Oleksoloogia alla liigitub kindlasti igasugune mittetoimunud sündmuse üle käiv arutelu, k.a, kes teab kui mitmendat korda väljendatud seisukoht
Pauluse iseseisev väljamurdmine, ükskõik mis ajahetkel oli ulme.
Kui vaadata Stalingradiga seotud ajaloolisi isikuid, siis kohest väljamurdmist soovisid või toetasid:
- kõik kohapealsed armee kõrgemad juhid, s.t. Weichs, Paulus ja 5 armeekorpuse komandörid.
- kõik kohapeal tegutsenud lennuväe juhid: Ricthofen, Fiebig
- OKH Zeitzler
väljamurdmise vastu olid või nõustusid Hitleri otsusega:
- Hitler, Keitel, Jodl, Göring
seisukoht ei olnud ühene:
- Manstein, Jechonnek (algselt olid paigale jäämise, hiljem väljamurdmise poolt)
Küsimus taandub hinnangule, kellel eeltoodust võis olla ülevaatlikum pilt situatsioonist ja tulevikustsenaariumidest ning teadmisele, et üks valitud variant - väljamurdmise keelamise otsus, viis kokkuvõttes ikkagi kollapsini.
Hitleri tegutsemine ei juhindunud reaalsusest vaid sarnanes tüüpilise õnnemänguri käitumisele, kes suutmata lõpetada, jätkab edasi panustamist, eesmärgiga saada vähemalt kaotused tasa:
“ I have reached one conclusion, Zeitzler. We cannot under any circumstances give that (pointing to Stalingrad) up. We will not retake it. We know what that means . . We can’t possibly replace the stuff we have inside. If we give that up , we sacrifice the whole sense of this campaign. To imagine that I will get there again next time is insanity...We are not coming back here a second time. That is why we must not leave here. Besides, too much blood has been shed for that“
Seega, olles lühemas plaanis Hitleri mainele negatiivne, oli Stalingradi kotist väljamurdmine pigem võimalik, lisaks teame tagantjärgi, et venelased olid esimestel päevadel peale piiramisrõnga moodustamist oma varud sisuliselt ammendanud ja ei erinenud sellepoolest oluliselt piiratavatest.
Ka kõrgeima tasemega Saksa juht, kes kohapeal oludega tutvumas käis, E.Milch, olevat väitnud hiljem („To Save an Army“):
when he (Milch) flew to Hitler’s headquarters at the end of the airlift and told the Führer that had he been in command of 6.Armee, he would have disobeyed orders and broken out. Not surprisingly, Hitler was displeased at such a view, and told Milch he would have reprimanded him seriously had that been the case, but Milch responded that the sacrifice of a field marshal would have been of little consequence set against the lives of 300,000 men.
Manstein oma hilisemas analüüsis („Lost Victories“) leidis, et:
- Stalingradist oleks tulnud taganeda koheselt peale „Uraani“ algust, kuna sissepiiramine oli selgelt ennustatav tulemus, koos kõigi varustamisest tulenevate probleemidega.
- lisaks, „B“ rinde läbimurdmine Rumeenia lõigus, reservvägede puudumine Doni-Donetsi ruumis ja ebakindlate Ungari ja Itaalia vägedega mehitatud rindejoon tähendas otsest ohtu Kaukaasias olevatele „A“ vägedele, järelikult oleks need tulnud viivitamatult tagasi tuua Rostovi-Doni piirkonda, nagu hiljem lõpuks ka tehti.
Nii Manstein kui Milch ei olnud isikud, kelle puhul võiks kahtlustada laiema pildi mittenägemist, sündmustest mitte arusaamist või vajadust Hitlerile meeldida.
Mis puudutab Mansteini vabastusrünnaku planeerimist, siis ettepaneku Kotelnikovost alustada tegi Hoth (kes oli selle marsruudi augustis juba korra läbinud, „Germany and the 2 WW“):
When Manstein arrived at Hoth’s HQ to discuss the plans of operation on 2 December, he discovered that the commander of Fourth Armoured Army firmly rejected his intention to mount the relief offensive with a possible point of main effort from the Don–Chir bridgehead, which was only some 50 kilometres from Sixth Army’s western front; pointing to the nature of the terrain, the enemy’s position, and the stationing of the German forces, he pleaded instead for a thrust from Kotelnikovskiy, over more than twice the distance.
Manstein yielded to Hoth’s misgivings and set his alternative plan aside. On the very next day Fourth Armoured Army HQ had worked out its own proposal for the operation, which was in essence approved by army group a little later.
Mis teebki stalingradi minu jaoks veidi ebahuvitavaks "mis oleks siis kui" stsenaariumiks, kui kõige parem mida sakslased oleks saanud 42 aasta sügisel teha, oleks olnud täielikult Rostovi kanti tagasi tõmbuda.
Ega taandumine ei peagi huvitav olema, lihtsalt sakslaste eelis oli mobiilne sõda ja kaugel väljavenitatud staatilisel rindejoonel vastase möödapääsmatut rünnakut oodata võiks juhul kui reservis on hästi varustatud tankiarmee, aga mitte poolkõva tankikorpus ühe, juba 19.11 õhtul radarilt kadunud Rumeenia ja teise, 39 sõidukorras, aga vähese kütusega tanki omanud Saksa tankidiviisiga.
