga ja nimetasime Saksamaa tuumaalase uurimistöö seni kõige olulisemad allikad. Loomulikult saab nende erilisi allikaid ära tunda vaid siis, kui käsitleda teoreetilise ettevalmistustöö ja kaasatud füüsikute, keemikute ja inseneride tehnilisi allikaid. Viide Ameerika projektile ei asendanud uute faktide uurimist.
Kaasata võib ka Saksa kaasaegseid tunnistajate aruandeid, kui need on autentsed. Oleme seda raamatus “Hitleri pomm” juba teinud, teadmata kogu taustainfot, kuidas ja miks need küsitlused toimusid ning vastused tekkisid.
Teatud Loch Nessi efekti ei saa tänapäeva tunnistajate ütlustes eitada.
Alates 2001. aastast on ikka ja jälle ilmunud uusi dokumente ja fotosid, mis lähemal uurimisel osutusid enamasti võltsinguteks. Sel põhjusel usume, et kõigi kaasaegsete tunnistajate aruannete kasutuskõlbmatuks kuulutamine ei ole õige lähenemisviis. See tähendaks ka kümnete tüüringlaste ausate väljaütlemiste kehtetuks tunnistamist ja nende inimeste uurimistöö diskrediteerimist, kes oma parima teadmise ja veendumuse kohaselt on "S III" ajalooga SDV-s tegelenud.
Võltsimisi on nüüdisajaloos ikka ja jälle ette tulnud. Mitte mingil juhul ei ole need viinud tervete allikakategooriate keelustamiseni. Ei, meie arvates tuleks läbi viia edasine uurimine, et teha kindlaks, millised teated on ehtsad ja millised mitte. Võltsitamata kogemuste aruandeid, mida on enamus, tuleks täiendavalt hinnata ja kriitiliselt arutada. Suitsuekraanid ja udutamised a la Mühlheimer, Freier, Rittermann jne võivad seda protsessi edasi lükata ja raskendada, kuid lõppkokkuvõttes ei peata seda. See töö on alanud, kuid pole kaugeltki lõppenud.
Tuleb meeles pidada, et seni on leitud vaid mõned pealtnägijate ütlused. Mitmed ajalookomisjoni liikmed ei andnud üle nende käsutuses olevaid materjale ning Stasi kogutud dokumente ei arhiveeritud täielikult.
Lõpuks tuleb ka märkida, et olulised allikad edasiseks "S III" uurimiseks, nimelt Bad Arolseni arhiivis talletatud tuhandete vangide ohvritoimikud, ei ole veel teaduslikuks hindamiseks kättesaadavad. Seda skandaalset olukorda on nüüdseks tugevalt kritiseerinud Ameerika ohvrite ühendused. Jääb vaid loota, et sellel on mõju ja Bad Arolseni arhiivi juurdepääsutingimusi muudetakse.
Oodata on veel üllatusi, isegi kui puuduvate ja endiselt blokeeritud Saksa allikate osas ei tohiks ootusi liiga kõrgele tõsta.
